KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 20. oktoober 2006, Tallinn Haldusasja number 3-06-359

) § 67 punkti 3 alusel kinnipeetav S.S distsiplinaarkaristuseks 45 ööpäeva kartserit. Distsiplinaarrikkumine seisnes selles, et ta 07.01.2006, olles teadlik vanglas rangelt keelatud eseme – mobiiltelefoni – olemasolust, ei teavitanud sellest vangla juhtkonda, millega seadis ohtu vangla üldise julgeoleku.

§ 63

lg 1 p 4 annab vangla administratsioonile volituse karistada kinnipeetavat distsiplinaarkorras kuni 45 ööpäevaks kartserisse paigutamisega.

§ 67

p 3 järgi on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud teatama viivitamatult vangla direktorile kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda ning teise isiku elu ja tervist.

1. S.S esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla direktori 20.01.2006 käskkirja 62d tühistamiseks. Kaebaja kirjeldas 07.01.2006 sündmusi järgnevalt: tulles peale kella 22.00 WC-st oma kambrisse nr 54, nägi ta J. T pimedas toas mobiiltelefoniga rääkivat. Ligikaudu kaks minutit hiljem sisenes kambrisse valvur S. P, nõudis telefoni, otsis kaebaja pärast seda, kui too oli telefoni enda käes olemasolu eitanud, läbi ning mõni aeg hiljem leidis telefoni hoopis voodi alt. Kaebaja kirjutas seletuskirja, et telefon kuulus J. T. Seda kinnitas vangla administratsioonile ka J. T ise. Seega on distsiplinaarkaristuse määramine seadusevastane. Põhjendatud huviks on kavatsus esitada vangla vastu ka moraalse kahju nõue. Pärast kambrisse sisenemist kulus valvuritel ainult ca 1,5 minutit telefoni leidmiseks. Selle lühikese aja jooksul tal ei olnud võimalik osutada keelatud eseme asukohale, kuna ta ei näinud telefoni peitmist. Eelnevalt ei olnud ta informeeritud, et kambris alles lühikest aega viibival J. T on telefon, mis tegelikult võis olla ka laenatud. Pealegi, kui ta oleks teadnud, kus telefon on ja oleks sellest kohe avalikult valvuritele ette kandnud, siis oleks ta seadnud ohtu oma elu ja tervise. Kinnipeetavate hulgas vanglas kehtivad omad reeglid mille järgi pealekaebamine on rangelt hukkamõistetav koos kaasneva füüsilise mõjutamisega. Informeerimiskohustust kinnipeetavatele pannes ei ole vastustaja kaalunud sellest tulenevat ohtu nende eludele ja ka vangla üldisele julgeolekule. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei võetud kambrikaaslastelt seletusi.
2. Vastustaja Tallinna Vangla ei nõustunud kaebusega. 07.01.2006 kell 22.45 kambris nr 54 oli kinnipeetav S. S teadlik vanglas rangelt keelatud eseme, mobiiltelefoni NOKIA olemasolust, kuid ei teavitanud sellest asutuse juhtkonda, millega seadis ohtu vangla üldise julgeoleku. Vangla esindajate seletuse kohaselt näitas kaebaja oma soovimatust täita õiguskorra nõudeid juba sellega, et vastuseks küsimusele, kus mobiiltelefon on, teatas ta, et tema käes seda ei ole, selle asemel, et osutada telefoni asukohale voodi all. Nimetatud rikkumise eest karistati kinnipeetav S. Sa

§ 67

p 3 alusel paigutamisega kartserisse 45-ks ööpäevaks, kuna kergemad karistused ei ole andnud soovitud tulemust. Järelvalveosakonna valvur S. P poolt on 07.01.2006 koostatud ettekanne nr 1972 selle kohta, et S. S hoidis oma käes sinist mobiiltelefoni NOKIA. Valvuri sisenemisel kambrisse viskas kinnipeetav mobiiltelefoni voodi alla. 11.01.2006 S. Sa poolt antud seletuskirja kohaselt ametnik pimeda toa tõttu eksis, kui väidab, et nägi tema käes mobiiltelefoni. Tegelikult rääkis telefoniga J. T ning kellele telefon kuulus, ta ei 2 3-06-359 tea. Seega on kokkuvõttes ikkagi tuvastatud, et kaebaja oli teadlik vanglas olevast keelatud esemest. Tema rikkumine seisneb selles, et ta jättis vangla juhtkonna mobiiltelefoni olemasolust oma kambris vastavalt seadusele viivitamatult informeerimata. Mis puudutab seletuste võtmatajätmist kõikidelt S. Sa kambrikaaslastelt, siis varasematele kogemustele tuginedes vastavad nad alati, et ei ole asjast midagi kuulnud ja pealegi olid nad juba magama läinud.

-s sisalduvat kinnipeetavate kohustust teatada julgeolekut ohustavatest asjaoludest direktorile tuleb käsitada tegelikult kohustusena teatada nendest asjaoludest administratsioonile, sealhulgas parajasti tööl viibivale korrapidajale ja tema abile. Kuna direktorit ei ole kogu aeg kohal, siis vahepeal polegi kellelegi teatada. Võimalust kaaskinnipeetavate kättemaksust pealekaebamise eest ei saa siiski täielikult eitada. Vanglas on vägivalla kasutamine keelatud ja kes seda teevad, saavad karistada. Kaebaja oleks saanud kambrist märkamatult välja hiilida ja telefonist korrapidajale salaja ette kanda. 4. Tallinna Halduskohtu 22.06.2006 otsusega rahuldati S.Sa kaebus ja tühistati Tallinna Vangla direktori 20.01.2006 käskkiri nr 62-d. Halduskohus leidis, et kaebuse lahendamisel on oluline, kas vangla pakutud pragmaatiline tõlgendus

§-le 67 p 3 on aktsepteeritav.

§ 67

p 3 järgi on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud teatama viivitamatult vangla direktorile kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda ning teise isiku elu ja tervist. Vangla esindajate arvates tuleb sätet lugeda nii, et sõna direktor oleks asendatud sõnaga vanglaametnik. Teisalt ei ole vangla esindajad ka ise päris kindlad, kellele ikkagi kinnipeetavad on kohustatud ilmnevatest julgeoluriskidest viivitamatult ette kandma. Vaidlustatud otsuses näiteks ei ole selleks peetud kõiki vanglaametnikke, vaid laiendatud seadusejärgset informeeritavate isikute ringi ainult ühe astme võrra, asendades sõna direktor mõistega „vangla juhtkond“.

§ 67

tuleb tõlgendada grammatiliselt, mis kõige paremini avab seaduseandja tahte normi sõnastamisel. Nähes ette kinnipeetava kohustuse edastada informatsiooni vangla julgeolekut, sisekorda, teise isiku elu ja tervist ohustavatest asjaoludest, tuli normi loojal arvestada ka vangla spetsiifilise keskkonnaga, kus igasugune pealekaebamine on rangelt hukkamõistetav ja võib viia omavoli raskesti takistatavale rakendamisele. Seepärast sõnastatigi norm nii, et vastav kõnealune informatsioon tuli kohustuslikult edastada ainult direktorile, mis kõige paremini võimaldab säilitada informeerija anonüümsust. Seaduseandja selline tahe on kergelt tuvastatav, kuivõrd kasutatav mõiste on selge ja ühetähenduslik. Antud konkreetsel juhul ei olnud kaebuse esitajal poolteise minuti jooksul võimalik direktoriga anonüümsust säilitades ühendust võtta. Käsitledes lühidalt ka vastustaja nägemust, mille kohaselt kaebaja pidi kogu talle teadaoleva informatsiooni mobiiltelefonist ette kandma kas vangla juhtkonnale või ükskõik millisele vanglaametnikule, ei arvesta vangla ei ajamomenti ega julgeolekuriski. Tegelikult on seadusandja poolt läbimõeldult formeeritud normist Tallinna Vangla praktikas kujundatud omamoodi valveparagrahv, mille abil saab vajadusel karistada iga isikut sellises kambrist, kust keelatud ese leitakse, viibivat kinnipeetavat. Seejuures jäetakse täielikult tähelepanuta, et avalik pealekaebamine toob tõenäoliselt kaasa omavolilise kättemaksu. Hirm kättemaksu ees on aga süüd välistav asjaolu. Kaebaja on siinkohal õigesti viidanud väidetavalt täitmata jäänud kohustuse ja sellel eest ähvardava tagajärje ebaproportsionaalsusele – mingist telefonist teatamise 3 3-06-359 hinnaks ei saa olla oma füüsilise tervise reaalselt ohtu seadmine. Arvestatud ei ole ka ajamomenti. Loetud minutite jooksul, mil S. S üldse telefoni olemasolust teadlik oli, polnud tal praktiliselt võimalik enne selle leidmist direktorile telefonist ette kanda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses paluti tühistada Tallinna Halduskohtu 22.06.2006 otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Halduskohus on ebaõigesti hinnanud asjaolusid ja vääralt tõlgendanud

§ 67

p 3, mistõttu on jõudnud ebaõigetele järeldustele.

§ 67p 3 sättes ei pea sõna „vangla direktor“ käsitama sõna-sõnalt, vaid laiendavalt.

Näiteks Tallinna Vangla põhimääruse § 3 on loetletud vangla direktori pädevus ja kohustused. Kõiki neid kohustusi ei suuda vangla direktor täita ainuisikuliselt algusest lõpuni. Direktor realiseerib oma otsustuspädevust erinevate osakondade ja teiste ametnike kaudu. Iga oluline teade jõuab mingil viisil lõpuks direktorini – kas kinnipeetava avalduse kaudu või vanglaametnike ettekannete kaudu. Direktor ei ole isik, kellele iga kinnipeetav vahetult võiks informatsiooni edastada. Ka Tallinna Halduskohtu 22.05.2006 otsuses haldusasjas nr 3-06-320 on kohus leidnud, et

§ 67

p 3 kohustab kinnipeetavat tõepoolest viivitamatult teatama kõikidest vangla julgeolekut ja sisekorda ohustavatest asjaoludest vangla direktorile, kuid nimetatud sättes ei ole silmas peetud seda, et vastavat teavet saab kinnipeetav anda ainult vahetult ja otse vangla direktorile, viibides selleks tema vastuvõtul, nagu on väitnud kaebajad, vaid seda on võimalik teha ka teiste kohalolevate vanglaametnike kaudu. Kaebajal oli võimalik anonüümsust säilitades lahkuda kambrist sama loomulikult kui näiteks tualetti minnes ja teavitada keelatud esemest samal korrusel asuvat vanglaametnikku. Kohtuotsuses on ebaõige rõhk asetatud omavolilise kättemaksu võimalusele, mis võib järgneda vangla julgeolekut ohustavast asjaolust teavitamisele ja mis nagu vabastaks kinnipeetava antud juhul vastutusest. Keelatud esemest mitteteatamise põhjendamine ohuga omaenda tervisele ja elule või kartusega teiste kinnipeetavate võimaliku kättemaksu ees on paljasõnaline ja ülevõimendatud. Tallinna Vangla julgeolekuosakonna juhataja kt G. G 07.07.2006 koostatud õiendist nähtub, et viimase 5 aasta jooksul ei ole ilmnenud raskete kehavigastuste tekitamist administratsioonile julgeolekut ohustavatest asjaoludest teadaandmise motiivil. Kohus on sisuliselt nõustunud kaebaja seisukohaga, et kinnipeetavate seas kehtivad omad reeglid, mille järgi pealekaebamine on rangelt hukkamõistetav koos füüsilise mõjutamisega. Eelkõige kehtivad Tallinna Vanglas Eesti Vabariigi seadused ja vangistuse eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele. 6. Vastustaja S.Sa kirjalikus vastuses paluti apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on oma lõppjäreldustes seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad alused selle tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 4 3-06-359 8. Ringkonnakohus nõustub Tallinna Vangla apellatsioonkaebusega osas, mis puudutab halduskohtu poolt antud tõlgendust

§ 67punktile 3.

Halduskohus leidis, et sätet tuleb tõlgendada grammatiliselt, mille tulemusena sisaldab see kinnipeetava kohustust teavitada kõikidest vangla julgeolekut ja sisekorda ohustada võivatest asjaoludest üksnes vahetult vangla direktorit. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu poolt

§ 67punktile 3 antud tõlgendus ei vasta normi eesmärgile.

Kuna vangla direktori vahetu ohust teavitamine ei ole alati võimalik (direktor ei viibi vanglas pidevalt, samuti on ole tema vastuvõtule pääsemise regulatsioon piisavalt paindlik), tooks halduskohtu tõlgendus kaasa olukorra, kus ohu õigeaegne kõrvaldamine ei pruugi enam olla saavutatav. Ringkonnakohus märgib veel, et ka grammatilise tõlgenduse kohaselt ei sätesta

§ 67p 3, et vangla direktorit tuleks julgeolekuohtudest vahetult teavitada.

Kinnipeetavad suhtlevadki vangla direktoriga üldjuhul vanglaametnike vahendusel. Kinnipeetav on

§ 67

punktis 3 sisalduva kohustuse täitnud, kui ta on võimalikust ohust teada andnud kohalolevatele vanglaametnikele. Viimastel on juba oma teenistusülesannetest tulenevalt kohustus edastada informatsioon vangla juhtkonnale. 9.

§ 67p 3 kohustab kinnipeetavat julgeolekuohust teavitama viivitamatult.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kinnipeetaval on seejuures õigus arvestada enda elule ja tervisele kaasneda võivate tagajärgedega, st et direktorit tuleb julgeolekuohust teavitada võimalikult kiiresti, seadmata oma isiklikku julgeolekut ebaproportsionaalsesse ohtu. Vangla poolt esitatud õiend, millest nähtub, et viimase viie aasta jooksul ei ole vangla julgeolekuosakonna poolt alustatud kriminaalmenetlusi, mis oleks seotud

§ 67

punktis 3 sisalduva kohustuse täitmisega kinnipeetava poolt, ei tõenda, et informatsiooni andmisega kinnipeetavate jaoks mingeid negatiivseid mõjutusi ei kaasne. Arvestades kinnipidamisasutustes valitsevat subkultuuri, võib kinnipeetavate kartust oma isikliku julgeoleku pärast pidada põhjendatuks. Käesolevas asjas ei ole vastustaja ümber lükanud kaebaja väidet, et ta oli mobiiltelefoni olemasolust teadlik üksnes mõned minutid enne valvurite saabumist. Ringkonnakohus leiab, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast peaksid nähtuma vastustaja kaalutlused, miks ta leidis, et nende loetud minutite jooksul oleks kaebajal olnud võimalik vanglaametnikke mobiiltelefoni olemasolust teavitada turvalisel viisil. Isegi kui möönda

§ 67

punkti 3 rikkumist ning nõustuda vastustajaga, et kaebaja oleks saanud informatsiooni edasi anda, tuleks karistuse määramisel arvestada viivituse pikkusega ning julgeolekuohu olulisusega. Vastavad kaalutlused vaidlustatud käskkirjas puuduvad, mistõttu pole karistuse määramise õiguspärasus (proportsionaalsus) kohtu poolt kontrollitav.

1. Karistuse määramisel tehtud kaalutlusveale viitab veel asjaolu, et kaebajale on määratud maksimaalne karistus (45 ööpäeva kartserit) põhjendusega, et kergemad karistused ei ole andnud soovitud tulemust. Arvestades kohtule esitatud kaebaja distsiplinaarkaristuste arvestuse kaarti, on vastustaja seejuures arvestanud ka Ämari Vangla direktori poolt 11.02.2005 käskkirjaga nr 59 määratud 45-ööpäevast kartserikaristust. Eelnimetatud käskkiri on aga Tallinna Halduskohtu 11.11.2005 otsusega haldusasjas nr 3-212/2005 tühistatud. Kohtuotsus jõustus 22.11.
2. 5 3-06-359 Eeltoodust tulenevalt on vastustaja võtnud karistuse määramisel aluseks ebaõiged andmed ning vastav eksimus võis viia ebaproportsionaalse karistuse määramiseni.
3. Halduskohus on Tallinna Vangla direktori 20.01.2006 käskkirja nr 62-d tühistanud õiguspäraselt. Ringkonnakohus muudab üksnes halduskohtu otsuse põhjendusi osas, mis puudutavad

§ 67lõike 3 tõlgendust.

Muus osas jääb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jäävad apellandi kanda. Viive Ligi Lauri Madise Kaire Pikamäe 6