3-06-1326/3

3-06-1326 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Maret Altnurme 28.09.

1. a Tallinn 3-06-1326 Haldusasi A.P. kaebus Sisekaitseakadeemia 08.05.2006 käskkirja nr 5-8/170 tühistamise nõudes 21.09.
2. a. Kaebuse esitaja – A.P.; Kaebuse esitaja nõustaja – Peeter Malve; Vastustaja Sisekaitseakadeemia volitatud esindaja – Sirje Asu. Jätta A.P. kaebus Sisekaitseakadeemia 08.05.2006 käskkirja nr 5-8/170 tühistamise nõudes rahuldamata. Otsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates 28.09.
3. Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised RESOLUTS IOON Edasikaebamise kord Asjaolud 02.05.2006 esitas politseikõrgkooli direktor Elmar Nurmela Sisekaitseakadeemia õppeprorektor Uno Luurile esildise, milles tegi ettepaneku karistada A.P. loengutest põhjuseta puudumiste eest eksmatrikuleerimisega. 02.05.2006 esitas A.P. politseikolledži direktor Andres Anveltile seletuskirja loengutest puudumise asjaolude selgitusteks. 08.05.2006 käskkirjaga nr 5-8/170 määras Sisekaitseakadeemia A.P.le distsiplinaarkaristusena eksmatrikuleerimise. 15.05.2006 esitas A.P. käskkirjale vaide, mille Sisekaitseakadeemia jättis oma 31.05.2006 vaideotsusega nr 5-17/1409-2 rahuldamata. Sisekaitseakadeemia 08.05.2006 käskkirja nr 5-8/170 tühistamiseks esitas A.P. kaebuse halduskohtule. 1 Kaebuse põhjendused Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjaga määratud karistus ei ole vastavuses süüteo iseloomuga ning on põhjendamatult range, mis piirab ebaproportsionaalselt kaebaja õigust õppida Sisekaitseakadeemias valitud erialal. Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on kaebajat karistatud akadeemilise tava rikkumise eest, kuid loengutest puudumist ei ole akadeemilise tava rikkumiseks nimetatud mitte üheski Sisekaitseakadeemia tegevust reguleerivas õigusaktis. Vaidlustatud käskkirjast ei ole võimalik leida piisavalt neid põhjendusi, miks peeti vajalikuks karistada kaebajat võimalikest karistusliikidest just kõige rangema meetmega, mitte aga märkuse või noomitusega. Käskkirja põhjendustest ega distsiplinaarkaristuste määramist reguleerivast korrast ei tulene, et distsiplinaarkaristuse määramisel omavad varasemad distsiplinaarkaristused otsest tähtsust. Käskkirjast nähtuvalt on vastustaja arvestanud kaebajale karistuse valikul ka talle varasemalt määratud distsiplinaarkaristusi (kk 16.03.2005 nr 6.1-8/23 ja kk 24.05.2005 nr 6.18/59), kaebaja arvates puudus vastustajal selleks õiguslik alus. Käskkirjast ei nähtu ka, et kaebaja oleks korda saatnud ühtegi sellist süütegu, mis oleks kahjustanud vastustaja või kaebaja mainet avalikkuse silmis. Pole märgitud ka, milles konkreetselt kahju akadeemia mainele seisneb. Kaebaja on täiesti rahuldava õppeedukusega läbinud seni peaaegu 3 aasta õppekursused ja täitnud eeldatavalt üle poole õppekava mahust. Õppekorralduseeskirja p 259 kohaselt tuleb õppevõlgnevused likvideerida hiljemalt 1 kuu peale järgmise õppesessiooni algust või kolledži direktori kirjaliku otsusega määratud hilisemaks tähtajaks. Antud juhul tuleb tõdeda, et kui kaebajal õppevõlgnevused esinevadki, siis nende likvideerimiseks on kaebajal veel aega küllaga ning seega ei oma õppevõlgnevused mingit tähtsust karistuse liigi määramisel. Vastustaja on rikkunud distsiplinaarvastutuse rakendamise korra p 7 sätet. Vastustaja ei pidanud vajalikuks üliõpilasesinduselt arvamust küsida. Kaebaja leiab, et kui kehtiv menetluskord näeb ette vastava arvamuse küsimist, siis võib sellel olla ka karistuse valikul määrav tähtsus. Kaebaja leiab, et teda on põhjendamatult süüdistatud ja ka karistatud Õppekorralduseeskirja p 157.1 ja p 141 alusel, sest põhjuseta puudumise korral kuulub kohaldamisele hoopis Eeskirja p
4. Vastustaja vastulause ja taotlus Sisekaitseakadeemia ei nõustu kaebuse esitaja seisukohtadega. Alusetu on kaebuse esitaja väide, et vaidlustatud käskkirjast ei ole võimalik leida piisavalt põhjendusi, miks peeti vajalikuks karistada võimalikest karistustest just kõige rangema meetmega. Tulenevalt sellest, et Sisekaitseakadeemia on Siseministeeriumi hallatav riigiasutus, on üliõpilaste suhtes distsiplinaarkaristuse kehtivuse osas lähtutud ATS §-st 87 ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse §-st
5. Kaebajale on määratud 16.03.2005 käskkirjaga nr 6.1-8/23 distsiplinaarkaristusena noomitus põhjuseta puudumise eest ning 24.05.2005 käskkirjaga nr 6.1-8/59 distsiplinaarkaristusena noomitus politseivormi mitte 2 kandmise eest. Sellest tulenevalt ei olnud
6. maiks 2006 eelnevad distsiplinaarkaristused kustunud. Rangeima distsiplinaarkaristuse valikul on lähtutud A.P. eelnevast käitumisest, kuna isik ei olnud teinud järeldusi talle eelnevalt määratud distsiplinaarkaristustest. Sellest tulenevalt olid seletuskirjas esitatud puhtsüdamlik kahetsus ja lubadused oma käitumist edaspidi positiivses suunas muuta paljasõnalised. Kuna kaebajal oli juba kaks kehtivat distsiplinaarkaristust ning oma seletuses ta tunnistas, et tegu on protestist tingitud tahtliku kohustuste rikkumisega, siis ei peetud vajalikuks üliõpilasesinduselt seisukohta küsida. Antud juhul on küll tegu menetlusnõuete rikkumisega, kuid nimetatud arvamus ei oleks mõjutanud otsuse tegemist (HMS § 58).
7. mai 2006 käskkirjas on toodud nii süüteo faktiline kirjeldus kui ka viited vastavatele sätetele. Põhjuseta puudumisega eiras üliõpilane Sisekaitseakadeemia õppekorralduseeskirja (Eeskiri) p-i 141 ja pani toime p-s 157.1 sätestatud distsiplinaarsüüteo – akadeemiliste käitumistavade rikkumise. Eeskirja p 141 sätestab üliõpilase kohustuse teavitada kolledžit esimesel võimalusel puudumise põhjustest ning p 157.1 sätestab eksmatrikuleerimise seoses vääritu käitumisega ehk akadeemiliste käitumistavade rikkumisega. Eeskirja p 337 määratleb akadeemilised tavad, milleks on muuhulgas ka õigusaktidest tulenevate kohustuste rikkumine. Oma
8. mail 2006 esitatud seletuskirjas ei eita üliõpilane põhjuseta puudumist. Seega on käskkiri motiveeritud nii sisuliselt kui ka õiguslikult. Sellest tulenevalt jääme seisukohale, et kaevatav käskkiri on seaduslik ning palume jätta kaebus rahuldamata. Kohtuistung Kohtuistungil jäid pooled kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. Kohtu hinnangul on kaevatud haldusakt antud õigusnorme järgides ning karistus on määratud vastavuses rikkumise raskusega. Seega on haldusakt õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub kohtul alus. Seaduslik alus karistuse määramisel Kaevatud käskkiri on antud Eeskirja p 157.1 ja p 141 alusel. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja puudus veebruaris ja märtsis
9. a-l kokku 18 loengupaari. Kaebaja 02.05.2006 seletuskirjast nähtuvalt (tl 7) puudusid tal selleks mõjuvad põhjused, eelnevalt ei taotlenud ta puudumiseks luba ega kirjutanud hiljem ka seletusi oma puudumiste kohta. Seletuskirjas võtab üliõpilane omaks, et on käitunud politseikadetile ebakohaselt ning möönab, et tema tegutsemise ajendiks on olnud ka protest korrakaitsealaste loengute vastu, kuna soovis õppida hoopis kriminaalsuunda. 3 Kohustus osaleda õppetöös, sh auditoorses töös (Eeskirja p 116), tuleneb Eeskirja p-st 140, mille kohaselt võib õppuri mõjuva põhjuseta õppetöölt puudumisel kolledži direktor, õppeprorektor või rektor määrata distsiplinaarkaristuse. P 141 kohaselt võib õppur mõjuval põhjusel auditoorselt või praktiliselt töölt puududa õppejõu, kolledži direktori ja kolledži kõrg- või kutsekeskhariduse osakonna juhi eelneval kirjalikul loal. Haigestunud või muul olulisel edasilükkamatul põhjusel puuduv õppur teavitab kolledžit või praktika koordineerijat puudumisest ning selle põhjusest esimesel võimalusel ning haigestumise korral esitab õppetööle naasmisel arstitõendi. Distsiplinaarkaristuseks on Distsiplinaarvastutuse rakendamise korra (Kord) p 3.3 kohaselt ka eksmatrikuleerimine. Seega oli karistuse määrajal seaduslik alus karistada kaebuse esitajat põhjuseta loengutest puudumise eest eksmatrikuleerimisega ainuüksi Eeskirja p-de 140, 141 ja Korra p 3.3 alusel. Asjaolu, et kaevatud käskkiri ei märgi karistuse määramise ühe alusena Eeskirja p-i 140, ei muuda käskkirja materiaalselt õigusvastaseks, kuna süüteo koosseisus vaidlus puudub. Vastavalt p-le 157.1 on võimalik eksmatrikuleerimine seoses vääritu käitumisega akadeemiliste käitumistavade rikkumisel. P-de 336 ja 337 kohaselt on õppuril kohustus järgida akadeemilisi tavasid. Väärituks käitumiseks loetakse eksimist üldtunnustatud käitumisnormide vastu ning üleastumist akadeemilistest tavadest. P 337 annab ka avatud loetelu akadeemilistest tavadest, millest üliõpilasel tuleb kinni pidada. Kohtu hinnangul on vastustaja tõlgendanud õigesti akadeemilise tava rikkumisena ka põhjuseta loengust puudumist, ehkki seda otseselt Eeskirja p-s 337 sätestatud ei ole. Nagu kohus mainis, on p 337 loetelu lahtine ning kohustus loengutes osaleda tuleneb p-st
10. On selge, et hea akadeemilise tava järgimine näeb ette mitte rikkuda kooli õppekorralduse eeskirjaga kehtestatud käitumisnorme, nagu kaebaja käesoleval juhul tegi. Eeskirja p 140 ja p 141 rikkumist (põhjuseta loengust puudumine) saab vaadelda akadeemilise tava rikkumise ja seega vääritu käitumisena, mille eest on karistusena võimalik kohaldada eksmatrikuleerimist vastavalt p-le 157.
11. Eeltoodust nähtuvalt oli karistuse määrajal kahel erineval õiguslikul alusel õigus kohaldada kaebaja suhtes põhjuseta puudumiste eest distsiplinaarkaristusena eksmatrikuleerimist. Järgnevalt annab kohus seisukoha, kas selline karistus oli kaebaja suhtes kohane ja vajalik süüteo raskust silmas pidades. Karistuse proportsionaalsus Kohtutoimikust nähtuvalt on kaebajat 16.03.2005 karistatud noomitusega põhjuseta puudumiste eest (tl 35). Käskkirja kohaselt puudus kaebaja põhjuseta ajavahemikul 01.11.2004 – 28.02.2005 28 korda. 24.05.2005 karistati kaebajat noomitusega selle eest, et ta viibis politseivormita loengus (tl 39). Vastustaja on neid karistusi arvesse võttes jõudnud järeldusele, et kaebajale on korduvalt antud võimalus ennast parandada, kuid ta seda ei ole teinud, mistõttu tuleb viimase abinõuna kohaldada tema suhtes eksmatrikuleerimist. Kohus peab vastustaja sellist seisukohta põhjendatuks. 4 On õige, et õigusaktid ei sätesta, millal varasem distsiplinaarkaristus kustub üliõpilasele karistust määrates ehk kui kaua saab varasemalt määratud distsiplinaarkaristust uue karistuse määramisel arvesse võtta. Samuti aga ei tulene ühestki õigusaktist põhimõtet, et varasemalt määratud distsiplinaarkaristused tuleb uue määramisel üldse tähelepanuta jätta. Kohtu arvates on loogiline, et karistatavat isikut iseloomustava informatsioonina on endiste karistuste teadmine ja nende arvesse võtmine igati omal kohal. Teades eelnevalt sooritatud süütegusid ja nende eest määratud karistusi on võimalik jälgida üliõpilase arengu dünaamikat ning võtta vastu põhjendatum otsus uue karistuse määramisel. Seetõttu on vastustaja kohtu hinnangul talitanud mõistlikult, arvestades kaebajale varasemalt määratud karistusi ning teinud seda analoogia alusel Sisekaitseakadeemia põhimääruse § 24 lg-ga 4, ATS §ga 87 ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse §-ga 13 nende koosmõjus. Sisekaitseakadeemia põhimääruse § 24 lg 4 kohaselt laienevad üliõpilasele ATS lisas 1 sätestatud põhimõtted ja kohustused ning §-des 67, 68, 69, 70, 72 ja 73 riigiametnikule ettenähtud kohustused. /…/ Üliõpilasele laienevad ka erialale vastavas teenistuses kehtivad põhimõtted ja kohustused. Sätte viimasest lausest saab tuletada analoogia kasutamise võimaluse politseiteenistust kui avaliku teenistuse üht liiki reguleerivate ATS sätetega. Vastavalt ATS §-le 87 ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse §-le 13 on distsiplinaarkaristus kustunud, kui töötajale ei ole ühe aasta jooksul, arvates karistuse määramise päevast, määratud uut distsiplinaarkaristust. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja põhjendatult arvestanud kaebajale karistuse määramisel nö kehtivate distsiplinaarkaristustega, millest 16.03.2005 määratud noomitus on antud põhjuseta puudumiste eest ajavahemikul 01.11.2004 – 28.02.2005, kus kaebaja puudus 28 korda. On ilmne, et kaebaja ei ole eelnimetatud karistusest järeldusi teinud. Veelgi enam, kaebaja on seekordseid puudumisi põhjendandes möönnud, et need on toimunud põhjuseta ja isegi protestiks selle vastu, et ta pidi õppima korrakaitsesuunda. Ei saa unustada, et kaebaja näol on tegemist isikuga, kes soovib omandada politseiametniku elukutset ja kelle suhtes valitsevad juba õppeperioodil kõrgendatud nõudmised akadeemia korrast kinnipidamisel ja selle korra austamisel. Sisekaitseakadeemia põhimääruse § 2 kohaselt on akadeemia eesmärk ausate ja pädevate riigiametnike koolitamise ning avaliku teenistuse arendustegevusega kaasa aidata arengule ja turvalisele elule Eesti riigis. Selle eesmärgi saavutamise ühe meetmena ei saa akadeemia lubada üliõpilastel lugupidamatuse ülesnäitamist akadeemias valitsevate reeglite vastu. Arvestades, et eelmine karistus (noomitus) põhjuseta puudumiste eest ei ole kaebajale oodatud mõju avaldanud, kaebaja seletuskirja järgi on tema puudumised olnud tahtlikud, on vastustaja põhjendatult leidnud, et kaebaja karistamine järjekordse noomitusega ei täidaks karistuse eesmärki – lõpetada distsiplinaarsüütegude toimepanemine kaebaja poolt. Seega on määratud karistus kohtu arvates proportsionaalne sooritatud süüteo ja isiku eelneva käitumisega. Mis puudutab kaevatud käskkirja osa, kus märgitakse ära kaebuse esitaja õppevõlgnevused, siis käskkirjast nähtuvalt ei ole need asjaolud olnud aluseks karistuse määramisel. Küll aga iseloomustavad need andmed kaebajat ning peegeldavad tema suhtumist õppetöösse. Vastustaja poolt kohtuistungil 5 avaldatud kohaselt oli põhjuseks, miks kaebaja ei saanud õpinguid jätkata kriminaalsuunal, vaid hoopis korrakaitsesuunal, tema õppe-edukus. Kohus peab vajalikuks lisada, et nagu ka vastustaja esindaja kohtuistungil märkis, ei ole kaebaja eksmatrikuleerimine koolist lõplik, vaid kaebajal on õigus taotleda enda reimmatrikuleerimist. Eeskirja p 163 kohaselt saab vääritu käitumise (käesoleval juhul p 157.1) tõttu eksmatrikuleeritud õppur taotleda reimmatrikuleerimist 1 aasta möödudes eksmatrikuleerimisest. Siseministri 07.09.2004 määrusega nr 56 kinnitatud „Sisekaitseakadeemiasse vastuvõtmise ja Sisekaitseakadeemiast väljaarvamise tingimused ja korra“ § 27 kohaselt võib vääritu teo, õppetöölt korduvalt mõjuva põhjuseta puudumise, sisekorra rikkumise või muu distsiplinaarsüüteo tõttu eksmatrikuleeritud üliõpilase reimmatrikuleerida tema taotluse alusel, kui on piisavalt alust arvata, et üliõpilane suudab edaspidi rikkumistest hoiduda ja jätkata õpinguid edukalt. Haldusakti formaalne õiguspärasus Korra p 7 kohaselt saadab rektor enne eksmatrikuleerimisotsuse tegemist juhtumi materjali üliõpilasesinduse esimehele, kes esitab rektorile üliõpilasesinduse motiveeritud seisukoha kirjalikult 10 päeva jooksul. Kui rektor ei võta üliõpilasesinduse seisukohta arvesse, esitab ta üliõpilasesindusele põhjenduse. Kohtu hinnangul ei ole ülalkirjeldatud nõude täitmata jätmine rikkumine, mis saaks käesoleval juhul kaasa tuua kaevatud akti materiaalse õigusvastasuse ja tühistamise. Kohus nõustub vastustajaga selles, et asja tehiolusid arvestades ei oleks vastustaja ka üliõpilasesinduse arvamust teades saanud asuda teisele seisukohale kui kaevatud käskkirjas. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seega ei saa nimetatud menetlusnõude rikkumine tuua kaasa haldusakti kehtetust. Haldusakt on piisavalt põhjendatud ja arusaadav ning sellisena kohtule kontrollitav. Menetluskulud Pooled ei ole kohtule esitanud taotlusi menetluskulude väljamõistmiseks vastaspoolelt. Maret Altnurme Kohtunik 6