KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 29.09.2006.a. Tallinn Haldusasja number 3-02-26 Haldusasi R.K. kaebus Murru Vangla direk

§ 67p1 rikkumise eest paigutamisega kartserisse 25-ks ööpäevaks.

Käskkiri teatavaks tehtud 04.05.2002.a. 03.07.2002.a. käskkirja nr 839-d kohaselt kinnipeetav R.K. pani toime distsipliini nõuete rikkumise, mis väljendus: vanglaametnike takistamises töökohustuste täitmisel, konfliktile 1 õhutamises vanglaametnike ja kinnipeetavate vahel. R.K.

§ 67p 1 ja 2 rikkumise eest paigutamisega kartserisse 45-ks ööpäevaks.

Käskkiri teatavaks tehtud 03.07.2002.a. 25.07.2002.a. käskkirja nr 943-d kohaselt kinnipeetav R.K. pani toime distsipliini nõuete rikkumise, mis väljendus: ebakorrektses käitumises vanglaametnikega ja meditsiinitöötajatega. R.K.

§ 67p 1 rikkumise eest noomitusega.

Käskkiri teatavaks tehtud 26.07.2002.a. 13.11.2002.a. saabus Tallinna Halduskohtule R.K. kaebus ülaltoodud käskkirjade õigusvastasuse tuvastamiseks. 21.02.2003.a. vastuses vaidleb Murru vangla kaebusele vastu ja palub kaebus jätta rahuldamata. Kuna kahel korral ei suudetud kinnipeetavat määratud ajal istungile toimetada, siis tegi kohus väljasõiduistungi ja asja arutamine toimus 28.03.03.a. Murru Vanglas. Vastustaja esindaja soovis esitada täiendavaid tõendeid. 23.09.2003.a. vastuses kohtunõudele Murru Vangla tunnistab esitatud kaebust. 19.01.2004.a. kohus peatab määrusega menetluse, kuna kaebaja vabanes kinnipidamiskohast ning lahkus Eestist ning oma kontaktaadressi või elukoha aadressi ei teatanud. Kohus peatas menetluse kaebaja asukoha selgumiseni või kuni kaebaja ise teatab kohtule asukoha andmed või võtab seisukoha kaebuse edasise menetlemise vajalikkuses. 18.08.2006.a. esitas kaebaja taotluse menetluse uuendamiseks. Kaebaja viibis väljapool Eestit, sh Hispaania kinnipidamisasutuses (tlk 140). 21.08.2006.a. rahuldab kohus määrusega kaebaja taotluse menetluse uuendamiseks. KAEBAJA SEISUKOHAD Kaebaja ei ole nõus Murru Vangla direktori 14.05.2002.a. käskkirjaga nr 624-d, 03.07.2002.a. käskkirjaga nr 839-d ja 25.07.2002.a. käskkirjaga nr 943-d ja taotleb nende õigusvastasuse tuvastamist. Kaebaja leiab järgmist. Nimetatud distsiplinaarkaristuste määramise eel teostatav menetlustoiming näeb ette väidetava distsiplinaarrikkumise põhjuse põhjaliku ja igakülgse väljaselgitamise. Kaebaja viitab Murru vangla Sisekorraeeskirja

1. peatükile, mis sätestab täpselt kuidas distsiplinaarmenetluse protokolli koostada tuleb, samuti viitab kaebaja Sisekorraeeskirja § 97 lg 2 p 6, mille kohaselt peab protokollis olema ära märgitud tunnistajate nimed, kes väidetavat distsiplinaarrikkumist pealt nägid või kuulsid. Seda kaebaja arvates ühelgi juhul tehtud ei ole. Distsiplinaarmenetlus näeb ette, et iga distsiplinaarrikkumise puhul peab olema ära märgitud tunnistajate nimed ja seletused. Vaatamata sellele, et alati on tunnistajateks olnud ka teised kinnipeetavad, ja kaebaja on nad ka nimeliselt välja toonud, on seletused võetud ainult vanglaametnikelt, mistõttu on menetlus läbi viidud ebaobjektiivselt ja ühekülgselt. Kaebaja leiab, et kõigi kolme käskkirja puhul on karistamise tegelikuks põhjuseks kaebaja vene keele mittevaldamine, mis ei mahu vanglaametnikele hinge. Käskkirjadele on märgitud aga mõni muu väidetav distsiplinaarrikkumine. Vangla siseselt sellist keelebarjääri ei tunnistata ja seda eitatakse järjepidevalt väitega, et kõik ametnikud oskavad eesti keelt. Seda, et vanglaametnikud ei oska eesti keelt kinnitab kaebaja arvates seegi, et nad on esitanud materjalid vene keeles. Menetluse tasemel nad keelt ei valda, seega ei saakski kinnipeetav aru nende nõuetest, samas isegi juhul, kui ta oleks saanud anda oma seletused, ei oleks neid üldse mõistetud juba keelebarjääri tõttu. 2 Kaebaja esitas küsimuse, kas pole Eesti Vabariigis riigikeeleks eesti keel, milles on kaebajal õigus pöörduda riigiasutuste ja nende ametnike poole ja saada ka eestikeelseid vastuseid oma pöördumistele. Selline säte on kajastatud EV Põhiseaduses ja kui kaebaja on sellele viidanud hakati otsima põhjust kättemaksuks. 14.05.2002.a. määrati kaebajale käskkirja nr 624-d alusel karistus 25 ööpäeva kartserit, selle eest, et kaebaja oli väidetavalt mitte allunud administratsiooni korraldustele ja käitunud ebakorrektselt administratsiooni esindajatega. 13.05.
2. a koostatud distsiplinaarmenetluse protokollis on kaebaja rikkumiseks märgitud, et 07.05.2002 kell 21.30 oli kaebaja meditsiiniosakonna töötajat sõimanud ebatsensuursete sõnadega. Sellekohase raporti on koostanud meditsiiniosakonna juhataja kt L.R.. Siinkohal märgib kaebaja, et sellekohane raport, kaebaja väidetava ebatsensuurse väljendusviisi kohta oli koostatud alles 13.05.
3. a. mitte aga kohe vahetult peale väidetavat korra rikkumist, nagu seda näeb ette kord. Samas ei ole selgitatud, et milles kaebaja nn ebatsensuursete sõnadega sõimamine väljendus ja raporti hiline kirjutamine tegelikult näitab konflikti puudumist, mis hilisemate sündmuste tõttu võidi tagantjärgi tõlgendada kaebaja kahjuks. Et kontrollida, kas tema sõnakasutus oli sobimatu, solvav jne, selleks peab see olema fikseeritud. Kui meditsiiniosakonna juhataja kt L.R. peab ebatsensuurseks oma õiguste eest seismist, siis miks mitte lugeda ka ebatsensuurseks sõimuks igahommikust teretamist, mis on igati viisakas ja tavakohane. Kui aga meditsiiniosakonna juhataja kt L.R. peab ebatsensuurseks seda, et kaebaja väljendas viisakalt oma arvamust teostatava esmaabi kvaliteedi kohta, millele on kaebajal õigus, arvestades seda, et tal pole ebakvaliteetse ravi korral võimalik arsti vahetada, siis tekib kaebajal küsimus, et kus jookseb Murru vanglas piir ebatsensuurse ja tsensuurse väljendusviisi vahel. Ta püstitas arstiabi saamise küsimuse ja see võis olla ebameeldiv ja tülikas administratsioonile, kuid see ei ole ebakorrektne või solvav käitumine. Justiitsministeerium lahendas tema sellekohaseid pöördumisi, kadus ka med-kaart ning tekkisid probleemid, mida ei tinginud kaebaja tegevus. Tegelikud sündmused pöörati kontrollimatuteks. Samuti on meditsiiniosakonna juhataja kt L.R. oma 13.05.2002.a. raportis märkinud kaebaja üheks tegevuseks 07.05.2002.a. karjumist. Sellekohane väide on aga kaebaja arvates alusetu vale, sest sellekohast teguviisi ei lase toimuda meditsiiniosakonnas kinnipeetavatega kaasas olnud valvur. Kuna valvuri sellekohast seletust pole, siis ei saa antud süüdistust süüd tõendavaks pidada, sest süüteo tunnistamisel peab vähemalt olema kaks tunnistajat. Antud juhul oli kaks tunnistajat (ametiisikut) olemas- valvur ja meditsiiniosakonna juhataja kt L.R., kuid esitatud on vaid ühe raport. Valvur distsiplinaarrikkumist täheldanud pole, seega pole seda ka toimunud ja meditsiiniosakonna juhataja kt L.R. süüdistus on alusetu. Igal meditsiiniosakonna külastamisel saadab kinnipeetavaid alati kinnipeetava bloki valvur. Tavaliselt on sellekohastel meditsiinipunkti külastamisel ja arsti vastuvõtul viibinud ka mitu kinnipeetavat, kuid ka nende sellekohaseid seletusi pole materjalidele lisatud. Kaebaja on seisukohal, et sellest tulenevalt saab vaid järeldada, et hilisema raporti koostamisel on järgitud vaid ühepoolseid (vangla) huve, eirates sellega kõiki sellekohaseid seadusi. 14.05.
4. a. koostatud käskkirja teiseks kaebaja poolseks väidetavaks rikkumiseks on märgitud, et 13.05.
5. a. kella 9.35 ajal olevat kaebaja jämedalt reageerinud vangla töötaja J.Zõkini pöördumisele ega täitnud tema seaduslikku korraldust. Sellekohase raporti on koostanud valvur G. A. ja järjekordselt puuduvad sellekohase raporti juurest tunnistajate nimed ja seletused. Puudub ka J.Zõkini, kui ühe otsese asjaosalise, sellekohane seletus toimunu kohta. Intsidenti nägi ja kuulis aga vahetult pealt ka 10 kinnipeetavat, kelle seletustest oleks näha, et kaebaja poole pöörduti vene keeles ja pöördumisele kaebaja vastas, et ei saa sellest aru. Kaebaja tegi Vangla 3 juhtkonnale ka sellekohase avalduse, tuues kohe välja kõigi kinnipeetavate nimed (need nimed oleks vangla juhtkond saanud võtta ka bloki päevaraamatust, kuhu registreeritakse kõik kinnipeetavad, kes meditsiiniosakonda viiakse. Sissekanne on tehtud kuupäeval 12.05.2002.a., s.o. meditsiiniosakonna külastamise eelneval õhtul), kuid sellekohast avaldust ignoreeriti ja nagu kohtule esitatud materjalidest nähtub, pole seda avaldust ka kohtule esitatud. Kaebaja leiab, et kinnipeetavate, kui tunnistajate, nimede kirjapanemisest keeldumist ja neilt seletuste võtmist saab aga tõlgendada taas vangla huvide kaitsmisega ja olemasolevate seaduste rikkumisega, sest kaebaja kui Eesti Vabariigi kodanik pole kohustatud valdama Eesti Vabariigis muud keelt, kui emakeelt, s.o. eesti keelt. Kaebaja kirjutas kaebuse ka Justiitsministeeriumile, sealt anti vastus, et J.Zõkin valdab vabalt eesti keelt, kuid siinkohal jäeti tähelepanuta, et kui J.Zõkin valdabki eesti keelt vabalt, siis see ei tähenda veel, et ta seda ka ametiülesandeid täites kasutab. Kinnipeetavate sellekohastest seletustest oleks aga otseselt selgunud, et J.Zõkin nõudis kaebajalt vene keeles temale vastamist ja ägestus, kui kaebaja ütles talle, et ei saa vene keelest aru. G.A. on oma 13.05.2002.a. raportis märkinud, et: " Saatmisel meditsiiniosakonnast tegin talle ( R.K.le) märkuse tema välimuse osas, mille tõttu hakkas ta jämedas vormis esitama pretensioone vangistusosakonna ülemale J.Zõkinile, kes peatas kinnipeetava ümberpaigutamise. J.Zõkini korraldusele väljuda rivist ja minna vangistusosakonda R.K. vastas eitavalt, millega ignoreeris seaduslikku korraldust. Keeldumisele järgnes vangistusosakonna juhataja sõimamine. Osakonda saatmisel oli kinnipeetav esitanud põhjendamatuid märkusi administratsioonile jämedas vormis." Kaebaja on seisukohal, et kogu G.A.i poolt raportisse kirjapandu pole tõsi ja jääb selgusetuks, mis tähendab „jäme vorm“. Kuna keelduti võtmast sündmust pealt näinud kinnipeetavate seletusi, siis kaebaja leiab, et on hea kirjutada sellesse raportisse mida iganes. Kinnipeetavate seletused oleks aga asja ümber lükanud või vähemalt selguse toonud. Samas ei saa tähelepanuta jätta, et G.A. on märkinud, et R.K. jättis täitmata seadusliku korralduse. Kaebaja märgib, et võõrkeeles antud korraldus, millest ta aru ei saa, pole seaduslik seni, kuni ta on esitatud isikule keeles, mida ta valdab, saab aru ja seejärel otsustab, kas täidab või näitab üles allumatust. Antud juhul oleks sellekohane väidetav korraldus pidanud olema eesti keelne, mitte aga vene keeles nagu ta seda oli. G.A. on märkinud ka, et J.Zõkin oli andnud korralduse väljuda rivist. Ka sellekohane väidetav korraldus oli võõrkeelne ja kaebaja sellest aru ei saanud, seega ei olnud tal ka seda võimalik täita. G.A. on ka oma raportis kirjutanud, et: "Osakonda saatmisel oli kinnipeetav esitanud põhjendamatuid märkusi administratsioonile jämedas vormis." Eesti keeles korralduse kordamine ei ole märkus jämedas vormis. G.A.i sellekohasest lausest ja sõnast "oli" saab kaebaja arvates järeldada, et sellekohane info väidetavate märkuste tegemise kohta, on saadud kellegi teise isiku käest. See aga tähendab, et G.A. ise tegevust pealt ei näinud ja on selle kirja pannud jutu põhjal, mille korral ta ei tea, kas vastav info on tõene või mitte. Seega on kirja pandud kontrollimata ja tunnistajateta alusetu süüdistus. 13.05.
6. a. rapordi juurde on ka lisatud õiend kartserisse panemise kohta. Sellekohase õiendi on koostanud dr L.R., so meditsiiniosakonna juhataja kt. Sellelt õiendilt saab lugeda, et meditsiiniosakonna juhataja kt L.R. on kaebaja tervislikku seisundit hinnanud meditsiinilise kaardi andmetele ja tuginedes neile andmetele, kirjutanud ka, et kaebaja võib viibida kartseris. Kaebaja on seisukohal, et vastavalt seadustele on arst kohustatud kontrollima kinnipeetava tervislikku seisundit kinnipeetava tegeliku ja hetke tervisliku seisundi andmetel, mitte aga meditsiinilise kaardi andmete põhjal, sest meditsiinilisel kaardil olevad andmed ei pruugi kajastada hetkeolukorda ja võivad olla ka vanad. Samas näeb seadus ette, et arst on kohustatud sellekohaseid toiminguid teostama vahetult kinnipeetava osavõtul, seda aga tehtud pole. Toimingu põhjal on aga näha, et tervisehinnangut on tehtud ühepoolseid huve silmas pidades, seadusi eirates ja ka kättemaksuks dr L.R. poolt. See aga, et kaebaja tervislik seisund polnud kõige parem, oleks saanud kinnitust, kui oleks tutvutud kaebaja meditsiinilise kaardiga, kuid siinkohal märgib kaebaja, et meditsiiniline kaart kadus kummalisel moel meditsiiniosakonnast just 4 vahetult enne seda, kui vanglasse oli oodata tähtsat meditsiinilist komisjoni meditsiiniosakonna teeninduse ja ebakvaliteetse ravi osas (praegu on vanglas kaebajal uus meditsiiniline kaart, kuid see ei kajasta tollaseid sissekandeid). Meditsiinilise kaardi kadumise osas taotles kaebaja ka ametkondliku juurdluse alustamist, mis tehti alles peale seda, kui kaebaja oli pöördunud justiitsministeeriumisse ja Harju Maakohtusse kriminaalasja algatamise taotlusega kaebaja meditsiinilise kaardi varguse osas. Milline oli ametkondliku juurdluse lõpptulemus, seda keelduti kaebajale teatamast. Kriminaalasja varguse faktis keelduti algatamast, suunates kõik kaebaja sellekohased avaldused Justiitsministeeriumisse. 14.05.
7. a. direktori käskkirjast on näha, et sellele on ka vene keeles märgitud, et kinnipeetav R.K. keeldus käskkirjale allkirja andmast. Sellest kommentaarist on näha, et see on kirjutatud vene keeles. Kui kaebajale tehti ettepanek kirjutada käskkirjale alla, siis kaebaja sellest aru ei ole saanud, kuna enamus tollaegseid vanglaametnike kasutas vaid oma emakeelt, s.o. vene keelt ja allkirjastamise ettepanek tehti kaebajale vene keeles, millest kaebaja kahjuks aru ei saa. Kaebaja leiab, et tema vene keele mittevaldamist on aga tõlgendatud taas vanglale kasulikult, nimelt on kirjutatud nagu kaebaja oleks allkirja andmisest keeldunud, mis aga ei vasta tõele. Kui korraldus oleks kaebajale esitatud eesti keeles, siis võib-olla oleks ta ka käskkirja allkirjastanud. Seda tehtud pole. Vangla viitab küll sellele, et käskkirjal on välja toodud distsipliini nõuete rikkumine, kuid pole välja toodud rikkumise tegelikku olemust ja käskkirjal tooduga seda välja ei loe ning teada ei saa. 03.07.2002.a. Murru Vangla direktori käskkirjas on märgitud kaebaja distsiplinaarrikkumiseks vanglaametnike takistamine töökohuste täitmisel, konfliktile õhutamine vanglaametnike ja kinnipeetavate vahel. Distsiplinaarmenetluse protokollis, mille on koostanud V. T., on V.T. viidanud sellele, et kaebaja olevat seganud läbiotsimise käiku ja püüdnud provotseerida konflikti administratsiooni esindajate ning kinnipeetavate vahel õhutades kinnipeetavaid vastuhakule. Distsiplinaarmenetluse protokollis pole V.T. aga kirjeldanud, milles kaebaja nn väidetav läbiotsimise segamine seisnes. Kaebaja leiab, et kui on kirjutatud, et segas läbiotsimist, siis peaks välja toodud olema, et kuidas ja millise tegevusega läbiotsimise segamine toimus ja mida kaebaja selleks tegi. Kaebaja on seisukohal, et asjakohase seletuse puudumine tähendab, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud puudulikult; seejuures viis menetluse läbi isik, kes ise võttis kirjeldatud läbiotsimisest osa. Sellisel juhul ei saa aga asja menetlemine olla kaebaja arvates objektiivne, sest antud isik on oma pealiskaudse menetlusega huvitatud oma läbiotsimisel tehtud vigade varjamisest. Samuti on V.T. kirjutanud nimetatud menetlusprotokollis, et kaebaja olevat püüdnud väidetavalt provotseerida konflikti administratsiooni ning kinnipeetavate vahel õhutades kinnipeetavaid vastuhakule. Siinkohal pole aga V.T. selgitanud, et milles kaebaja sellekohane provokatsioon seisnes ning millisel moel kaebaja oli õhutanud kinnipeetavaid vastuhakule või hoopiski mõjutanud ametnikke. Kinnipeetavate vastuhakule õhutamine pidi milleski või mingis tegevuses seisnema, kuid milles konkreetselt, seda välja toodud pole. Sellekohane mõiste on aga laiaulatuslik ja mitmetimõistetav, mistõttu leiab kaebaja, et distsiplinaarmenetlust pole tegelikult läbi viidudki, seda enam, et selle viis läbi isik, kes isiklikult oli läbiotsimisest osavõtnud ja huvitatud oma tegevusest tingitud vigade peitmisest ja varjamisest, kes kirjutas menetlusprotokolli just selle, mis on kasulik ametnikule ja tema kolleegile. Kui kaebajat süüdistatakse vastuhakule provotseerimises, siis tekib küsimus, et miks pole võetud vastaspoole asjakohaseid seletuskirju. Julgeolekuspetsialisti Vassili Pavlovski ettekandes on V.Pavlovski kirjutanud (tõlge), et kaebaja oli kutsunud administratsiooni esindajaid konfliktile ja provotseerinud kinnipeetavaid ruumi läbiotsimise takistamiseks. Kaebaja olevat karjunud, et "Nad tulid varastama" ja "võtavad meie asjad". Samuti viitab V.Pavlovski sellele, et läbiotsimist teostati korrektselt ja kehtestatud korra kohaselt. Kaebaja leiab, et järjekordselt tuleb siinkohal juhtida tähelepanu asjaolule, et antud juhul puudub kinnipeetavate seletused, millest oleks nähtunud, et V.Pavlovski ettekanne on vale. Kui oleks võetud kinnipeetavate 5 seletused, oleks selgelt näha, et midagi kirjeldatut pole toimunud. Samuti oleks kinnipeetavate seletusest näha olnud, et läbiotsimine ei vastanud mitte mingilgi moel ettenähtud korrale ja korrektsusest selle teostamisel ei saa juttugi olla. Läbiotsimisel kisuti lihtsalt kõik asjad põrandale ja tallati neil välisjalatsitega otsas, sh. puhastel riietel. Seda nägid pealt hulga kinnipeetavaid. Kuna aga seletused ja tunnistused puuduvad, siis on kaebaja arvates selge, et kaitstakse oma ametikaaslasi ja varjatakse nende poolt sooritatud seaduserikkumisi. Kaebaja on seisukohal, et julgeolekuosakonna spetsialisti O. G. kirjutatud ettekandest leiab täpselt samasuguseid tegevusvigu nagu eelnevate ametnikegi korral. Kaebaja selgitab, et erinevus seisneb vaid selles, et O.G. kirjeldab lisaks, et kaebaja olevat administratsiooni töötajate suhtes kasutanud jämedaid väljendeid ja algatanud konflikti. Veel olevat O.G. kaebajale korrektses vormis öelnud, et tema kirjutab minu käitumise kohta ettekande. Kui O.G. kaebajale seda ütleski, siis kaebaja sellest kahjuks aru ei saanud, sest O.G. praktilises elus eesti keelt ei valda, kaebaja aga vene keelest aru ei saa. Samuti pole kaebajale öeldud, et ta ei tohiks ruumist lahkuda, kui seda öeldigi, siis mitte eesti keeles. Järjekordselt puuduvad kinnipeetavate seletused, millest oleks näha, et sellist kaebaja poolset tegevust, nagu O.G. kirjeldab, toimunud pole. Julgeolekuosakonna spetsialisti ettekanne kirjeldab enamvähem sama, mis eelnevadki ametnikud. Samas esinevad samasugused seaduserikkumised nagu eelpool kirjeldatud ametnikelgi. Vangistusosakonna valvuri V.I. ettekandes esinevad taas eelpool loetletud seaduserikkumised ja järjekordselt puuduvad kinnipeetavate ehk tunnistajate seletused toimunu kohta. Kaebaja toob välja asjaolu, et kinnipeetavad R.K. ja E.L. nägid otseselt pealt seda, et eelpoolnimetatud ametnikud viitasid nimeliselt, et läbiotsimisel peab kaebaja viibima juures ja ametnikud takistasid füüsiliselt kaebajal toast lahkuda. Seaduse järgi peab vaid üks kinnipeetav läbiotsimise juures viibima ja sedagi mitte nimelise valiku juures, vaid vabast tahtest. Samuti saaksid nimetatud kinnipeetavad kirjeldada ametnike esmast vaenulikku suhtumist kaebajasse. Hetk hiljem nägid seda aga rohkem kui 20 kinnipeetavat. Kartserisse panemise õiendist, mille on koostanud vangla arst V.Kulikov, on näha, et kaebaja tervislik seisund ei lubanud kaebajat palavikuga 37,6 kraadi kartserisse paigutada ja seda ka ei tehtud. Samasugune õiend, mis on aga koostatud vangla arsti O.Russakova poolt, on aga märgitud, et kaebajat võib palavikuga paigutada kartserisse. Samas jääb arusaamatuks, et kelle antud andmetel O.Russakova vastavasisulise ettekande koostas, sest temaga pole kaebajal meditsiinilisest küljest kokkupuuteid olnud ning üldse teostas sellekohase tervisekontrolli T.B., kelle tegevus jäädvustati ka O.Tormi poolt videolindile. 25.07.2002.a. käskkiri on koostatud viitega kaebaja distsiplinaarrikkumisele selles, et kaebaja olevat väidetavalt käitunud ebakorrektselt vanglaametnikega ja meditsiinitöötajatega. Sellekohase ja väidetava distsiplinaarrikkumise materjalidest ei nähtu aga, et milles seisnes kaebaja nn ebatsensuurne ja üleolev käitumine ning meditsiinitöötajate solvamine ja ähvardamine. Samas on väidetavale distsiplinaarrikkumise protokollile lisatud vaid ühe meditsiinitöötaja ja ühe vanglaametniku seletus, mis mõlemad on kaebaja arvates pealiskaudsed ning ebatäpsed. V. B. 21.07.2002.a. koostatud distsiplinaarmenetluse protokollist selgub, et vastav menetlusprotokoll on koostatud 10 päeva hiljem kirjeldatud toimunust. Samas esineb V.B. antud asja kirjapanekul tunnistajana. Siinkohal jääb aga arusaamatuks, et kuidas saab isik olla tunnistaja, kui ta pole väidetava intsidendi pealtnägija ja on menetlusprotokolli koostanud vaid T.B. raporti järgi. T.B. raportist saab lugeda kaebaja väidetavast väljakutsuvast käitumisest, ebatsensuursete väljendite käsutamisest, meditsiinitöötajate sõimamisest, ähvardamisest ja analüüside teostamise nõudmisest. Kaebaja märgib, et samas kirjutab T.B., et kaebaja toodi arsti juurde tugeva 6 hambavaluga, mis aga tähendab, et kaebajal oli vajadus arstiabile, mida talle ei osutatud. T.B. kinnitab seda ka ise. Selline tegevus, patsiendi abita jätmine, on aga meditsiinitöötajale lubamatu tegevus. Samas pole T.B. kirjutanud, milles konkreetselt kaebaja nn ebatsensuurne väljendamine, sõimamine, ähvardamine jne seisnes. Samuti puudub arsti juurde vastuvõtule saatnud valvuri asjakohane seletus või ettekanne korra rikkumise kohta. Lähtuvalt eeltoodust ja eeltoodu kokkuvõtteks on kaebaja seisukohal, et vangla on kaebaja väidetavate distsiplinaarrikkumiste menetlemisel menetlenud asja vaid ühekülgselt jättes võtmata tunnistajatest kinnipeetavate asjakohased seletused ja kohati ka valvurite asjakohased raportid väidetavate rikkumiste kohta. Samuti on alati pöördutud kaebaja poole vene keeles, mida oleks saanud tõestada kinnipeetavatelt seletuste võtmisega. Samas puudus sellekohaste pöördumiste juures tõlgi osavõtt. Kõigi rikkumiste asjus on kaebaja vahetult pöördunud vangla direktori ja ka juristide poole ning nad on suuliste vestluste käigus tunnistanud vangla vigu, kuid vastavaid dokumente küsides on kaebajale nende andmisest keeldutud. Samuti on keeldutud kaebaja poolt esitatud tunnistajatelt seletuste võtmisest, kuigi kaebaja esitas vangla juhtkonnale sellekohase kirjaliku taotluse. Samasuguste taotlustega on kaebaja pöördunud ka Justiitsministeeriumisse, kuid asjatult, sest ministeeriumi arvates pole rikkumine seegi, et kinnipeetavalt nõutakse vene rahvusest ametnikuga suhtlemist vene keeles. Kaebaja teatas kohtule, et nimetatud ja ebaseaduslike ning juriidiliselt mittekorrektsete distsiplinaarrikkumiste eest määratud karistuste tõttu langes kaebajal ära reaalne võimalus vabaneda ennetähtaegselt ja saada ka vanglast lühiajalisi väljasõite. Vastavalt VangS-le ei saa kinnipeetavate eelnimetatud soodustusi lubada enne, kui viimasest distsiplinaarrikkumisest on möödunud üks aasta. Alusetute karistuste tõttu kaebajal sellised soodustused on saamata ja õigused rikutud. Sellest tulenevalt palub kohtul vanglalt välja nõuda kaebaja kohta käiv iseloomustus, koos individuaalraamatu vahel olevate dokumentidega õppetööst osavõtu kohta. Nimetatud dokumentidega soovib kaebaja tõendada, et tema isiksusel pole kombeks ennast väljendada ja käituda ebakorrektselt, mis viitab sellele, et kaebajale süükspandavad alusetud korrarikkumised on laim ja vale. Kohtuistungil jäi kaebaja seisukohale, et kui vastustaja tunnistab kaebust, siis palub kaebaja kohtuotsusega õigusvastaseks tunnistada vaidlustatud käskkirjad. Kaebuse nõue on tunnistada käskkirjad õigusvastasteks, põhjendatud huvi on soov tulevikus esitada kahjunõue, kuna kaebaja ei saanud ennetähtaegselt vabanemiseks avaldust esitada vaidlustatud käskkirjade tõttu. VASTUSTAJA SEISUKOHAD 1) Vastustaja Tallinna Vangla leidis oma kirjalikus vastuses 2.02.2003.a., et kaebus ei ole põhjendatud ja palub jätta kaebus rahuldamata. Murru Vangla selgitab, et kinnipeetavat R.K.t (kaebaja) karistati distsiplinaarkorras 14.05.2002.a. administratsiooni korraldustele mitteallumises ja ebakorrektses käitumises administratsiooni esindajatega 25-ks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Oma taolise käitumisega rikkus kaebaja oluliselt Vangistusseaduse § 67 p 1 sätestatud korda. Murru Vangla on seisukohal, et kaebaja karistamine oli seaduslik, kuna karistatav teadlikult väljendas enda pahameelt arsti vastu ebatsensuursete sõnadega ja ei allunud vanglaametnike seaduslikele korraldustele, mille täitmisel esitas põhjendamatuid nõudmisi ebakorrektses vormis korraldusi andnud ametnike suhtes. Kaebaja väited, et endine vangistusosakonna juhataja J.Zõkin rääkis temaga vene keeles ei vasta tõele, kuna endine Murru Vangla ametnik J.Zõkin valdas vabalt eesti keelt. Tõendab seda 7 Keeleinspektsiooni 2001.a septembris läbitud keelekontroll Murru Vanglas (Keeleoskuse kontrollakt nr 12-1015). J.Zõkini eesti keele oskust tõendab ka temale väljastatud E-kategooria tunnistus. Kaebaja on oma kaebuses õieti märkinud, et distsiplinaarmenetluse protokollis peab olema ära märgitud tunnistajate nimed, mida vastustaja ka on teinud. Seega on alusetu kaebaja väide, et vastustaja on rikkunud Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 p 6 sätestatud korda. Samuti on alusetu kaebaja väide, et vastustaja ei lisanud tunnistajate seletusi distsiplinaarmenetluse materjalide hulka, sest antud distsiplinaarprotokolli juurde olid lisatud tunnistajate seletused. Eelnevast lähtudes on vastustaja seiskohal, et kaebaja karistamine toimus seadustega kooskõlas ning kõik tema väited on alusetud. Kaebajat karistati distsiplinaarkorras veel 03.07.2002.a. vanglaametnike takistamises töökohustuste täitmisel, konfliktile õhutamises vanglaametnike ja kinnipeetavate vahel 45-ks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja karistamine distsiplinaarkorras oli taolise käitumise korral ainuõige tegevus, sest kaebaja rikkus oluliselt Vangistusseaduse § 67 p 1 ja 2 sätestatud kinnipeetavate kohustusi. Ka antud juhul oli vastustaja nõuetekohaselt täitnud Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 p 6 sätestatud korda ja märkinud tunnistajate nimed distsiplinaarmenetluse protokolli ning võtnud nendelt seletusi ja lisanud neid distsiplinaarmaterjalide juurde. Kaebaja väide, et distsiplinaarmenetlus on valesti läbiviidud, sest kinnipeetavatest tunnistajatelt seletusi ei võetud on alusetu, sest vastustajal on alust arvata, et nad võivad olla mõjutatud kaebaja poolt. Antud arvamust tõendab ka kaebuses sisalduv järgmine väide: "Tunnistajate ütluste võtmisel oleks ka selgeks saanud, et vangla juhtkond rikkus minu põhiseaduslikku õigust", millest tuleneb, et kaebajal on teada teiste kinnipeetavate ütlused antud asjas. Seega, on alust arvata, et kaebaja on kallutanud kinnipeetavaid selliste ütluste andmiseks. Kaebajat karistati distsiplinaarkorras noomitusega 25.07.2002.a, sest kaebaja käitus 11.07.2002 ebakorrektselt meditsiiniosakonna töötajatega. Kaebaja sõimas ja ähvardas meditsiiniosakonna töötajaid nõudes analüüside teostamist ja ravimite väljastamist. Selline kaebaja käitumine rikkus lisaks Vangistusseadusele ka vangla direktori 27.mai 2002.a käskkirjaga nr 149 kinnitatud Murru Vangla kodukorra
8. peatüki punktis 23 määratletud korda, mille kohaselt kinnipeetav peab suhtlema vanglateenistujaga nii suulises kui ka kirjalikus pöördumises viisakalt. Suhtlemisel vanglateenistujaga ei või kinnipeetav kasutada ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid ja laimavaid väljendeid. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja taoline käitumine oli lubamatu ja distsiplinaarkaristuse kohaldamine toimus vastavalt seadustele. 23.09.2003.a. vastuses kohtunõudele Murru Vangla muudab oma seisukohta ja tunnistab esitatud kaebust. 15.09.2006.a. toimunud kohtuistungil vastustaja jääb kaebuse õigeksvõtmise juurde. Vastustaja ei vaidle käskkirjade 624-d, 839-d ja 943-d õigusvastasuse osas vastu ning leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Murru Vangla direktori 14.05.2002.a. käskkiri nr 624-d, 03.07.2002.a. käskkiri nr 839-d ja 25.07.2002.a. käskkiri nr 943-d. 8 1)Kohus võtab seisukoha Murru Vangla direktori 14.05.2002.a. käskkirja nr 624-d õigusvastasuse tuvastamise nõude osas. Nimetatud käskkirja kohaselt kinnipeetav R.K. pani toime distsipliini nõuete rikkumise, mis väljendus: administratsiooni korraldustele mitteallumises, ebakorrektses käitumises administratsiooniesindajatega. R.K.

§ 67p1 rikkumise eest paigutamisega kartserisse 25-ks ööpäevaks.

Distsiplinaarmenetluse protokolli, mis on koostatud 13.05.2002.a. V.T. poolt, kohaselt kaebaja 07.05.2002.a. kell 21.30 meditsiiniosakonnas sõimas meditsiinitöötajaid ebatsensuursete sõnadega ja 13.05.2002.a. kell 9.30 ei täitnud vangistusosakonna juhataja seaduslikku korraldust ja väljendas ennast viimase suhtes ebakorrektselt ja solvavalt. Kaebaja rikkus VangS § 67 lg

1. Tunnistajateks on märgitud meditsiiniosakonna juhtaja kt L.R., G.A.. L.R. raporti kohaselt 07.05.2002.a. kell 21.30 kinnipeetav R.K. inspektori saatmisel tuli meditsiiniosakonda õhtuste tablettide järgi. Keeldus ravimite vastu võtmisest meditsiiniosakonnas, nõudis ravimite andmist inspektorile nende hilisemaks võtmiseks peale kella 22.
2. Kuna tema nõudmine oli jäetud rahuldamata hakkas karjuma ja kasutama ebatsensuurseid väljendeid meditsiiniosakonna töötajate aadressil. Asja arutamisel väljasõiduistungil kinnitas R.K., et ta käis õhtuste tablettide järgi ja kui sai teada, et talle oli määratud unerohi, siis esitas küsimuse, millal see mõjub põhjusel, et kell 22.00 järgnes loendus. Kui ta sai teada, et mõju on võimalik poole tunni jooksul, siis ta selgitas kartust, et võib jääda selleks ajaks uniseks või magama. Kuna ta ei saanud vastuseid, siis küsis, miks neid ei või anda hiljem, et ei tekiks ohtusid. Ta ei võtnud selle tõttu tablette kohe, samas uuris, kuidas teha kindlaks, mis temale antakse, kui need olid tema jaoks eraldamatud . Kaebaja seletustest võis aru saada, et talle ka selgitati, miks kehtib tablettide jaotamisel kord, mille tõttu kinnipeetavad ise ei saa kontrollida tablettide markeeringut. Kaebaja teadmisel ei tekkinud konflikte, mis viinuks distsiplinaarkaristuseni või tinginuks raporti, seda ka ei koostatud ega esitatud. Alles hiljem koostati raport, mis on esitatud kohtu nõudmisel. Ta kategooriliselt eitas, et oleks arsti/med – töötajat sõimanud ebatsensuurselt, neid väljendeid ka ei nähtu, millest saaks teha järeldusi, et ta väljendas end ebatsensuurselt, mis võiks olla ühtlasi solvav. G.A.´i raporti kohaselt kaebaja saatmisel meditsiiniosakonnast 13.05.2002.a. kell 09.35 tegi ettekandja kaebajale märkuse tema välimuse kohta, mille tõttu kaebaja hakkas jämedas vormis esitama pretensioone vangistusosakonna ametnik J.Zõkinile, kes peatas kinnipeetava ümberpaigutamise. J.Zõkini korraldusele väljuda rivist ja minna vangistusosakonda kaebaja vastas eitavalt, millega ignoreeris seaduslikku korraldust. Keeldumisele järgnes vangistusosakonna juhataja solvamine. Osakonda saatmisel oli kaebaja esitanud põhjendamatuid märkusi administratsioonile jämedas vormis. Kaebaja jäi ise selle juurde, et tema ebakorrektne välimus võis seisneda särgi hoidmises pükstel vahetult peale süstimiselt tulekut ja kui paluti tal särk pükstesse panna, siis ta seda tegi. Keeldumist ei ole fikseeritud. Kuna korraldus astuda rivist välja võis olla antud, kuid see oli siis vene keeles, ei ole ta seda süüliselt jätnud täitmata, vaid palus korrata eesti keeles, kui sai aru, et tema teekond tõkestati. Kas märgitut võidi pidada keeldumiseks, ei ole teada. Kas põhjendamatuks märkuseks osutub soov saada korraldus eesti keeles ja selle soovi väljendamine, seda ei selgu, kuid muud „märkust“ ta ei saanud teha; vene keele kasutamine võis talle mitte meeldida. Mida võidi „jämedas vormis“ vastamisena mõelda, tema ei tea ega ole sellest saanud selgust ka hiljem. Väljasõiduistungil püüdis kohus selgitada asjaolusid arvestades kaebaja esitatud selgitustega, kuivõrd kaebaja seletused sündmuste toimumise ajast puuduvad. VangS § 64 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik, et kinnipeetavat 9 informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ja et kinnipeetaval on õigus anda selgitusi ja et distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud Vangla sisekorraeeskirjade § 97 lg 1 kohaselt, kui kinnipeetavat süüdistatakse distsipliinirikkumises, koostatakse distsiplinaarmenetluse protokoll. Sama paragrahvi lg 2 sätestab protokolli kantavad kohustuslikud andmed, sh peab protokollis sisalduma viide kinnipeetavalt võetud seletusele. Sisekorraeeskirjade § 98 kohaselt protokollile lisatakse tunnistajate seletused, distsipliinirikkumise avastanud ametniku ettekanne, kinnipeetava seletus ja kirjalikud märkused protokolli kohta, õiend kinnipeetava kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta ja õiend kartserisse paigutamise kohta. Nimetatud õigusnormist nähtub üheselt, et kõik distsipliinirikkumise asjaolud selgitab välja selleks volitatud vanglaametnik. Distsipliinirikkumise asjaolude väljaselgitamine hõlmab ka kinnipeetavalt seletuse võtmist ja talle enne karistuse määramist distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamist, sest sisekorraeeskirjade § 98 p-st 3 tulenevalt on kinnipeetaval õigus teha kirjalikke märkusi protokolli kohta. Nähtuvalt käskkirjast on kaebajat karistatud administratsiooni korraldustele mitteallumises, ebakorrektses käitumises administratsiooni esindajaga ( tlk 12). Karistus määrati VangS § 63 lg 1 p 4 alusel kartserisse paigutamisega 25 ööpäevaks. VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametniku seaduslikele korraldustele. Käskkirjas konkreetsele sisekorraeeskirja rikkumisele ei viidata, samuti mitte muudes alusmaterjalides. Distsiplinaarmenetluse protokoll selle käskkirja juurde on koostatud (tlk 13) ja selles on ära toodud kahe päeva sündmused, so 07.05.02- sõimas meditsiiniosakonna töötajat ebatsensuursete sõnadega ja 13.05.02.a.-ei täitnud vangistusosakonna juhataja seaduslikku korraldust, väljendas ennast viimase suhtes ebakorrektselt ja solvavalt, rikkus VangS § 67 lg
3. Seega peaks käskkirja sisu vastama protokolli andmetele. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ise ei täpsusta, missugused alusmaterjalid selle juurde kuuluvad. Käskkirjas märgitu alusel ei saaks seega teha kindlaks, missuguse päeva sündmusega on tegemist, samuti ei selgu sealt, et käskkiri vormistati kahel erineval päeval toimunud sündmuse osas ning kas lõpptulemusena oli karistus määratud kogumis kahe rikkumise eest või jäi aluseks vaid üks sündmus. Protokolli tutvustamise andmed puuduvad, kaebaja sellekohast allkirja ei ole võetud, puuduvad ka muud andmed selle tutvustamise kohta. Et sisu andmetel hõlmab see kahe erineva päeva sündmusi, ei saanud see olla koostatud 07.05.02.a., kuna hilisem sündmus toimus 13.05.02.a. ja karistus määrati 14.05.
4. 13.05.02.a. koostas raporti L.R. (med-osakonna juhataja kt) vene keeles ja teatas, et 07.05.02.a. õhtul oli K. inspektori saatel tulnud med-osakonda õhtuste tablettide järgi kella 21.30 paiku; ta keeldus arstipunktis tablette võtmast nõudes, et talle antakse nad hilisemal ajal; keeldumisel hakkas karjuma ja kasutama ebatsensuurseid väljendeid med-osakonna suhtes. See raport on kirjutatud 13.05.02.a. Teine raport (tlk 16) kirjutati 13.05.02.a. valvur G.A.i poolt ja vene keeles. See puudutab sündmust 13.05.02.a. kell 9.35 R.K. äratoimetamist med-osakonnast . R.K. on ise kirjutanud 13.05.02.a. avalduse-kaebuse vangla direktorile (tlk17) põhjusel, et ta ei teadnud, kas tema suhtes algatatakse distsiplinaarmenetlus ja et ta täpselt ei teadnud, miks temale oli tehtud märkused. Teades, et temale tehti suuline märkus med-osakonnast lahkumise sündmuses, püüdis ta selle sündmuse pinnalt anda oma nägemuse direktori kt O.Israelile. Selles märgib kaebaja, et vene keeles oli kinnipeetavate gruppi kõnetanud keegi vanglatöötaja (selleks ostus J.Zõkin), seejuures tehti pöördumine nii, et see ei olnud isikuliselt kellelegi suunatud. Kui ta palus selgitada eesti keeles, mis oli öeldud, siis sai eestikeelse selgituse, et med-osakonnast lahkumisel oli tal pluus jäänud pükste peale ja talt nõuti, et ta paneks pluusi pükstesse. Ta täitis oma bloki inspektori korralduse nõutu koheselt. Zõkinile ei meeldinud, et ta oli soovinud korraldust eesti keeles ja et ta oli palunud bloki inspektoril tõlkida korraldust eesti keelde. Zõkin ise hakkas selle tõttu „räuskama“ ja käsutas nüüd juba eesti keeles oma kabinetti. Ta olevat 10 küsinud, et milles seisneb süüline käitumine ja sai vastuse, et küll Zõkin leiab, mille eest süüdistada ja kartsa saata. Tund peale intsidenti kuulis, et Zõkin käskis tema peale kirjutada raporti selle kohta, et tal ei olnud särk pükstes. Järeldab, et järjekordselt vanglaametnik pani toime keelelise terrori, sh keeleseaduse ja kaebaja PS õiguste rikkumise. Ta ei valda vene keelt ja karistamine teises keeles antud korralduse eest on diskrimineerimine jne. R.K. märgib, et ta keeldub toidust ja veest, kui venekeelse korralduse täitmata jätmise eest määratakse karistus. Ülaltoodust nähtuvalt oli kaebajale käskkirjaga määratud karistus 14.05.02.a., kuid nähtuvalt tlk 54 oli O.Israel kinnitanud 31.05.02.a. E.Ostrati 30.05.2002.a. tehtud kokkuvõtte, mis koostati kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse kohaldamise kontrollimise kohta. Kuid see kokkuvõte ei saanud olla aluseks süüdistuse esitamisel ja karistuse määramisel käskkirja nr 624-d vormistamise ajaks ning kujutab kaebaja avalduse/kaebuse lahendamist. Karistus oli määratud ammu enne kokkuvõtte kinnitamist. Vastab tõele kaebaja väide, et raport 07.05.02.a. sündmuses ei koostatud vahetult sündmuse päeval. Teises sündmuses on ilmselt kaebaja kaebuse tõttu viidud läbi täiendav kontrollimine peale karistuse määramist. Mõlema raporti kirjutamine 13.05.02 viitab, et distsiplinaarmenetluse protokoll ei saanud olla koostatud enne 13.05.02.a., sellele on ka lisatud kahe isiku raportid, so R. ja A. raportid. Koostajaks on V.T. 13.05.02., mis kinnitab, et protokolli koostamise ajaks tuleb lugeda 13.05.02.a. Samas leidis kinnitust kaebaja seisukoht, et distsiplinaarmenetluse algusest ja selle läbiviimisest kaebajat ei teavitatud, samuti jäeti esitamata protokoll. Protokollist selle tutvustamist ei nähtu, samuti ei ole teada, et kaebajale esitati ka muus vormis eestikeelne kokkuvõte või teave menetluse läbiviimisest. Kaebaja oli selle tõttu esitanud avalduse –kaebuse O.Israelile, mille sisu tõi kohus ära eelnevalt. Menetlust ei oleks ka ilmselt selle tegeliku läbiviimise korral saanud teostada 1 päevaga ja on usutva, et kaebajalt ei püütudki saada seletust või tutvustada temale menetlusmaterjale. Kirjalik avaldus/kaebus liikus direktori kt juurde ning selles võeti seisukoht kokkuvõttena 31.05.
5. ehk kohus jääb seisukohale, et eestikeelset kokkuvõtet karistuse määramise ajaks ei saanud olla. Protokollile ja sündmuste kohta koostatud ja lisatud raportid on venekeelsed ja kaebajale nende tõlkimist ei nähtu ajal, mil oleks pidanud toimuma menetlus. Kaebaja avalduse suhtes ja seal esitatud selgitusest, miks ta teises sündmuses oli korratu välimusega ja miks ta palus eesti keeles korralduse andmist, mingit eraldi seisukohta võetud ei ole. Seega jääb selgusetuks, kas kaebajale oli antud korraldusi vene keeles või suheldi eesti keeles, kuid menetluse kestel kaebaja ei näinudki ei venekeelset materjali ega ka eesti keelset materjali. Asja arutamisel vanglas oli kaebaja viidanud, et tema suhted olid vanglatöötajatega halvad konkreetsel põhjusel- ta palus antud korraldusi korrata eesti keeles, kui need olid antud venekeelsetena ja kui ta aru ei saanud. Mingil hetkel hakkas ta nõudma keelseaduse nõuete täitmist, millele viitab ka tema vastava pöördumine keelekasutuse küsimuses juhtkonna või Justiitsministeeriumi ja Keeleinspektsiooni poole. Kohus nõustub kaebajaga, et iseenesest vastustaja väide, et ametnikud valdavad põhilises osas eesti keelt võib olla õige, samas aga oli tekkinud probleeme, et nad ei kasutanud korralduste andmisel eesti keelt. Arvukad distsiplinaarmenetluse materjalid viitavad, et raportite ja ettekannete tegemine oli ilmselgelt eesti keeles raskendatud ja need koostati venekeelsetena. Samas jääb arusaamatuks, miks ametnikud, kui nad valdasid eesti keelt, tohtisid eesti keelt kõneleva kinnipeetava distsiplinaarasjas tehtud ettekandeid /raporteid koostada vene keeles. Eraldi tõlki vanglal palgatud ei olnud. Väljasõiduistungi ajal ei saanud vastustaja esitada tunnistajaid, kuna selleks ajaks olid paljud töötajad töölt lahkunud ning tagantjärgi asjaolude selgitamine ei olnud tulemuslik. Samas nõustub kohus, et eesti keelt kõnelev kinnipeetav oli õigustatud EV-is suhtlema riigikeeles ning puudus alus eeldada, et kinnipeetav sai või pidi aru saama vene keelse käskluse/ettekande kaudu vajaliku informatsiooni. Keeleinspektsioon on vastanud K. 21.06.02.a., (tlk 103), et vanglates on ebarahuldav keeleline olukord. Zõkin kontrollimisel valdas eesti keelt, iseküsimus on, kas ta seda 11 kasutas. T. pidanuks valdama eesti keelt kõrgtasemel, kuid tegelik keeleoskus oli allpool ametikohal töötamise nõutavat taset. Kui kaebaja esitas nõudeid, et temaga suheldaks eesti keeles, võis see suure tõenäosusega tekitada vastasseise ning kaebaja soovi kõnelda eesti keeles võidi tõlgendada vastuhakuna või jämedusena (ebakorrektne käitumine). See võis viia omakorda ka arusaamatusteni ning tuua kaasa lahendamatud probleemid, kuid iseenesest ei pruugi see tähendada, et kaebaja nõue oli alusetu ja on tõlgendatav administratsiooni korralduste ignoreerimisena või jämeduste avaldamisena. Murru Vangla poolt kohtule esitatud materjalidest ja menetlusosaliste seletustest nähtub, et distsiplinaarmenetlust läbi viiv ametnik T. ei informeerinud kaebajat distsipliinirikkumisest, ei nõudnud kaebajalt seletust ning ei tutvustanud kaebajale distsiplinaarmenetluse protokolli. Seega jäi ühtlasi täitmata kaebaja suhtes tema õigus ärakuulamisele menetluses, mille tulemusel määrati küllalt pikk kartserikaristus. Karistuse määramisel ei nähtu, et oleks võetud arvesse kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ning õiend rikkumiste kohta. Mitmete materjalide uurimisel selgub, et motivatsioon konkreetsetes tegevustes, ütlemistes ei ole kontrollitav ja on vastuoluline või liialt üldine. Kaevatav käskkiri ise mingeid sündmusi ei nimeta ega täpsusta, seejuures ei olegi võimalik aru saada, kas kaebajale määrati lõppeks karistus ühe süüteo eest või kahe eest. SE rikkumise osas puudub täpsustus. Arvestades ülaltoodut järeldab kohus, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikuti oluliselt menetlusnõudeid. Kui arvestada kaebaja kaebust-avaldust keeleseaduse rikkumises, siis võis tekkida konflikt pinnalt, kas kinnipeetav peab alluma ka temale võõras keeles antud korraldustele ja selle tagajärjeks võis olla süüdistus kas allumatuses või ebakorrektses käitumises, kuid kaebaja avaldus kinnitab, et ta ei pruukinud ka aru saada antud käsklusest; selgusetuks jääb, et kui kaebaja siiski täitis korralduse, miks talle anti rivist väljumise korraldus, mida ta omakorda justkui ei täitnud. Kaebaja väidab, et täitis rivist väljumise eestikeelse korralduse ja jäi ebaselgeks, miks ta liikumine tuli väidetavalt tõkestada. Kui kaebaja väljus rivist ja järgnes ülema kabinetti, siis ei ole korraldus selles osas jäänud täitmata, kui rikkumine võis seisneda rivist väljaastumise korralduse mittetäitmises. Need ebaselgused saanuks välistada raporti esitamisega sündmuse päeval, samuti kaebajale menetluse alustamise tutvustamisega. Kaebaja ei olegi saanud anda selgitust 07.05.02.a. juhtumis, samas ei nähtu, et ta oleks keeldunud seletusest. Ka teises sündmuses ei ole kaebajale antud võimalust seletuse andmiseks, seda ei asenda menetluses avalduse-kaebuse esitamine ja selle lahendamine. Menetlusevead on antud juhul toonud kaasa olukorra, mis ei võimaldanud juba esmasel asja arutamisel taastada endist olukorda ja vastustaja leidis, et haldusakti motiveerimise ja menetluslike asjaolude täiendav selgitamine oli vajalik. Kohus nõustub kaebajaga ja leiab, et ettekannetes oleks tulnud selgelt ära märkida, milles väljendus kaebaja ebaseaduslik käitumine, jämetsemine vms. tegevus. Kohus ei saa hinnata ega kontrollida kaebaja tegelikku käitumist või konkreetset tegu, kui seda ei ole üheselt nimetatud menetluse aluseks olevates aktides. Samuti tuleb nõustuda kaebaja seisukohaga, mille kohaselt juhul, kui distsiplinaarrikkumisel on rohkem kui üks tunnistaja, tuleb võtta seletused kõigilt, kes omavad juhtunu kohta olulist informatsiooni. Käesoleval juhul on kummagi sündmuse kohta ühe vanglaametniku tunnistus, mis ei ole piisav arvestades asjaolu, et juhtumit võisid pealt näha ka teised isikud, 07.05.2002.a. kella 21.30 sündmust oleks pidanud kuulma või nägema ka kaebaja saatmist teostanud valvur, samuti oli ka teises asjas sündmuse juures ametnik, kes oli ilmselt andnud korralduse kaebaja riietuse suhtes, kuid ei esitanud pretensiooni selles, et kaebaja ei oleks välimust korrastanud. Raporti tegija on nimetanud allumatusena hoopis muid tegevusi, kuid sündmuses teiste osalejate ettekandeid või tunnistusi ei ole võetud. Kaebajale käskkirja tutvustamisel on tehtud märkus vene keeles, et kaebaja keeldus allkirjastamast käskkirja, kuid samas on märge, et otsus tehti teatavaks 14.05.02.a. Millisel viisil ja mis keeles tutvustati tegelikult käskkirja sisu või asjaolusid, ei ole teada. Käskkirja motiveering ei anna aga alust teha järeldusi, et kaebaja sai teadlikuks, milliste sündmuste eest talle karistus määrati. Käskkirjad jäid seejuures toimikutesse ning neid ei antud kinnipeetavale kätte. 12 Vastustaja ei ole ise märkinud, kas käskkiri on õigusvastane materiaalsetel või formaalsetel alustel, kuid kuna Murru vangla on käskkirja õigusvastasust tunnistanud, siis kohus ei analüüsi siinkohal pikemalt käskkirja õigusvastasuse aluseid ja kaebus selles nõudes kuulub rahuldamisele. Vastustaja on täiendavate tõendite esitamisest loobunud ja on kahel korral tunnistanud, et kaebus tuleb selles osas rahuldada. Kohus leiab, et käskkiri tuleb tunnistada õigusvastaseks. 2) Kohus võtab seisukoha Murru Vangla direktori 03.07.2002.a. käskkirja nr 839-d õigusvastasuse tuvastamise nõude osas. Käskkirja kohaselt kinnipeetav R.K. pani toime distsipliini nõuete rikkumise, mis väljendus: vanglaametnike takistamises töökohustuste täitmisel, konfliktile õhutamises vanglaametnike ja kinnipeetavate vahel. R.K.

§ 67p1 ja 2 rikkumise eest paigutamisega kartserisse 45-ks ööpäevaks.

28.06.2002.a. V.Tšehhonadski poolt koostatud distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt kaebaja 28.06.2002.a. kell 15.20 kuuenda osakonna kolmandas toas segas läbiotsimise käiku, püüdis provotseerida konflikti administratsiooni esindajate ning kinnipeetavate vahel õhutades kinnipeetavaid vastuhakule, millega rikkus VangS § 67 lg

1. Tunnistajateks on märgitud V.T.i, O.G., V.P. ja V.I.. Vangistusosakonna valvur V.I. ettekande kohaselt 28.06.2002.a. kell 15.20 blokis nr 6 läbiotsimise teostamisel kinnipeetav R.K. takistas läbiotsimist ja provotseeris teisi kinnipeetavaid konfliktile valvuritega, st avas kambri ukse ja karjus: „Nad tulid varastama,“ mille tõttu ruumi juurde kogunes grupp kinnipeetavaid ja oldi sunnitud läbiotsimise lõpetama. Ametnike seletused kinnitavad, et läbiotsimine viidi läbi nõuete kohaselt ning ei nähtu, et läbiotsimine jäeti siiski lõpule viimata kuna asjas koostati akt, mis kinnitab keelatud esemete leidmise fikseerimist ehk kohus järeldab, et läbiotsimine viidi lõpule, mitte ei jäänud pooleli. Seejuures olid võetud asjaosaliste allkirjad jms . Kui kinnipeetav ka lahkus kambrist, ei ole mõistlikku selgitust, miks kambris viibivad ametnikud ei pannud korda maksma ning jätkanud ettenähtud korras alustatud läbiotsimist. Ühe kinnipeetava käitumine ei saa tuua kaasa tagajärgi, mis võiks tõkestada paljude ametnike plaanitud tegevuse. Julgeoleku osakonna spetsialisti V.T. ettekande kohaselt 28.06.2002.a. kell 15.20 blokis nr 6 ruumis nr 3 teostati läbiotsimist kinnipeetav R.K. juuresolekul. Keelatud esemete äravõtmisel hakkas kinnipeetav R.K. takistama läbiotsimist, provotseerima „administratsiooni esindajaid konfliktile“, avas ruumi ukse seest poolt ja provotseeris teisi kinnipeetavaid ruumi nr 3 läbiotsimise takistamiseks. Ruumi juurde kogunes suur grupp kinnipeetavaid, mille tõttu administratsiooni esindajad olid sunnitud lõpetama läbiotsimise. Läbiotsimist viidi läbi korrektselt ja järgides kehtestatud korda. Julgeoleku osakonna spetsialisti O.G. ettekande kohaselt läbiotsimisel keelatud esemete avastamisel hakkas kinnipeetav R.K. takistama läbiotsimist, kasutades administratsiooni töötajate suhtes jämedaid väljendeid ja kinnipeetav algatas konflikti. Kinnipeetavale R.K.le oli ta öelnud korrektses vormis, et tema käitumise kohta esitab ettekande, mille peale ta peab kirjutama seletuse. Peale seda kinnipeetav väljus ruumist kuuenda bloki koridori ja hakkas karjuma jämedas vormis „Nad tulid varastama,“ ja „võetakse meie asjad.“ Ruumist väljumiseks ta luba ei saanud, kuna läbiotsimine ei olnud veel lõppenud. Oma käitumisega provotseeris kinnipeetav teisi koridori kogunenud kinnipeetavaid. Sellega seoses olime sunnitud lõpetama läbiotsimise ja saatma kinnipeetava julgeolekuosakonda seletuse võtmiseks. 13 Julgeoleku osakonna spetsialisti V.P. ettekande kohaselt läbiotsimisel kambris kinnipeetava R.K. juuresolekul keelatud esemete ära võtmisel R.K. takistas läbiotsimist, „kutsus administratsiooni esindajaid konfliktile“ ja provotseeris teisi kinnipeetavaid tema ruumi läbiotsimise takistamiseks. Avas ruumi ukse seest poolt ja hakkas karjuma „Nad tulid varastama,“ „võtavad meie asjad“ jm. Seoses sellega ruumi nr 3 juurde kogunes grupp kinnipeetavaid, mille tõttu olime sunnitud lõpetama läbiotsimise. Läbiotsimist teostati korrektselt ja kehtestatud korra kohaselt. Kaebaja jäi seisukohale, et läbiotsimine ei vastanud ettenähtud korrale ja vajalik korrektsus puudus. Läbiotsimisel kisuti asjad põrandale, tallati asjade peal, sh. puhastel riietel. Kui ta ütles, miks ta ei ole nõus sellise tegevusega ning ei olnud rahul asjade ja korratuse tekitamisega, ei ole ta käitunud „jämedas vormis „ vms. Kaebaja on välja toonud, et julgeolekuosakonna spetsialisti O.G. kirjutatud ettekandest leiab täpselt samasuguseid tegevusvigu nagu eelnevate ametnikegi korral. Kaebaja selgitab, et erinevus seisneb vaid selles, et O.G. kirjeldab ka seda, et kaebaja olevat administratsiooni töötajate suhtes kasutanud jämedaid väljendeid ja algatanud konflikti. Veel oli O.G. kaebajale korrektses vormis öelnud, et tema kirjutab K. käitumise kohta ettekande. Kaebaja selgitas, et kui O.G. kaebajale seda ütleski, siis kaebaja sellest aru ei saanud, sest O.G. praktilises elus eesti keelt ei valda, kaebaja aga vene keelest aru ei saa. Samuti pole kaebajale öeldud, et ta ei tohiks ruumist lahkuda, kui seda öeldigi, siis mitte eesti keeles. Järjekordselt puudub aga O.G. kirjeldatu kohta vastaspoole ehk kinnipeetavate seletused, millest oleks näha, et sellist kaebaja poolset tegevust, nagu O.G. kirjeldab, toimunud pole. Julgeolekuosakonna spetsialisti V.T. ettekande ja Vangistusosakonna valvuri V.I. ettekande osas tõi kaebaja taas välja juba eelpool loetletud seaduserikkumised. Kohus analüüsides distsiplinaarmenetluse läbiviimise kohta esitatud materjale tuvastas, et kaebajale ei ole menetluse protokolli tutvustatud, ka ei nähtu, et kaebajale olid esitatud asjas koostatud ettekanded/raportid. Protokollis on märgitud rikkumise õigusliku alusena VangS § 67 lg 1 ja käskkirjas VangS § 67 p 1 ja p
2. Vanglaametnike ettekanded on koostatud venekeelsetena ja menetluse kestel ei ole esitatud R.K.le menetlusmaterjali, samas on ta saanud anda seletuskirja ja selle võttis temalt eesti keeles spetsialist Pajuri. Väide, et näiteks ametnik O.G. on ettekandes märkinud, et ta ütles R.K.le, et kirjutab raporti, ei tähenda, et kaebaja oli teadlik järgnevalt kirjutatud raportite /ettekannete sisust. R.K. kirjalik seletus vahetult esitatud 26.06.02.a. märgib, et läbiotsimise juurde jäeti kinnipeetavatest teda ja ta ei leppinud asjade segipaiskamisega ning tõepoolest ütles ka selle välja. Kõik ametnikud olid vene keelt kõnelevad ametnikud, ka nende ettekanded/raportid ei ole kirjutatud eesti keeles, mistõttu ei ole alust eeldada, et nad suhtlesid sündmuste käigus eesti keeles ning olid võimelised aru saama kõigest, mida võis kinnipeetav öelda. Selgusetuks jääb, kuidas sai kinnipeetav takistamatult lahkuda ruumist, kui seal viibisid ametnikud, kes olid suutelised ja õigustatud tõkestama ühe kinnipeetava lahkumise, kui asjaolud kujunesid nii, nagu ametnikud väidavad. Asja materjalidest ei selgu üheselt, kas isegi siis, kui kinnipeetav hüüdis, et varastatakse vms, sai esile kutsuda kinnipeetavate kogunemise, kui nad juba olid kogunenult koridoris. Kuna asja arutamisel selgus, et läbiotsimised tehti ridamisi mitmetes kambrites, siis olid kinnipeetavad saadetud koridori. Vangla tõlgete alusel ja venekeelsete raportite alusel kinnipeetav R.K. hakkas takistama läbiotsimist, provotseerima „administratsiooni esindajaid konfliktile“. Ilmselt ei saanud administratsiooni esindajaid provotseerida konfliktile, kuna esindajad sellistele provokatsioonidele ei tohiks alluda. Ilmselt on siiski mõeldus, et kaebaja käitumine võinuks õhutada konflikti ametnike ja kinnipeetavate vahel. Milles tegelikult seisnes konflikt või kas ta üldse leidis aset, kui läbiotsimine viidi lõpule eeskirjade kohaselt ja kinnipeetavad võisid viibida koridoris, ei ole tagantjärgi võimalik välja selgitada. Väidetav konflikt pidi milleski avalduma, kuid andmed ei kinnita, et koridorides viibivad kinnipeetavad oleksid R.K. sõnadele kas reageerinud või ametnike ja K. vahelistesse suhetesse sekkunud. 14 Kaebaja on õigesti märkinud, et ettekannetes ja distsiplinaarmenetluse protokollis oleks tulnud täpselt ära märkida, kuidas takistas kaebaja läbiotsimise teostamist ja milles väljendus tõsiselt võetavana provokatsiooniline käitumine konflikti õhutamiseks ametnike ja kinnipeetavate vahel.Ilmselgelt tegevuseta kinnipeetavad võisid loomulikust huvist jälgida toimuvat, kuid materjal ei kinnita, et kinnipeetavad oleksid astunud konflikti või et tekkis selline olukord. Asja arutamisel väljasõiduistungil loobus vastustaja kinnipeetavate ülekuulamisest väitega, et neid võis R.K. mõjutada andma temale kasulikke ütlusi. Kohus nõustub, et see oli võimalik, kuid ei ole välistatud, et mitte kõik tunnistaja sellisele kaebaja provokatsioonile ei allu; tunnistused oleks saanud võtta samal sündmuse päeval ka mõnelt muult isikult, kes viibisid koridoris. Kiire ja efektiivne menetlus peabki garanteerima asjade objektiivse kajastamise, hilisemalt võib puuduliku menetluse tulemus kaasa tuua isiku süüst vabastamise. Isegi kui sündmuse tunnistajateks olid ka kinnipeetavad, oleks saanud objektiivsuse huvides võtta seletusi ka neilt. Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 p 6 kohaselt tuleb tunnistused võtta neilt isikutelt, kes võisid sündmuse kohta anda ütlusi. Samuti on oluline märkida, kuidas anti korraldused ja kas kaebaja sai või pidi nendest aru saama. Kartserisse paigutamisel koostati arsti otsus 28.06.02.a. V.Kulikovi poolt (tlk 26) ja fikseeriti palavik ning arst ei andnud luba tema kartserisse paigutamiseks. R.K. suhtes anti luba tema kartserisse paigutamiseks 03.07.02.a. (tlk 28), seega mitte 28.06.02.a., mil fikseeriti palavik. Õienditest nähtub, et kartserisse paigutati kaebaja arsti loal 03.07.02.a. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et 03.07.02.a. ei oleks kaebaja tervislik seisund võimaldanud teda kartserisse paigutada. Asjaolu, et kaebajat ei pandud kartserisse põhjusel, et puudus vajalikus suuruses riietus, ei ole iseseisvat tähendust, kuna nähtuvalt tõenditest teda ei paigutatud kartserisse haiguse ajal. Kuna ka selle käskkirja puhul on vastustaja Murru vangla menetluse kestel ja tulemusel käskkirja õigusvastasust tunnistanud, siis kohus ei pea vajalikuks analüüsida pikemalt käskkirja õigusvastasuse aluseid ja kaebus selles nõudes kuulub rahuldamisele. 3) Kohus võtab seisukoha Murru Vangla direktori 25.07.2002.a. käskkirja nr 943-d õigusvastasuse tuvastamise nõude osas. Nimetatud käskkirja kohaselt kinnipeetav R.K. pani toime distsipliini nõuete rikkumise, mis väljendus: ebakorrektses käitumises vanglaametnikega ja meditsiinitöötajatega. R.K.

§ 67p1 rikkumise eest noomitusega.

21.07.2002.a. V. B. poolt koostatud distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt kaebaja 11.07.2002.a. kell 17.30 käitus ebatsensuurselt ja üleolevalt ning solvas meditsiinitöötajaid. Ähvardustega nõuab analüüside teostamist, ise on aga arstide poolt terveks tunnistatud, millega rikkus VangS § 67 p

1. Tunnistajaks on märgitud V.B.. Murru Vangla arsti T.Belõhhi ettekande kohaselt on kinnipeetav R.K. 11.07.2002.a. viidud kartserist välja hambaarsti vastuvõtule tugeva hambavaluga, mille pärast nõudis terapeudi vastuvõttu. Avaldust, millega ta soovis 11.07.2002.a. arsti vastuvõtule ei esitatud. 09.07.2002.a. „kui arst T.Šinkarenko teostas kinnipeetava läbivaatuse“, tunnistas ta K. terveks ja ei määranud ravimeid. Käitub väljakutsuvalt, kasutab ebatsensuurseid väljendeid, solvab meditsiiniosakonna töötajaid, ähvardab, nõuab analüüside teostamist ja ravimite väljaandmist. Kinnipeetava meditsiinilisest läbivaatusest keelduti. Kaebaja leidis, et sellekohase ja väidetava distsiplinaarrikkumise materjalidest ei nähtu, milles seisnes kaebaja ebatsensuurne ja üleolev käitumine ning meditsiinitöötajate solvamine ja ähvardamine. Samas on sellekohasele ja väidetavale distsiplinaarrikkumise protokollile lisatud vaid ühe meditsiinitöötaja ja ühe vanglaametniku seletus, mis mõlemad on pealiskaudsed ning ebatäpsed. V.B. 21.07.
2. a. koostatud distsiplinaarmenetluse protokollist selgub, et vastav menetlusprotokoll on koostatud 10 päeva hiljem kirjeldatud toimunust. Samas esineb V.B. antud 15 asja kirjapanekul tunnistajana. Siinkohal jääb kaebajale arusaamatuks, et kuidas saab isik olla tunnistaja, kui ta pole väidetava intsidendi pealtnägija ja on menetlusprotokolli koostanud vaid T.Belõhhi raporti järgi. Kaebaja märgib, et T.Belõhh kirjutab oma raportis, et kaebaja toodi arsti juurde tugeva hambavaluga, mis aga tähendab, et kaebajal oli reaalselt põhjus taotleda arstiabi, mida talle ei osutatud. T.Belõhh kinnitab seda ka ise. Kaebaja luges sellise tegevus patsiendi abita jätmiseks. Samuti puudub arsti juurde vastuvõtule saatnud valvuri asjakohane seletus või ettekanne korra rikkumise kohta. Kohus nõustub kaebajaga, et distsiplinaarmenetluse protokoll koostati sündmusest tunduvalt hiljem, so alles 21.07.02.a. Protokolli on tehtud märge, et kaebaja keeldus seletuskirja kirjutamisest. Raport sündmuse kohta on siiski koostatud vahetult sündmuse päeval, so 11.07.02 ja sellele on tehtud märge kahe ametniku poolt, et kinnipeetav seletuskirja ei kirjuta. Ilmselt pidi R.K. viibima märgitud kuupäeval kartseris, mida kinnitab tlk 26 ja 28 arsti õienditele tehtud märkused ja ka venekeelse raporti andmed. Samas ei nähtu, et kaebajale oleks esitatud menetluse materjalid tutvumiseks, sh ka eesti keeles. Kuna andmed kinnitavad, et kartserist väljaviimise põhjuseks oli hambavalu, siis jääb arusaamatuks märkus, et kinnipeetav ei olnud esitanud eelnevat avaldust vastuvõtule 11.07.02 aastaks. Raporti kohaselt oli ta läbi vaadatud arst „T.Sinkarenko“ poolt 09.07.02.a. ja tunnistatud terveks ja ravimeid ei määratud. Raporti andmeid ei saanud kohus kontrollida, sh kas kaebajat oli kontrollitud 09.07.02.a. arsti poolt märgitud viisil, kuid kontrollimine ei selgitaks, kas 11.07.02.a. oli kinnipeetaval hambavalu või mitte. Kui kaebaja oli ka kontrollitud 09.07.02.a. üldise terviseseisundi osas, siis see ei välista hambavalu tekkimise võimalust ja vajadust arstiabi järgi. Kuna aga kinnipeetava meditsiinilisest läbivaatusest keelduti, siis tema käitumine võis avalduda ärritusest ja abitusest agressiivsena ja ta võis nõuda ravimite väljastamist. Märgitud asjaolusid ei saanud asja arutamisel kontrollida, kuna raport on liialt üldine ning muid tõendeid asjas ei ole kogutud. Kaebaja meditsiinilist kaarti kohtule ei esitatud. Kaebaja väidetel läks see kaduma. Tlk 102 on Justiitsministeerium vastanud R.K.le, millest selgub, et 03.07.02.a. oli kaebaja viibinud meditsiinilises ekspertkomisjonis ja et komisjoni ajaks oli kaebaja meditsiiniline/ambulatoorne kaart kaduma läinud. Seega puudus meditsiiniline kaart sündmuse toimumise ajaks, so 11.07.02.a. Kohtul ei ole võimalik ühtlasi koguda täiendavaid andmeid ja vastustaja neid ka ei esitanud. Käskkirjas etteheidetud süütegu- 1) ebakorrektne käitumine vangla ametnikega ja 2) med- töötajaga ei ole kontrollitav, kuna vangla ametnikega mingit eraldi intsidenti ei toimunud ja med-töötajatega käitumise motiivid ja asjaolud on ebaselged ning ei ole kontrollitavad. Ka selle käskkirja osas leiab kohus, et kaebus Murru Vangla direktori 25.07.2002.a. käskkirja nr 943-d õigusvastasuse tuvastamise nõudes kuulub rahuldamisele, kuna ei ole järgitud vastavaid menetlusnõudeid ja Murru Vangla on tunnistanud käskkirja õigusvastasust. Kõigil juhtudel ei olnud vastustaja valmis väljasõidusitungi ajal ega ka hiljem esitama tõendeid ning ei teinud asjaolusid kontrollitavaks. Kohtu tõlk on teinud märkused vangla tõlgete osas, mis kinnitab, et keelebarjäärist tingitult on ebausaldatavalt kasutatud mitmeid väljendeid ja moonutused on tehtud kaebajale kahjulikumas suunas. Kaebuse esitaja on esitanud õigusvastaseks tunnistamise nõude põhjusel, et ta soovis rehabiliteerimist ja esitada kahjunõude, kuna ebaõige karistamise tulemusel ta väidab olevat ilma jäetud kinnipeetava mitmetest õigustest/soodustustest. Kohus ei saa välistada, et kaebuse esitajal on põhjendatud huvi. Kohus leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele. Kaebaja ei esitanud õigusabitasu nõuet ja tasu tõendavaid dokumente. Kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest, mistõttu tuleb välja mõista Murru Vanglalt riigituludesse riigilõiv 10 krooni. 16 Karin Kalmiste Kohtunik 17 18