← Eesti

3-05-662/1

Obsah (12)§ 60§ 40§ 6§ 56§ 4§ 5§ 58§ 51§ 83§ 87§ 88§ 90

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 24.01.2006. a Tallinn Haldusasja number 3-05-662 (endine 3-1069/2005) Haldus

§ 60

lg 1 sätestab, et õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt ning § 61 lõike 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Kuna individuaalset täitmiskava ei ole kaebuse esitajale teatavaks tehtud, ei saa see tulenevalt

-st ka õiguslikke tagajärgi omada.

  1. Käskkirjas on näidatud, et kaebuse esitajat on kriminaalkorras karistatud seitsmel korral, millest ühel korral karistuse kandmisest kõrvale hoidmise eest. KarS § 76 lõiked 1 ja 2 sätestavad formaalsed eeldused, millele peab kinnipeetav vastama, et kohus saaks otsustada tema vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Korra § 1 lg 2 punktist 1 tulenevalt peab vangla direktor sisuliselt hindama, kas kinnipeetav vastab nimetatud formaalsetele eeldustele. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamise formaalsed eeldused on seatud sõltuvusse toimepandud kuriteo raskusest (esimese või teise astme kuritegu) ja laadist (tahtlik või ettevaatamatu). Materiaalsed eeldused on aga sätestatud KarS § 76 lõikes 3 ning need on suunatud kohtule. Seega ei ole vangla direktoril õigust neid asjaolusid hinnata, kuna ta väljub nii oma otsustuse pädevusest. Kaevatava käskkirja kohaselt on kaebuse esitajat korduvalt karistatud distsiplinaarkorras ja sellest tulenevalt ei saa vangla direktor kindel olla selles, et kaebuse esitaja on muutunud. Otsuses on märgitud, et viimane distsiplinaarkaristus on määratud 08.03.2005, kuid viidatud kuupäeval määrati kaebuse esitajale distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 25 ööpäevaks edasilükkamisega katseajaga kuus kuud. Distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise edasilükkamine koos katseajaga tähendab sisuliselt karistuse täideviimisest tingimuslikku loobumist. Kui kinnipeetav katseajal ei pane tiome uut distsipliinirikkumist, jäetakse karistus vastavalt VangS § 65 lõikele 4 täitmisele pööramata, see tähendab, et määratud karistus kustub. Direktor ei ole hinnanud distsiplinaarrikkumisi ja nende eest määratud karistusi, vaid on viide sellele, et kaebuse esitaja on korduvalt distsiplinaarkorras karistatud. Samuti ei ole vangla direktor hinnanud ühtegi kaebuse esitajale kohaldatud soodustust, sh. väljaspoole vanglat õppima lubamist ja lühiajalistel väljasõitudel viibimist. Kaebuse esitaja iseloomustamiseks on välja toodud valdavalt negatiivsed asjaolud (kehtivad distsiplinaarkaristused), kuid kajastamata on jäänud kõik kaebuse esitajat positiivselt iseloomustavad andmed, on küll viide töö- ja elukoha olemasolule, kuid seda ei ole peetud piisavaks. Eeltoodud asjaoludest võib teha järelduse, et direktor on ühekülgselt hinnanud kaebuse esitajat iseloomustavaid materjale ning otsuses ei ole ära näidatud kaalutlusi, miks kaebuse esitajale määratud distsiplinaarkaristused kaaluvad üles kaebuse esitajale tehtud soodustused.
  2. Otsustamisel tuleb direktoril hinnata ka seda, kui tõhusalt valmistub kinnipeetav õiguskuulekaks elamiseks vabaduses. Kaevatavast käskkirjast nähtub, et kaebuse esitajal on vabanedes olemas töö- ja elukoht ning kaebuse esitaja soovib jätkata õpinguid, kuid seda ei ole peetud piisavaks, et kindel olla kaebuse esitaja õiguskuulekas käitumises. Kaebuse esitajal puudub informatsioon, millistele kaalutlustele tuginedes on Murru Vangla seda leidnud. Vaide edastamise kirjast võib välja lugeda, et üheks võimalikuks keeldumise põhjuseks on ka asjaolu, et kaebuse esitaja ei tulnud õigeaegselt tagasi õppepuhkuselt. Kaebuse esitaja leiab, et selle faktiga on vangla direktor väljunud oma pädevuse piiridest, kuna selle teo eest on 2 kaebuse esitajat kriminaalkorras juba kohtu poolt karistatud ja kaebuse esitajale jääb mulje, et teda karistatakse ühe teo eest kaks korda, mis ei ole aga lubatud. Üldse ei ole otsuses kajastamist leidnud korra § 1 lg 2 punktis 4 sätestatu – võimaluste hindamine asuda vabaduses elama seaduskuulekalt. Julgeolekuosakonna õiendist on näha, et informatsioon planeeritavatest kuritegudest puudub. Tingimisi vabastamise korral on riigil palju suurem võimalus kontrollida kinnipeetava käitumist pärast tema vabanemist, kui karistuse täielikul ärakandmisel. Kaebuse esitaja karistusaeg lõpeb 13.01.2006, kuid tulenevalt KarS § 76 lõikest 4 määratakse tingimisi vangistusest vabastamise korral isikule katseaeg karistusaja lõpuni, kuid mitte lühem kui üks aasta. Seega oleks tingimisi vabastamise korral katseaeg ületanud oluliselt karistusaja lõppu. 4.

§ 40

lõikest 1 tuleneb, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Murru Vangla on leidnud, et „väidetav menetlusnõuete rikkumie (selgituste andmise võimaluse puudumine) ei mõjuta otsuse õiguspärasust, kuna XXX-l on võimalik materjalidega tutvuda, kuna need lisatakse kinnipeetava isiklikku toimikusse.“ Kaebuse esitaja tegi 30.05.2005 teabenõude enda tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse materjalidest koopiate väljastamiseks, kuid vangla ei vastanud nimetatud teabenõudele, mistõttu kaebuse esitaja pöördus vaidega Andmekaitse Inspektsiooni. 14.07.2005 tegi kaebuse esitaja Murru Vanglale uue taebenõude, mis ka 19.07.2005 rahuldati. Asjaolusid kogumis hinnates on kaebuse esitajal sügav kahtlus, et vangla oleks võimaldanud kaebuse esitajal materjalidega tutvuda enne otsuse tegemist. 5.

§ 6

sätestab uurimispõhimõtte, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajaduse korral koguma tõendeid selleks omal algatusel. Murru Vangla ei ole menetluse käigus välja selgitanud olulisi asjaolusid, nende poolt kogutud tõendid on vasturääkivad, millest tulenevalt oleks äärmiselt oluline olnud kaebuse esitaja ärakuulamine menetluse käigus. Kuna andmed kaebuse esitaja distsiplinaarrikkumiste kohta on vangla poolt koostatud õienditel väga erinevad oleks vangla menetluse käigus pidanud välja selgitama, millised nendes on kehtivad ja mitte. Nii on kaebuse esitaja vaidlustanud talle 13.08.2003 määratud distsiplinaarkaristuse ja esitanud kassatsioonkaebuse Riigikohtusse. Samuti on 02.04.2004 määratud noomitus Tartu Halduskohtu 19.04.2004 otsusega haldusasjas nr. 3-264/04 tühistatud, nimetatud otsus on jõustunud Tartu Ringkonnakohtu 30.03.2005 otsusega haldusasjas nr. 2-3-44/2005. Samuti on vastuolud Julgeolekuosakonna, vangistusosakonna ja psühholoogi õiendites suhete kohta teiste kinnipeetavatega. Nimetatud vastuolusid ei ole uurinud ka Justiitsministeerium, rikkudes

§ 6sätestatud uurimispõhimõtet.

6. Vabastamisavalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsustus on kaalutlusotsustus, mis peab olema vastavalt

§ 56

lõikele 1 motiveeritud.

§ 4

lõike 1 sätestab, et kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsuste tegemist või valida erinevate otsuste vahel. Sama paragrahvi

  1. lõike kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Ebaõige on Murru Vangla seisukoht, et „kõikide kaalutluste haldusaktile märkimine ei ole kohustuslik, kui see on ülemääraselt koormav“. Kui tegu on kaalutlusõiguse alsuel antava haldusaktiga, siis tuleb põhjenduses märkida konkreetsed kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (§ 56 lg 3). Motiveerimise vajadus tuleneb Põhiseaduse §-st 15, mis annab igaühele õiguse taotleda kohtulikku kontrolli tema suhtes tehtud haldusotsuste suhtes. Riigikohus on ka oma lahendis (3-3-1-74-03) leidnud, et haldusakti hilisem „täiendamine“ 3 tekitab ulatusliku kaalutlusõiguse puhul raskesti kõrvaldatava kahtluse otsustaja erapooletuses. Niisugune kahtlus on vastuolus põhimõttega, et menetlus ei pea mitte üksnes olema, vaid ka näima aus ja õiglane. Vangla ega Justiitsministeerium ei ole otsuses näidanud, millistele kaalutlustele tuginedes on määratud uueks taotluse esitamise ajaks 18.10.
  3. VangS § 76 lõige 6 sätestab, et kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise avalduse läbivaatamise korra kehtestab justiitsminister. Viidatud volitusnorm on ähmane, kuna selles ei ole määratletud, millise õigusaktiga justiitsminister osundatud korra kehtestama peab. Volitusnormist nähtub, et selle reguleerimisesemeks on avalduse läbivaatamise kord, seega sellega ei saa kehtestada avalduse rahuldamise ja rahuldamata jätmise tingimusi. Seda, mida direktor avalduse läbivaatamisel hindab, ei saa olla korra reguleerimise ese, kuna kord saab sisaldada ainult neid norme, mida määruse abil rakendatakse ja mis peavad sisalduma seaduses eneses. Antud juhul on justiitsminister määruses kehtestanud ka sisuliselt avalduse rahuldamata jätmise alused ning kehtestanud ka tingimuse, millal kinnipeetav võib uue avalduse üldse esitada, sellist volitust aga ministrile antud ei ole. Põhiseaduse § 3 lõike 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel ning § 94 lõige 2 sätestab, et minister annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja käskkirju. Volitusnormi rakendamiseks antud määrusega ei tohi volitatava seaduse sätteid laiendada ega kitsendada ehk määrusega kehtestada seda, milleks volitusnormiga volitust antud ei ole. Volitus kehtestada avalduse läbivaatamise kord ei hõlma õigust kehtestada täiendavaid tingimusi või aluseid võrreldes seaduses sätestatuga. Avalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise alused saavad tulla üksnes seadusest. Kaebuse esitaja taotleb jätta kohaldamata justiitsministri 29.11.2000 määruse nr. 56 „Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise korra“ § 1 ja 15, kui Põhiseaduse § 3 lõike 1 ja § 94 lõike 2 vastased ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus nimetatud õigusakti kehtetuks tunnistamiseks nimetatud paragrahvide osas. Kaebuse täpsustuses selgitab kaebuse esitaja, et kaebuse esitaja vaidlustab vaideotsuse selle menetlusnõuete rikkumise tõttu, kuna vaideotsusest ei nähtu, milliseid tõendeid no asjas kogutud, hinnatud ei ole kõiki vaides tõstatatud küsimusi, samuti ei nähtu vaideotsusest Murru Vangla selgitused vaidele. Vaidemeentluses uurimisprintsiibi teostamata jätmisel on Justiitsministeerium rikkunud hea halduse põhimõtteid. MURRU VANGLA SEISUKOHT
  4. Ebaõige on kaebaja väide, et kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise avalduse menetlemisel vangla direktor peab kontrollima üksnes formaalseid eeldusi, mis on sätestatud KarS §-s
  5. VangS § 76 lg 1 ei piira vangla direktori otsustusõigust, vaid kohustab arvestama karistusseadustiku sätetega. Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustab kohus, kuid kehtiv õiguskord annab vangla direktorile õiguse otsustada, kas esitada kohtule esildis kinnipeetava ennetähtaegse vabanemise puhuks või mitte.
  6. Üheks haldusmenetluse põhimõtteks on menetluse efektiivsuse nõue (

§ 5

lg 2), mis seab piirid ka haldusakti motivatsiooni põhjalikkusele.

§ 58

kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kaebaja ei ole nimetanud asjaolusid, mis jäid välja selgitamata ning kaebuses toodud tähelepanekud faktiliste asjaolude kohta on vormilist laadi 4 ega mõjuta otsust sisuliselt. Murru Vangla ei ole menetluse jooksul teinud takistusi kaebajale arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Täiendavaid seisukohti ei ole kaebaja esitanud, mistõttu tema ärakuulamisõiguse rikkumine on paljasõnaline. Kaebaja heidab ette, et vangla ei ole arvestanud temale kohaldatud soodustusi, kuid samas jätab tähelepanuta, et soodustusi sai kaebaja peamiselt 2002 aastal ning soodustuste saamine ei ole pannud kaebajat hoiduma distsipliinirikkumiste toimepanemisest. Haldusasjas nr. 3-116/2005 kohtu väljendatud hinnang sellele, et distsipliinirikkumised on valdavalt pisirikkumised ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv, kuna rikkumiste toime panemise fakt iseenesest ei loo usaldust kinnipeetava suhtes. Kui kinnipeetav ei suuda ühe aasta jooksul, mis on distsiplinaarkaristuse kustumise tähtaeg, hoiduda distsipliinirikkumiste toime panemisest, siis ei ole alust vangla direktoril järeldada, et kinnipeetav suudab või tahab elada õiguskuulekalt. Tingimisi distsiplinaarkaristuse määramine ei mõjuta VangS § 65 lg 5 sätestatud distsiplinaarkaristuse kustumise tähtaega.

  1. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et vangla direktor ei ole kaalunud, miks kaebaja positiivsed omadused ei ole piisavad. Kinnipeetava õiguskuulekuse hindamisel saab direktor lähtuda kinnipeetava käitumisest vanglas. Kaebaja käitumine vanglas ja distsiplinaarkaristuste olemasolu ei anna alust oletada, et töö- ja elukoht vabaduses hoiavad ära kaebaja õigusrikkumised vabaduses. Vanglas õigusrikkumisi toime pannud isiku enne tähtaega vabastamine on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärgiga. Kaebaja möönab, et õppepuhkuselt saabus tagasi mitteõigeaegselt ja teda on selle eest kriminaalkorras karistatud. Seega on kaebaja õiguskorda rikkunud nii vanglas kui ka temale kohaldatud soodustuse, lühiajalise väljasõidu, ajal. Ekslik on kaebaja arusaam, et tema õppepuhkuselt mitteõigeaegselt naasmise arvestamine on võrreldav teistkordse karistamisena, kuna sama teo eest on teda juba kriminaalkorras karistatud. Nimetatud asjaolu arvestamine tingimisi enne tähtaega vabanemise menetluses ei ole karistus, vaid iseloomustab kaebaja võimekust hoiduda õigusrikkumiste toimepanemisest. Kaebaja väidetud puudused menetlusnõuete täitmisel ja käskkirja motiveerimisel ei saa olla aluseks Murru Vangla direktori käskkirja tühistamisel ja asja uueks otsustamiseks kohustamisel.
  2. Murru Vangla nõustub kaebuse esitajaga selles, et VangS § 76 lg 6 volitusnorm ei ole selgelt määratletud, kuid nimetatud ebaselgus iseenesest ei muuda Justiitsministri määrust õigusvastaseks. Põhiseaduse § 94 lõike 2 ja Vabariigi Valitsuse seaduse § 51 lg 1 alusel on ministril õigus anda määrusi ja käskkirju. Määruse võib anda seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. VangS § 76 lg 6 sätestatud volitusnormi mõte ja eesmärk on täpsustada seadust ning võimaldada justiitsministril kehtestada avalduste läbivaatamisele erinev menetluskord. Justiitsministri määrusega kehtestatud kord ei ole seadusega sisuliselt vastuolus. VangS § 76 lg 1 kohaselt võib direktor esitada kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks, kuid sellist ulatuslikku diskretsiooniõigust peab direktor rakendama kooskõlas vangistusseaduse § 6 lg 1 sätestatud eesmärgiga ja arvestades karistusseadustikus sätestatuga. Asjaolu,e t seaduse mõtet ja eesmärki on määruses konkretiseeritud või korratud ei muuda määrust või vastavat sätet seadusevastaseks ja põhiseadusega vastuolus olevaks. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. JUSTIITSMINISTEERIUMI SEISUKOHT
  3. Vaiet lahendava haldusorgani käsutuses oli piisaval hulgal materjale, mis võimaldasid õiguspärase otsuse tegemist. Kaebaja ei ole tõendanud, et haldusorgan ei kontrollinud 5 vaidemenetluse käigus talle edastatud dokumente. Väidetavad puudused käskkirjas, mille tuvastamise korral oleks kaebaja arvates haldusorgan vaide rahuldama pidanud on suures osas arusaamatud ning tekkinud kaebuse esitaja meelevaldsete tõlgenduste tagajärjel. Ekslik on kaebaja arusaam, et individuaalset täitmiskava peab talle allkirja vastu tutvustama, kuna tegemist on haldusaktiga. Justiitsministri 29.11.2000 määruse nr. 53 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 1 lõigete 1 ja 2 kohaselt on individuaalne täitmiskava kinnipeetava karistuse täideviimise programm, milles sätestatakse kinnipeetava resotsialiseerimise abinõud ja nende rakendamise ajagraafik. Seega ei ole tegemist haldusaktiga

§ 51lg 1 mõistes.

Murru Vangla tõendi kohaselt eio le kaebaja oma toimikuga

  1. aasta teisel poolaastal tutvumas käinud. Täitmiskavas tehtud ettepanekud on soovitusliku iseloomuga.
  2. Kaebaja poolt viidatud 31.03.2005 otsuses haldusasjas nr. 3-116/2005 ei ole kohtunik hinnanud sisuliselt iga distsipliinirikkumise eest määratud distsiplinaarkaristust eraldi, vaid on neid üldiselt „valdavalt pisirikkumisteks“ pidanud. Fakt on see, et distsiplinaarkaristused kaebajale määrati ja olenemata distsipliinirikkumise asjaoludest saab sellest järeldada, et kinnipeetav ei ole asunud paranemise teele. Ekslik on kaebaja väide, et täitmisele pööramata distsiplinaarkaristus kustub. VangS § 65 lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristus, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvates distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist. Tõele ei vasta kinnipeetava väide, et Murru Vangla direktor ei ole käskkirjas kajastanud teda positiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Otsuse langetamisel on tõsiseks argumendiks fakt, et kaebaja ei naasnud väljasõidult õigel ajal vanglasse, mis võib olla kaalukam argument, kui töö- ja elukoha olemasolu. Karistuse kandmise jätkamisest kõrvalehoidmise fakt on kindlasti üheks asjaoluks, mida arvestatakse kinnipeetava enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise otsustamisel ning alusetu on kaebaja väide tema ühe teo eest teist korda karistamise osas. Kaebuse esitajal oli piisavalt võimalusi oma seisukohta avaldada Murru Vangla direktorile esitatud taotluses ning puudus praktiline võimalus, et isik saab ärakuulamisel veel midagi lisada. Vaidemenetluse käigus ei tuvastatud selles osas rikkumisi, kuna vaidest ei nähtunud asjaolusid, mis oleksid põhjustanud asja teisiti otsustamise. Vangla õiendite sisu absoluutne ühtivus ei saagi olla taotluslik, kuna sellisel juhul kaotaksid nad oma informatiivse sisu. 3.

§ 83

lg 2 sätestab, et vaiet läbi vaadates uuritakse dokumentaalseid tõendeid, kuulatakse ära asjast huvitatud isikute seletused ja ekspertide arvamused ning tunnistajate ütlused ning vaadeldakse asitõendeid ja teostatakse paikvaatlusi. See aga ei tähenda, et vaiet lahendav haldusorgan peab tingimata kõiki loetletud menetlustoiminguid sooritama. Menetlustoimingute sooritamise vajadus sõltub konkreetsest haldusasjast ning eelnevalt toimunud haldusmenetluse põhjalikkusest. Seega lähtuvalt eeltoodust ei ole Justiitsministeerium rikkunud vaidemenetluse käigus uurimispõhimõtet ning vaidemenetluse käigus on piisava põhjalikkusega kontrollitud haldusakti andmise õiguspärasust. Kuna vaidemenetluse käigus vaidlustatud haldusakt on kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt, siis kontrollis Justiitsministeerium haldusakti õiguspärasuse kindlakstegemisel kaalutlusõiguse teostamist. Justiitsministeeriumi pädevuses vaidemenetluses on kontrollida kaalutlusõiguse teostamise kohustuse järgimist (haldusakti õiguspärasuse komponent), mitte aga sundida haldusorganit vastu võtma teistsugust otsust. Vaideotsuses ega käskkirjas ei ole tõesti käsitletud asjaolu, miks on käskkirjas määratud uueks taotluse esitamise õiguse tekkimise tähtpäevaks just

  1. oktoober
  2. Vaidemenetluse käigus vestles vaiet menetlev ametnik T. Voodla Murru Vangla direktori asetäitja vangistuse alal G. Bergvaldiga ning viimane seletas, miks määrati taotluse uuesti esitamise tähtpäevaks just
  3. oktoober
  4. Seega ei tekkinud vaiet lahendaval ametnikul kahtlust nimetatud otsustuse kaalumises ning selle otstarbekuses. 6
  5. Vangistusseaduse § 76 lg 6 sätestab, et kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise avalduse läbivaatamise korra kehtestab justiitsminister. Volitusnorm ei täpsusta, kas kord kehtestatakse määrusega või käskkirjaga. Kuid kuna korra näol on tegemist üldaktiga, mis on antud piiritlemata hulga juhtude reguleerimiseks, siis peab selleks olema määrus. Vabariigi Valitsuse seaduse § 50 lõike 1 kohaselt annab minister määrusi ja käskkirju seaduse alusel ja täitmiseks. VVS § 51 lg 1 kohaselt on ministri määrus õigusloov akt ning § 52 lõike 1 kohaselt annab minister käskkirju teenistusalastes ja muudes üksikküsimustes. Seega on niigi selge, et korra saab minister kehtestada ainult määrusega ning volitusnormis selle nimetamine ei ole vajalik. Kuna otsuse näol on tegemist diskretsiooniotsusega, siis on korra paragrahvil 1 vangla direktorit abistav eesmärk. Olenemata korra paragrahvis 1 sätestatust on vangla direktoril täielik otsustuspädevus. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
  6. Kaebuse esitaja õiguste rikkumine Kohus on seisukohal, et vaideotsus ei saa rikkuda kaebuse esitaja õigusi.

§ 87

lg 2 p 3 kohaselt võib kaebuse halduskohtusse esitada vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. A. Aedmaa jt „Haldusmenetluse käsiraamatu“ 2004 kohaselt saab vaideotsuse peale kaebuse esitada eelkõige „kolmas isik, kelle jaoks soodne haldusakt vaideotsusega kehtetuks tunnistati. Võimalik on, et vaideotsuse peale esitab halduskohtusse kaebuse ka vaide esitaja ise. See võib osutuda vajalikuks eelkõige vaidemenetluse normide rikkumisel, mis viisid ebaõige vaideotsuseni ja mida ei saa kõrvaldada halduskohtus“ (lk. 425). Kohus on seisukohal, et isiku õigusi ei saa vaidemenetluse esemest sõltumatult rikkuda sama vaide menetlemisel tehtud võimalikud menetlusnormide rikkumised. Vastasel juhul võiks isikul tekkida automaatselt kaebeõigus kõigi vaideotsuste peale, millega vaie on jäetud rahuldamata. Sellisel juhul puuduks aga vajadus isiku kaebeõigust vaideotsuste peale

-is eraldi piirata. Käesolevas haldusasjas saavutab kaebuse esitaja oma rikutud õiguste kaitse esialgse haldusakti – Murru Vangla direktori

  1. mai 2005 käskkirja nr. 152-kk seaduslikkuse hindamise kaudu. Kuna kohtul on haldusakti tühistamise korral õigus teha ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi (HKMS § 26 lg 1 p 1), siis puudub vajadus paralleelselt vaideotsuse tühistamise taotlemiseks. Seega kuna kohus leiab, et vaideotsus kaebuse esitaja õigusi ei riku, tuleb jätta kaebus vaideotsuse tühistamise nõudes rahuldamata ning kohus ei asu hindama kaebuse esitaja väiteid vaideotsuse õigusvastasuse kohta.
  2. Justiitsministri 29.11.2000 määruse nr. 56 „Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise korra“ (edaspidi Kord) § 1 ja § 15 kooskõla Põhiseadusega Korra § 1 lg 1 kohaselt otsustab vangla direktor teha kohtule ettepaneku vabastada kinnipeetav vangistusest tingimisi enne tähtaja lõppemist, kui ta on jõudnud järeldusele, et kinnipeetav on parandanud oma käitumist ning on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu seaduskuulekalt. Korra § 1 lg 2 kohaselt võtab direktor kinnipeetava enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise otsustamisel arvesse toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning varasemat karistatust; hindab, kuidas kinnipeetav on käitunud vanglas; hindab, kui tõhusalt valmistub kinnipeetav õiguskuulekaks elamiseks vabaduses; võrdleb ühiskonna tegelikke 7 võimalusi ja kinnipeetava isiklikku võimekust asuda vabanedes oma kavade kohaselt elama. Korra § 1 lg 3 kohaselt võib direktor peale lõikes 2 loetletud asjaolude arvestada ka muid tegureid. Korra § 15 kohaselt avalduse rahuldamata jätmise korral määrab vangla direktor tähtaja, mille möödumisel võib kinnipeetav vangistusest enne tähtaja lõppemist tingimisi vabastamist uuesti taotleda. Tähtaeg ei või olla pikem kui üks aasta. Kohus on seisukohal, et eeltoodud sätted ei ole vastuolus Põhiseaduse § 3 lausega 1, mille kohaselt riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel ega ka Põhiseaduse § 94 lõikega 2, mille kohaselt annab minister seaduse alusel täitmiseks määrusi ja käskkirju. Kord on antud Vangistusseaduse (VangS) § 76 lõike 6 alusel. VangS § 76 lg 6 kohaselt kehtestab kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise avalduse läbivaatamise korra justiitsminister. Kuna Korra näol on tegemist õigusaktiga, mis on antud piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks (

§ 88

), on Kord õigesti kehtestatud määrusega.

§ 90

lg 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. VangS § 76 lõikes 6 sisalduv volitusnorm ei sätesta justiitsministrile avalduste läbivaatamise korra kehtestamise piiravaid tingimusi – näiteks seda, et minister tohib kehtestada ainult avalduste vormikohasuse hindamise korra. Kuivõrd volitusnormi piire ei ole seega kitsendavalt seatud, ei ületa Korra sätted volitusnormi piire. Samuti on Kord kooskõlas Vangistusseaduse § 76 eesmärgiga, anda kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks kohtule esildise tegemise otsustamine vangla direktori pädevusse. Asjaolu, et vangla direktor ei otsusta kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamist puhtformaalsetest asjaoludest lähtuvalt, vaid peab tegema sisulise kaalutletud otsuse lähtuvalt kinnipeetavat iseloomustavatest andmetest, nähtub ka VangS § 76 lõikest 2, mille kohaselt arvestatakse kinnipeetava esitamisel tingimisi enne tähtaega vabastamiseks individuaalse täitmiskava täitmist ja kinnipeetavat iseloomustavaid materjale, mis on fikseeritud isiklikus toimikus. Kuivõrd kinnipeetava isiklikus toimikus sisalduvad VangS § 17 lõike 2 kohaselt ka muuhulgas kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristused, saab vangla direktori otsus esildise edastamiseks kohtule olla vaid kaalutletud sisuline otsus, mitte kõigi vorminõuetekohaste avalduste formaalne edastamine kohtule. Seega leiab kohus, et Kord on Vangistusseadusega kooskõlas ning Korraga Vangistusseaduse sätete täpsustamine ei ole kaasa toonud vastuolu volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Samuti ei piira Kord kohtu Põhiseaduse §-st 146 tulenevat ainupädevust õigusemõistmisel, kuna tingimisi vangistusest vabastamise esildise esitamise otsustamisega ei teosta vangla direktor õigusemõistmist. Ühelgi kinnipeetaval ei ole õigust eeldada, et talle kohtu poolt määratud karistusaega ennetähtaegse vabastamisega vähendatakse, küll aga tuleb eeldada, et kohus, kes on karistusaja määranud, peab otsustama lõpliku organina isiku ennetähtaegse vabastamise üle. Isikule juba mõistetud karistusaja vähendamist saab pidada õigusemõistmiseks, isikule juba mõistetud karistusaja vähendamise otsustamise mittevõimaldamist vaidlustatud käskkirjaga ei saa pidada õigusemõistmiseks, kuna sellega ei otsustata ümber kohtu poolt juba määratud karistusaja pikkust. Seega ei riiva Korraga vangla direktorile antud õigus otsustada kinnipeetava avalduse edastamine kohtule kohtu õigusemõistmise funktsiooni ja pädevust. Eeltoodust lähtuvalt tuleb jätta taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks Korra §-de 1 ja 15 suhtes rahuldamata. 8

  1. Käskkirja motiveeritus HKMS § 19 lõige 6 sätestab: „Kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Vaidlus puudub selle üle, et vangla direktoril on kohtule kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vabastamise ettepaneku tegemise otsustamisel kaalutlusõigus. Käskkirjas motiveeritakse Murru Vangla direktori kaalutlusi järgmiselt: „Kinnipeetav XXX-i on kriminaalkorras karistatud seitsmel korral, millest ühel korral karistuse kandmisest kõrvale hoidmise eest. XXX väidab, et ta on muutunud, kuid arvestades, et teda on korduvalt karistatud distsiplinaarkorras, ei saa selles kindel olla. Viimane karistus määrati talle 08.03.05, millest lähtuvalt ei ole ta käitunud vanglas õiguskuulekalt. Arvestades XXX suutmatust käituda vanglas õiguskuulekalt, ei saa kindel olla, et ta suudab seda teha väljaspool vanglat. Vabanedes on tal töö- ja elukoht ning ta kavatseb jätkata õpinguid, kuid see ei ole piisav, et kindel olla tema õiguskuulekas käitumises. Eeltoodust lähtuvalt ei saa kindel olla, et XXX suudab ja tahab jätkata õiguskuulekat elu vabaduses, mistõttu ei ole võimalik tema avaldust tingimisi enne tähtaega vabastamiseks rahuldada.“ Nagu eeltoodud kaalutlustest nähtub, on vangla direktori jaoks kinnipeetava varasem karistatus ning käitumine vanglas negatiivsete mõjuritena kaalunud üles sellised positiivsed asjaolud, nagu kaebuse esitajal töö- ja elukoha olemasolu ning väidetava soovi, jätkata õpinguid. Kohus on seisukohal, et kõik käskkirja motiveerivas osas väljatoodud asjaolud omavad järelduse tegemisel selle kohta, kas kinnipeetav on oma käitumist parandanud ning on võimeline jätkama ja tahab jätkata oma elu seaduskuulekalt määravat tähtsust. Seetõttu on viitamine neile asjaoludele õigustatud. Samas omavad Korra § 1 lõike 2 punktides 1 ja 2 toodud asjaolud eeltoodud järelduse tegemisel kohtu arvates suuremat kaalu kui punktides 3 ja 4 toodud asjaolud. Seega kohtu arvates on vangla direktori poolt otsuse tegemisel arvesse võetavad asjaolud Korra § 1 lõikes 2 esitatud tähtsuse järjekorras. Seda, kas kinnipeetav on oma käitumist parandanud ning tahab jätkata elu seaduskuulekalt iseloomustab kõige enam kinnipeetava varasem karistatus. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et kaebuse esitajat on varem kriminaalkorras karistatud seitsmel korral. Seega võib järeldada, et seitsmel korral ei ole kaebuse esitajal seaduskuulekas käitumine ühiskonnas õnnestunud. See on väga oluline argument, millest kohtu arvates iseenesest piisaks kaebuse esitaja avalduse rahuldamata jätmiseks. Kaebuse esitaja seisukoht, mille kohaselt vastustaja oleks pidanud kaebuse esitaja varasemaid karistusi lähtuvalt nende raskusest ja laadist eraldi hindama, on põhjendatud olukorras, kus isikut on karistatud ühel või kahel korral. Iga järgneva karistusega saadab isik ühiskonnale ühese signaali selle kohta, et ta ei soovi käituda õiguskuulekalt. Kui isikut on karistatud seitse korda, peavad vastupidisele järeldusele asumiseks olema väga mõjuvad põhjused – näiteks isiku seaduskuulekas käitumine vanglas, mida tõendab distsiplinaarkaristuste puudumine. Kaebuse esitajale on alates 05.11.1999 määratud distsiplinaarkaristusi kaheteistkümnel korral. Vastustaja esindaja kohtuistungil väidetu kohaselt on kaks distsiplinaarkaristust kaebuse esitaja poolt vaidlustatud, kuid lõplikku lahendit nende osas veel ei ole. Isegi kui vähendada distsiplinaarkaristuste arvu kahe võrra, teeb see alates
  2. aastast 1,7 distsiplinaarkaristust aasta kohta, mis on piisav, näitamaks isiku suhtumist vangla sisekorraeeskirjadesse. Kui vaadelda rikkumisi, mille eest distsiplinaarkaristused on määratud (keelatud esemete (kolmel korral mobiili, ühel korral mobiililaadija ja SIM-kaart) omamine, alkoholi tarvitamine, 9 hilinemine õppepuhkuselt saabumisel, öörahu ajal teleri vaatamine, loendustelt puudumine, korraldusele mitteallumine ja ebaviisakas käitumine vanglaametnikuga), on peale võimaliku vaieldava ebaviisaka käitumise, mille hindamine sõltub vanglaametniku subjektiivsest arusaamisest, reeglina tegemist kaebuse esitaja poolse tahtliku vangla sisekorraeeskirjade rikkumisega, mis näitab üheselt, et kaebuse esitaja ei soovinud teadlikult alluda vanglas kehtivatele reeglitele. Seega toetab arvukas distsiplinaarkaristuste register juba eelpool väljendatud kohtu seisukohta selles, et kaebuse esitaja ei soovi käituda õiguskuulekalt. Õppimine ja individuaalse täitmiskava järgimine vanglas, samuti elu- ja töökoha, laste ning perekonna olemasolu on asjaolud, mis võiksid kaebuse esitaja tahte korral end parandada ning õiguskuulekat elu elada vastavat tahet toetada ning luua kaebuse esitajale soodsa elukeskkonna väljaspool vanglat. Samas on tegemist argumentidega, mida saab kohtu arvates isiku tingimisi vabastamise otsustamisel arvesse võtta vaid juhul, kui vangla direktoril puudub Korra § 1 lõike 2 punktide 1 ja 2 alusel kahtlus isiku tahtes oma elu õiguskuulekalt jätkata. Kuna kaebuse esitaja varasema karistatuse ning distsiplinaarkaristuste andmete põhjal võib järeldada vaid vastupidist, ei oma ka õpingute jätkamine, individuaalse täitmiskava järgimine ja soodne elukeskkond otsuse tegemisel määravat tähtsust. Õpingud, töötamine ja toimetulemist abistavates programmides osalemine ei võrdu kohtu arvates õiguskuuleka käitumisega. Õiguskuulekat käitumist võib järeldada vaid õigusvastase käitumise puudumisest ning reeglitele allumisest. Seega võiks vastustaja motivatsioon käskkirjas piirduda ka ainult Korra § 1 lõike 2 punktide 1 ja 2 alusel tehtud järeldustega. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebuse esitajat on kriminaalkorras karistatud seoses õppepuhkuselt mitteõigeaegse naasmise eest. Kuna sellest saab järeldada, et kaebuse esitaja kuritarvitas talle õppepuhkusele lubamisega antud usaldust, ei saa kohtu arvates kaebuse esitajale võimaldatud õppepuhkusele lubamist ka otsuse tegemisel soodustusena arvestada. Kaebuse esitaja väide 02.04.2004 distsiplinaarkaristusena määratud noomituse tühistamise kohta on asjassepuutumatu, kuna eeltoodud noomitust ei ole vastustaja käskkirja tegemisel arvesse võtnud (vt. kohtule esitatud nimekiri distsiplinaarkaristustest toimiku lk. 96). Vastustaja poolt kaebuse esitaja varasemate kriminaalkaristuste, samuti distsiplinaarkaristuste arvestamine kaebuse esitaja avalduse tingimisi vabastamiseks läbivaatamisel on seaduslik ja tuleneb Korra § 1 lõike 2 punktidest 1 ja
  3. Vangla direktor ei pikenda sellega kaebuse esitajale kohtu poolt määratud karistusaega, mistõttu kohus ei saa nõustuda kaebuse esitajaga selles, nagu karistataks teda ühe teo eest kaks korda. Kuigi vastustaja ei ole võimaldanud kaebuse esitajal enne keelduva haldusakti andmist sellele oma vastuväiteid esitada, ei ole see mõjutanud haldusakti sisulist õiguspärasust. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt ei ole vastustaja otsuse kaalumisel arvesse võtnud asjaolusid, mis oleksid vaieldavad, kaebuse esitajale teadmata või vajaksid kaebuse esitaja täiendavaid selgitusi. Käskkiri on piisavalt motiveeritud. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on seaduslik ning puudub alus selle tühistamiseks. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Seega tuleb jätta kaebuse esitaja taotlus kohtukulude väljamõistmiseks vastustajalt rahuldamata. Tiina Pappel kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.