) § 5 lg 6 p 1 alusel.
eristab nn tavalist saastetasumäära (§ 5 lg 1) ja karistuslikku toimet omavat kõrgendatud määra (§ 5 lg 4). Esimese puhul makstakse tasu reeglina lubatud tegevustega teatud ulatuses paratamatult kaasneva ja lubatud koguses, kohas ja viisil keskkonna kahjustamise eest. Kõrgendatud määra rakendamise eelduseks on saasteainete loodusesse laskmise nõuete rikkumine, millega kaasneva kõrgendatud ohu tõttu rakendatakse kordades kõrgemat, preventiivset eesmärki ja selgelt karistuslikku toimet omavat saastetasumäära. Karistusliku saastetasu määra kohaldamine saasteainete loodusesse laskmise nõuete rikkumise eest on põhjendatud juhul, kui isik, kelle suhtes seda kohaldatakse, on kõnealuste nõuete rikkumises süüdi ning rikkumise vältimine oli tema võimuses. Kaevatava haldusaktiga on AS-le X saastetasu 2006. a. I kvartali kohta BHT7 osas arvestatud
lg 1 p 1 alusel 10-kordses kõrgendatud määras, kuna BHT7 sisaldus heitvees ületas loaga lubatud piiri. Nimetatud asjaolus ei ole AS X aga süüdi. BHT7 lubatud kontsentratsiooni ületamise põhjuseks oli asjaolu, et AS Y poolt AS X ühiskanalisatsiooni juhitavas reovees sisalduv BHT7 kontsentratsioon ületas oluliselt määra, mis oli AS-le Y lubatud. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVKS) § 5 lg 2 ja § 5 lg 21 kohane leping on sõlmitud vee-ettevõtja AS X ning tema kliendi AS Y vahel. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumist taotledes esitas AS Y AS-le X andmed kinnistu liitumiseks ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ning akti heitvee proovi võtmise ja töötlemise kohta. Mõlema nimetatud dokumendi kohaselt on AS Y reovee BHT7 kontsentratsiooniks 365 mgO/l. Nimetatud andmetele tuginedes aktsepteeris AS X liitumistaotluse. AS X puhastusseadmete võimsus ei ole nii suur, et need suudaks puhastada niivõrd suures koguses ja kontsentratsioonis saasteainet BHT7, mida AS Y liitumislepingut rikkudes väljastab tänasel päeval AS X ühiskanalisatsiooni 2 ja puhastitesse. Harju Maakohtu 08.12.2005 määrusega tsiviilasjas nr 2/12296/05 keelas kohus AS-l X mistahes toimingute tegemise, mis seisnevad heitvee ärajuhtimise kanalisatsioonis läbivoolu tõkestamiseks ja seeläbi ASle Y heitvee ärajuhtimise teenuse mitte osutamises. Seega ei ole AS X süüdi asjaolus, et ühiskanalisatsioonist väljuva vee BHT7 tase ületab loaga lubatavat ning tal ei ole olnud võimalik võtta tarvitusele meetmeid tegeliku saastaja ja süüdlase AS Y vastu. Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 174
lg 1 tunnustele vastava isikuga (isik, kes on keskkonda saasteaineid heitnud selleks vastavat õigust omamata), kellele on võimalik keskkonntasu määrata. Harju Maakohtu poolt 08.12.2005 tsiviilasjas nr 2/1-2296/05 tehtud hagi tagamise määrust põhjendati vajadusega ära hoida suur ja korvamatu kahju, mis kaasneks, kui AS X ei võtaks enam vastu reovett AS-lt Y, kes sel juhul oleks sunnitud oma tegevuse peatama. AS X hinnangul on kõnealuse olukorra puhul kohaldatav
Vastustaja vastulause ja taotlus Kaevatud makseteatises määratud ülemäärase BHT7 saastetasu maksmiseks kohustatud isik on AS X
AS X ei ole tõendanud asjaolusid, mis välistaksid
Ebaõige on AS X väide, et keskkonnatasu nõude adressaat peaks olema AS Y. Keskkonnatasu saab nõuda üksnes seaduses sätestatud isikutelt, mitte isikutelt, kellega on keskkonnatasu maksma kohustatud isikul sõlmitud leping. Kuivõrd AS X ja AS Y vahel on sõlmitud leping, millise kohaselt ASY juhib oma reovee kaebajale kuuluvasse puhastisse, kust see pärast puhastusprotsessi juhitakse Pirita jõkke ning ei ole tõendatud, et AS Yi poolt toimuks loastamata tegevust, st AS Y juhiks oma heitvee vahetult veekogusse, pinnasesse, siis ei ole AS Y saastaja
mõistes. AS X on saastajaks
mõistes ning isikuks, kes on kohustatud tasuma ülemäärase BHT7 kontsentratsiooni eest heitvees kõrgendatud saastetasu. Keskkonnatasu kõrgendatud määra rakendamine ei ole ebaproportsionaalne, kuna saasteainete loata keskkonda viimisel on oht keskkonnale oluliselt suurem, sest tegemist on arvestamata ja ülemäärase saastamisega. AS Xl tuleb tasuda keskkonnatasu kõrgendatud määra järgi
„Saastaja maksab“ printsiip on keskkonnaõiguses keskse tähendusega printsiip ning ka
-s rakenduv. „Saastaja maksab“ printsiibis on keskseks isik, kes keskkonnakahjustuse tekitab – s.t isik, kes oma tegevusega otseselt keskkonda kahjustab. AS X on saastajaks nii „saastaja maksab“ printsiibist kui ka
§-st 5 lähtuvalt, kuna AS X poolt Pirita 3 jõkke juhitav heitvesi on suurema kontsentratsiooniga kui lubatud vee erikasutusloas. AS Y ei ole saastajaks
mõistes, kuna AS Y ei juhi oma reovett vahetult keskkonda, vaid annab oma reoveed üle AS X reoveepuhastile. Asjaolu, et AS Y rikub AS-ga X sõlmitud liitumislepingut, on AS Yi ja AS X vaheline eraõiguslik vaidlus, milline ei mõjuta
-s sätestatud keskkonnatasu maksmiseks kohustatud isikut. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Kaasatud kolmas isik AS Y seisukohad AS Y ei ole seadusega sätestatud saastetasu maksmise subjekt. AS Y ei ole saastaja
tähenduses. AS X omab vee erikasutusluba heitvee ja teiste vett saastavate ainete suublasse juhtimiseks. AS Y ei oma heitvee suublasse juhtimise vee erikasutusluba ega juhi heitvett suublasse, vaid juhib reovett AS X puhastusseadmetesse ja kasutab AS X tasulist heitvee ärajuhtimisteenust. Seega saa AS Y olla isik, kelle suhtes võiks rakendada saastetasu, sh kõrgendatud määra
tähenduses. Asjaolu, et AS X peab AS Y tegevuse tõttu maksma saastetasu kõrgendatud määra järgi, ei anna alust administratiivselt ja seaduseväliselt määrata AS-le Kalev saastetasu maksmise kohustust. AS X ei ole millegagi tõendanud, et kõrgendatud määra tasumise põhjustajaks on just AS Y poolt puhastisse juhitud vastuvõtu piirmääradest suurema BHT7 sisaldusega reovesi. AS Y toetab kaebaja seisukohta
lg 6 p 1 kohta, mille kohaselt keskkonnatasu ei võeta, kui saasteainete heitmine keskkonda lubatust suuremas koguses toimub sellega tekitatud kahjustusest veelgi suurema kahju ärahoidmiseks. Juhul, kui AS X lõpetaks heitvee ärajuhtimise teenuste osutamise, seiskaks see kogu AS Y tootmise määramata tähtajaks. Tootmine ilma heitvee ärajuhtimiseta ei ole võimalik. Kohtuistung Kohtuistungil jäid pooled kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. Kolmas isik palus asja kohtus läbi vaadata tema osavõtuta. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus leiab, et kaebus on alusetu ja rahuldamisele ei kuulu. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. 1. Saastajaks ja saastetasu maksmise subjektiks on AS X Saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduse § 2 lg 1 defineerib, mida üldse mõista Eesti õigusruumis saastusena. Nimetatud seadusesätte kohaselt on saastus ainete, vibratsiooni, soojuse või müra inimtegevusest põhjustatud otsene või kaudne väljutamine õhku, vette või pinnasesse nii, et see võib ohustada inimeste tervist või keskkonda, põhjustada varalist kahju või kahjustada või häirida keskkonna puhkeotstarbelist või muud õiguspärast kasutamist. Saastamise mõiste on seotud peamiselt saastelubade ja saastetasudega. AS-le X on välja antud vee erikasutusluba heitvee kogumiseks, puhastamiseks ja juhtimiseks suublasse (tl 104-113).
4 lg 1 kohaselt maksab keskkonnatasu isik, kes on saanud keskkonnaloaga või seadusega sätestatud muul alusel õiguse eemaldada looduslikust seisundist loodusvara, heita keskkonda saasteaineid või kõrvaldada jäätmeid või on teinud seda vastavat õigust omamata. Eeltoodud seadusesätetest nähtuvalt on saastamise puhul eristatav otsene ja kaudne saastamine, millest tulenevalt on eristatavad seega ka kaudsed ja otsesed saastajad.
lg-st 1 tulenevalt aga kaasneb keskkonnatasu maksmise kohustus vaid otsese saastamise puhul ehk teisisõnu, maksustamise subjektiks on isik, kes viib saaste vahetult keskkonda, konkreetsel juhul AS X. AS Y ei heida keskkonda saasteaineid
AS-i Kalev saab pidada kaudseks saastajaks, kellele aga seadus ei näe ette saastetasu maksmise kohustust, vaid kelle suhted otsese saastajaga on jäetud tsiviilõigusliku lepingu reguleerida. Et tasu maksmise subjektiks on saab olla vaid AS X, nähtub kaudselt ka
lg-st 1, mille kohaselt on keskkonnatasu arvutamise kohustus saasteainete veekogusse heitjal. Üksnes AS X on kohustatud valdama informatsiooni, mille alusel saab kalkuleerida ja kindlaks määrata tasumisele kuuluva saastetasu. Seega puuduks isegi juhul, kui seadus võimaldaks saastetasu sisse nõuda ka kaudselt saastajalt, seadusele tuginev mehhanism saastetasu objektiivseks kindlaksmääramiseks AS-ile Y. Eeltoodud käsitlus läheb kohtu arvates kokku ka „saastaja maksab“ printsiibiga, kuivõrd saastajaks (seega vastutavaks) tuleb lugeda isik, kes vahetult saastab ehk kes viib saasteaineid vahetult keskkonda. Saastetasu on maks heitvee keskkonda ärajuhtimise eest, mida maksab heitvee juhtija. Selline käsitlus on kinnitust leidnud nii teoreetilises kirjanduses kui oli väljendatud ka
eelnõu seletuskirjas. 2. Saastetasu kõrgendatud määra maksmise subjektiks on AS X
lg 4 kohaselt, kui isik heidab keskkonda saasteaineid keskkonnaloas lubatust suuremas koguses, maksab ta keskkonnatasu kõrgendatud määra järgi. Sellisel saastetasul on karistuslik iseloom, kuid seadus ei näe siin ette subjektiivsete asjaolude arvestamist ehk teisisõnu saastaja tahtluse või süü arvestamist. Saastetasu saab kõrgendatud määras määrata, kui faktilised asjaolud on korrektselt tuvastatud: kes oli isikuks, kes heitis saasteaineid keskkonda suuremas koguses kui keskkonnaluba ette nägi ja saasteaine kogus on õigesti ja täpselt välja selgitatud (vt ka RKHK 17.03.2005 lahend nr 3-3-1-3-05). Kohus on otsuse põhjenduste p-s 1 juba selgitanud, et AS Y ei ole
tähenduses olnud saastajaks, kuna ta ei ole heitnud vahetult keskkonda saasteaineid, vaid AS Y suunas oma heitveed lepingu alusel AS X puhastitesse. AS X ei ole kohtule esitanud argumente selle kohta, nagu oleks saasteaine kogus vastustaja poolt valesti fikseeritud. Vastustajal aga puudub isegi teoreetiline võimalus saastetasu määramiseks AS-ile Y, kuivõrd vastustajal puuduvad igasugused mõõtmistulemused ehk adekvaatsed tõendid selle kohta, millises koguses saasteainet annab AS Y töötlemiseks üle AS-ile X. Vastustajal on seadusest tulenevalt võimalik kontrollida üksnes vahetut saastajat ehk keskkonnaluba omavat ja saastet vahetult vette heitvat AS-i X. Seega saab
5 Iseenesest on õige kaebaja väide, et ÜVKS § 4 lg-st 4 ei saa tuletada nõuet, et ühiskanalisatsioon peaks olema igal hetkel valmis selleks, et liitunud kinnistud võiksid mistahes ainet mistahes koguses ühiskanalisatsiooni juhtida. Et seda ei juhtuks, ongi AS X sõlminud lepingu AS-igaY. Kui AS Y rikub lepingut süstemaatiliselt ja pikaajaliselt, nagu väidab kaebuse esitaja, on kaebajal lepingust ja seadusest tulenevad õigused astuda samme lepingu rikkumise lõpetamiseks ja rikkumisest tekkinud kahju hüvitamiseks. Kui lepingu rikkumine on toime pandud ja kaebaja on selle läbi kandnud kahju (kõrgendatud määras saastetasu maksmine), tuleb kahju hüvitada. Sellisel juhul maksavadki saastetasu kinni magusa tarbijad ehk AS Y toodete kliendid. Isik, kes aitab tarbimise käigus kaasa keskkonna saastamisele, peabki selle eest maksma. Käesoleval juhul toimib see aga läbi AS Y ja AS X vahel sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu. 3. Alust
lg 6 p 1 kohaldamiseks ei esine.
lg 6 p 1 kohaselt ei võeta keskkonnatasu, kui loodusvara kasutamine, saasteainete heitmine keskkonda või jäätmete kõrvaldamine keskkonnaloata või lubatust suuremas koguses toimub sellega tekitatud kahjustusest veelgi suurema kahju ärahoidmiseks. Kohus nõustub vastustajaga selles, et seadusandja on siin „veelgi suurema kahju“ all silmas pidanud keskkonnakahju, mitte ettevõtluse valearvestusest tulenevat majanduslikku kahju. Oleks mõeldamatu, et saastaja vabaneks maksukohustusest käesoleval juhul üksnes seetõttu, et ta ei ole suutnud ei sõlmitud lepingut ega seadust kasutades kohustada oma lepingupartnerit lepingust kinni pidama või siis ise lepingu täitmisest loobunud. Kaebaja peab oma probleemid AS-iga Y lahendama tsiviilõiguslikke vahendeid kasutades. 4. Menetluskulude jagamine Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole kohtule esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt. Maret Altnurme Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.