3-05-221/27

ÄRAKIRI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. aprill 2006, Jõhvi 3-05-221 (endine nr 3-281/2005) X kaebus Ida-Viru Politseiprefektuuri ja Ahtme Haigla toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ning tekitatud kahju hüvitamiseks
2. aprill 2006 X ja Kohtla-Järve Linnavalitsuse esindaja Allan Valk RESOLUTSIOON 1.Rahuldada kaebus osaliselt. 2.Tunnistada X kinnipidamine Ahtme Haiglas ajavahemikul 02.06.1992 kuni 01.07.1992 (incl.) õigusvastaseks ja mõista Kohtla-Järve linnalt talle mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 7500 (seitse tuhat viissada) krooni.
3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
4. Poolte kohtukulud jätta nende endi kanda. 5.Selgitada, et kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb teatada kohtunikule kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. Sellest tähtajast hiljem võib apellatsioonkaebuse esitada üksnes teate esitanud isik. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 18.03.2002 esitas X Jõhvi Halduskohtule kaebuse (I köite lehed 1-3 ja 34-36) ning palus, et tuvastataks Ahtme Psühhoneuroloogiahaigla peaarsti, Tammiku Elamuvalitsuse direktori ja IdaViru Politseiprefektuuri politseiametnike toimingute õigusvastasus ja mõistetaks välja nendega tekitatud kahju. Kaebaja väitis, et 01.06.1992, toimetati ta politseiametnike poolt õigusvastaselt psühhiaatriahaiglasse, paigutati tahte vastaselt statsionaari ja peeti seal kinni kuni 28.09.
5. Veel vaidlustas kaebaja 05.10.1994 ja 16.04.1995 toimunud haiglasse toimetamised, isikuandmete levitamise ja prokuratuuriametnike tegevuse kriminaalmenetluste alustamisel. 24.04.2002 koostatud määrusega tagastati kaebus Ahtme Psühhoneuroloogiahaigla peaarsti ja Tammiku Elamuvalitsuse direktori tegevuse osas. Määrus jõustus Tartu Ringkonnakohtu 27.09.2002 määrusega haldusasjas nr. 2-3-149/2002 (I köite lehed 88-89). Muu osa kohta tegi Jõhvi Halduskohus 17.05.2005 1 kohtuotsuse nr. 3-65/2005 (II köite lehed) ning rahuldas kaebuse osaliselt. Riigikohtu halduskolleegiumi 20.12.2005 kohtuotsusega haldusasjas nr. 3-3-1-68-05 (II köite lehed 270-273) saadeti kaebus 01.06.1992 raviasutusse toimetamise ning seal kuni 28.09.1992 kinnipidamise osas halduskohtusse uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis, et kohtud pole välja selgitanud kes oli selles osas õige vastustaja ega teda kaasanud. Alates 02.02.2006 on X kaebus 01.06.1992 toimunud raviasutusse toimetamise ja seal kinni pidamise osas Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja kohtuniku menetluses haldusasjana nr. 3-05-221 (III köite leht 19). 23.02.2006 toimunud kohtuistungil tehtud protokollilise määrusega (III köite leht 67) kaasas kohtunik vastustajana Kohtla-Järve linna, sest kohtumaterjalidesse esitatud dokumentaalsete tõendite kohaselt pole praegu eksisteeriv SA Ahtme Haigla endise Ahtme Haigla õigusjärglane (III köite lehed 54 ja 56-63). Ida Politseiprefektuur pidas oma kirjalikus vastuses (III köite lehed 28-29) kaebust põhjendamatuks, palus selle rahuldamata jätta ning väitis, et kaebaja raviasutusse toimetamise õiguslikku alust tõendavad dokumendid on 5 aastase säilitamisajaga ja käesolevaks ajaks juba hävitatud. Vastuses märgiti, et politsei esmaseks teenistusülesandeks on kõigi isikute turvalisuse tagamine ja võimalike ohtlike tagajärgede ennetamine ning lisati, et kaebaja raviasutusse toimetamisel täitis politsei seadusest tulenevat abiandmise kohustust ega omanud alust kahelda meditsiiniasutuse saatekirja alusel kohaldatava abinõu õiguspärasuses. SA Ahtme Haigla esitas kokkuvõtlikult X ambulatoorse kaarti ja haigusloo sisu (III köite leht 30). Kohtla-Järve Linnavalitsuse kirjalikus vastuses (III köite lehed 98-99) ei peetud kaebust samuti õigeks ning leiti, et kõik haigla töötajate toimingud olid õiguspärased ja kaebuse esitaja õigusi rikutud ei ole. Kohtuistungil jäi X kirjalike väidete juurde ja palus, et kohus hüvitaks talle haiglas viibimise tõttu tekitatud varalise ja mittevaralise kahju. Varalise kahju väitis ta olevat tekkinud töötasust ja lisateenistusest ilmajäämise tõttu, kuid täpset summat ei nimetanud. Ta väitis ka seda, et haiglas viibimine põhjustas töölt vabastamise, sest selle tõttu saadi haigusest teada. Mittevaralise kahju hüvitamiseks nõudis ta 250 krooni iga haiglas veedetud päeva eest. Kaebaja jäi selle juurde, et ta viidi haiglasse õigusvastaselt ja raviti seal ilma nõusolekuta ning selgitas, et oli 01.06.1992 töölt tulnud, üksi kodus, ei kujutanud kellelegi ohtu ega vajanud ravi. Kohtla-Järve Linnavalitsuse esindaja Allan Valk jäi samuti kirjalikult väidetu juurde, palus kaebust mitte rahuldada ning märkis, et isegi juhul kui kaebaja ka on mingi kahju tekkinud, pole ta seda tõendanud. KOHTU PÕHJENDUSED Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses. Nimetatud seaduse § 7 lg. 1 ja 3 kohaselt võib otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamist nõuda üksnes isik, kelle seadusest tulenevaid õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus rikkunud ning ainult juhul, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada haldusakti tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude esitamisega. Sama seaduse § 9 lg. 1 sätestatu annab isikule võimaluse nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist väärikuse süülise alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. X nõuab käesoleva kaebusega, et kohus mõistaks tema kasuks välja nii varalise kui ka mittevaralise kahju ja väidab, et see on tekkinud töötasust ilmajäämise, hilisema töölt vabastamise, alusetu vabaduse võtmise ja tema tahtevastase ravimise tagajärjel. Varalise kahju osas pole ta kahju täpset suurust nimetanud ega millegagi tõendanud selle tegelikku kandmist. Kaebaja ambulatoorses kaardis kajastatud andmete kohaselt oli talle kogu haiglas viibitud perioodi ulatuses välja antud töövõimetusleht (III köite leht 33) ja seega pidi ta saama ka vastavat hüvitist. Tööraamatu väljavõte tõendab, et haigus või haiglas viibimine pole olnud kaebaja töölt vabastamise põhjuseks, tööleping on temaga küll lõpetatud aga alles 30.10.1992 ja töötajate arvu koondamise tõttu (III köite leht 109). 2 Seetõttu pole tegemist riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele kuuluva otsese kahju või saamatajäänud tuluga ning kaebuse vastav taotlus tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel rahuldamata jätta. Siinkohal väärib tähelepanu ka asjaolu, et 17.10.1990 toimunud arstliku läbivaatuse tulemusel on X määratud tähtajatult II invaliidsusgrupp (I köite leht 28). Niisugune invaliidsusgrupp anti tol ajal kehtinud NSV Liidu Tervishoiu Ministeeriumi ja ÜAÜKN poolt kinnitatud juhendi ning Eesti NSV MN ja Eesti NSV Ametühingute Nõukogu 18.01.1964 ühismääruse nr. 24 kohaselt ainult töövõimetule isikule, töövõimetul isikul polnud töötamine kas üldse lubatud või sai toimuda üksnes eritingimustel ning komisjoni otsuse järgimine oli tööandjale kohustuslik. Kohtuistungil möönis kaebaja ka ise, et kui tema haigus oleks teada olnud, poleks teda autojuhina tööle võetudki (III köite leht 112). Kuni 16.03.1997 kehtinud Eesti NSV tervishoiuseaduse § 55 kehtestas, et tervishoiuorganid ja asutused võisid endale või teistele inimestele ohtliku vaimuhaige vältimatu psühhiaatrilise abi korras psühhoneuroloogilisse asutusse paigutada ka ilma tema enda nõusoleku ja kohtu loata, kuid sellisel juhul tuli haige ööpäeva jooksul arstide-psühhiaatrite komisjoni poolt läbi vaadata, otsustada hospitaliseerimise õigsuse küsimus ja määrata kindlaks edaspidine asutuses viibimise vajadus. Ka 28.06.1992 rahvahääletusel vastu võetud Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 20, milline kehtestab igaühe õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele, võimaldab ohtliku vaimuhaige kinnipidamist. Kuna põhiseaduses ei ole täpselt ära määratud, millises korras on vaimuhaige kinnipidamine lubatud, tuleb eespool juba nimetatud tervishoiuseaduse sätetest. Ahtme Haiga poolt 10.02.2000 välja antud tõendi nr. 105 (II köite leht 162) kohaselt on X diagnoositud vaimuhaigus juba alates 23.06.
6. Arst-psühhiaater Evi-Marie Nurga vormistatud saatekiri (III köite leht 31) ning Ahtme Haiglas koostatud ambulatoorne kaart ja haiguslugu (III köite lehed 32-53) kinnitavad haiguse ägenemist. Kohtuistungil ütles Evi-Marie Nurk tunnistajana, et ei mäleta küll enam täpselt 01.06.1992 toimunut, kuid pole kunagi põhjuseta saatekirju ravile suunamiseks välja andnud ning teab oma pikaajalisest kogemusest, et X käitumine oli teistele isikutele ohtlik ja tema kohta esitasid pidevalt kaebusi nii töökaaslased, naabrid kui ka abikaasa (III köite 113-114). Tülid abikaasaga on kohtuistungitel antud seletustes omaks võtnud ka kaebaja ise (II köite leht 211, III köite leht 112), samuti on seda teemat puudutatud eelnevalt juba viidatud ambulatoorses kaardis ja haigusloos. Seega olid vajalikud eeldused kaebaja haiglasse toimetamiseks küll olemas, kuid seaduses ettenähtud ühe ööpäevase tähtaja jooksul pole teda arstide komisjonis läbi vaadatud. Kuna selline komisjon toimus alles 02.07.1992 (III köite lehed 40-41), oli X haiglas pidamine ajavahemikul 02.06.1992 kuni 01.07.1992 (incl). õigusvastane. Sellele järgnenud ravi õigusvastaseks tunnistamiseks aga puudub alus, sest arstide komisjon on seda vajalikuks pidanud, kaebaja on korduvalt käinud kodustel puhkustel, sealt iga kord oma vabal tahtel ja õigeaegselt tagasi haiglasse pöördunud ning vestluses arstiga lõpuks ravi vajalikkusega ka nõus olnud (III köite lehed 40-41 ja 43-45). Tervishoiuameti järelevalve osakonna poolt antud arvamuse kohaselt ei saa kaebaja haiglasse paigutamist ja ravi üldse tõlgendada tahtevastaseks (III köite leht 75). Kuna keegi pole lükanud ümber väidet, et kaebaja toimetati haiglasse politseiametnike saatel, ei saa selle arvamusega nõustuda. Ka saatekirja vormistanud arst pidas oma tunnistustes haiglasse toimetamist ja seal ravimist just isiku tahtevastaseks ravimiseks (III köite leht 114). Kohtuistungil esitatud täpsustuses on kaebaja soovinud saada iga õigusvastaselt haiglas viibitud päeva eest 250 krooni. See on vahepeal toimunud töötasude ja elatustaseme muutusi arvestades igati mõistlik hüvitise suurus ja seega tuleb talle ilma õigusliku aluseta haiglas viibitud 30 päeva eest halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 4 alusel välja mõista kokku 7500 krooni. X on oma kaebuses süüdistanud alusetus vabadusevõtmises ka politseiametnikke. Ida Politseiprefektuuri poolt esitatud Ida-Viru Politseiprefektuuri asjaajamise toimikute loetelu ning dokumentide ja toimikute hävitamise akti (III köite lehed 78-97) kohaselt pole dokumendid, milliste alusel saaks kohus kontrollida, kes konkreetselt, millisel õiguslikul alusel ja kas üldse pöördus abi saamiseks X haiglasse toimetamisel. Tunnistaja Evi-Marie Nurga ütluste järgi (III köite leht 114) mingit vormistamist ei toimunudki ja haiget raviasutusse toimetanud kiirabi lihtsalt kaasas 3 politseiametnikud, kui pidas seda vajalikuks. Kuna eespool juba nimetatud Eesti NSV tervishoiuseaduse § 55 järgi lasus politseiametnikel abi andmise kohustus, puuduvad piisavad alused, milledest lähtuvalt saaks neid süüdistada kaebaja vabaduse õigusvastases võtmises ning selles osas jääb kaebaja nõue halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 kohaselt rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg. 1 sätestatu kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada ainult niisugune isik, kellel on sellise konstateeringuga kohtulahendi saamiseks põhjendatud huvi. Halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 3 sätestatu võimaldab kaebuse rahuldamist üksnes juhul, kui kohus on kaebaja huvi põhjendatuse tuvastanud. Antud juhul pole X kaebuses ega kohtuistungil (III köite leht 112) nimetanud ühtegi asjaolu, millest võiks peale juba esitatud kahju hüvitamise nõude tuleneda tema huvi Ida-Viru Politseiprefektuuri või Ahtme Haigla toimingute õigusvastaseks tunnistamisel. Kohus ei ole esitatud dokumentaalsetest tõenditest ja seletustest ka ise seda tuvastanud. Seetõttu puuduvad alused käsitleda kirjalikus kaebuses väljendatud tuvastamisnõuet eraldi, alused selle rahuldamiseks puuduvad ja ka see tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel rahuldamata jätta. X, Kohtla- Järve Linnavalitsus ja Ida Politseiprefektuur pole kohtukulude hüvitamise taotlust ja kuludokumente esitanud (III köite leht 115), seega jäävad poolte võimalikud kohtukulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 7 kohaselt nende endi kanda. /allkiri/ Raili Randlane Kohtunik Ärakiri õige: Raili Randlane Kohtunik 4