Obsah (4)

§ 2§ 4§ 5§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 05. oktoober 2006 Tallinn Haldusasja number 3-06-129 Haldusasi M.L.i kaebus tunnistada õigu

) § 4 lg-s 2 märgitud pooleaastase tähtaja saabumist ning üle ühe aasta pärast määruse tegemist, mistõttu haldusorgan ei pidanud võimalikuks tähtaega ennistada. Kaebaja ei ole sellega nõus ja leiab, et see otsus rikub tema õigusi. 12. Kaebaja leiab, et Rahandusministeerium on tõlgendanud

§ 2

lg-s 1 sätestatut ebaõigesti, leides, et uurija 26.11.2002 määrus jõustus selle vastuvõtmisest ning seetõttu on vastustaja arvestanud hüvitise nõudeõiguse tekkimise momenti alates 26.11.

1. Nimetatud määrus on tehtud ajal, mil kehtis veel Kriminaalmenetluse koodeks ning selliste määruste edasikaebamise võimalust eraldi menetluses koos selleks ettenähtud tähtajaga kehtestatud ei olnud. Seega määrus ei jõustunud, kuna prokuröril säilis kogu järgneva kriminaalasja menetlemise (ka kohtuliku) aja jooksul õigus menetluse lõpetamise määrus tühistada ning esitada uus süüdistus, tuginedes KrMK §-le
2. Riigikohus on oma 18.01.2005 lahendis nr. 3-1-1-97-04 p. 12 eriliselt rõhutanud asjaolu, et eeluurimisel langetatud kriminaalasja menetluse lõpetamise määrusel puudub (või õieti puudus KrMK kehtivuse ajal) jõustunud kohtuotsusele omane tunnus - seadusjõud, kuivõrd prokuröril oli kogu menetluse aja jooksul õigus seda tühistada ning jätkata menetlust varem lõpetatu osas. Seega ei jõustunud 26.11.2002 määrus kriminaalasja osalise lõpetamise kohta M.L.i suhtes enne, kui jõustus samas kuriteoepisoodis kaassüüdistatavate suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus. 2
3. Kaebaja sellist arvamust toetab lisaks eelöeldule veel asjaolu, et tõkendit M.L.i suhtes menetluse osalise lõpetamisega ei tühistatud, vaid see muudeti allkirjaks elukohast mittelahkumise kohta. See on vastuolus KrMK § 168 lg-ga 2, mille kohaselt uurijal on menetluse lõpetamisel kohustus tühistada valitud tõkend. Seega säilis M.L.il menetluslikult kahtlustatava protsessuaalne seisund ning tal ei tekkinud õigust nõuda hüvitist alusetult vabaduse võtmise aja eest enne kohtuotsuse jõustumist.
4. Avalduse hüvitise nõudmiseks esitas ta 07.12.2005, seega ei olnud seaduses ettenähtud tähtaeg, kuus kuud kohtuotsuse jõustumisest, selle esitamiseks veel möödunud, mistõttu avaldus on esitatud tähtaegselt ja kuulus rahuldamisele. VASTUSTAJA SEISUKOHT
5. Vastustaja palub jätta M.L.i kaebuse rahuldamata. 16.

§ 2

lg 1 näeb ette, et hüvitise taotlemise õigus tekib isikul kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt vabastamise otsuse tegemise päevast.

§ 4

lg 2 kohaselt tuleb hüvitise saamiseks esitada Rahandusministeeriumile kirjalik avaldus kuue kuu jooksul hüvitise taotlemise õiguse tekkimise päevast ning juhul, kui avaldus hüvitise saamiseks on jäetud rahuldamata või läbi vaatamata, võib isik esitada halduskohtule kaebuse hüvitise välja mõistmiseks seaduses sätestatud tingimustel (§ 4 lg 6).

1. Hüvitise taotlemise õigus tekkis kaebuse esitajal 26.11.2002, kui Põhja Politseiprefektuuri määrusega lõpetati osaliselt kriminaalmenetlus M.L.i suhtes, kuna eeluurimise käigus ei olnud võimalik koguda küllaldaselt andmeid, mis kinnitaksid M.L.i süüd antud kuriteo toimepanemises. Sellest päevast alates oli kaebuse esitajal kuue kuu jooksul õigus pöörduda kahju hüvitamiseks taotlusega Rahandusministeeriumi poole. Kuuekuuline tähtaeg kahju hüvitamiseks möödus seega
2. aasta mais. Kaebaja esitas alles 13.12.2005 Rahandusministeeriumile taotluse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. 19.12.2005 jättis Rahandusministeerium kaebaja taotluse läbi vaatamata, kuna avaldus hüvitise saamiseks oli esitatud eelpoolnimetatud tähtaega rikkudes
3. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 6 p 1 kohaselt tagastab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata. HMS § 34 lg 1 kohaselt võib haldusorgan oma algatusel või menetlusosalise taotlusel menetlustähtaja ennistada, kui tähtaeg on mööda lastud mõjuvatel põhjustel. Lg 3 kohaselt menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui aasta. Kuna menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast oli möödunud rohkem kui aasta, puudus Rahandusministeeriumil seaduslik alus menetlustähtaja ennistamiseks.
4. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise menetlus on üles ehitatud selliselt, et isiku õiguse üle taotleda talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist otsustab kriminaalmenetluses sisuliselt kohus, prokurör või uurija. Rahandusministeerium on vaid hüvitise väljamaksja, kellel puudub õigus otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle. Vastavalt riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusele on Rahandusministeeriumi ülesandeks taotluse vormiline kontroll (kas esitatud on kõik vajalikud dokumendid, kas esitatud dokumentide põhjal on üheselt kindlaks tehtav väljamaksmisele kuuluva hüvitise suurus, kas taotlus on esitatud tähtaegselt). Rahandusministeeriumil puudub tulenevalt vabariigi valitsuse seaduses sätestatud Rahandusministeeriumi pädevusest õigus teostada kontrolli taotluse esitamisele eelnenud 3 kriminaalmenetluse üle. Lähtuvalt eeltoodust ei ole Rahandusministeeriumi 19.12.2005 kiri ebaseaduslik.
5. Kaebaja esindaja on seisukohal, et uurija 26.11.2002 määrus jõustus alles siis, kui jõustus samas kuriteoepisoodis kaassüüdistavate suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus, viidates Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-97-
6. Kuid selles kohtulahendis on Riigikohus asunud seisukohale, et KrMK §-s 215 oli kriminaalmenetluse koodeksi süstemaatilise tõlgendamise pinnalt alust väita, et kohtueelses menetluses tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus ei saanud enam olla kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal menetlustakistuseks siis, kui süüdistuse muutmise või uue süüdistuse esitamisega oli kohtus võimalik hõlmata ka seda süüdistust, milles oli kohtueelsel uurimisel menetlus lõpetatud. Seejuures on oluline arvestada ka seda, et KrMK § 215 lg 3 kohaselt andis kohus kohtualuse ka muudetud süüdistuses kohtu alla. Ülalkirjeldatud arusaam ei muutnud siiski kohtueelses menetluses tehtud kriminaalasja lõpetamise määrust ja KrMK § 5 lg 1 p-s 10 sätestatut õigustühiseks. Esiteks oli sel määrusel kestvalt kriminaalmenetlust välistava asjaolu tähendus kohtueelses menetluses ja ilma seda määrust tühistamata ei oleks saanud isikut määruses sisalduvas süüdistuses kohtu alla anda. Ja teiseks oli sellel määrusel tähendus ka kohtumenetluses: ilma kohtus KrMK § 215 alusel ja tingimustel süüdistust muutmata poleks olnud võimalik isikut tunnistada süüdi süüdistuses, milles oli tühistamata kohtueelses menetluses tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus. Käesoleva kriminaalasja menetlemisel on uurija teinud M.L.i suhtes kriminaalasja lõpetamise määruse, arvestades, et tema tegevusest ei nähtu KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseis, samuti ka seda, et eeluurimise käigus ei olnud võimalik koguda küllaldaselt andmeid, mis kinnitaksid tema süüd antud kuriteo toimepanemises. Kohtulikul arutamisel ei ilmnenud vajadust süüdistuse muutmiseks või täiendamiseks selliselt, et see hõlmaks ka lõpetamise määruses kirjeldatut ning kriminaalasja täiendavaks eeluurimiseks ei saadetud. Kohtuistungi 23.05.2003 protokollist selgub, et M.L. tuleb välja kutsuda tunnistajana. Tallinna Linnakohus on oma 06.10.2005 otsusega KarS § 200 lg 2 p 7 järgi süüdi mõistnud P. P. ja M. S.i. Vastustaja on seisukohal, et kuna kohtueelses menetluse tehtud kriminaalasja lõpetamise määrust ei ole tühistatud, jõustus see selle vastuvõtmisest ning kaebaja avaldus hüvitise saamiseks oli esitatud

§-s 4 lg 2 sätestatud tähtaega rikkudes. 21. Kaebusest ja Tallinna Vangla vabastamisõiendist nr AA001959 selgub, et kaebaja viibis vahi all 22.10.2002 kuni 26.11.2002, seega kokku 36 päeva. Kui kohus leiab, et kaebajale tuleb hüvitist maksta, siis tuleks hüvitise suurus sellisel juhul arvestada alljärgnevalt:

§ 5

lg 1 kohaselt makstakse isikule hüvitist 7 päevamäära (päevapalga) suuruses summas iga ööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud.

§ 5

lg 2 kohaselt määratakse päevapalga suurus kindlaks kuupalga alammäära jagamisel 30-ga ilma murdosa arvestamata. Miinimumpalk 2002 aastal oli vastavalt Vabariigi Valitsuse 18.12.2001 määruse nr 396 kohaselt 1850 krooni. Seega päevapalga suurus on 1850:30=61 krooni. Hüvitise suuruseks oleks 7 x 61 x 36=15 372 krooni. KOHTU PÕHJENDUSED 22. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised. 23.

§ 1

lg 1 p 1 kohaselt hüvitatakse selles seaduses sätestatud korras alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju isikule, kes viibis kohtu loal vahi all ning kelle asjas on kriminaalasja menetlus lõpetatud eeluurimise staadiumis või kohtu korraldaval istungil või kelle kohta on jõustunud õigeksmõistev otsus. Kriminaalasjas nr 02231804398 tehtud Tallinna Linnakohtu kohtuniku 23.10.2002 määrusest ja Tallinna Linnakohtu kohtuniku 01.11.2002 määrusest ning Tallinna Vangla 26.11.2002 vabastamistõendist nr AH 001959 4 nähtuvalt viibis M.L. kriminaalasjas nr 02231804398 vahi all 22.oktoobrist 2002 kuni 26. novembrini 2002, seega 36 päeva. Tallinna Politseiprefektuuri Põhja Politseiosakonna inspektori Irina Kuzmenko 26.11.2002 määrusega lõpetati eeluurimise staadiumis KrMK § 5 lg 1 ja § 168 lg 1 p 2 alusel osaliselt kriminaalmenetlus nr 02231804398 M.L.i suhtes, kuna eeluurimise käigus ei olnud võimalik koguda küllaldaselt andmeid, mis kinnitaksid M.L.i süüd antud kuriteo toimepanemises. Seega on M.L.

§ 1lg 1 p 1 sätestatud isik.

24. Vastavalt

§ 2

lg-le 1 tekib isikul hüvitise taotlemise õigus kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast. Seega tekkis M.L.il hüvitise taotlemise õigus 26.novembril 2002, kui Tallinna Politseiprefektuuri Põhja Politseiosakonna inspektori Irina Kuzmenko määrusega lõpetati tema suhtes kriminaalmenetlus. Kaebaja viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.01.2005 kohtuotsuses nr 3-1-1-97-04 on leitud, et arusaam et kohtueelses menetluses tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus ei saanud enam olla kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal menetlustakistuseks siis, kui süüdistuse muutmise või uue süüdistuse esitamisega oli kohtus võimalik hõlmata ka seda süüdistust, milles oli kohtueelsel uurimisel menetlus lõpetatud, ei muutnud siiski kohtueelses menetluses tehtud kriminaalasja lõpetamise määrust ja KrMK § 5 lg 1 p-s 10 sätestatut õigustühiseks. Esiteks oli sel määrusel kestvalt kriminaalmenetlust välistava asjaolu tähendus kohtueelses menetluses ja ilma seda määrust tühistamata ei oleks saanud isikut määruses sisalduvas süüdistuses kohtu alla anda. Ja teiseks oli sellel määrusel tähendus ka kohtumenetluses: ilma kohtus KrMK § 215 alusel ja tingimustel süüdistust muutmata poleks olnud võimalik isikut tunnistada süüdi süüdistuses, milles oli tühistamata kohtueelses menetluses tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus. Asjas ei ole vaidlust selles, et Tallinna Politseiprefektuuri Põhja Politseiosakonna inspektori Irina Kuzmenko 26.novembri 2002 määrust, millega lõpetati osaliselt kriminaalmenetlus nr 02231804398 M.L.i suhtes, ei ole tühistatud. Samuti ei ole asjas vaidlust selles, et Tallinna Prokuratuur saatis nimetatud kriminaalasja Tallinna Linnakohtule kohtulikuks arutamiseks kahe süüdistatava, P. P. ja M. S., suhtes (tl 14) ning et M.L.it ei ole selles kriminaalasjas (kohtuasi nr 1-124/03 (03237004840, 02231804398, 03231400327)-otsus tl 5-8) kohtu alla antud. Selles kriminaalasjas on 23.mai 2003 kohtuistungi protokollist (tl 15-16) nähtuvalt peetud vajalikuks kutsuda M.L. kohtuistungile tunnistajana. Seega on kaebaja alusetult asunud seisukohale, et tema suhtes 26.novembril 2002 tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus ei jõustunud 26.novembril 2002. 25. Vastavalt

§ 4

lg-le 2 tuleb hüvitise saamiseks esitada Rahandusministeeriumile kirjalik avaldus kuue kuu jooksul hüvitise taotlemise õiguse tekkimise päevast (paragrahv 2 lõige 1). Seega tulnuks kaebajal tulenevalt

§ 2

lg-st 1 ja § 4 lg-st 2 esitada Rahandusministeeriumile kirjalik avaldus hüvitise saamiseks hiljemalt 26.mail 2003. Asja materjalidest nähtuvalt on M.L.i avaldus, mille koostamise kuupäevaks on märgitud 07.detsember 2005, registreeritud Rahandusministeeriumis 13.detsembril 2005 (tl 36). Seega oli kuuekuuline tähtaeg Rahandusministeeriumile avalduse esitamise ajaks ilmselgelt möödunud. 26.

§ 4

lg 11 kohaselt kohaldatakse hüvitise taotlemisele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades

erisusi. HMS § 34 lg 1 kohaselt võib haldusorgan oma algatusel või menetlusosalise taotlusel menetlustähtaja ennistada, kui tähtaeg on mööda lastud mõjuvatel põhjustel. HMS § 34 lg-st 3 tulenevalt menetlustähtaega ei ennistata, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui aasta. Seega sai kaebaja esitada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise avalduse 5 esitamise tähtaja ennistamise taotlust Rahandusministeeriumile kuni 26.maini 2004 (26.mai 2004 kaasa arvatud). Asja materjalidest ei nähtu ja kaebaja ei ole ka väitnud, et ta oleks Rahandusministeeriumile kuni 26.maini 2004 või ka koos oma 13.detsembri 2005 Rahandusministeeriumis registreeritud hüvitise maksmise avaldusega menetlustähtaja ennistamise taotluse esitanud. Kuna kaebaja oli mööda lasknud ka HMS § 34 lg-s 3 sätestatud tähtaja menetlustähtaja ennistamiseks, ei saanud Rahandusministeerium nimetatud sättest tulenevalt ennistada ka oma algatusel M.L.i 2005 detsembris esitatud hüvitise maksmise avalduse osas menetlustähtaega. 27. HMS § 14 lg 6 p 1 järgi tagastab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata. Seega on Rahandusministeerium õigesti jätnud M.L.i alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise avalduse läbi vaatamata. Aili Maasik Kohtunik 6