l, millest ühel
l karistuse kandmisest kõrvalehoidumise eest. A.S väidab, et ta on muutunud, kuid arvestades, et teda on korduvalt karistatud distsiplinaarkorras, ei saa selles kindel olla. Viimane karistus määrati talle 08.03.05, millest lähtuvalt ei ole ta käitunud vanglas õiguskuulekalt. Arvestades A.S suutmatust käituda vanglas õiguskuulekalt, ei saa kindel olla, et ta suudab seda teha väljaspool vanglat. 3-05-662 Vabanedes on tal töö- ja elukoht ning ta kavatseb jätkata õpinguid, kuid see ei ole piisav, et kindel olla tema õiguskuulekas käitumises. Eeltoodust lähtuvalt ei saa kindel olla, et A.S suudab ja tahab jätkata õiguskuulekat elu vabaduses.
“ (Kord) §-d 1 ja 15 paluti jätta kohaldamata kui põhiseaduse (PS) § 3 lg 1 ja § 94 lg 2 vastased ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
kehtetuks tunnistamiseks nimetatud sätete osas. Kaebuse motiivid on järgmised: 1) Vangistusseaduse (VangS) § 76 lg 2 näeb ette, et kinnipeetava esitamisel tingimisi enne tähtaega vabastamiseks arvestatakse individuaalse täitmiskava täitmist ja kinnipeetavat iseloomustavaid materjale, mis on fikseeritud isiklikus toimikus.
lg 1 kohaselt otsustab vangla direktor teha kohtule ettepanek vabastada kinnipeetav vangistusest tingimisi enne tähtaja lõppemist, kui ta on jõudnud järeldusele, et kinnipeetav on parandanud oma käitumist ning on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu seaduskuulekalt. Kaebaja individuaalne täitmiskava kinnitati 20.01.2005, kuid talle seda ei tutvustatud. VangS § 16 lg 2 järgi arutatakse kinnipeetava individuaalset täitmiskava kinnipeetavaga. Kuna individuaalset täitmiskava ei ole kaebajale teatavaks tehtud, ei saa see tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-dest 60 lg 1 ja 61 lg 1 omada õiguslikke tagajärgi. 2) KarS § 76 lg 1 ja 2 sätestavad formaalsed eeldused, millele peab kinnipeetav vastama, et kohus saaks otsustada tema vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist.
lg 2 pst 1 tulenevalt peab vangla direktor hindama, kas kinnipeetav vastab formaalsetele eeldustele. Materiaalsed eeldused sätestab KarS § 76 lg 3 ja need on suunatud kohtule. Seega ei ole vangla direktoril õigust neid asjaolusid hinnata, kuna ta väljub nii oma otsustuse pädevusest. 3) Käskkirjas ei ole hinnatud distsiplinaarrikkumisi ja nende eest määratud karistusi. Samuti ei hinnatud kaebajale kohaldatud soodustusi, väljaspoole vanglat õppima lubamist ja lühiajalistel väljasõitudel viibimist. Kaebaja iseloomustamiseks on välja toodud valdavalt negatiivsed asjaolud, kajastamata on kaebajat positiivselt iseloomustavad andmed, on küll viide töö- ja elukoha olemasolule, kuid seda ei ole peetud piisavaks. Otsuses ei ole kaalutlusi, miks distsiplinaarkaristused kaaluvad üles kaebajale tehtud soodustused. 4) Vaide edastamise kirjast nähtuvalt on üheks keeldumise põhjuseks asjaolu, et kaebaja ei tulnud õigeaegselt tagasi õppepuhkuselt. Vangla direktor on selle faktiga väljunud pädevuse piiridest, kuna selle teo eest on kaebajat juba kriminaalkorras karistatud. Kaebajale jäi mulje, et teda karistatakse ühe teo eest kaks korda, mis ei ole aga lubatud. Otsuses ei ole kajastatud
lg 2 p-s 4 sätestatu – võimaluste hindamine asuda vabaduses elama seaduskuulekalt. Julgeolekuosakonna õiendi kohaselt puudub informatsioon planeeritavatest kuritegudest. Kaebaja karistusaeg lõpeb 13.01.2006. KarS § 76 lg 4 järgi määratakse tingimisi vangistusest vabastamise
l isikule katseaeg karistusaja lõpuni, kuid mitte lühem kui üks aasta. Seega oleks tingimisi vabastamise
l katseaeg ületanud oluliselt karistusaja lõppu. 5) Vangla ei selgitanud menetluse käigus välja olulisi asjaolusid ja kogutud tõendid on vasturääkivad, mistõttu olnuks oluline kaebaja ärakuulamine. Kuna andmed kaebaja distsiplinaarrikkumiste kohta on vangla koostatud õienditel erinevad, tulnuks välja selgitada, millised neist kehtivad. Kaebaja vaidlustas 13.08.2003 määratud distsiplinaarkaristuse ja esitas Riigikohtusse kassatsioonkaebuse. Julgeolekuosakonna, vangistusosakonna ja psühholoogi õiendites on vastuolud suhete kohta teiste kinnipeetavatega. Neid vastuolusid ei uurinud ka Justiitsministeerium, rikkudes HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet. 2
kehtestab justiitsminister. Volitusnorm on ähmane, kuna selles ei määratleta, millise õigusaktiga minister osundatud
kehtestama peab. Volitusnormi reguleerimisesemeks on avalduse läbivaatamise kord. See, mida direktor avalduse läbivaatamisel hindab, ei saa olla
reguleerimise ese. Kord saab sisaldada ainult neid norme, mida määruse abil rakendatakse ja mis peavad sisalduma seaduses. Justiitsminister on kehtestanud avalduse rahuldamata jätmise alused ja ka tingimuse, millal kinnipeetav võib uue avalduse esitada, sellist volitust pole ministrile antud.
sätted on vastuolus põhiseadusega. Volitusnormi rakendamiseks antud määrusega ei tohi volitava seaduse sätteid laiendada ega kitsendada. Avalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise alused saavad tulla üksnes seadusest.
tud ei muuda määrust või vastavat sätet seadusevastaseks ja põhiseadusega vastuolus olevaks. 5. Justiitsministeerium palus jätta samuti kaebuse rahuldamata. 1) Justiitsministri 29.11.2000 määrusega nr 53 kinnitatud „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi“ § 1 lg 1 ja 2 järgi on individuaalne täitmiskava kinnipeetava karistuse täideviimise programm, milles sätestatakse kinnipeetava resotsialiseerimise abinõud ja nende rakendamise ajagraafik. Tegemist ei ole haldusaktiga HMS § 51 lg 1 mõistes. Täitmiskavas tehtud ettepanekud on soovitusliku iseloomuga. 2) Distsiplinaarkaristused on kaebajale määratud. Olenemata distsipliinirikkumise asjaoludest sai vangla järeldada, et kinnipeetav ei ole asunud paranemise teele. Ekslik on kaebaja väide, et täitmisele pööramata distsiplinaarkaristus kustub. VangS § 65 lg 5 järgi kustub distsiplinaar3
määruse või käskkirjaga. Kuna
näol on tegemist piiritlemata hulga juhtude reguleerimiseks antud üldaktiga, siis peab selleks olema määrus. Vabariigi Valitsuse seaduse § 50 lg 1 kohaselt annab minister määrusi ja käskkirju seaduse alusel ja täitmiseks. Sama seaduse § 51 lg 1 kohaselt on ministri määrus õigusloov akt ning § 52 lõike 1 kohaselt annab minister käskkirju teenistusalastes ja muudes üksikküsimustes. Seega on selge, et
saab minister kehtestada ainult määrusega ning volitusnormis selle nimetamine pole vajalik. Et otsuse näol on tegemist diskretsiooniotsusega, on
§-l 1 vangla direktorit abistav eesmärk. 6. Tallinna Halduskohtu 24.01.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 1) Kohus leidis, et vaideotsus ei saa rikkuda kaebaja õigusi ja käesolevas asjas saavutab kaebaja oma rikutud õiguste kaitse esialgse haldusakti – Murru Vangla direktori 19.05.2005 käskkirja nr 152-kk - seaduslikkuse hindamise kaudu. 2) Kohus jättis
§-de 1 ja 15 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotluse rahuldamata järgmistel põhjendustel.
lg 1 kohaselt otsustab vangla direktor teha kohtule ettepaneku vabastada kinnipeetav vangistusest tingimisi enne tähtaja lõppemist, kui ta on jõudnud järeldusele, et kinnipeetav on parandanud oma käitumist ning on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu seaduskuulekalt.
lg 2 alusel võtab direktor kinnipeetava enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise otsustamisel arvesse toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning varasemat karistatust; hindab, kuidas kinnipeetav on käitunud vanglas; hindab, kui tõhusalt valmistub kinnipeetav õiguskuulekaks elamiseks vabaduses; võrdleb ühiskonna tegelikke võimalusi ja kinnipeetava isiklikku võimekust asuda vabanedes oma kavade kohaselt elama.
lg 3 kohaselt võib direktor peale lõikes 2 loetletud asjaolude arvestada ka muid tegureid.
järgi määrab vangla direktor avalduse rahuldamata jätmise
l tähtaja, mille möödumisel võib kinnipeetav vangistusest enne tähtaja lõppemist tingimisi vabastamist uuesti taotleda. Tähtaeg ei või olla pikem kui üks aasta.
sätted ei ole vastuolus PS § 3 lausega 1, mille kohaselt riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel ega PS § 94 lg-ga 2, mille kohaselt annab minister seaduse alusel täitmiseks määrusi ja käskkirju. Kuna
näol on tegemist piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks antud õigusaktiga (HMS § 88), on Kord õigesti kehtestatud määrusega. HMS § 90 lg 1 järgi võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Kuna VangS § 76 lg 6 ei sätesta justiitsministrile avalduste läbivaatamise
kehtestamise piiravaid tingimusi, ei ületa
sätted volitusnormi piire. Kord on kooskõlas VangS § 76 eesmärgiga, anda kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks kohtule esildise tegemise otsustamine vangla direktori pädevusse. Asjaolu, et vangla direktor ei otsusta kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamist puhtformaalsetest asjaoludest lähtuvalt, vaid peab tegema sisulise kaalutletud otsuse lähtuvalt kinnipeetavat iseloomustavatest andmetest, nähtub ka VangS § 76 lg-st 2, mille kohaselt arvestatakse kinnipeetava esitamisel tingimisi enne tähtaega vabastamiseks individuaalse täitmiskava täitmist ja kinnipeetavat iseloomustavaid materjale, mis on fikseeritud isiklikus toimikus. Kuna kinnipeetava isiklikus toimikus sisalduvad VangS § 17 lg 2 kohaselt muuhulgas ka kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristused, saab vangla direktori otsus esildise edastamiseks kohtule 4
ga seaduse sätete täpsustamine ei ole kaasa toonud vastuolu volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Kord ei piira ka kohtu PS §-st 146 tulenevat ainupädevust õigusemõistmisel, sest tingimisi vangistusest vabastamise esildise esitamise otsustamisega ei teosta vangla direktor õigusemõistmist. Ühelgi kinnipeetaval ei ole õigust eeldada, et talle kohtu poolt määratud karistusaega ennetähtaegse vabastamisega vähendatakse. Küll aga tuleb eeldada, et kohus, kes on karistusaja määranud, peab otsustama lõpliku organina isiku ennetähtaegse vabastamise üle. Isikule mõistetud karistusaja vähendamist saab pidada õigusemõistmiseks. Isikule mõistetud karistusaja vähendamise otsustamise mittevõimaldamist vaidlustatud käskkirjaga ei saa pidada õigusemõistmiseks, kuna sellega ei otsustata ümber kohtu poolt määratud karistusaja pikkust. Seega ei riiva
ga vangla direktorile antud õigus otsustada kinnipeetava avalduse edastamine kohtule kohtu õigusemõistmise funktsiooni ja pädevust. 3) Käskkirjast nähtuvalt on vangla direktori jaoks kinnipeetava varasem karistatus ja käitumine vanglas negatiivsete mõjuritena kaalunud üles sellised positiivsed asjaolud, nagu kaebajal tööja elukoha olemasolu ning väidetava õpingute jätkamise soovi. Käskkirja motiveerivas osas toodud asjaolud omavad määravat tähtsust järelduse tegemisel selle kohta, kas kinnipeetav on käitumist parandanud ning on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu seaduskuulekalt. Otsuse tegemisel arvesse võetavad asjaolud on
Seda, kas kinnipeetav on käitumist parandanud ja tahab jätkata elu seaduskuulekalt, iseloomustab kõige enam tema varasem karistatus. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud seitsmel
l. Seega võib järeldada, et seitsmel
l ei ole kaebajal seaduskuulekas käitumine ühiskonnas õnnestunud. See on väga oluline argument, millest kohtu arvates iseenesest piisaks kaebaja avalduse rahuldamata jätmiseks. Kaebaja seisukoht, mille kohaselt vangla oleks pidanud tema varasemaid karistusi lähtuvalt nende raskusest ja laadist eraldi hindama, on põhjendatud olukorras, kus isikut on karistatud ühel või kahel
l. Iga järgneva karistusega saadab isik ühiskonnale ühese signaali selle kohta, et ta ei soovi käituda õiguskuulekalt. Kui isikut on karistatud seitse korda, peavad vastupidisele järeldusele asumiseks olema väga mõjuvad põhjused – näiteks isiku seaduskuulekas käitumine vanglas, mida tõendab distsiplinaarkaristuste puudumine. Kaebajale on alates 05.11.1999 määratud kaksteist distsiplinaarkaristust. Vastustaja esindaja väitel on kaks neist vaidlustatud ja lõplik lahend puudub. Isegi kui vähendada karistusi kahe võrra, tuleb alates 1999. a 1,7 distsiplinaarkaristust aasta kohta, mis on piisav, näitamaks isiku suhtumist vangla sisekorraeeskirjadesse. Kui vaadelda rikkumisi, mille eest distsiplinaarkaristused on määratud (keelatud esemete (kolmel
l mobiili, ühel
l mobiililaadija ja SIM-kaart) omamine, alkoholi tarvitamine, hilinemine õppepuhkuselt saabumisel, öörahu ajal teleri vaatamine, loendustelt puudumine,
ldusele mitteallumine ja ebaviisakas käitumine vanglaametnikuga), on peale võimaliku vaieldava ebaviisaka käitumise, mille hindamine sõltub vanglaametniku subjektiivsest arusaamisest, reeglina tegemist kaebaja poolse tahtliku vangla sisekorraeeskirjade rikkumisega, mis näitab üheselt, et kaebaja ei soovinud teadlikult alluda vanglas kehtivatele reeglitele. Seega toetab arvukas distsiplinaarkaristuste register juba eelpool väljendatud kohtu seisukohta selles, et kaebaja ei soovi käituda õiguskuulekalt. Õppimine ja individuaalse täitmiskava järgimine vanglas, samuti elu- ja töökoha, laste ning perekonna olemasolu on asjaolud, mis võiksid kaebajat tahte
l end parandada ja õiguskuulekat elu elada, vastavat tahet toetada ja luua soodsa elukeskkonna väljaspool vanglat. Samas on tegemist argumentidega, mida saab isiku tingimisi vabastamise otsustamisel arvesse võtta vaid juhul, kui vangla direktoril puudub
Kuna kaebaja varasema karistatuse ja distsiplinaarkaristuste andmete põhjal võib järeldada vaid vastupidist, ei oma ka õpingute jätkamine, individuaalse täitmiskava järgimine ja soodne elukeskkond otsuse tegemisel määravat tähtsust, need ei võrdu õiguskuuleka käitumisega. Õiguskuulekat käitumist võib järeldada vaid õigus5
Kaebajat on kriminaalkorras karistatud õppepuhkuselt mitteõigeaegse naasmise eest. Kuna sellest saab järeldada, et kaebaja kuritarvitas talle õppepuhkusele lubamisega antud usaldust, ei saa õppepuhkusele lubamist otsuse tegemisel soodustusena arvestada. Vangla poolt kaebaja varasemate kriminaalkaristuste ja distsiplinaarkaristuste arvestamine kaebaja avalduse läbivaatamisel on seaduslik ja tuleneb
Vangla direktor ei pikendanud sellega kaebajale kohtu poolt määratud karistusaega. Kaebajat ei ole karistatud ühe teo eest kaks korda. Kuigi vangla ei võimaldanud kaebajal enne keelduva haldusakti andmist sellele vastuväiteid esitada, ei ole see mõjutanud haldusakti sisulist õiguspärasust. Käskkirjast nähtuvalt ei ole vastustaja otsuse kaalumisel arvesse võtnud asjaolusid, mis oleksid vaieldavad, kaebajale teadmata või vajaksid kaebaja täiendavaid selgitusi. Käskkiri on piisavalt motiveeritud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 7. A.S apellatsioonkaebuses paluti: 1) tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega tühistada Murru Vangla direktori 19.05.2005 käskkiri nr 152-kk; 2) jätta kohaldamata justiitsministri 29.11.2000 määrusega nr 56 kehtestatud
ja § 15 kui PS § 3 ja § 94 lg 2 vastased ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
kehtetuks tunnistamiseks nimetatud paragrahvide osas; 3) mõista välja kohtukulud. Kaebaja vaidlustab kohtuotsuse järgmistes osades: 1) Kaebaja leiab jätkuvalt, et justiitsminister on
kehtestamisel väljunud talle seadusandja poolt antud volituse piiridest, rikkudes sellega PS § 3 lg-t 1 ja § 94 lg-t 2. VangS 76 lg-st 6 tulenev volitusnorm on ähmane, kuna selles ei ole määratletud, millise õigusaktiga minister osundatud
kehtestama peab. Volitusnormist nähtub, et selle reguleerimisesemeks on avalduse läbivaatamise kord. See hõlmab avalduse nõudeid ja selle esitamist ning tähtaegu avalduse läbivaatamiseks. Sellega ei saa kehtestada avalduse rahuldamise ja rahuldamata jätmise korda. Määrusega ei saa seadust laiendada ega kitsendada.
§-s 1 on sätestatud kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise alus ja
§-s 15 on kehtestatud seadusest mittetulenev piirang, milleks VangS 76 lg 6 volitust ei anna. 2) Kaebaja ei nõustu kohtu järeldusega, et Kord ei riiva kohtu õigusemõistmise funktsiooni ja pädevust (PS § 146). Otsustamine inimese vabaduse ja vangistuse üle on õigusmõistmine. Ka KarS § 76 järgi otsustab kohus tingimisi vangistusest vabastamise. Kohus saab lõpliku organina otsustada ennetähtaegse vabastamise üle vaid siis, kui kohtule see võimalus antakse. Kui vangla direktor otsustab asja materjale kohtule mitte edastada, siis sellega langetab vangla direktor vabastamise küsimuses lõpliku sisulise otsuse. Põhiseadusega on vastuolus
need sätted, mis näevad vangla direktorile ette volituse mitte edastada asja materjale kohtule isiku ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks. 3) Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et vaidlustatud haldusakt on piisavalt motiveeritud. Sellest ei ole näha, et oleks arvestatud toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning varasemat karistatust. Aktis on konstateering, et on kriminaalkorras karistatud seitsmel
l ja teda on korduvalt karistatud distsiplinaarkorras. Kui kaalul on ühelt poolt perekond, kodu, töö ja hariduse omandamine ning teiselt poolt sellised triviaalsed rikkumised nagu hilinemine, televiisori vaatamine või telefoni omamine, siis peaks haldusaktist olema võimalik aru saada, miks need rikkumised on isikut arvestades sedavõrd rasked, mis kaaluvad üles perekonna, kodu, töö ja hariduse omandamise. Kohtu seisukoht, et kriminaalkaristuste arv iseenesest võiks olla enne tähtaega vabastamist välistavaks asjaoluks, on vastuolus KarS §-ga 76 lg 3, mis näeb ette ennekõike isiku arvestamist konkreetses ajas ja ruumis. 6
§-d 1 ja 15 on vastuolus PS §-dega 3 ja 94 lg 2 ning palub jätta need kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
kehtetuks tunnistamiseks nimetatud paragrahvide osas. 11. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 34 lg 2 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni
s esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. 12. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud ja kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega justiitsministri 29.11.2000 määrusega nr 56 kehtestatud
§-de 1 ja 15 kohaldamata jätmise taotluse ning Murru Vangla direktori 19.05.2005 käskkirja nr 152-kk tühistamise taotluse rahuldamata jätmise osas ega pea HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid
ta. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 13. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta
sätete vastuolust PS §-ga 3 ja justiitsministri väljumisest
kehtestamisel talle seadusandja poolt antud volituse piiridest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et justiitsministri 29.11.2000 määrusega nr 56 kehtestatud Kord on kooskõlas vangistusseadusega ning
ga seaduse sätete täpsustamine ei ole kaasa toonud vastuolu volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Asjaolu, et VangS 76 lg-s 6 ei ole määratletud, millise õigusaktiga justiitsminister kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise avalduse läbivaatamise
kehtestama peab, ei muuda volitusnormi ähmaseks. PS § 94 lg 2 sätestab järgmist: „Minister juhib ministeeriumi,
ldab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi, annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja käskkirju ning täidab muid ülesandeid, mis talle on pandud seadusega sätestatud alustel ja
s“. PS § 94 lg-s 2 sätestatud ministri pädevust ja seda, milliseid õigusakte minister võib välja anda, täpsustab Vabariigi Valitsuse seaduse
s (VVS § 51 lg 5). Teenistusalastes ja muudes üksikküsimustes annab minister käskkirju (VVS § 52 lg 1). Tulenevalt eeltoodust sai justiitsminister VangS 76 lg 6 alusel kehtestada kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise avalduse läbivaatamise
ainult määrusega, mistõttu määruse nimetamine volitusnormis ei ole hädavajalik. 14. Ringkonnakohus ei jaga ka kaebaja seisukohta, mille kohaselt on
sätted, mis näevad ette vangla direktorile volituse mitte edastada asja materjale kohtule isiku ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks, vastuolus PS §-ga
lg 1 kohaselt otsustab vangla direktor teha kohtule ettepaneku vabastada kinnipeetav vangistusest tingimisi enne tähtaja lõppemist, kui ta on jõudnud järeldusele, et kinnipeetav on parandanud oma käitumist ning on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu seaduskuulekalt.
lg 2 kohaselt selleks, et otsustada kinnipeetava enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks esitamine, direktor: 1) võtab arvesse toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning varasemat karistatust; 2) hindab, kuidas on kinnipeetav käitunud vanglas; 3) hindab, kui tõhusalt valmistub kinnipeetav õiguskuulekaks elamiseks vabaduses; 4) võrdleb ühiskonna tegelikke võimalusi ja kinnipeetava isiklikku võimekust asuda vabanedes oma kavade kohaselt elama.
S § 76 lg 3 näeb ette, et katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Neid tegureid peab kohtule kinnipeetava enne tähtaja vangistusest vabastamiseks esitamiseks otsustamisel silmas pidama ka vangla direktor. 16. Kaebaja on kriminaalkorras süüdi mõistetud seitsmel
l: 1) 07.04.1987 KrK § 197 lg 2 p-de 1 ja 2; § 139 lg 1 järgi; 2) 03.05.1991 KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi; 3) 21.03.1994 KrK § 2071 lg 3; § 195 lg 3; § 17 lg 6 - § 186 järgi; 4) 24.05.2000 KrK § 207 lg 3 p 2; § 207 lg 31; 5) 13.10.2000 KrK § 142 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi; 6) 03.04.2003 KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ja 8
ja ühiskondliku julgeolu vastu suunatud kuritegude (mootorsõiduki ärandamine; tulirelva või laskemoona ebaseaduslik valmistamine, omandamine, hoidmine, kandmine, kasutamine, edasitoimetamine, vedamine, müümine või edasiandmine; tulirelva, laskemoona või lõhkematerjali avalik vargus või röövimine) toimepanemise eest. Kaebajat on kõigi eelnimetatud kuritegude toimepanemise eest karistatud vangistusega. Halduskohus märkis õigesti, et kinnipeetava õiguskuulekat käitumist vanglas tõendab eelkõige distsiplinaarkaristuste puudumine. Võttes arvesse kaebaja poolt toimepandud kuritegude raskust ja laadi ning varasemat karistatust, ning hinnates kaebaja käitumist vanglas (kus ta ei ole käitunud õiguskuulekalt ja teda on korduvalt karistatud distsiplinaarkorras, viimati 08.03.2005), ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul alust järeldada, et kaebaja on parandanud oma käitumist ning on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu õiguskuulekalt. Kaebaja poolt vangla sisekorraeeskirjade süstemaatiline rikkumine näitab selgelt kaebaja soovimatust alluda vanglas kehtivale
le. Kaebaja suhtes ei olnud saavutatud vangistuse täideviimise eesmärk - kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vabanedes töö- ja elukoha olemasolu ning kavatsus jätkata õpinguid, ei ole piisav selleks, et kindel olla kaebaja õiguskuulekas käitumises. Kaevatav käskkiri on piisavalt põhjendatud ja kontrollitav. 17. Neil põhjendustel tuleb jätta A.S apellatsioonkaebus halduskohtu otsuse osalise tühistamise nõudes rahuldamata. Kaire Pikamäe Ivo Pilving Lilianne Aasma 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.