Obsah (4)

§ 22§ 9§ 23§ 221

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 28.03.2005. a Tallinn Haldusasja number 3-1490/2004 Haldusasi Harju Maavanema protest Ke

§ 22

lg 1 kohaselt, saavad ostueesõigusega erastada maad isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna vastavalt maareformi seadusele. Keila Vallavalitsus on tunnistanud H. K.`i õigust ostueesõigusega maa erastamiseks, vastu võtnud erastamisavalduse ning selle registreerinud. Erastamise materjalide kohaselt on H. K.10.juulil 1996 esitanud Keila vallavalitsusele avalduse, milles ta on taotlenud tema omandis olevate hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamist 0,15 + 2,0 ha suuruses osas. Keila vallavalitsuse poolt esitatud erastamise toimikust ei nähtu, et H. K. oleks olnud teadlik endise Männiku II maaüksuse tagastamisest Keila Vallavalitsuse 22.juuni 1998 korraldusega nr 1080 M.K.le. Oma 06.novembri 2003 kirjas nr 5-5.5/03/4667 selgitas Keila Vallavalitsus, et on Männiku II maaüksuse maareformi läbiviimisel lähtunud

§ 9

ning maa looduses eraldamise 25.juuni 1980 aktist nr 33, mille alusel on avaldajale antud kasutada maad 0,15 ha. Keila Vallavalitsus väitis, et ei pidanud krundi suuruse muutmist planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt vajalikuks ning seetõttu on eraldatud pr H. K.’ile maad endise maakasutuse ulatuses.

§ 22

1 lg 1 sätestab, et ostueesõigusega võib maad erastada maareformi seaduse paragrahvides 7, 8, 9, 10 ja 21 sätestatud ulatuses, kui selle seaduse paragrahvist ei tulene teisiti. Järelikult maareformi seaduse § 9 lg 1 ja 2 on üldnormid sama seaduse § 221.

§ 9

sätestab väljaspool linna piire asuva maa tagastamise, millel asuvad füüsilise isiku hooned. Vastavalt Harju Maavalitsuse infosüsteemide osakonna Hooneregistritalituse tõendile nr 701 asuvad maatükil hr V. P.’ile ½ mõttelises osas ja pr H. K.’ile ½ mõttelises osas omandiõiguse alusel kuuluvad elamu ja majandushoone. Tuginedes eelpoolmainitule ja

§ 9lg 1 leiab protesti esitaja, et pr H.

K. oli õigustatud ja tal on õigus ostueesõigusega erastada maad tema poolt soovitud ulatuses.

§ 9

lg 2 sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik soovib maad osta rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel kokkuleppele kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks, siis erastatakse elamu omanikule vabade piirnevate maade arvel kuni 50 ha. Kui ehitise omanik saab piirnevate maade arvel erastada vähem kui 20 ha maad, on tal õigus tagastava kinnistu arvelt erastada maad 20 hektarist puudujäävas osas, kuid mitte rohkem, kui jääb maad õigustatud subjektile. Seega tuleb maareformi õigustatud subjekt kaasata maa erastamise protsessi

§-s 9 lg 2 sätestatud viisil. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 52 alapunkti 2 kohaselt võib valla või linnavalitsus nimetatud kokkulepete sõlmimiseks määrata tähtaja, mis ei või olla lühem kui kaks kuud. Keila Vallavalitsuse poolt edastatud erastamise materjalidest ning Harju Maavalitsuses hoitavast tagastamise toimikust ei nähtu nagu oleks Keila vallavalitsus vastavalt

§ 9

lg 2 lause 1 kohaselt määranud tähtaega pooltevahelise vaidluse lahendamiseks, et ostueesõigusega erastamine oleks saanud toimuda seaduses sätestatud viisil. Võttes aluseks erastaja taotluse Männiku II maaüksuse erastamiseks ning õigustatud subjekti M. K. taotluse Männiku II maaüksuse tagastamiseks asub protesti esitaja seisukohale, et erastaja on antud 2 õigussuhtes kui asjaosaline KOKS § 23 lg 5 mõistes. Sellest tulenevalt oleks Keila Vallavalitsus pidanud teavitama erastajat maaüksuse tagastamisest. 22.juuni 1998 kehtinud

§ 23

lg 2, et õigusvastaselt võõrandatud maatüki erastamist, välja arvatud ostueesõigusega erastamine, alustatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamist. Seega oleks tulnud enne maa tagastamist otsustada maa ostueesõigusega erastamine H.K.’ile. Lähtudes eeltoodust palub Harju maavanem tühistada Keila Vallavalitsuse 22 juuni 1998 korralduse nr 1080 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“. Vastustaja Keila Vallavalitsus leiab, et Harju Maavanema protesti rahuldamiseks puudub alus ning protest tuleb jätta rahuldamata. H. K. esitas 10.07.1996 Keila Vallavalitsusele avalduse 0,15 ha maa ostueesõigusega erastamiseks ning sellest suurusest on Keila Vallavalitsus ka lähtunud. Keila vallavalitsusele ei ole teada, kes ja millal on avaldusele maa suuruse lahtrisse lisanud märke „+2ha“ Nimetatud märge on mitmekordselt üle kirjutatud. Esmalt oli tõenäoliselt tehtud juurdekirjutus, mille kohaselt 0,15 oli korrutatud 2-ga. Maa ostueesõigusega erastamise korra punkt 7 alusel ei ole maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses fikseeritud erastatava maa pindala suurendamine lubatud. H. K. on pöördunud Keila Maamõõdu- ja Projekteerimisbüroo poole, et teostada katastrimõõdistamine. Katastrimõõdistamise mustandversioon on lisatud ostueesõigusega erastamise toimikusse, mille kohaselt on H. K. ülesandel välja mõõdistatud maatükk suurusega 1434 m2. Nimetatud asjaolu kinnitab, et H.K. soovis erastada 0,15 ha suurust maad, mitte 0,15 + 2 ha.

§ 221

lg 6 sätestab, et erastava maa suuruse ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks väljaspool linnu kohalik omavalitsus Vabariigi valitsuse kehtestatud korras ning linnades kohalik omavalitsus planeerimis- ja ehitusseaduses sätestatud korras.

§ 23

lg 2 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud maatüki erastamist, välja arvatud ostueesõigusega erastamine, alustatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamist. Kuna maa suurus ja piirid olid teada ning H. K. oli sellega nõustunud ning teostas maa mõõdistamist ostueesõigusega erastamiseks, siis pidas vastustaja võimalikuks võtta 22.06.1998 vastu maa tagastamise korraldus nr 1080. Kuna

ei nõudnud ostueesõigusega erastatava maa suuruse kindlaksmääramist korraldusega, siis seda ei vormistatud. Vastustaja leiab, et korraldust ei ole võimalik tühistada tulenevalt õiguskindluse printsiibist. Nimetatud korralduse alusel kanti maatükk kinnistusraamatusse M. K. nimele. Tagastatud kinnistust on M. K. moodustanud mitmed väiksemad kinnistud ning võõrandanud need uutele omanikele. Tagastatud kinnistust on moodustatud käesolevaks hetkeks vähemalt seitse uut kinnistut. Uute kinnistute omanike näol on tegemist heausksete kolmandate isikutega. Harju maavanem on esitanud protesti haldusakti tühistamiseks peaaegu 6 aastat peale seda, kui see haldusakt talle teatavaks sai ning kui tal tekkis haldusakti kontrollimise kohustus. Tagastatud maa on kantud maakatastrisse ja kinnistusraamatusse ning osa tagastatud maast on edasi müüdud. Igasugune avalik huvi korralduse tühistamiseks puudub. Maavanem ei ole samuti oma protestis esile toonud, kuidas on käesoleval juhul täidetud HMS §-des 64-70 nimetatud asjaolud. Vastustaja leiab, et puuduvad alused tühistada korraldus maavanema protesti alusel tulenevalt õiguskindluse printsiibist. Lisaks sellele on maa ostueesõigusega erastamise avaldus esitatud 0,15 ha erastamiseks ning selles suuruses on maa jäetud ka tagastamata. Samuti ei saa maavanema protesti 3 alusel tunnistada korraldust õigusvastaseks, kuna haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks peab isikul olema selleks põhjendatud huvi. Harju Maavanemal puudub protesti esitamisel põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Vastustaja palub jätta Harju Maavanema protest Keila Vallavalitsuse 22.06.1998 korralduse nr 1080 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ tühistamiseks rahuldamata ja kohtukulud jätta protesti esitaja kanda. Kolmas isik H. K. nõustub protesti esitaja Harju maavanema seisukohtadega maa ostueesõigusega erastamise küsimustes Harjumaal Keila vallas Lohusalu külas endise maaüksuse Männiku II erastamisel ja palub tühistada Keila vallavalitsuse 22.06.1998.a. korraldus nr

1. H.K.’i seletuste kohaselt ostis ta maja 1985.a. Selle ümber oli maad kasutada 0,15 ha. Esitas esimesel võimalusel avalduse maade erastamiseks. Algusest peale oli avalduse peale märgitud 2 ha ja seda numbrit ei ole tema poolt üle kirjutatud. Abikaasa tegi avalduse 0,15 ha erastamiseks. Kolmas isik M. K. leiab, et Harju maavanema protest Keila Vallavalitsuse 22.06.1998.a.korralduse nr 1080 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ tühistamiseks on alusetu ja põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta täies ulatuses rahuldamata. Kolmas isik tunnistati maade tagastamise osas õigustatud subjektiks
2. juunil 1994.a. Kolmas isik leiab, et H.K. sai korraldusest nr 1080 teada hiljemalt 23.09.2003, mil esitas avalduse Harju maavanemale asjas õigusliku seisukoha andmiseks. Nimetatud kuupäevast alates oleks H.K. pidanud esitama kaebuse 30 päeva jooksul halduskohtusse, kui ta leidis et tema subjektiivseid õigusi on rikutud. H.K. seda ei teinud. Protesti esitamisel puudub teatavasti aegumistähtaeg. Samale seisukohale on asunud ka riigikohus on 16.10.2002 otsuses nr 3-3-1-41-
3. Juhul kui protest rahuldatakse, looks kohus pretsedendi, millega isikud, kelle kaebuse kohtusse esitamise tähtaeg on aegunud, saaksid kaitsta oma väidetavalt rikutud subjektiivseid õigusi maavanema poole pöördudes ja viimase poolt halduskohtusse esitatava protesti kaudu. Sellisel juhul kaotaks mõtte halduskohtusse pöördumise aegumistähtaegade sätestamine halduskohtumenetluse seadustikus. Sellist menetlusõiguslikku aspekti ära kasutades oleks kaebeõigus isikule ajalise piiranguta tagatud, mis ei ole aga seadusandja tahe ja seaduse mõte. See rikub oluliselt õiguskindluse põhimõtet, sest isikud, kelle kasuks on vaidlustav korraldus tehtud, samuti kolmandad isikud, kes on korralduse alusel tagastatud kinnistu omanikud, on uskunud et korraldus nr 1080 jääb kehtima ka tulevikus. Isik peab ise huvi tundma tema suhtes tehtavate või tema subjektiivseid õigusi mõjutada võivate otsuste vastu, samuti näitama välja aktiivsust erastamismenetluses. H.K. on oma tegevusetusega olnud Männiku II kinnistu suhtes passiivne erastamis- ja tagastamismenetlusest mittehuvitunud isik. Eeltoodust lähtudes leiab kolmas isik, et protesti rahuldamine on alusetu ja põhjendamatu ainuüksi põhjusel, et halduskohtusse kaebuse esitamise õiguse minetanud isik ei saa ühelgi juhul realiseerida aegunud kaebeõigust maavanema protesti kaudu. Kolmas isik tugineb Riigikohtu 16.10.2002 otsuses nr 3-3-1-41-02 asutud seisukohale, et protesti läbivaatamisel peab halduskohus alati arvestama õiguskindluse põhimõttega, sest protesti esitamiseks ei näe halduskohtumenetluse seadustik ette tähtaega. Õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust (PS § 10), et isikult ei võeta ära korralduse nr 1080 antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima. Kaevatav haldusakt on antud 6 aastat tagasi ning M.K.’l on olnud põhjendatud õiguspärane ootus ja usaldus, et tema suhtes tehtud akt on kehtiv ja jääb kehtima. M.K. on asunud oma õigusi realiseerima ja on teinud mitmeid tehinguid oma vara käsutamiseks. Protesti rahuldamise korral on õiguskindluse ja usalduse kaitse põhimõtte rikkumine vältimatu. Korralduse nr 1080 alusel tehtud toiminguid ning hilisemaid tehinguid kinnisasjadega ei ole võimalik tagasi täita. 4 Kolmas isik leiab, et käesolevas asjas puudub avalik huvi. Samuti puudub maavanemal põhjendatud huvi korralduse nr 1080 õigusvastaseks tunnistamiseks. Tegemist on H.K.’i väidetavalt rikutud subjektiivsete õigustega, mis ei kaalu üles M.K. ja kinnistuid omandanud kolmandate isikute subjektiivseid õigusi ja nende õiguskindluse põhimõttel rajanevat õiguspärast ootust ja usaldust, et haldusakt jääbki kehtima. Kolmas isik leiab, et H.K. avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks on ilmselt võltsitud, sest avaldusele on tõenäoliselt hiljem täiendavalt lisatud märgikombinatsioon“+2“. Seega avaldus ei kajasta õigesti faktilist õiguslikku asjaolu. Dokument on võltsitud kui dokument ei ole sisult õige, st juriidilise tähtsusega asjaolud, mida nad on määratud tõestama, on nendes vääralt kajastatud. Keila vallavalitsus on Männiku II erastamis- ja tagastamistoimingud teinud seaduslikult, lähtudes esialgsest avaldusest, kus oli erastatav maa suuruseks märgitud 0,15 ha. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused, uurinud toimikusse esitatud materjale, kuulanud ära tunnistajate K. K., T. V., K.-I. N. ütlused,leiab, et protest ei kuulu rahuldamisele. 1) Kohus nõustub Keila Vallavalitsuse ja M.K. esindaja seisukohtadega selles, et maavanema protesti läbivaatamisel peab halduskohus arvestama õiguskindluse põhimõttega, sest protest on esitatud Harju maavanema poolt haldusakti tühistamiseks peaaegu 6 aastat peale selle andmist. Tagastatud maa on kantud maakatastrisse ja kinnistusraamatusse ning osa tagastatud maast on edasi müüdud. Avaliku huvina nimetas protesti esitaja esindaja seaduslikkuse printsiipi, et H.K. saaks erastada maad tema poolt soovitud ulatuses. 2) Kohus nõustub protesti esitaja seisukohaga, mille kohaselt õigusvastaselt võõrandatud maatüki erastamist, välja arvatud ostueesõigusega erastamine, alustatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamist. Sellele seadusest tulenevale seisukohale ei vaidle vastu ükski protsessiosaline. Õige on ka vastustaja esindaja seisukoht, et kuni kohtupraktika ei olnud välja toonud seaduses märgitu olulist tähendust, olid praktikas maatagastamise protsessid juba kulgenud viisil, mil ei peetud vajalikuks järgida seaduses märgitud järjestust juhul, kui oli võimalik kindlaks teha, missuguses ulatuses kuulub maa erastamisele ja missuguses ulatuses tagastamisele võõrandatud varana. Kohus ei saa antud juhul asuda teostama maa ostu-eesõigusega erastamise eeltoiminguid ja protesti alusel ei ole võimalik tagasi pöörduda maa ostu-eesõigusega erastamise eeltoimingute etappi. 3) Vastustaja ja kolmas isik on toetunud väitele, et antud juhul on võimalik teha kindlaks, kas tegelikult on H.K. jäänud ilma tema poolt soovitud erastamisele kuuluvast maast, mis peaks tooma kaasa tagastamise korralduse tühistamise vajaduse. Nende seisukoht on, et kuna maa suurus ja piirid olid teada ning H. K. oli sellega nõustunud ning teostas maa mõõdistamist ostueesõigusega erastamiseks kindlas soovitud suuruses, siis pidas vastustaja võimalikuks võtta 22.06.1998 vastu maa tagastamise korralduse nr 1080; kuna

ei nõudnud ostueesõigusega erastatava maa suuruse kindlaksmääramist korraldusega, siis seda eraldi korraldusega ei vormistatud. Kohus kontrollis, kas on võimalik usaldusväärselt kindlaks teha, missuguses suuruses soovis H.K. tegelikult erastada maad ja missugustel usaldusväärsetel andmetel on maavanem leidnud, et H.K. soovis erastada maad rohkem, kui seda temale on käeoslevaks ajaks võimaldatud. 5 4) Maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitas H.K. 10.07.96.a. H.K. esitas koos avaldusega ostu-müügilepingu, hooneregistri teatise ja krundiplaani, maakasutuse suurus oli nõukogudeaegse maa eralduse akti alusel 0, 15 ha. Sellest maa-kasutuse suurusest on H.K. lähtunud, kui ta esitas Keila Maamõõdu-ja projekteerimisbüroole tellimuse katastrimõõdistamiseks. Katastrimõõdistamist ei ole viidud lõpule avaldajast tulenevatel põhjustel. Nendele väidetele ei ole vastustaja ega kolmas isik H.K. vastu vaielnud. Vastustaja kinnitusel oli vallas võetud seisukoht, et üldjuhul ei suurendatud ehitiste teenindamiseks vajalikku maad. Vallavalitsus oli erastamisavalduste läbivaatamisel otsustanud, kas maa tagastamise ja erastamise käigus tuleb senist maa-kasutust muuta ning kas ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramine on vajalik. Lähtuti eeldusest, et vastavalt

§ 9

lg 9 määratakse ehitise teenindamiseks vajalik maa juhul, kui krunt ei olnud kindlaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu ja maakorraldusnõuetest tulenevalt otstarbekas. Selliselt oli vastustaja väidetel tehtud teatavaks avalduse vormistamise võimalused ja seda ka H.K.`i osas. Maakorraldusnõuetele vastav krunt oli kindlaks määratud ning puudus kehtiv detailplaneering. Arvestades sellist vastustaja positsiooni on tõenäoline, et ka H.K. koos paljude teiste erastajatega esitas avalduse, milles ta ei esitanud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramiseks tahteavaldust, mis oleks olnud senisest maa-kasutusest suurem. Tunnistaja T.V., kes töötas Keila Vallavalitsuse maanõunikuna 1996- 13.08.2001 teab, et teenindamiseks vajaliku maa määramist nõukogudeaegsest maakasutusest suuremas ulatuses praktiliselt ei võimaldatud ning sellest tulenevalt ei saanud olla H.K. avaldanud 1996 esitatud avalduses, et temal on soov saada elamu juurde senisest suurem teenindusmaa. T.V. ka ei tea, et ta oleks H.K. tahteavaldust käsitlenud ulatuslikumana ja seda suuruses 2 ha, kuna ka endise Männiku II maaüksuse erastamise toimingute tegemise alguseks puudusid andmed, et tuleks arvestada H.K. tahteavalduse tõttu takistusega Männiku maaüksuse tagastamisel ja mis oleks tinginud vajaduse anda H.K.ile ja maa tagastamise õigustatud subjektile tähtaeg omavahelise kokkuleppe sõlmimiseks. Tunnistaja ei ole ise teinud juurdekirjutust H. K. avaldusele 10.07.96.a. erastamiseks soovitava maa suuruse osas. Avaldusest 08.09.99 a ta ei tea midagi, ei oska selgitada, millega seotult H.K. oleks pidanud kirjutama nn uue avalduse maa ostu-eesõigusega erastamiseks. Sellest ajast ei saanud tahteavaldust enam muuta ja selle avaldusega ei ole tema teadmisel vallas arvestatud. Mäletab, et V. P. oli esitanud P. maja juurde maa ostueesõigusega erastamise avalduse ja lugenud seniseks maakasutuse õiguseks 2x 0, 15 ha. Vallas lahendati küsimus selliselt, et avaldajale ja seotult selle avaldusega ka H.K.ile kinnitati, et nende seaduslik maakasutus on olnud 0, 15 ha ja kartulimaa, mis oli külaelanikele antud kasutamiseks ning asus elamust eemal, ei kuulu erastamisele. Kartulimaad kasutati paljude poolt, kuid selleks ei olnud tehtud maa-eraldust, maa kasutamise eest võidi esitada maa-maksu kviitungeid. Peale selgitamist ei soovitud P. maja osas maa ostu-eesõigusega erastamist enam V. P. avalduse alusel, vaid H.K. avalduse alusel. T.V. ütlustest saab järeldada, et H.K. ka ise käsitles oma tahteavaldust maa erastamisel suurusega 0,15 ha, kuna ta oli esitanud katastrimõõdistamiseks materjalid ja vastavalt oli maamõõdubüroo töötaja koostanud mustandi, milles oli maa suuruseks 0,15 ha ja mille kohta H.K. ei esitanud vastuväiteid. Mustand-plaan esitati 2000- 2001 aastal ja selle käigus võis sattuda H.K. avaldus, millele on tehtud juurdekirjutused, teiste hulgas ka H.K. kätte. Tunnistaja K.I.N. on H.K.`i tütar. Tema suhtles maaküsimusega seotult vallaga alles 26.04.01.a. ja kirjutas oma ema ja isa nimel avalduse, mille sisu ta täpselt ei mäleta. Tema sai teada siis ja ka õe vahendusel, kes jätkas asjaajamist, et emal oleks olnud õigus enne erastada tema sooviavalduse alusel maa, kui teostati selle tagastamine M.K.le. Ta oli Eestist eemal kuni 1996 jaanuarini ega ole perekondlikel põhjustel saanud asjaajamises osaleda. Teab üksnes pereliikmete kaudu, et ema tahe 6 on olnud erastada elamu juurde 2 ha. Selgitas, et seotult paljude pereprobleemidega ei tegelenud ka H.K. mõjuvatel põhjustel aktiivselt maa erastamise küsimustega ja ei tekkinud kahtlusi, et vald saaks küsimuse lahendada vääralt. K. K. on kontrollinud kaebuse asjaolusid ja selgitab, et vald ei saa enam tagasi pöörata kogu protsessi. H.K.`ile jääva maa suurus ja piirid olid selged ja neid ei ole muudetud M.K. avalduse lahendamise käigus. Maa looduses eraldamise akt nr 33 25.06.1980.a. kinnitas, et H. P.e (K.) oli eraldatud maa õue aiamaana tähtajatuks kasutamiseks suuruses 0, 15 ha. Ta on ise kontrollinud üle Lohusalu küla ostu-eesõigusega erastamise toimikute registreerimise korraldamise ja püüdnud tagantjärgi luua süsteemi. Kaduma ei ole avaldusi läinud ja ka H. K. poolt tähtaegselt esitatud avaldus on säilinud, välja ei ole võimalik selgitada, kes tegi avaldusele juurdekirjutused ja millal. Väljavõttest registreerimise raamatust nähtub, et H.K. avaldus registreeriti 10.07.95.a. nr-ga 55 maa erastamise asukohaga Lohusalu. Lahtris seni kasutatud pindala suuruse ja taotluse kohta vastavalt 0,15/ 2 võib olla tehtud mitte esimese avalduse alusel, vaid teise avalduse andmetel, mis ei ole tähtaegne. Teadmine põhineb asjaolul, et registreerimise zurnaal nii nagu ta eksisteerib käesoleval ajal, ei olnud sisse seatud, avaldused koguti kaustadesse. Registreerimisleht on koostatud tagantjärgi ja mitte enne aastat 1999. Muid asjaolusid teab samas ulatuses, kui on selgitused andnud M.K. või T.V. Kohus uurinud lisaks avaldust, mille esitas H.K. Harju Maavanemale märgib, et järelvalvemenetluse palus H.K. algatada M.K.le kinnistu Männiku II moodustamisega põhjusel, et temale sai teatavaks, et enne omandireformi õigustatud subjektidele maa tagastamist oleks tulnud maa erastada temale. Ta lisab, et „meil“ oli vallavalitsusse esitatud avaldus maa erastamiseks suuruses 2 ha, „mille eest oleme ka aastaid maksnud maamaksu 0, 3 ha eest, siis selgub, et vallapoolselt on meiega käitutud ebaõiglaselt, kuna meil puudus igasugune teave käimasolevate protsesside suhtes“. Jääb selgusetuks, missugusel põhjusel luges maavanem tõendatuks, et H.K. on esitanud maa ostu-eesõigusega erastamise avalduse suuruses 2 ha . Vaidlust ei ole küsimuses, et H.K. oli teadlik, et temal tuleb esitada seaduse kohaselt maa ostueesõigusega erastamise avaldus 31.12.97.a. ja hiljem ta oma tahteavaldust muuta ei saanud. Tähtaegse avaldusena võeti arvesse H. K. avaldus (tlk 18), mille suhtes on tekkinud põhjendatult kahtlus juurdekirjutuses maa suuruse osas. Kohus leiab, et on võimalik ümber lükata vastustaja väide, et H.K. esitas soovi erastada maa suuruses 2 ha tähtaegselt. Maa looduses eraldamise aktile nr 33 25.06.80.a. (tlk 26) on tehtud kanne, et maa antud tähtajatuks kasutamiseks H.P. suuruses 0,15 ha. Hooneregistritalituse poolt esitatud tõendist nr 701 30.12.99.a. (tlk 29) selgub, et vallasomandi omanikud elamule ( nn P. maja) on H. K. ja V. P., ühisvara jagamise lepingu alusel 09.12.99.a. Hoonestuse juurde kuuluva maa suuruseks märgitakse 1500 ruutmeetrit. Kuna ühisvara jaotati lepinguga alles 09.12.99.a., siis see asjaolu selgitab, miks V. P.`i poolt esitatud avaldusi maa ostu-eesõigusega erastamiseks Keila vallas ei menetletud ega võetud maa erastamisel aluseks. H.K. kinnitas ka ise kohtuistungil, et maa erastamine tuli läbi viia tema avalduse alusel. V. P. avaldusest (tlk 24) nähtub, et ka sellel on ülekirjutused ja taotletava maa suuruseks näitas ta 29.12.97.a. ülekirjutusega 0, 30 . Kuna nii V.P. kui H.K. olid tasunud maamaksu lisaks eraldatud kartulimaa kasutamise eest (ehkki H.K. väidab, et ta tegelikkuses maad ei kasutanud), siis pidi V.P. silmas pidama soovitava maa all senist maakasutust ja ilmselt kartulimaad. V.P. avalduses puudus tahteavaldus maa erastamiseks suuruses 2 ha. Kui vallast oli selgitatud nn kartulimaa erastamise võimatus ja selgunud, et erastamisavalduse saab esitada H.K., siis ei olnud võimalik enam tahteavaldust muuta ja H.K. avalduse alusel sai erastada vaid 0, 15 ha maad. Et H.K. võis soovida oma tahet muuta, selgitab kaudselt ka tekkinud konflikt ja selle aeg M.K.ga. H.K. selgitas, et ta oli soovinud, et endine abikaasa V.P. saab ka erastada maad 0, 15 ha ulatuses ja see märgiti ära V.P. avalduses . H.K. oli harjunud, et nõukogude ajast võis ta vabalt kasutada tema krundi taha jäävat mereäärset maad, ta hoolitses selle eest ja mereni oli avatud väljapääs tema perekonnaliikmetele. Osaliselt oli tema poolt kogutud puid paigutatud krundi piirist väljapoole ja ekslikult pidas ta sellist 7 maakasutust seaduslikuks maakasutuseks, mille eest ta olevat tasunud riigile. Sellist tõendit ei ole kohtule esitatud, et H.K. oleks tasunud maamaksu krundi piirist mere suunas oleva maa kasutamise eest. Kuna abikaasa invaliidsusega seotult oli hädavajalik jõuda mereni lähimat teed pidi, siis ajast, mil maa tagastati M.K.le, tekkis takistus, mille kaudu H.K.`il tuli teadvustada, et senine krundi piirest maakasutus lõpeb ja temale saabuvad takistused lähima tee kaudu mereni jõudmiseks. Ta pidi ka saama teada, et maa tagastati M.K.le ja see võis olla 1998 a paiku, mil M.K. hakkas tagastataval maal tegema tema meelest vajalikke töid. See selgitab, miks H.K. aktiviseeris tegevust temale erastamiseks kuuluva maa osas ja sai olla motiiviks, miks ta soovis maa erastamist suuruses 2 ha. Kuna H.K. oma väidetel võitleb kõigi õiguste eest ja looduse hoiu nimel ning M.K.le maa tagastamine välistab nende eesmärkide teostamise, siis oli ainus võimalus erastada maad senisest suuremas ulatuses. Paraku ei olnud aga võimalik esialgset tahteavaldust muuta. Et senimaani oli H.K. ise pidanud oma tahtevalduseks siiski soovi erastada 0,15 ha leiab kinnitust asjaolust, et tema poolt tellitud maamõõdutööd hõlmasid maad suurusega 0,15 ha ja H.K. pidi olema tellitud töödega kursis, seda enam, et vallaametnikud on saanud mustandi, milles maad mõõdetakse tellimuse alusel suuruses 0,15 ha. Puuduvad igasugused andmed, et H.K. oleks vaidlustanud maamõõdutööde tegevuse põhjusel, et selle suuruses oli tellimus esitatud teistsugusena, kui tellimust täideti. Kuna vallavalitsus ei välista, et avaldustele oli ligipääs nii vallas kui ka maamõõtja kaudu, siis eksisteerib reaalne võimalus avaldusele juurdekirjutuse tegemiseks. Kes konkreetselt tegi juurdekirjutuse, ei ole võimalik tuvastada. Võib vastata ka tõele, et H.K.i avaldust võidi mitte leida, kui ta viibis 1999.a. vallavalitsuses ja kirjutas teistkordselt avalduse 08.09.99.a., milles ta juba märkis, et soovib erastada maad 2 ha (tlk 19) ja senise maakasutuse suurus on 0,15 ha, mis ei anna alust aga selle avalduse alusel arvestada tema tahteavaldusega, kui seadusele vastava avaldusega. Avaldus on esitatud peale tähtaega ja 10.07.96.a. avaldus on leitud ja selle alusel on tellitud maamõõdutööd. Kohus ei saa lugeda tõendatuks, et H.K. tahteavaldus on olnud 10.07.96.a. üheselt selge ja suunatud 2 ha + 0,15 ha suuruses maa erastamisele. Avaldused 08.09.99.a ja 10.07.96.a. soovitava erastatava maa suuruse osas seejuures ei kattu, mis viitab omakorda tahtele muuta algset tahteavaldust iga hinna eest. Kohtule esitatud registreerimisleht, mille andmetele asus toetuma maavanema esindaja, on koostatud samuti alles 1999.a., mistõttu saab kajastada andmeid, mis on tehtud muudetud tahteavaldusest tulenevalt. Kuna samal ajal oli M.K. avalduse lahendamiseks teostatud maamõõdutöid, koostatud maaüksuse plaan Männiku II kinnitu moodustamiseks, siis juhul, kui H.K.` i tegelik tahe oleks olnud maa erastamiseks suuruses 2 ha või enam, oleks pidanud tööde käigus ilmnema, et P. maja juurde tuleb jätta senisest maad enam. Jääb arusaamatuks, miks H.K. ei esitanud tõendeid, et temale on maamõõdutööde käigus erastatud maad vastavalt väidetavale senisest suuremale sooviavaldusele, mis välistab M.K.le maa tagastamise. Ametlikku kinnitust avaldusele tehtud kannete muutmise aja või õiguse kohta tehtud ei ole. Kohus leiab, et maavanem ei ole kogunud tõendeid, mis kinnitaks, et H.K. on esitanud õigeaegselt tahteavalduse, mille kohaselt tal on õigus erastada maad suuremas ulatuses, kui 0,15 ha. 5) Maavanem on esitanud tühistamistaotluse leides, et selliselt on võimalik H.K.`ile erastada maad vastavuses tema tahteavaldusega. Kohus leiab, et selline taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd asjas ei ole tõendatud, et H.K.`il on õigus erastada maad suuremas ulatuses. Maa tagastamise küsimuse saab otsustada küll siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid täpselt kindlaks määratud, sest sellest sõltub, kui palju maad on võimalik tagastada ja kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida –

§ 9lg 1 ja 22.1 lg 1.

Samas ühineb kohus vastustaja ja M.K. esindaja seisukohtadega, et ei ole võimalik menetlusviga heastada. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isiku positsiooniga, miks maavanema protest ei kuulu rahuldamisele ja et asjaolude kaalumise tulemusel tuleb kaitsta õiguskindluse printsiibist lähtudes kolmanda isiku M.K. huve. 8 M.K. suhtes tehtud haldusaktile sai kaebuse esitaja iseseisvalt esitada kaebuse, kui ta sai õiguste rikkumisest teada, kuid H.K. ei pidanud seda vajalikuks. Maa erastamise küsimus H.K. avalduse alusel jätkub ja kuna käesoleva ajani oli võimalik H.K.`il või maavanemal esitada tõendid, mis kinnitavad maa suuruse osas kaebuse esitaja õiguste rikkumist ja seda ei tehtud, ei ole põhjust tühistada sisult õiguspärast haldusakti, kuna selle haldusakti õiguspärasust ei ole ümber lükatud. Vaidlustaud haldusakt saavutas õigusjõu, haldusakt on välja antud menetlusveaga, tagastatud maa on kantud maakatastrisse ja kinnistusraamatusse. Õigustatud subjekt on usaldades haldusakti kehtimajäämist müünud osa maast edasi; seega on ta realiseerinud haldusaktiga antud omanikuõigused. Maavanem ei esitanud protesti põhjusel, et ta kogus tõendeid, mis kinnitavad, õigustatud subjekt oli teadlik korralduse õigusvastasusest ja ta tegi kõik, et saada tagasi maa ebaseaduslikult. Kui maavanem kahtlustab korruptiivset tegevust, siis tuleb tal esitada vastav protest. Olulisele avalikule huvile või üldse avalikule huvile maavanem ei ole viidanud ega seda põhjusena välja toonud. Kohus saab aru, et H.K. on pigem esitanud pöördumise maavanema poole eesmärgiga võidelda paljude inimeste õiguse ja loodusekaitse eesmärkidel. Kuna H.K. tõi esile, missugused probleemid valitsevad Lohusalu külas seotult erastatud maadega juurdepääsuks mereni jms probleemid, siis maavanem saab järelevalvemenetluses anda vastused H.K.i küsimustele, kuidas tagada üldsuse huvid Lohusalus. Käesoleva protesti raames ei ole avalikku huvi, mida tuleks kaitsta. Kohus lõppastmes leiab, et tuleb tunnistada vastustaja ja M.K. esindajaga, et õigustatud subjekti usaldus akti kehtima jäämises kaalub üles kaebuse esitaja huvi, et tema suhtes tehtaks menetlustoimingud, mis on tegemata. Maavanem ei ole esitanud kohtule tõendeid, et H. K.i suhtes on leidnud kinnitamist, et kaebuse esitaja vajaks kaitset põhjusel, et temalt võeti ära võimalus erastada ostueesõigusega maad enam, kui ta oli tähtaegse avalduse alusel soovinud. Ülaltoodu tõttu kohus jätab protesti rahuldamata. 6) Vastustaja esindaja esitas kohtule taotluse välja mõista protesti esitajalt kantud kohtukuluna õigusabitasu kokku summas 5905, 90 krooni, tasumine tõendatud arvega 16.06.04.a. nr 15/04-23/03/ tlk 148 . Kohus leiab, et HKMS § 87 lg 2 tulenevalt kohtul on õigus esindajana osa võtnud advokaadi kulusid vähendada, kuna need on põhjendamatult suured ja vastus ei olnud piisav, et asja arutamine lõpule viia ilma istungit katkestamata. Kohus leiab, et vastustaja võis vajada abi õigusnõustajalt õigusliku põhistuse formuleerimiseks, kuid alusandmete kogumise ja tehtud toimingute osas pidi vastustaja toime tulema oma jõududega, kuna valla asjaajamine ja vajalike tõendite kogumine ei saa olla selleks pädevatele ametnikele koormav. Kohus märgib, et asja arutamine tuli edasi lükata eelkõige põhjusel, et vastustajalt kõigi toimingute osas puudus õigusnõustajal ülevaade ja täiendavalt tuli andmeid koguda põhjusel, et vastustaja ei olnud neid õigeaegselt kohtule võimaldanud. Kohus leiab, et õiglaseks ja põhjendatud õigusabisummaks tuleb tunnistada lähtudes ka kohtupraktikas kujunenud hinnanguist 3, 700 kr (kolm tuhat seitsesada krooni) ja välja mõista see Harju Maavanemalt Keila Vallavalitsuse kasuks. Karin Kalmiste kohtunik 9