← Eesti

3-04-419/4

Obsah (5)§ 26§ 92§ 74§ 19§ 93

3-04-419 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 16. oktoober 2006. a, Tallinn Haldusasja number 3-04-419 (endine nr 3-2582/

§ 26lg 1 p 1/.

Mõista Põllumajandusministeeriumilt X AS kasuks välja viimase kantud menetluskulude katteks 14 613.- krooni (neliteist tuhat kuussada kolmteist krooni ja 00 senti) /

§ 92lg 1, § 93 lg 5/.

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 16.10.2006, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. ASJAOLUD

  1. Põllumajandusminister andis üleliigse laovaru tasu seaduse (edaspidi – ÜLTS) § 10 lg 1 alusel 31.10.
  2. a käskkirja nr 422 “Aktsiaseltsi X põllumajandustoote ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramine” /tl 12-13/. Nimetatud käskkirja muudeti hiljem põllumajandusministri 07.03.2005 käskkirjaga nr 58 /tl 83-84/.
  3. Maksu-ja Tolliamet (edaspidi - MTA) koostas ÜLTS § 15 lg 1 alusel 26.11.
  4. a maksuteate nr 16.2.2-9/51 AS-le X üleliigse laovaru tasu määramise kohta kokku summas 224 626.- krooni /tl 14-15/. 1
  5. 07.12.2004 esitas X AS kaebuse põllumajandusministri 31.10.2004 käskkirja nr 422 tühistamiseks /tl 2-7, 93-97/ ja 13.01.2005 ka MTA 13.12.2004 maksuteate nr 16.2.2-9/51 tühistamiseks /tl 34-40/.
  6. Vastavalt 15.12.2004 ja 18.01.2005 määrustega võttis kohus kaebused menetlusse /tl 25, 59-61/, 16.03.2005 määrusega lõpetas kohus aga menetluse 13.12.2004 maksuteate nr 16.2.2-9/51 tühistamise nõude osas, kuna MTA tunnistas nimetatud maksuteate 22.02.2005 otsusega nr 83 kehtetuks /tl 75-76, 87-88/.
  7. Põllumajandusministri seletused kaebuse ja selle täienduse kohta on esitatud 21.01.2005 /tl 63-67/ ja 07.04.2005 /tl 100-111/.
  8. Et kaebuse esitaja 20.09.2006 toimunud kohtuistungil loobus oma taotlusest ja väidetest, mis puudutasid ÜLTS põhiseadusevastasust /tl 146-147/, siis kohus käesolevas otsuses poolte vastavaid seisukohti ei refereeri. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja X AS leiab, et kaevatud käskkiri on motiveerimata, põhjendamata ning selles toodud järeldused kaebuse esitaja üleliigse laovaru suuruse määramisel ei põhine kogutud tõenditel, samuti ei nähtu käskkirjast arvutused, millistega jõudis põllumajandusminister järeldusele, et X AS üleliigse laovaru suurus on 53 613 kilogrammi. Käskkirja motivatsioon pole seostatud konkreetsete arvutustega ja käskkirjast ei selgu, kas vastustaja saadud tulemus/järeldus vastab arvuliselt ettevõtte tegelikule käibekasvule. Põllumajandusminister ei ole arvestanud kaebuse esitaja poolt esitatud tõendeid, mille kohaselt oli deklaratsiooni esitamise hetkeks laoseis hädavajalik ettevõtluseks, tootmiseks ning seda tulenedes asjaoludest, et ettevõtte müügimahud on kasvanud (siirupi müük kasvas aastaga 28,9%, limonaadi müügimaht
  9. a mai, juuni ja juuli kuul võrreldes
  10. a sama perioodi kasvas 15,5 korda), turule on tulnud uued tooted (millega seoses planeeriti
  11. a eelarves käibe kasvuks 52%) ning seoses Euroopa Liiduga (edaspidi – EL) liitumisega ning uue turgude avanemisega suunab kaebuse esitaja oma toodangu ka teiste liikmesriikide kaubandusettevõtetele. Kaebuse esitaja laos olnud suhkruvaru on tänaseks ära tarvitatud, kaebuse esitaja on alates 01.05.2004 kuni 30.11.2004 pidanud tootmiseks juurde ostma 305 900 kg suhkrut. Seega ei ole põhjendatud (ei majanduslikult ega matemaatiliselt) käskkirjas toodud järeldused, et suhkruvaru laos koguses 53 613 kg oli üleliigne. Põllumajandusministeerium (edaspidi – PM) ei ole arvesse võtnud õlle- ja karastusjookide tootmisel ja müümisel olulist sesoonsust kuude lõikes, mida on kirjeldatud ka AS X poolt 14.05.2004 esitatud põllumajandustoodete deklaratsiooni seletuskirjas. PM on lähtunud laovaru suurusest aastate lõikes
  12. aprill seisuga, mis ei anna tootmissesoonsust arvestades õiglast ettekujutus tooraine vajadusest. Samuti on võetud aluseks käitleja suhkrut sisaldavate toodete tootmismaht (tootmismahu all on vaadeldud müügimahtu ja selleks tarvitatud toorainet 3 kuu lõikes), mis on samuti eksitav ja ei kajasta tooraine tegelikku vajadust enne sesoonsuse algust. 2004 a. eelarvestamisel on ettevõte lähtunud 2003 a müügimahtudest s.h. ka tooraine varumist, mis arvestatuna sesoonsust on ligi 52% suurem 2003 a. kasuks. Planeeriti mais 2004 müügitõus 52% ja arvestati sellega suhkru sisseostul aprillis, mis ei ületa 2003 aasta sesoonsuse taset. Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ regulatsiooni kohaselt on käitlejal kuni 2005.a 30 aprillini aega kõrvaldada turult üleliigne laovaru ning sellest tulenevalt on ennatlik ka maksuteade. Kaevatud käskkiri põhjustab kaebajale põhjendamatu maksukoormuse. Vastustaja põllumajandusminister palub jätta kaebus rahuldamata. 2 Tõenditeks, millele tuginedes PM ülekandevaru ja üleliigse laovaru määras, olid vastavalt ÜLTS-le AS X esitatud põllumajandustoote deklaratsioon. Kogused määrati ÜLTS § 6 lg-s 1 sätestatud valemi alusel. PM on nõus käitleja väitega, et tema suhkrut sisaldavate karastusjookide tootmismaht (suhkru kasutamine ümbertöötlemisel) on vaadeldaval perioodil suurenenud. PM esitas AS-le X järelpärimise, mille eesmärgiks oli hinnata, kas käitleja tootmis- ja töötlemismahu kasv oli toimunud tema tavapärase majandustegevuse tulemusena või oli mõjutatud Eesti EL-ga liitumisest. Toetudes käitleja esitatud lisaandmetele leidis PM, et AS X taotlus tema suhkru ülekandevaru suurendamiseks oli põhjendatud, ning suurendas käitleja ülekandevaru vastavalt ÜLTS § 10 lg-le 2 järgmiselt: 52 728,9 x 1,27 = 67 017 kg (koefitsient 1,27 vastab käitleja suhkru ümbertöötlemise mahu kasvule enne Euroopa Liiduga liitumist). Käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse arvutusmetoodika on sätestatud ÜLTS §des 6, 7 ja 10 ning sellest on PM ka lähtunud X AS ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel. Arvestades käitleja suhkru ümbertöötlemise mahu kasvu, suurendas PM AS X suhkru ülekandevaru 14 288,1 kg võrra. Selles osas oli ja on AS X taotlus tema suhkru ülekandevaru suurendamiseks põhjendatud. AS X põllumajandustoote deklaratsioonist selgub, et käitleja on vahemikus detsember 2003 – aprill 2004 soetanud võrreldes varasema perioodiga (mai 2000 – november 2003) 3,8 korda rohkem suhkrut. Käitleja suhkru ümbertöötlemine suurenes samal sama ajavahemiku võrdlusel kõigest 10,3%. Aprillis
  13. a müüs käitleja 642 146 kg suhkrut, mille teel vabanes suurtes laovarudest. Eelnevast võib järeldada, et X AS ostis enne Eesti EL-ga liitumist endale tavapäraseks tegevuseks vajalikust suurema koguse suhkrut. Sellise tegevuse põhjuseks oli asjaolu, et enne liitumist oli võimalik soetada suures koguses varusid, mille ühikuhind oli oluliselt madalam EL siseturu hinnast, st maailmaturu hinnaga, sest pärast EL-ga liitumist on ühikuhinnaks juba EL turuhind, s.o maailmaturuhind + EL tollimaks. X AS omas EL-ga liitumise ajal küllaltki suurt tunduvalt madalama hinnaga suhkru laovaru. Seetõttu oli tal ka selge konkurentsieelis turul nende käitlejate suhtes, kellel laovaru puudus ning kes pidid oma majandustegevuseks hankima suhkrut pärast
  14. maid
  15. a tunduvalt kõrgema hinnaga. Üleliigse laovaru suuruse määramist käsitlevad õigusaktid on edastatud ka Euroopa Komisjonile. Euroopa Komisjon ei ole võtnud seisukohta, et need meetmed ei võimalda Euroopa Komisjoni asjakohastest määrustest tulenevate üleminekumeetmete piisavat rakendamist. Käitleja ülekandevaru on määratud X AS tavapärast tegevust arvestades. Faktiliselt leidis tõestust ka käitleja suhkru ümbertöötlemise mahu kasv. Seda on käitleja ülekandevaru arvestamisel arvesse võetud. Viitega HMS §-dele 54 ja 58 leiab PM, et kõnealune käskkiri on seaduslik ning täielikus vastavuses nii Eesti kui ka EL õigusega. KOHTU PÕHJENDUSED
  16. Käesoleva haldusasja sisulise arutamise ja kohtuotsuse teatavakstegemise vahelisel ajal on Riigikohtu halduskolleegium teinud
  17. oktoobril 2006 haldusasjas nr 3-3-1-33-06 otsuse, mis vaieldamatult mõjutab ka käsitletava haldusasja lahendamist. Vastavalt

§-le 71 üldkogu otsus seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel on kohustuslik Riigikohtu kolleegiumidele ja erikogudele, kuni üldkogu ei ole teinud teistsugust otsust.

§ 74

kohaselt Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Halduskohus märgib, et antud juhul ei ole küll tegemist sama asja uuesti läbivaatamise ega ka Riigikohtu üldkogu otsusega, kuid pole kahtlust selles, et ülalviidatud halduskolleegiumi lahendis toodud 3 seisukohad asjassepuutuva, käesolevaski asjas kohaldatud ja kohaldamisele kuuluva ÜLTS § 6 lg 1 tegelikust kohaldatavusest ja õiguspärasusest on alamaastme kohtutele samasisuliste asjade lahendamisel kohustuslikud.

§ 19

lg 7 kohaselt halduskohus vaatab asja läbi kaebuses või protestis esitatud taotluse ulatuses, olemata seotud kaebuse sõnastusega. X AS taotleb põllumajandusministri 31.10.2004 käskkirja nr 422 tühistamist. Ehkki kaebuse esitaja 20.09.2006 toimunud kohtuistungil loobus oma taotlusest ja väidetest, mis puudutasid ÜLTS põhiseadusevastasust, seoses oskamatusega täpsustada, milline norm millise PS sättega ja miks konkreetselt vastuolus on, ning samas ei ole ta väitnud siseriikliku õiguse vastuolu EL õigusega, ei saa kohus siiski eelviidatud faktilisi asjaolude muutumise tõttu minna mööda ÜLTS § 6 lg 1 kooskõlast või võimalikust vastuolust Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi – PS) või EL õigusega.

  1. Vastavalt ÜLTS § 10 lg-le 1, mille alusel kaevatud käskkiri on antud, käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määrab tema deklareeritud andmete alusel selle seaduse § 6 lg-s 1 ja §-s 7 sätestatud viisil PM hiljemalt
  2. aasta
  3. oktoobriks, ning lg-st 3 tulenevalt koostab PM käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise kohta haldusakti. ÜLTS § 6 lg 1 kohaselt on ülekandevaru
  4. aasta
  5. mail käitleja valduses olev põllumajandustoote laovaru, mille suurus arvutatakse
  6. aastale eelnenud viimase nelja aasta
  7. mai seisu keskmisena, mida suurendatakse 1,2 korda. PM on selgesõnaliselt kinnitanud, et AS-le X ülekandevaru ja üleliigse laovaru kogused määrati nimelt ÜLTS § 6 lgs 1 sätestatud valemi (metoodika) alusel. Eelviidatud Riigikohtu halduskolleegiumi
  8. oktoobri 2006 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-3306 rahuldati äriühingust kassaatori kassatsioonkaebus, tühistati alamaastmete kohtute otsused, millega peeti PM vastavat haldusakti õiguspäraseks, ning jäeti vastuolu tõttu EL õigusega kohaldamata ÜLTS § 6 lg
  9. Riigikohus leidis otsuse p-s 33, et kohaldada ei saa ka ÜLTS § 10 lg-t 1 ja § 7, sest need viitavad ÜLTS § 6 lg 1 alusel arvestatud ülekandevarule. /…/ ÜLTS § 7 sätestab, et üleliigne laovaru on
  10. aasta
  11. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote laovaru, mille suurus saadakse, lahutades
  12. aasta
  13. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurusest ülekandevaru suurus. Ülekandevaru suurus leitakse ÜLTS § 6 lg-s 1 kehtestatud kordaja 1,2 abil. Riigikohus sedastas, et seega toetus PM käskkiri õigusvastastele alustele. Kolleegium leidis, et kuivõrd üleliigne laovaru on arvestatud EL-i õigusega vastuolus olevale õigusnormile toetudes, siis ei ole selles asjas vajalik analüüsida, kas ÜLTS-t kohaldati õiguspäraselt. Lähtudes eelviidatud seisukohtadest on halduskohus seisukohal, et ka käesolevas asjas vaidlustatud põllumajandusministri 31.10.2004 käskkiri nr 422 toetus õigusvastastele alustele ja kuulub ainuüksi sel põhjusel tühistamisele. Seetõttu puudub kohtul vajadus hinnata kaevatud käskkirja vastavust haldusakti muudele vormi- ja sisunõuetele (sh motiveerimisnõue) ning analüüsida, kas nende võimalik eiramine võis mõjutada asja otsustamist HMS § 58 mõttes. Selle analüüsi tulemused antud juhul ei mõjuta kindlasti kohtuotsuse lõppjäreldust.
  14. X AS kaebus kuulub rahuldamisele ja põllumajandusministri 31.10.2004 käskkiri nr 422 tühistamisele eeltoodud põhjusel, arvestades Riigikohtu halduskolleegiumi
  15. oktoobri 2006 otsuses toodud alljärgnevaid olulisemaid kaalutlusi ja seisukohti, mis on asjakohased ka käesolevas haldusasjas. Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ ülesehitust ja sõnastust analüüsides on võimalik jõuda järeldusele, et nimetatud määrus on otsekohalduv EL liikmesriikidele, määrates kindlaks uute liikmesriikide kohustused, kuid mitte isikute kohustused. Määruse 4 rakendumiseks liikmesriigi ettevõtjatele on täiendavalt vaja siseriiklikku õigusakti. Selles osas sarnaneb määrus nr 1972/2003/EÜ EL direktiiviga, mis reeglina üksikisikutele vahetult kohaldatav ei ole. Eeltoodut kinnitab ka Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 1, mille kohaselt antakse liikmesriikidele pädevus teha kindlaks ettevõtjate üleliigsed varud (p 16). Viidates asjaolule, et ÜLTS võeti Riigikogus vastu
  16. aprillil 2004, kuulutati Vabariigi Presidendi poolt välja
  17. aprillil 2004, avaldati Riigi Teatajas
  18. aprillil 2004 ja jõustus ÜLTS § 24 kohaselt
  19. mail
  20. aastal, leidis Riigikohtu halduskolleegium, et ÜLTS võeti vastu hilinemisega ja jõustus kiirustades. Ei saa pidada õigeks, et maksukohustusi kehtestav õigusakt võetakse vastu ning avaldatakse vahetult enne selle jõustumist. Olulisi muudatusi kaasa toov õigusakt tuleks vastu võtta võimalikult aegsasti enne jõustumist selleks, et anda adressaatidele piisavalt aega sellega tutvumiseks ja oma tegevuses ümberkorralduste tegemiseks. See põhimõte tuleneb õiguskindluse üldpõhimõttest, mis on omane nii EL õigusele kui ka Eesti õigusele (p-d 17 ja 18). Riigikohtu halduskolleegium tõdes, et Eesti ühinemine EL-ga tõi kaasa vaidlust puudutavas valdkonnas ulatusliku muudatuse senises õiguslikus olustikus, ning märkis, et tulenevalt õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetest ei saa selliste kaalukate õiguslike muudatuste ettenähtavuse hindamisel pidada ainumääravaks seda, et nimetatud küsimuses teavitati avalikkust ja ettevõtjaid pika aja vältel pressiteadete ja artiklitega ning ka seaduseelnõu tutvustamisega. /…/ Üleliigse laovaru tasu kehtestamine oli üldjoontes ettenähtav muudatus, kuivõrd selle muudatuse õiguslikud alused johtusid juba varem vastu võetud EL õigusest, millega mõistlikult tegutsev ettevõtja pidi kursis olema. Kuid selleks, et kindlaks teha, kas ettevõtjal oli võimalik ette näha ÜLTS-ga sätestatud konkreetseid õiguslikke muudatusi, tuleb täiendavalt analüüsida, kas ÜLTS jääb Euroopa Komisjoni määrusega sätestatud piiridesse või väljub sellest, kehtestades ise materiaalõiguslikke norme, mis ei tulene nimetatud määrusest või pole sellega kooskõlas (p-d 20-22). Vaatamata sellele, et iseenesest ei lähe ÜLTS eesmärgid vastuollu EL õigusega, tõdes Riigikohtu halduskolleegium, et tal on tõsiseid kahtlusi eesmärkide saavutamiseks kasutatavate vahendite proportsionaalsuse ja EL õigusele vastavuse suhtes (p 24). Järgneva analüüsi tulemusena asus kõrgeim kohus seisukohale, et Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003/EÜ ei tulene täpselt, kuidas ja kui pika aja jooksul arvestatakse ühinemisele eelnevate aastate varude keskmine. Küll aga sätestab Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 8 lg 2 alapunkt d, et eelnevate aastate varude arvestamise aluseks on nelja eelnenud aasta ühe kuupäeva (
  21. mai seisuga) andmed. Samas reguleerib nimetatud määrus EL liikmesriikidele kehtestatud suhkru laovarudest teavitamise korda. Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ preambulis leitakse, et suhkrusektori häirete risk on märkimisväärne ja et suhkrusektori iseärasuste arvessevõtmiseks on vajalikud eraldi eeskirjad. Euroopa Komisjoni määruses nr 60/2004/EÜ antud kriteeriumid ei tähenda iseenesest seda, et liikmesriik võtaks ettevõtjate üleliigse laovaru kindlaksmääramisel kasutusele samad vahendid, nagu teeb seda EL liikmesriikide üleliigsete varude kindlaksmääramiseks. Kuigi nelja eelneva aasta arvestamise nõue on kooskõlas EL õigusega, ei tulene ÜLTS § 6 lg-s 1 esitatud kriteerium (kordaja 1,2) Euroopa õigusest ega võimalda piisavalt arvestada asjaolusid, mille käigus käitleja varud tekkisid. Kolleegiumi arvates ei võimalda ÜLTS õiglast ja EL õigusega kooskõlas olevat üleliigsete laovarude väljaselgitamist (p 27). ÜLTS § 6 lg-s 1 sätestatud kordaja 1,2 ei tulene otseselt EL õigusest ega arvesta konkreetse käitleja tegevuse eripäraga, mida kolleegiumi arvates nõuab Euroopa Komisjoni määruse art 4 lg 2 punkt c ja Euroopa regulatsiooni eesmärk. /…/ Kordajat 1,2 kasutav metoodika ei taga seaduse kohaldamisel sellist olukorda, kus käitlejat koheldakse vajadusel erinevalt, et õiglaselt kindlaks teha asjaolusid, mille käigus võisid konkreetsel juhul tekkida sellised varud, mis kujutavad endast võimalikku ohtu EL ühisturule tervikuna. Isegi kui kordaja kasutamist 5 põhjendada vajadusega arvestada Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 2 punktis b sätestatud ühinemisele eelnevate aastate kaubanduse struktuuriga, piirab ülekandevaru arvutamisel automaatselt rakendatav kordaja 1,2 võimalust arvestada konkreetsete asjaoludega, mille käigus varud tekkisid. Kolleegium ei välista, et kordaja 1,2 kohaldamine võib mõnel juhul adekvaatselt peegeldada käitleja laovarude põhjendatud kasvu, kuid ka siis on nimetatud tulemus juhuslik, mitte aga konkreetsete asjaolude kaalumisest tulenev (p 28). ÜLTS § 10 lg-s 2 sätestatud metoodika ei ole vajalikul määral läbipaistev, lubamaks ettevõtjal selle alusel oma käitumist juhtida. Täiendavaid asjaolusid võidakse arvestada pärast eelkäsitletud kordaja 1,2 automaatset rakendamist ÜLTS § 10 lg 2 kohaselt üksnes juhul, mil käitleja esitab vastavasisulised põhjendused kas deklaratsioonis või sellele lisatud taotluses. Seejuures pole ettevõtjal teavet, millised asjaolud võiksid põhjendada suuremat laovaru ja milliste tõenditega tuleb neid asjaolusid tõendada. /…/ Lähtuvalt eelnevast ja vaadeldes ÜLTS § 6 koosmõjus ÜLTS § 10 lg-ga 2 on Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ÜLTS § 6 lg-s 1 sisalduv nõue arvestada ülekandevaru arvestamisel kordajaga 1,2 ilmses vastuolus Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg-ga 2, eeskätt selle punktiga c. Seda vastuolu ei ole võimalik ületada ka Eesti õiguse võimalikult EL õiguse konformse tõlgendamisega (p-d 30 ja 31). Kuivõrd Riigikohtu halduskolleegium asus seisukohale, et vaidlusaluses küsimuses on Eesti õigus vastuolus EL õigusega ega ole selles osas kohaldatav, ei pidanud ta vajalikuks analüüsida ÜLTS vaidlustatud sätete vastavust PS-le (p 35). Samuti ei pidanud Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks taotleda Euroopa Kohtult Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ kehtivuse küsimuses eelotsust (p 13).
  22. Vastavalt

§ 92

lg-le 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lg 1 järgi menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Käesoleval juhul teeb kohus otsuse AS X kasuks. Kaebuse esitaja on taotlenud vastustajalt välja mõista õigusabikulud summas 22 135.- kr, esitades taotluse lisana arved, spetsifikatsioonid ja kuludokumendid /tl 137-145/. Kohtuistungil kaebaja täpsustas ja vähendas kohtukulunõuet - 15 940.- kr -, kuna dokumentidega oli hõlmatud ka MTA maksuteate vaidlustamine (6195.-kr), millises osas kohus menetluse lõpetas. Asja materjalidest ja kaebaja esindaja sellgitustest nähtuvalt on õigusabi osutamisel lähtutud tunnihinnast 1500.- kr + käibemaks, õigusabikuludega on hõlmatud ka riigilõiv 10.- kr /tl 8/ ja taotluse koostamine ÜLTS põhiseadusevastaseks tunnistamiseks 1327.- kr /tl 143/, millisest taotlusest kaebaja hiljem loobus. Vastustaja esindaja pidas kulude kandmist tõendatuks ja põhimõtteliselt kohtukulude suuruse üle ei vaielnud /tl 147/. Vastavalt

§ 93lg-le 5 kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Neil asjaoludel peab kohus õigeks mõista PM-lt välja AS X kasuks viimase kantud menetluskulude katteks 14 613.- kr (15 940 – 1327). Hurma Kiviloo kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.