I Asjaolud Pooled sõlmisid kahjukindlustuslepingu, mille kohta väljastati OM’ile (edaspidi hageja) … kindlustussertifikaat. Kindlustuslepingust tulenevalt kindlustati suurkasko kindlustusega AS-i kui soodustatud isiku kasuks sõiduk Honda HR-V. Nimetatud kindlustusliik sisaldas muuhulgas kindlustuskaitset varguse vastu. … sõiduk varastati … asuva maja juurest aiast. Hageja pöördus politsei poole ja varguse kohta algatati kriminaalasi. … määrusega kriminaalmenetlus antud kriminaalasjas lõpetati, kuna kohtueelses menetluses ei ole kindlaks tehtud isikut, kes varguse toime pani ning asjas ei ole võimalik koguda lisatõendeid. … esitas hageja AS-ile (edaspidi kostja) hüvitistaotluse sõiduki vargusega tekitatud kahju hüvitamiseks, kuid kostja keeldus kahju hüvitamisest. 2 II Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt lõpetasid … hageja ja AS liisinglepingu, mille alusel läks sõiduki omandiõigus üle hagejale. Seega on kindlustushüvitise saamiseks soodustatud isikuks hageja. Kostja keeldus kahju hüvitamisest, kuna majal, mille eest sõiduk varastati, puudusid sissemurdmisjäljed. Viimased on aga sõidukikindlustuse tingimuste alusel sõiduki varguse puhul võtmeid kasutades kahju hüvitamise eelduseks. Kostja leidis, et kuna sõiduki võtmed ei väljunud sõidukit kasutanud isiku valdusest nimetatud tingimuste mõttes, siis ei kuulu vargusega põhjustatud kahju hüvitamisele. Poolte esindajate vahelises elektronkirjavahetuses tõi kostja hüvitise maksmisest keeldumise põhjusena välja ka hageja poolt sõiduki võtmete hoidmise hoolsuskohustuse rikkumise. Kriminaalmenetluse käigus ülekuulatud tunnistajate ütlustest aga nähtub, et hageja tegi kõik endast oleneva, et vältida sõiduki vargust. Varguse eelsel õhtul lukustas hageja sõiduki uksed, lülitas sisse signalisatsiooni ning pani sõiduki võtmed ja dokumendid maja esimesel korrusel asuvas koridoris oleva kapi sahtlisse, kus asusid ka ülejäänud autode võtmed. OÜ-lt tellitud sõiduki turuhinna arvamuse alusel oli sõiduki turuväärtus seisuga … 194 100.00 krooni. Omavastutus on kokkuleppe kohaselt 10 %. Seega kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele 174 690.00 krooni. Eeltoodu alusel palub hageja kostjalt välja mõista 174 690.00 krooni ja jätta menetluskulud kostja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud nõude ja põhjenduste juurde ning lisas, et hageja abikaasa eksis, öeldes kindlustusele, et võtmed olid peeglilaua peal. Tegelikult olid võtmed sahtlis. Kuna majast varastati peale võtmete ka palju muud, on hageja esindaja seisukohal, et võtmed oleks varastatud ka siis, kui need oleks olnud mujal. III Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista, kuna hageja on olnud ohutusnõuete täitmisel raskelt hooletu ning ohutusnõuete rikkumisel oli otsene mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Kuna sõiduki vargus võtmeid kasutades on tingimustes eraldi reguleeritud, ei pidanud kostja keeldumisel alguses vajalikuks viidata ka üldisele võtmete hoidmise hoolsuskohustusele, vaid lisas selle täiendava selgitusena alles vastuses hageja pretensioonile. Käesoleva vaidluse lahendamisel omab tähtsust, kas hageja tegi kõik endast oleneva, et vältida sõiduki vargust. Kostja leiab, et ei teinud. Nimelt ei tohi sõiduki võtmeid hoida nii, et kõrvalisel isikul oleks võimalus saada võtmeid enda valdusesse muul moel kui röövimisega või hoonesse sellisel moel sissemurdmisega, millega kaasnevad nähtavad sissemurdmisjäljed. Seega sõiduki võtmete hoidmine külas olles võõrustajatele nähtavas kohas ja/või lukustamata välisukse taga on hoolsuskohustuse rikkumine. Hageja hoidis külas olles sõiduki võtmeid, tehnilist passi ja CD-paneeli esikus asunud peeglilaua peal. Politsei poolt teostatud sündmuskoha ülevaatuse akti kohaselt olid maja aknad, rõdu uksed ja klaasid terved ning ukselukud töökorras. Kuna hommikul olid maja uksed lahti, kannatanute ütlused õhtul uste lukustamise kohta on vastuolulised ja puuduvad igasugused sissemurdmisjäljed, siis leiab kostja, et on tõendatud, et maja uksed ei olnud öösel lukustatud. Seega on tõendatud, et hageja ei ole täitnud kindlustuslepingust tulenevat hoolsuskohustust sõiduki võtmete hoidmisel. Peale selle leiab kostja, et sõiduki turuhinnaks oli 2004.aasta novembris 175 000.00 krooni, mistõttu oleks kindlustushüvitise suurus 152 928.00 krooni. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja esindaja esitatud seisukohtade juurde ja lisas, et hageja abikaasal oleks olnud mõistlik võtta sõiduki võtmed ja dokumendid kaasa maja teisele korrusele, kus ta magas. IV Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära poolte esindajate seletused ja tunnistajate VM, IP ja SS ütlused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. 3 1. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas: poolte vahel oli … sõlmitud perioodiks … kuni … sõiduki Honda HR-V LS kindlustusleping kindlustusliigiga suurkasko (liiklusõnnetus, tulekahju, loodusõnnetus, vandalism, vargus, klaasikindlustus) täisväärtusega (sõiduki turuväärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal) ning eriomavastutusega varguse korral 10% kahjusummast (kindlustussertifikaat nr … t lk 11-12); kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olid kostja sõidukikindluse tingimused liisingvara kindlustamiseks (edaspidi Tingimused), samad eritingimused (edaspidi ET) ja üldised lepingutingimused (ÜT) (t lk 59-67); ajavahemikul … kuni … kella 23.00 ja 08.30 vahel varastati kindlustatud sõiduk eramu hoovist, kusjuures sõiduki võtmed varastati eramu esimeselt korruselt ning puuduvad sissemurdmisjäljed eramusse (kriminaalmenetluse lõpetamise määrus … t lk 13-14, kriminaalasja nr … materjalid); hüvitamisotsusega … keeldus kostja kahju hüvitamisest Tingimuste punkti 4.5.1.3. alusel (t lk 15-16); vastuses pretensioonile … esitas kindlustusvõtja keeldumise alusena lisaks Tingimuste punktid 5.5, 5.1 ja 7.3.3 ( lk 68). Puudub ka vaidlus rakendamisele kuuluvate materiaalõigusnormide üle --- võlaõigusseadus (VÕS) ja eelkõige selle 4.osa (kindlustusleping) sätted. Ka loobus kostja menetluse kestel esialgsest vastuväitest, milline puudutas hageja hagemisõigust. 2. Poolte vahel on vaidlus esmalt asjaolu üle, kas kindlustatud sõiduki kasutaja V.M täitis sõiduki võtmete hoidmisel kindlustuslepingust tulenevat hoolsuskohustust ning milline oli sõiduki valdaja käitumise mõju kindlustusjuhtumi (varguse) toimumisele. Tingimuste punkti „Ohutusnõuded“ alapunkti 5.1 kohaselt vabaneb kindlustusvõtja muuhulgas ohutusnõuete rikkumise korral lepingu täitmise kohustusest osaliselt või täielikult. Alapunktis 5.5 olid pooled ohutusnõudena leppinud kokku, et varguse ärahoidmiseks ei tohi sõiduki ega selle hoiupaiga võtmeid hoida nähtavas kohas või lukustamata paigas nii, et kõrvaline isik teab või võib teada nende asupaika. Vastavalt VÕS § 452 lõike 2 punktidele 1 ja 2 ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, muuhulgas juhul, kui rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele või see ei mõjutanud kahju tekkimist või kahju suurust. Asjas tähtsust omavate asjaolude tuvastamiseks esitatud tõendite hindamisel juhindub kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 232 lõikest 1, mille kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Sama sätte lõike 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Pooltevahelised kokkulepped antud asjas puuduvad. V.M poolt kindlustuse hüvitistaotluses ja selle lisas 15.11.2004 (t lk 69, 70) antud seletuse kohaselt olid nii sõiduki võtmed, tehniline pass kui CD-paneel varastatud esikust peeglilaua pealt. … kriminaalmenetluses kannatanuna ütlusi andes aga seletas V.M, et pani võtmed koridoris peegli all asunud valget värvi kapi esimesse sahtlisse ja nägi, et seal oli veel mõned autovõtmed (t lk 91-93). Sama kinnitas ta ka antud tsiviilasja menetluses tunnistajana (ütlused t lk 108-109). Nii kannatanuna kui tunnistajana ütluste andmisel kinnitas V.M, et selle sahtli ütles talle pererahvas kui koha, kus nad ka ise hoiavad oma autode võtmeid ja dokumente. I.P ütluste kohaselt kannatanuna kriminaalasjas … varastati neile kuulunud sõiduauto Peugeot võtmed esikulaualt (t lk 87-88). Sama isiku ütluste kohaselt nii kriminaalasjas … (t lk 94-95) kui tunnistajana tsiviilasjas (t lk 110-111) olid aga kõigi kolme sõiduki võtmed ja dokumendid 4 esikus valge kapi ülemises sahtlis. Muid tõendeid vaidlusaluste autovõtmete asukoha kohta varguse hetkel kohtule ei esitatud. Eelmises lõikes loetletud tõendite alusel on kohus seisukohal, et veenvat tõendamist ei leidnud asjaolu, et V.M tõepoolest pani oma sõiduki võtmed kapi sahtlisse, mitte aga sama kapi peale. Kohtu jaoks vähendab tunnistajatena tsiviilasjas, aga ka kriminaalasjas kannatanutena, hilisemalt antud ütluste usutavust ja kaalukust asjaolu, et mõlemad isikud on võrreldes vahetult peale sündmuste toimumist antud ütlustega (vastavalt … ja …) muutnud nimelt seda asjaolu puudutavaid seletusi. Kohtul puudub alus asuda seisukohale, et hilisemate ütluste näol on tegemist valeütlustega, kuid nende hilisemate ütluste kaalukust vähendab muutmise fakt kui selline. Seda enam, et see leidis aset kahe isiku puhul, enam-vähem ajaliselt üheaegselt ja et tegemist on omavahel suhtlevate perekonna tuttavatega. Kohtu jaoks ei ole veenev V.M seletus, et vene keelt emakeelena kasutava inimesena ta kindlustusele antud seletuses lihtsalt eksis. Oma ütlustes kohtule kinnitas ta, et saab eesti keelest aru. Ka kinnitas ta, et kirjutas hüvitise taotluse ja selle lisa ise, kusjuures nimetatud dokumentidelt on näha, et need on kirjutatud korrektses eesti keeles, kusjuures on järgitud tavaliselt sellises olukorras raskusi tekitavaid käände- ja pöördelõppe. Hoolimata eelmises lõigus jõutud järeldusele, on kohus seisukohal, et ei ole tõendamist leidnud kostja seisukoht nagu ei oleks sõiduki valdaja järginud käibes vajalikku hoolt oma asjade (autovõtmete) eest hoolitsemisel ega teinud kõik mõistlikult eeldatava oma vara kaitseks. Kohtu seisukoht põhineb asjaolul, et tõendamist leidis eramu välisukse lukustamise fakt ja seda nii V.M ütlustega nii kindlustusele hüvitise taotluses ja selle lisas kui ka kriminaal- ja tsiviilmenetlustes, I.P ütlustega nii kriminaal- kui tsiviilmenetlustes ja S.S ütlustega nii tsiviilkui kriminaalmenetlustes (t lk 96-97, 112). Kõik nimetatud isikud on eramu välisukse lukustamise suhtes olnud kogu menetluse samadel seisukohtadel. V.M ütluste kohaselt oli tema teada välisuks lukustatud ja ta küsis seda ka enne magama minekut eramu peremehe I.P käest, kes asjaolu kinnitas. I.P ütluste kohaselt lukustas tema isiklikult välisukse ja teab, et vanem poeg tuli koju hiljem, kuid lukustas samuti ukse. S.S (vanem poeg) ütluste kohaselt tuli ta koju peale kella 24.00, ema lasi ta uksest sisse ja lukustas tema järel ukse ning et enne magama minekut kontrollis ta isiklikult üle ning välisuks oli lukus. Analüüsitud ütluste veenvust ei kõiguta kohtu jaoks asjaolu, et teatud erinevused on I.P ja S.S ütlustes selles osas, kas ukse pani kinni poeg ise või ema ja ukse teistkordse lukustamise kellaajas. Tähtsust ei oma, kes konkreetselt ukse sulges (kuigi S.S ütlustega on tõendatud, et selleks oli tema ema) ja mis kellaajal täpselt seda tehti. Tähtis on asjaolu, et seda tehti ja tehti enne varguse toimumist. Ka on kohus seisukohal, et asjaolu, et kriminaalmenetluses läbi viidud ekspertiis ei avastanud välisukse lukult kõrvalise eseme poolt jäetud jälgi ega võtmelt jälgi, mis võiksid viidata võtmest koopia valmistamisele (t lk 89, 90), ei tõenda iseenesest kostja väidet, et välisust tolleks ööseks ei lukustatudki. Kohus on ka seisukohal, et tähtsust ei oma, et võtmete asupaika teadsid isikud, kes Niidu tee 7 eramus alaliselt elasid ning seda põhjusel, et tõendatud ei ole, et nende teadmine oleks kuidagi seoses toimunud vargusega. Tõendatud ei ole, et nende teadmine oleks kuidagigi mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et sõiduki valdaja poolt oleks konkreetses olukorras piisanud vaid vähesest lisahoolsusest, et kahju ära hoida --- oleks piisanud, kui V.M oleks võtnud võtmed endaga kaasa tuppa, kus ta ööbis. Samas on tegemist nn tagantjärgi tarkusega. Kohus ei leia, et mõistliku inimesena oleks V.M pidanud eeldama, et lukustatud väravaga hoovist varastatakse lukustatud ja signalisatsiooni all olev sõiduk, kusjuures võtmed võetakse lukustatud uksega majast kohast, kuhu saamiseks peab avama kaks ust. Kostja seisukohaga nõustumine tähendaks panna kõigile liisitud ning kindlustatud sõidukite valdajatele kohustus ööpäevaringselt piltlikult 5 öeldes käia ringi autovõtmed kaelas ja magada võtmed padja all. Selline käitumine ei oleks aga ilmselt mõistliku inimese käitumine. Kostja hüvitamisotsuses keeldumise alusena välja toodud sissemurdmisjälgede puudumisele kui kostja kindlustuslepingu tüüptingimusele on Riigikohus andnud hinnangu otsuse nr 3-2-1-59-05 01.06.2005 punktides 13 ja 17. Ka antud asjas on mõistlik lähtuda samast seisukohast, kuna ka antud vaidluse puhul ei ole tõendatud, et sissemurdmise jälgede olemasolu või nende puudumine oleks avaldanud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele VÕS § 452 lõike 2 punkti 2 mõttes. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tõendamist ei leidnud kostjal kui kindlustusvõtjal seadusliku aluse olemasolu antud asjas kindlustushüvise väljamaksmisest keeldumiseks. 3. Samuti on poolte vahel vaidlus kindlustushüvitise suuruse üle ja seda osas, mis puudutab kindlustatud sõiduki turuväärtust. Puudub vaidlus, et kindlustusvõtja omavastutuse suuruseks on 10% kahjusummast ning et kindlustusvõtjal on tasumata osamakseid kokku summas 4572.00 krooni, milline summa tuleb samuti kindlustushüvitiselt maha arvestada. Vastavalt Tingimuste punktile 7.2.1 on hüvitise maksimaalmääraks sõiduki turuhind. Hageja on esitanud varastatud sõiduki turuhinna tõendamiseks sõiduki müüja ja selle hooldamisega tegelenud OÜ teatised … (t lk 24) ja … (t lk 119). Nimetatud tõenditest nähtub, et turuhind on antud lähtuvalt konkreetsest sõidukist arvestades tehtud hooldustöid, läbisõitu, mitteavariilisust, lisanduvate remonttööde tegemise mittevajadust. Kuna tegemist äriühinguga, mille tegevusalaks on muuhulgas Honda-autode ost-müük ja hooldus- ning garantiitööd ning milline tegeles ka varastatud sõiduki hooldus/garantiitöödega, on kohus seisukohal, et nende arvamus sõiduki turuväärtuse kohta on usutav ja kaalukas tõend ning tuleb hüvitise arvestamisel aluseks võtta. Kostja on esitanud turuväärtuse tõendamiseks väljatrüki Kuldsest Börsis (t lk 7273) ja enda äriühingu kahjukäsitleja arvamuse sõiduki jääkväärtuse kohta (t lk 105). Tegemist on aga mitte konkreetse sõiduki hindamisega, vaid sarnaste tehniliste andmete ja sama väljalaskeaastaga kasutatud autodega. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele kindlustushüvisena 194 100.00 – 19 410.00 – 4 572.00 = 170 118.00 krooni. 4.
lõigete 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti.
lõigete 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.
lõike 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Eeltoodu alusel määrab kohus antud asjas selliselt, et hageja menetluskulud tuleb kanda kostjal kui poolel, kelle kahjuks otsus tehti. Imbi Sidok (allkiri) ÄRAKIRI ÕIGE: 6 kohtunik I.Sidok
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.