3-06-672/5

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-672 Otsuse kuupäev 21.juuni 2006 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi OÜ XXX kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) peadirektori 13.01.2006 käskkirjade nr 1-3.12/92 ja 1-3.12/93 peale Asja läbivaatamise kuupäev 7.juuni 2006 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja OÜ XXX esindajad Urmas Reimann ja advokaat Silja Elunurm ning vastustaja PRIA esindaja Anne Lepik Resolutsioon Jätta OÜ XXX kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest Tartu Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb Tartu Halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 23.09.2005 esitas OÜ XXX PRIA-le kalalaevade Papisaare ja MMA-142 Vellu sihtotstarbe lõpliku muutmiseks toetuse saamise taotlused nr 0905390002 ja nr 0905390001 Põllumajandusministri 21.07.2005 määruse nr 83 „Eesti riikliku arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks – ühtne programmdokument 2004-2006“ meetme 3.9 „Kalalaevastiku püügivõimsuse reguleerimine“ tingimuste kohaselt. PRIA peadirektori 13.01.2006 käskkirjaga nr 1-3.12/93 jäeti rahuldamata OÜ XXX taotlus nr 0905390001 ning 13.01.2006 käskkirjaga nr 1-3.12/92 taotlus nr 0905390002. PRIA leidis, et AS Dagomar ja OÜ XXX vahel 03.01.2005 sõlmitud lepingud kalalaevade rendile andmiseks ei saa lugeda kapitalirendilepinguteks, kuna AS Dagomar põhikirjaliseks tegevuseks ei ole liisinguteenuste osutamine ja viimane ei ole käsitletav ka krediidiasutuse või tema konsolideerimisgruppi kuuluva finantseerimisasutusena, siis ei saa vastav ühing olla ka liisinguandjaks Rahandusministri 19.08.2005 määruse nr 59 kinnitatud „Struktuuritoetuste väljamaksmise üldised tingimused ja kord“ § 2 lg 3 tähenduses. OÜ XXX esitas 06.02.2006 vaide vastavate käskkirjade tühistamise nõudes. PRIA peadirektori 09.03.2006 vaideotsusega nr 11-22/5 jäeti OÜ XXX vaie rahuldamata. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS OÜ XXX esitas kohtule kaebuse, paludes mõlemad PRIA peadirektori käskkirjad tühistada ja kohustada vastustajat OÜ XXX taotlused uuesti läbi vaatama hiljemalt 14 kalendripäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Samuti palub kaebaja kaebuse rahuldamise korral vastustajalt välja mõista kohtukulud kogusummas 20 596.25 krooni. Kaebuse esitaja väidab, et taotleja oli rentnik kapitalirendilepingu alusel, vastates seega Määruse § 8 lg 1 tingimustele. Kaebaja leiab, et kapitalirendilepinguteks meetme tähenduses tuleb pidada lepinguid, mis ka tavapäraselt tsiviilõiguslikes suhetes on käsitletavad kapitalirendilepingutena. Kaebaja on seisukohal, et „Struktuuritoetuse väljamaksmise üldised tingimused ja kord“ on menetlusõiguslik õigusakt, mis ei sisalda materiaalõiguse norme toetuse saamise kriteeriumide määramiseks, mistõttu PRIA käsitlus, et väljamaksmise kord näeb ette ka materiaalõiguslikud kriteeriumid taotleja subjektiivsete tunnuste hindamiseks, on ilmselgelt vale. Väljamaksmise korraga on antud võimalus sooritada väljamakse kolmandale isikule ehk liisinguandjale, mis ei oma aga tähtsust toetuse saamise materiaalõiguslike kriteeriumide tuvastamisel. Kaebaja leiab, et kuna toetuse väljamaksmise kord rakendub alles taotluse rahuldamise järgselt, siis selle alusel ei ole võimalik taotlejat kas kvalifitseerida või teda kvalifitseerimata jätta. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja PRIA esindaja palub kaebuse jätta rahuldamata ja kohtukulud kaebuse esitaja kanda. Vastustaja väidab, et põllumajandusministri 21.06.2005 määruse nr 83 „Eesti riikliku Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks – ühtne programmdokument 2004-2006“ meetme raames toetust taotleda kalalaeva utiliseerimiseks või sihtotstarbe lõplikuks muutmiseks. Sama määruse § 8 lg 6 kohaselt peab toetuse saaja kalalaeva, mille sihtotstarbe lõplikuks muutmiseks ta toetust taotles, võõrandama tasuta. Määruse eesmärgiks ei ole toetada kalalaevade omandamist, et need toetuse abil utiliseerida või muuta nende sihtotstarvet. Toetuse põhimõtte kohaselt saab toetuse isik, kelle omandis või kapitalirendilepingu alusel kasutuses laev on s.o. üleandja, mitte aga isik, kellele laev üle antakse ja kes seda edaspidi majandama hakkab. Määruse mõte on selles, et anda pikaajalistele kapitalirentnikele, kes vastavad määruse nõuetele ja kes on ausalt tasunud liisingfirmale osamakseid, saada ülejäänud , veel tasumata osamaksete tasumise teel omanikuks. Sama määruse § 10 lg 1 p 13 näeb ette, et toetuse taotlemiseks esitab rentnik koopia kapitalirendilepingust ning omaniku kirjaliku nõusoleku toetuse taotlemiseks. Vastustaja on seisukohal, et antud juhul ei ole tegemist kapitalirendilepinguga, kuna kapitalirendile andjaks on AS Dagomar ja rentnikuks OÜ XXX. Liisingulepingu olemuslikuks tunnuseks on kolmnurksuhte tekkimine liisinguandja, liisinguvõtja ja liisinguvõtja poolt soovitava kauba müüja vahel, kuid käesoleval juhul puuduvad sõlmitud lepingul kapitalirendilepingu tunnused. 2 Vastustaja on seisukohal, et määruse nõue on antud juhul täidetud formaalselt ja leping, mida pooled nimetavad kapitalirendilepinguks on sõlmitud just selleks, et määruse nõue oleks täidetud ja seeläbi toetust taotleda. Eelnimetatud määruse § 1 kohaselt sätestab määrus toetuse andmise alused antud meetme raames, samuti taotlusele ja taotlejale esitatavad nõuded, taotluse menetlemise tingimused ja korra, taotleja ja taotluse vastavaks tunnistamise alused ja korra, taotluse hindamise kriteeriumid ja hindamise korra ning toetuse väljamaksete tegemise tingimused ja korra. Rahandusministri 19.08.2005 määrus nr 59 „Struktuuritoetuste väljamaksmise üldised tingimused ja kord“ § 2 lg 3 annab liisinguandja mõiste, mille kohaselt on liisinguandjaks „Krediidiasutuste seaduse“ alusel ja korras tegutsev krediidiasutus või tema konsolideerimisgruppi kuuluv finantseerimisasutus. Vastustaja on seisukohal, et kuna toetuse menetlemine on ühtne protsess alates taotluse vastuvõtmisest kuni toetuse väljamaksmiseni ja seepärast pole võimalik, et menetlemise eri etappides kohaldatakse mõisteid erinevalt (toetuse määramisel aktsepteeritakse kõikvõimalikke liisinguandjaid, aga toetuse väljamaksmisel nõutakse, et liisinguandjaks oleks siiski tohtinud olla vaid krediidiasutus ning toetus jääb välja maksmata hoolimata sellest, et see on igati õiguspäraselt määratud). Kuigi meetmes 3.9 ei nõuta toetuse väljamaksmiseks liisingulepingu esitamist, sest toetuse väljamaksmiseks peab omand olema üle läinud, on isik, kes võib olla liisinguandja, kõikide RAK meetmete puhul siiski krediidiasutus. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega ja ära kuulanud protsessiosaliste seletused, on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Põllumajandusministri 21.07.2005 määruse nr 83 „Eesti riikliku arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks – ühtne programmdokument 2004-2006“ meetme 3.9 „Kalalaevastiku püügivõimsuse reguleerimine“ tingimused“ (edaspidi Määrus) § 6 kohaselt võib selle meetme raames toetust taotleda kalalaeva utiliseerimiseks või sihtotstarbe lõplikuks muutmiseks. OÜ XXX esitas PRIA-le 23.09.2005 struktuuritoetuse avaldused nr 0905390002 ja nr 0905390001, milles taotles toetust vastavalt kalalaeva Papisaare ja kalalaeva Vellu sihtotstarbe lõplikuks muutmiseks, s.o. üleandmiseks kolmandatele isikutele (tl 14 ja 30). Nii kalalaev Papisaare kui ka Vellu kuuluvad AS-le Dagomar. Mõlema laeva osas on AS Dagomar ja OÜ XXX sõlminud 03.01.2005 omavahelise rendilepingu (pealkirjastatud kapitalirendileping), kus rendileandjaks on AS Dagomar ja rentnikuks OÜ XXX, s.o. toetuse taotleja ( tl 18-21). Eelnimetatud Määruse § 8 lg 1 kohaselt võib toetust taotleda äriühing või äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes on kalalaeva omanik või rentnik, kes valdab kalalaeva kapitalirendilepingu alusel ning kellele on kalapüügiseaduse alusel ja korras antud kalalaeva kalapüügiluba püügiks merel. Sama Määruse § 8 lg 6 kohaselt peab toetuse saaja kalalaeva, mille sihtotstarbe lõplikuks muutmiseks ta toetust taotles, võõrandama tasuta. Sama Määruse § 10 lg 1 p 13 kohaselt esitab rentnik toetuse taotlemiseks koopia kapitalirendilepingust ning omaniku kirjaliku nõusoleku toetuse taotlemiseks. 3 Õige on vastustaja seisukoht, et toetuse põhimõtte kohaselt saab toetuse isik, kelle omandis või kapitalirendilepingu alusel kasutuses laev on, s.o. üleandja, mitte aga isik, kellele laev üle antakse ja kes seda edaspidi majandama hakkab. Kaebaja väide, et taotleja oli rentnik kapitalirendilepingu alusel vastates seega määruse § 8 lg 1 tingimustele, ei ole õige. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 annab liisingulepingu mõiste, mille kohaselt kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisingueseme) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisingulepingu olemuslikuks tunnuseks on kolmnurk suhte tekkimine liisinguandja, liisinguvõtja ja liisinguvõtja poolt soovitava kauba müüja vahel. Antud juhtudel oli nn. kapitalirendile andjaks AS Dagomar ja rentnikuks OÜ XXX, seega ei ole tegemist kapitalirendiga. Kohus märgib lisaks, et kahe isiku vahel sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt. Sellised lepingud on hinnatavad sõltuvalt oma sisust vara omandamisele suunatud lepingutena ja tegemist on järelmaksuga müügi lepingutega. Kui ostuhinnale lisandub intress nagu antud juhul mõlema kapitalirendilepingute maksegraafikutest nähtub (tl 20-21 ja 3637), on lisaks tegemist krediidilepinguga VÕS § 401 järgi, kui krediidisaajaks on tarbija, siis lisaks tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 järgi. Kohus on seisukohal, et kuna AS Dagomar ja OÜ XXX vahel sõlmitud lepingutel (tl 18-21 ja 34-35) puuduvad kapitalirendilepingu tunnused, siis ei ole sõlmitud lepingud kapitalirendilepingud. Samuti annab rahandusministri 19.08.2005 määruse nr 59 „Struktuuritoetuse väljamaksmise üldised tingimused ja kord“ § 2 lg 3 liisinguandja mõiste, mille kohaselt on liisinguandjaks „Krediidiasutuste seaduse“ alusel ja korras tegutsev krediidiasutus või tema konsolideerimisgruppi kuuluv finantseerimisasutus. Õige on vastustaja seisukoht, et kuna toetuse menetlemine on ühtne protsess alates taotluse vastuvõtmisest kuni toetuse väljamõistmiseni, siis ei ole võimalik, et menetluse eri etappides tõlgendatakse mõisteid erinevalt (toetuse määramisel aktsepteeritakse kõikvõimalikke liisinguandjaid, aga toetuse väljamaksmisel nõutakse, et liisinguandjaks oleks krediidiasutus ning õiguspäraselt määratud toetus jääb välja maksmata), järelikult tuleb liisinguandja määratlusest lähtuda ka taotluse rahuldamise, s.o. toetuse määramise otsuse tegemisel. Kuigi meetmes 3.9 ei nõuta toetuse väljamaksmiseks liisingulepingu esitamist, sest toetuse väljamaksmiseks peab omand olema üle läinud, on isik, kes võib olla liisinguandja, kõikide RAK meetmete puhul siiski krediidiasutus. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et Määrusega rakendatava meetme eesmärk on toetada olemasoleva kalalaevastiku püügivõimsuse vähendamist ja Määruse mõte on selles, et anda pikaajalistele kapitalirentnikele, kes vastavad Määruse nõuetele ja kes on ausalt tasunud liisingfirmale osamakseid, saada ülejäänud, veel tasumata osamaksete tasumise teel, omanikuks. Määruse § 8 lg 4 kohaselt võib ühe taotlusega taotleda toetust üksnes ühe kalalaeva sihtotstarbe lõplikuks muutmiseks ning üks taotleja võib esitada kuni kaks taotlust. Kohus märgib ära, et nähtuvalt asja materjalidest tahtis AS Dagomar meetme 3.9 raames kõrvaldada püügilt kolm talle kuuluvat laeva – AS Dagomar ise soovis muuta kalalaeva Pedassaare sihtotstarvet ja talle määrati toetus, vaidlusaluste taotlustega püüdis OÜ XXX muuta AS Dagomar omandis olevate kalalaevade Papisaare ja Vellu sihtotstarvet. Järelikult, juhul kui 4 PRIA oleks rahuldanud OÜ XXX taotlused kahe viimatinimetatud laeva osas, oleks tegelikult AS-l Dagomar läbi rendilepingute olnud võimalus toetuste abil kõrvaldada püügilt kolm laeva, mis tähendaks omakorda võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ja eelised võrreldes teiste taotlejatega. Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja vaidlustatud käskkirjade tühistamiseks puudub alus. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebuse esitaja poolt kantud kohtukulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Maare Aloe kohtunik 5