3-06-1033/5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoobril
2. a Tallinnas Haldusasja number 3-06-1033 Haldusasi T.P.i kaebus Justiitsministeeriumi 01.07.2005.a. kirja nr 2-712/4903 õigusvastasuse tuvastamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 26.septembril 2006.a. Menetlusosalised Kaebuse esitaja T.P., vastustaja Justiitsministeerium, esindaja Astrid Laurendt-Hanioja RESOLUTSIOON Jätta HkMS § 26 lg 1 p 6 alusel kaebus rahuldamata . Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebus tuleb HkMS § 31 lg 4 kohaselt esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule. ASJAOLUD 1.T.P.i karistati Rootsis Svea Apellatsioonikohtu 25.01.2005.a. otsusega raske narkootikumide salakaubaveo eest 8-aastase vangistusega. Sama kohtuotsusega otsustati T.P. vabaduskaotusliku karistuse kandmiselt vabanemisel Rootsi Kuningriigist välja saata koos keeluga siseneda riiki kuni 25.oktoobrini
3. Kohtuotsus on jõustunud. 2.T.P. esitas 08.04.2005.a. Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumile kirjaliku avalduse, milles taotles enda ületoomist Rootsis mõistetud vabaduskaotusliku karistuse kandmiseks Eestis. T.P.i avalduse alusel alustati isiku vabaduskaotusliku karistuse kandmise jätkamiseks ületoomise menetlust . 1 3.01.07.2006.a. otsustas justiitsminister anda nõusoleku T.P.ile Rootsis mõistetud vabaduskaotusliku karistuse kandmise jätkamiseks Eestis ja kohaldada ületoomisel “Kohtulikult karistatud isikute üleandmise konventsiooni” artikkel 9 lõike 1 punkti “a”. T.P. vaidlustas Justiitsministri otsustuse Tallinna Halduskohtus. KAEBUSE NÕUDED JA PÕHJENDUSED 4.Kaebuse esitaja taotleb justiitsministri 01.07.2005.a. kirjaga nr 2-7-12/4903 ”Eesti kodaniku T.P.i ületoomisega nõustumine” tehtud otsustuse õigusvastaseks tunnistamist. 19.06.2006.a. esitatud kaebuse täienduses tõi kaebaja oma põhjendatud huvina ühelt poolt välja selle, et ületoomise õigusvastasuse tuvastamise korral võib tekkida eelis talle alusetult kohaldatud reaalse vabaduskaotusliku karistuse muutmiseks ning teisalt seisneb põhjendatud huvi hilisemas kahjunõude esitamises. 5.Kohtule esitatud kaebuses leiab T.P., et tema ületoomisel juhindus Eesti kui elukohariik “Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni” artikli 9 lõikest 1 (a), ehk jätkati karistuse täideviimist automaatselt, karistust muutmata. Kaebuse kohaselt tulnuks juhinduda sama artikli lõikest 1(b).Kaebuse väitel rakenduks konventsiooni art 9 lõige 1 a juhul, kui karistava riigi kohtuotsuse faktiliste andmete põhjal võib olla täiesti kindel, et välisriigis toimepandud tegu või tegevusetus on käsitletav süüteona ka Eestis. Kaebaja väitel ei ole ta ennast süüdi tunnistanud ega nõustunud reaalse vabaduskaotusliku karistuse määraga. Rootsi Svea Ringkonnakohus mõistis kaebuse esitaja süüdi narkootikumide: 2000 ecstasy tableti ja 77 gr kokaiini ebaseaduslikus sisse- ja väljaveos ning ebaseaduslikus käitlemises. T.P. leiab, et nimetatud narkootilisi aineid ei konfiskeeritud ja seetõttu ei tuvastatud nende koostist ja sisaldust. Sotsiaalministri määruses, millega kehtestatakse narkootilised ja psühhotroopsed ained, ei ole kirjas ecstasyt. Seetõttu ja kuna ei ole kindlaks tehtud tablettide koostist ja sisaldust, on selgusetu, milline narkootiline aine on võetud aluseks süüteo inkrimineerimisel.Kaebuse väitel suurendati kaebuse esitajale määratud reaalset vabaduskaotust 5 aasta ja 6 kuu võtta nimelt 2000 ecstasy tableti ebaseadusliku sisse- ja väljaveo ning ebaseadusliku käitlemise eest.Narkokuritegude puhul peaks kaebaja arvates olema narkootiline aine süüteo alusena kriminaalmenetluse käigus tuvastatud. Ülaltoodule tuginevalt leiab kaebaja, et ületoomisega nõustumisel pidanuks Justiitsministeerium järgima konventsiooni art 9 lõike 1 alap “b”, mille kohaselt peavad elukohariigi pädevad asutused muutma karistuse kohtu- või haldusprotsessi kaudu selle riigi otsuseks, asendades karistava riigi poolt määratud karistuse elukohariigis sama kuriteo puhul ettenähtud karistusega vastavalt art 11 kehtestatud tingimustele. 6.19.06.2006.a. kaebuse täpsustuses märgib T.P., et Justiitsministeerium on rikkunud konventsiooni art 3 lõiget 1, mille alusel võib karistatud isiku üle anda ainult toodud tingimusel, sealhulgas p 5 kohaselt kui tegu või tegevusetus , mille eest karistus on määratud, on kuritegu vastavalt elukohariigi seadustele või oleks kuritegu sooritatuna selle riigi territooriumil. Kaebaja väitel ei peaks ta Eestis kandma Svea Ringkonnakohtu poolt lisaks määratud vabadusekaotuslikku karistust 5 aasta ja 6 kuu ulatuses 2000 ecstasy tableti salakaubaveo ja ebaseadusliku käitlemise eest. Samuti väidab kaebaja, et Justiitsministeerium on eraldanud ühtse käitumise erinevateks osategudeks ning ei ole välistatud, et maksimaalne karistus Eestis väidetava süüteo toimepanemise eest saab KarS § 392 järgi olla kuni 5 aastat ning karistamine KarS § 184 lg 1 järgi oleks liigne. Kaebuse esitajalt on võetud võimalus kaitsta oma seisukohti Rootsi kohtuotsuse tunnustamisel. VASTUSTAJA VASTUVÄITED 2 7.Justiitsministeerium vaidleb kaebusele vastu ja ei pea seda põhjendatuks. Justiitsminister andis nõusoleku T.P.ile Rootsis mõistetud vabaduskaotusliku karistuse kandmise jätkamiseks Eestis ja ületoomisel “Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni “ artikli 9 lõike 1 punkti a kohaldamiseks , ehk jätkata karistuse viivitamatut täideviimist koos nimetatud konventsiooni artiklis 10 ettenähtud kohustusega pidada kinni karistava riigi poolt määratud karistuse juriidilisest iseloomust ja kestusest. Konventsioonist tulenev võimalus jätkata välisriigis määratud karistuse kandmist seda muutmata, kui isiku välisriigis mõistetud vangistuse pikkus vastab karistusele, mille Eesti karistusseadustik näeb ette sama kuriteo eest, on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku § 478 lõikes
4. Karistusseadustiku 01.01.2004.a. jõustunud muudatused näevad ette narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku valmistamise, omamise, valdamise, edasiandmise, vahendamise, veo või muu ebaseadusliku käitlemise eest karistuse ühest kuni kümne aastani vangistust. Kaebuse esitajat karistati Rootsis raske narkokuriteo eest kaheksa aastase vangistusega, seega oli täidetud KrMS § 478 lg 3 ettenähtud tingimus. Neil asjaoludel otsustas Justiitsiministeerium kohaldada ületoomisel konventsiooni art 9 lg 1 p “a”. KOHTU PÕHJENDUSED 8.”Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon” ratifitseeriti Riigikogu poolt 26.02.1997.a. seadusega ning siseriiklikus õiguses reguleerivad välisriigi kohtuotsuse tunnustamist ja täitmist kriminaalmenetluse seadustiku ( KrMS) 5.jao ( § 476 jj) sätted. Nimetatud konventsiooni art 2 p 2 kohaselt võidakse ühe poole territooriumil karistatud isik kooskõlas konventsiooni sätetega talle määratud karistuse kandmiseks üle anda teise poole territooriumile.Selleks võib ta avaldada karistavale riigile või elukohariigile oma soovi, et ta antaks üle vastavalt käesoleva konventsiooni tingimustele.Sama artikli p 3 kohaselt võib üleandmist taotleda nii karistav kui elukohariik. KrMS § 477 lg 2 kohaselt kui isikule on välisriigis mõistetud vangistus, on tema karistuse täitmisel abi osutamise taotluse rahuldamine lubatud juhul, kui isik on Eesti kodanik ja taotlusele on lisatud isiku kirjalik nõusolek, mille kohaselt ta soostub enda üleandmisega karistuse kandmise jätkamiseks Eestis. Sama paragrahvi lg 3 näeb ette, et kui Eesti Vabariigi kodaniku kohta tehtud kohtuotsuses või sellega seonduvas haldusaktis sisaldub korraldus saata ta vangistusest vabastamise järel riigist kohe välja, võib nõustuda üleandmisega isiku nõusolekut arvestamata. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja Eesti kodanik T.P. mõisteti Rootsi Kuningriigi Svea Ringkonnakohtu 25.01.2005.a. otsusega süüdi raske narkokuriteo toimepanemises ja teda karistati 8-aastase vabadusekaotusega. Vaidlust ei ole ka selles, et T.P. taotles karistuse kandmiseks tema ületoomist Eestisse ning üleandmist taotles T.P.i sellekohase avalduse alusel karistav riik, s.o.Rootsi Kuningriik. Konventsiooni artikkel 3 p 1 alap.“b“ kohaselt on üheks üleandmise tingimuseks, et kohtuotsus oleks lõplik ( alap.b). Viimatinimetatud asjaolu suhtes vaidlust ei ole. Seega justiitsministri poolt ületoomisele nõusoleku andmisel ei pidanud ta arvestama ja nõusoleku andmise õiguspärasusele hinnangu andmisel ei oma tähendust see, et kaebuse esitaja väitel ei ole ta ennast süüdi tunnistanud ega nõustunud vabaduskaotusliku karistuse määraga
5. Justiitsminister andis nõusoleku T.P.ile Rootsis mõistetud vabaduskaotusliku karistuse kandmise jätkamiseks Eestis kohaldades ületoomisel Konventsiooni art 9 lõike 1 punkti “a”. Viidatud sätte kohaselt peavad elukohariigi pädevad asutused jätkama karistuse täideviimist viivitamatult või kohtu- või halduskorras tehatava otsuse alusel artiklis 10 kehtestatud tingimustel. Konventsiooni art 10 lg 1 sätestab, et karistuse täideviimise jätkamisel peab elukohariik pidama kinni karistava riigi poolt määratud karistuse juriidilisest iseloomust ja 3 kestusest. Konventsiooni artikli 9 alap 1 “b” kohaselt peavad elukohariigi pädevad asutused muutma karistuse pädeva menetluskorra kaudu enda riigi otsuseks, asendades määratud karistuse elukohariigis sama kuriteo puhul ettenähtud karistusega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 478 lg 3 sätestab, et taotlevas riigis vangistusega karistatud isiku suhtes jätkatakse kohtuotsuse täitmist seda muutmata, kui isikule taotlevas riigis mõistetud vangistuse pikkus vastab karistusele, mille Eesti karistusseadustik näeb ette sama kuriteo eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 19.12.2005.a. kohtuotsuses 3-31-1-138-05 rõhutanud, et mõlemale regulatsioonile on ühine, et välisriigi poolt mõistatud karistus saab võrdväärseks otsusega, nagu oleks selle mõistnud elukohariigi kohus. Ekslik on kaebuse väide, mille kohaselt on justiitsiministri poolt ülevõtmisega nõustumine Konventsiooni art 9 lõike 1 punkt “a” järgi vastuolus Konventsiooni artikli 3 p 1 alapunktiga “e” , mis näeb ette, et konventsiooni alusel võib isiku üle anda vaid tingimusel, kui tegu või tegevusetus, mille eest karistus on määratud, on kuritegu vastavalt elukohariigi seadusele või oleks kuritegu sooritatuna selle riigi territooriumil . Nimetatud sättele vastab Eesti õiguses KrMS § 477 lg 1 punkt 5, mille kohaselt taotlevat riiki ei tohi abistada, kui tegu, mille toimepanemise eest on kohaldatud karistust või muud mõjutusvahendit, ei ole kuriteona karistatav Eesti karistusseadustiku järgi või karistusseadustik ei näe ette sellist karistust või mõjutusvahendit. Kaebuse esitajat karistati Rootsis Svea Apellatsioonikohtu 25.01.2005.a. otsusega raske narkokuriteo ( raske narkootikumide salakaubavedu, mille puhul oli tegemist kokaiini ja ecstacyga) eest 8-aastase vabadusekaotusega. Kaebuse väited sellest, et ecstacy näol ei ole tegemist narkootilise ainega, on põhjendamatu. KarS § 184 lg 1 järgi on samamoodi nagu narkootilise aine puhul karistatav ka psühhotroopse aine ebaseaduslik käitlemine. Ecstacy on ühine nimetus selliste ainete jaoks nagu MDA (metüleendioksiamfetamiin),MDMA ( metüleendioksimetüülamfetamiin) ja MDEA, mis on kantud sotsiaalministri 18.mai 2005.a. määruse nr 73 “Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirjad” nimekirjadesse.
6. KarS § 184 lg 1 näeb ette karistuse narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise, valdamise, edasiandmise, vahendamise, veo või muu ebaseadusliku käitlemise eest. Tulenevalt seaduse tekstist on nii narkootilise või psühhotroopse aine valmistamine, omandamine, valdamine, edasiandmine, vahendamine või vedu käsitletavad sellise aine ebaseadusliku käitlemisena ning narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine on karistatav kõikides selle võimalikes avaldumisvormides. Järelikult võib ka iga loetletud tegu eraldivõetuna realiseerida süüteokoosseisu. Narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest mõistetavaks karistuseks KarS § 184 lg 1 järgi on ühe-kuni kümneaastane vangistus. Kaebuse esitajale on mõistetud 8-aastane vangistus. Seega oli justiitsminister õigustatud andma nõusoleku T.P.i ületoomiseks Konventsiooni art 9 alap.1 “a” alusel ning puudub vastuolu KrMS § 478 lg-ga 3, mille kohaselt jätkatakse taotlevas riigis vangistusega karistatud isiku suhtes kohtuotsuse täitmist seda muutmata, kui taotlevas riigis isikule mõistetud vangistuse pikkus vastab karistusele, mille Eesti karistusseadustik näeb ette sama kuriteo eest. Kaebuse väited, mille kohaselt teatud asjaolude arvestamisel ei oleks välistatud määratud karistuse muutmine ( karistuse kergendamine), ei tähenda justiitsministri poolt nõusoleku andmisel ülalviidatud sätete rikkumist. Enne nõusoleku andmist on justiitsminister teinud kindlaks, et kuriteo, mille eest kaebuse esitajat on karistatud, koosseisulised tunnused on toodud KarS § 184 lg 1, samuti näeb KarS § 184 lg 1 ette vangistuse pikkuse, mis vastab kaebuse esitajale välisriigis mõistetud karistusele. 4 11.Konventsiooni preambula kohaselt on kohtulikult karistatud isikute üleandmise konventsiooni üheks eesmärgiks aidata kaasa kohtulikult karistatud isikute sotsiaalsele rehabilitatsioonile, samuti on preambulas märgitud, et sätestatud eesmärkide saavutamiseks on kohtulikult karistatud välismaalasele , kellelt on võetud vabadus kriminaalkuriteo toimepanemise tõttu, võimalus kanda karistust oma kodumaal ning see eesmärk on kõige paremini saavutatav nimetatud isikute üleandmisega nende kodumaale. Jõustunud kohtuotsuse täitmise jätkamine seda muutmata art.9 alap.1”a” sätestatud viisil vastab Konventsiooni eesmärkidele. Kaebuse esitajal puudus õiguspärane ootus, et Eestis karistuse kandmise jätkamisel vähendatakse temale määratud vabaduskaotuslikku karistust.
7. HkMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, kannab menetluskulud. Kuivõrd vastustaja ei ole käesolevas asjas kohtukulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, siis kohtukulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu. Lea Kuuse kohtunik 5