KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Tromp Otsuse tegemise aeg ja koht 18. oktoober 2006. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-519 Haldusasi E.P.’i kaebus Vabariigi

§ 12lg 3 p 5 alusel tagastamata.

KAEBUSE MOTIIVID JA NÕUDED Kaebuse esitaja E. P. leiab, et Vabariigi Valitsuse

1. veebruari 2006.a.korraldus nr 100 on õigusvastane ning palub selle tühistada järgmistel motiividel:
2. Korralduse väljaandja ei ole järginud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lõigetest 1 ja 2 tulenevat nõuet, mille kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan, sealhulgas ka Valitsus, kui ta lahendab üksikaktiga kodanikule õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamise küsimust, andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamust ja vastuväited. Ärakuulamise põhimõtte rikkumisega ei võimaldatud menetlusosalisele teavet, mille kohta ta võib arvamusi ja vastuväiteid esitada ning tal oleks pidanud olema võimalus arvamuste ja vastuväidete esitamiseks haldusorganile. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et menetlusosalisel peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Menetlusosalisel, kelle õiguste üle otsustatakse, on HMS § 37 kohaselt õigus tutvuda asjas tähtsust omavate dokumentidega ja toimikuga. Seda õigust ei ole kaebuse esitaja antud juhul saanud kasutada ega tea käesoleva ajani, millistele dokumentidele ja tõenditele korralduse andmisel tugineti. Samuti ei nähtu seda Tallinna Linnavolikogu
3. jaanuari
4. a otsusest nr
5. Vaidlustatud korralduse põhjendustes on ära toodud ainult Tallinna Linnavalitsuse põhjendused ning kaebuse esitajal ei ole selgust ega veendumust nende asjaolude, arvude ja põhjenduste õigsuse suhtes. Vaidlustatud korraldus evib oma sisult ja iseloomult repressioonile iseloomulikke tunnuseid, kuna tegemist on vara teistkordse omaniku tahte vastase võõrandamisega. Kaebuse esitajaga peeti läbirääkimisi vaid võimaluse üle tagastada hoone tähtajalise kasutuse tingimusega, mida ei saa pidada ärakuulamisõiguse piisavaks võimaldamiseks. Kuna Tallinna linn sellise tingimusega ei nõustunud, siis sellega läbirääkimised ka lõppesid ning kaebuse esitajal ei olnud põhjust arvata, et Valitsus sellele vaatamata võtab vastu represseeriva otsuse, kaalumata kõiki põhjendusi.
6. Kaebuse esitaja arvates on Valitsus vaidlustatud korralduse puhul rikkunud HMS §-st 4 tulenevat kaalutlusõiguse printsiipi. Valitsus ei ole teostanud kaalutlusõigust kooskõlas kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve.

§ 12

lg 3 p 5 kohaselt võib valitsus kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul jätta tagastamata sõjalise-, korrakaitse-, kultuuri- või sotsiaalobjekti või riikliku kaitse all oleva objekti, samuti riigi või kohaliku omavalitsusüksuse valduses oleva haldushoone. Eelnimetatud õigusnormi sisust tuleneb ka diskretsiooni maht, millest saab järeldada, et tagastamata saaks jätta vara, milline on vajalik riigile ja kohalikule omavalitsusele üldise huvi raames, st suuremas ulatuses, kui seda antud juhul on 34 2 lastesõime kohta olukorras, kus samal ajal on piirkonnas järjekorras 97 last ehk peaaegu kolm korda rohkem, kui on kohti antud hoones. Lisaks tuleb arvesse võtta asjaolu, et linnaosas järjekorras on 667 last. Kohtuväliselt represseeritud isikult õigusvastaselt võõrandatud elamust ümber ehitatud ja kohandatud lastesõim ei rahulda mitte kunagi ei antud piirkonna 97 lapse ega linnaosa 667 lapse vajadust ega ole seega käsitletav üldise huvina. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest tulenevate ülesannete lahendamiseks tuleb linnal ja linnaosal võtta tarvitusele palju tõhusamaid meetmeid kui õigustatud subjekti elamu tagastamata jätmine, et rahuldada lastesõimekohtade vajadus. Eelnimetatud õigusnormi alusel vara tagastamata jätmine ei ole õiglane ega mõistlik ning seda ei saa käsitleda üldise huvina, vaid ainult piiratud isikute ringi huvina. Üldine huvi võiks kõne alla tulla siis, kui antud hoone tagastamata jätmine lahendaks ära kogu linna või äärmisel juhul kogu linnaosa lastesõimekohtade probleemi ning puuduksid muud võimalused asja lahendamiseks. Antud olukorras jääb hoone tagastamata jätmine ikkagi vaid 34 isiku huviks ja järjekorras olevale 667 lapsele lastesõimekoha leidmiseks on vajalik võtta tarvitusele teised abinõud. Seetõttu on kaebuse esitajale ka arusaamatu valitsuse korralduses õigusliku järeldusena toodud põhjendus, et antud hoone sobib asukohalt ja funktsionaalselt hästi väikese lastesõime pidamiseks. Korraldusest ei selgu, millise kaalutlusõiguse põhimõtte järgi on õiglane eelistada 34 lapsele ettenähtud lastesõime kasutajat õigustatud subjekti ja tema õigusjärglaste lootusele saada õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi? Nii Tallinna linnal kui Vabariigi Valitsusel peaks olema märksa kaalukamad argumendid üldise huvi (mitte 34 isiku huvi) põhjendamiseks kui eelnimetatud, et kord juba omanike tahte vastaselt võõrandatud vara teistkordselt õigustatud subjektilt tahtevastaselt võõrandada ja seda ilma piisavate põhjendusteta.

1. Valitsus ei ole korralduse väljaandmisel analüüsinud kaebuse esitaja selgitusi ja vastuväiteid, kuna ta neid ei taotlenudki. Kaebuse esitaja leiab, et tema õiguseellaste ebaseadusliku represseerimisega
2. juunil
3. a võeti neilt nende tahte vastaselt ära ka nendele kuulunud vara (kinnisasi) ning rehabiliteerimise korral oleks omandiõiguse taastamine selle varale, mis on säilinud, riigi poolt nii moraalne, eetiline kui ka juriidiline kohustus. Kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum ning seetõttu leiab kaebuse esitaja, et tegemist on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 rikkumisega, kuna põhiseaduse nimetatud säte kaitseb või peaks kaitsma ka kaebuse esitaja omandiõigust. Kaebuse esitaja leiab, et kuna temal on olemas omand (nõudeõigus omandile), mis reaalselt eksisteerib, siis käsiteleb ta omandina õigustatud ootust omandiõiguse taastamiseks. Kaebuse esitaja tugineb ka Euroopa Inimõiguste Konventsiooni protokolli art 1 lg 2 sättele: „Kelleltki ei või tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides“.
4. Arusaamatu on korralduses toodud järeldus, et tagastamisele mittekuuluv, kuid olemasolev ja säilinud vara kompenseeritakse vara võõrandamisaegse maksumuse ulatuses. Õigustatud subjekti ehk E.K. rehabiliteerimisel õigusriigi põhimõtete kohaselt kuulunuks taastamisele ka tema kõik õigused, sealhulgas ka omandipõhiõigus varale, mida tehtud ei ole ning tegemist on järjekordse omaniku vara tahtevastase sundvõõrandamisega ilma kohese ja õiglase hüvituseta. Kuna kehtiva seaduse kohaselt otsustab õigusvastaselt vara tagastamise või kompenseerimise Eesti Vabariik, siis antud juhul on vara tagastamata jätmisel tegemist kaebuse esitajalt kui õigustatud isikult vara nõudeõiguse äravõtmisega tema tahte vastaselt ja ilma õiguslike 3 põhjendusteta, kuna ei ole otsustatud ka kohest ja õiglast kompensatsiooni. Kaebuse esitaja ei pea õiglaseks ega õiguspäraseks hoone võõrandamisaegse maksumuse kompenseerimist aastal 2006 ning leiab, et sellise sätte näol korralduses on tegemist ühe omandiõiguse põhimõtte rikkumisega. VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja Vabariigi Valitsus Rahandusministeeriumi kaudu vaidleb kaebusele vastu.
5. Kaebuse kohaselt ei tagatud kaebuse esitajale HMS § 40 lg 2 kohast ärakuulamise õigust. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja selline seisukoht on ebaõige. Kaebuse esitajale oli tagatud HMS § 40 lg 2 kohane võimalus arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, mida kaebuse esitaja oma esindaja kaudu ka kasutas. Kaebusest nähtub, et kaebuse esitajale oli selge kavandatava otsuse sisu ja et tal oli piisavalt informatsiooni omapoolse arvamuse ja põhjalike vastuväidete esitamiseks. Kaebajale ei ole tehtud selles osas takistusi. Riigikohus on oma 14.01.2004 lahendis 3-3-1-82-03 asunud seisukohale, et tulenevalt HMS § 40 lg 2 ei pea haldusorgan ärakuulamise õiguse tagamiseks esitama isikule haldusakti projekti, vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Menetlusosalisel on HMS § 37 alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse. Kaebuse esitaja esindaja on viibinud Rahandusministeeriumis ja tal on olnud võimalus tutvuda asjas tähtust omavate dokumentidega, tema seisukohad on ära kuulatud ja neid on haldusakti andmisel arvestatud. Kaebuse esitaja seisukohad on ära märgitud Vabariigi Valitsusele esitatud korralduse eelnõu seletuskirjas.
6. Metsa tn 38 asuv õigusvastaselt võõrandatud vara jäetakse tagastamata

§ 12lg 3 p 5 alusel kui sotsiaalobjekt.

Seega selleks, et esitada Vabariigi Valitsusele korralduse eelnõu õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamise kohta, oli vaja välja selgitada, kas tegemist on sotsiaalobjektiga või mitte.

ei määratle kultuuri- ja sotsiaalobjekti mõistet. Kui seaduseandja on jätnud seaduses kasutatava mõiste konkretiseerimata, siis tuleb seda seaduse kohaldamisel tõlgendada üldtunnustatud tähenduses. Riigikohus on oma 22.09.1995 lahendis nr III-3/1-19/95 asunud seisukohale, et sotsiaalobjektideks on koolieelsed lasteasutused, koolid jne. Metsa tn 38 asuvas hoones tegutseb lastesõim alates 1940.a detsembrikuust. Lastesõimes on kaks rühma, nimekirjas on 34 kuni kolmeaastast last ja järjekorras on veel 97 last. Teistes Tallinna lastesõime “Mõmmik” läheduses paiknevates lastesõimedes ei ole sellise hulga laste jaoks vabu kohti ja lastesõime sulgemise korral ei suuda linn tagada nendele lastele võimalust 4 käia lastesõimes elukoha lähedal. Nõmme linnaosas on praeguse seisuga 11 töötavat lasteaeda, sealhulgas 2 lastesõime, kus käib kokku 1006 last ning mille täituvus on Tallinna Haridusameti andmetel 115 %. Nõmme linnaosas on lasteaia järjekorras 667 last. Eeltoodust nähtub, et vajadus lasteaiakohtade järele on Nõmme linnaosas palju suurem, kui linn on suuteline pakkuma. Lastesõimekohtadega on probleem veelgi suurem, sõimelapsi ei ole võimalik Tallinna lastesõime “Mõmmik” sulgemise järel mitte kuhugi paigutada. Viimastel aastatel on sündivus tõusnud. Rahvastikuregistri andmetel sündis viimase 12 kuu jooksul Nõmmel 566 last ning sünde 1000 elaniku kohta oli 14, mis on kõrgeim näitaja Tallinnas. Hoone sobib oma asukohalt ja funktsionaalsuselt hästi väikese lastesõime pidamiseks. Kuna lastesõim töötab praegusel ajal täiskoormusega ning järjekorras on 97 last, on kahtlemata tegemist linnale vajaliku sotsiaalobjektiga, mille mittetagastamise võimaluse näeb ette

§ 12lg 3 p 5.

Täiendava piirangu kehtestamine kohalikule omavalitsusele hoone võõrandamise keelu osas ei riiva otseselt õigustatud subjekti huve, kuna on tingimuslik piirang kohalikule omavalitsusele selleks, et tagada vara edaspidine kasutamine selle mittetagastamise otsuse tegemise eesmärgil. Sellega väljendas Vabariigi Valitsus oma tahet korralduses tehtud otsuse eesmärgi täitmiseks. HMS § 66 lõike 2 punkti 4 alusel võib haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks, kui isik ei kasuta haldusakti alusel üleantud raha või asja eesmärgipäraselt, mis annab Vabariigi Valitsusele võimaluse kontrollida sotsiaalobjekti sihipärast kasutamist ega eksita mingil moel kaebuse esitajat. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT 7. Kolmas isik Tallinna linn läbi Tallinna Linnavolikogu nõustub vastustaja seisukohtadega ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Õigustatud subjekt on ekslikul seisukohal, väites, et vara tagastamine on riigi moraalne, eetiline ja juriidiline kohustus. Kohatud on vara mittetagastamise võrdlemine sundvõõrandamisega ning väited õigustatud ootusest omandiõiguse taastamiseks.

§ 2

lg 2 kohaselt ei tohi omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Viidatud seaduse § 12 lg 1 esimene lause sätestab, et isikud, kelle omandis on omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara, on kohustatud selle õigustatud subjektile tagastama, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Vara, mille tagastamist LL.P. taotles, on Tallinna linna omandis ning nagu nähtub eeltoodust, ei ole juhul, kui õigusnorm selliseks keeldumiseks võimaluse annab, linn kohustatud seda vara õigustatud subjektile tagastama.

§ 12

sätestab kriteeriumid, milliste esinemise korral ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele. Vara tagastamist välistavaid klausleid on viidatud paragrahvis küll rohkem kui üks, kuid nende hulgas on leidnud äramainimist ka situatsioon, mil Vabariigi Valitsus kohaliku omavalitsuse ettepanekul on õigustatud otsustama olulise sotsiaalobjekti tagastamata jätmist. Vabariigi Valitsuse 07.02.2006 korraldus nr 100 on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vorminõuetele vastav ning eeltoodud põhjendustel palub Tallinna Linnavolikogu esitatud kaebuse rahuldamata jätta. 5 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kaebuse esitaja taotleb Vabariigi Valitsuse 07.02.2006 korralduse nr 100, millega jäeti talle tagastamata õigusvastaselt võõrandatud kinnistu Tallinnas, Nõmme linnaosas aadressil Metsa tn 38 kui sotsiaalobjekt, tühistamist. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja uurinud tõendeid, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud. haldusasjas kohtule esitatud 8. Omandireformi õigustatud subjektidele vara tagastamise otsustab üldjuhul vara asukoha järgne kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a. määrusega nr. 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ punkt 29 sätestab, et vara tagastamise otsuse ettevalmistamisel tuleb kontrollida, kas ei esine asjaolusid, mis

§ 12

lõike 3 punktide 3-6 ning lõike 4 kohaselt välistavad vara tagastamise või nõuavad teatavate lisatingimuste täitmist. Nende küsimuste lahendamisel tuleb juhinduda Vabariigi Valitsuse

1. augusti
2. a. määrusega nr. 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ punktidest 31 ja
3. Nimetatud korra punkti 31 alapunkti 5 kohaselt, kui vara hulgas on kultuuri- või sotsiaalobjekt või riikliku või kohaliku kaitse all olev objekt, mis on riigi või munitsipaal- või juriidilise isiku omanduses, saab tagastamise otsustada pärast seda, kui vastav volikogu on otsustanud, et nimetatud objekti tagastamine ei kahjusta riigi või kohaliku haldusüksuse huve. Vabariigi Valitsuse
4. oktoobri
5. a. määruse nr. 307 „Omandireformi aluste seaduse paragrahvi 12 lõike 3 punkti 5 ja lõike 6 alusel Vabariigi Valitsuse otsuste vastuvõtmise korra kohta“ punkti 2 alapunkti 1 kohaselt esitab kohaliku omavalitsuse volikogu oma ettepaneku Rahandusministeeriumile, kes koos oma seisukohaga esitab selle Vabariigi Valitsusele. Nimetatud korra punkti 2 alapunkt 3 sätestab, et valitsusele esitatud ettepanek peab sisaldama andmeid vara kasutamise kohta käesoleval ajal (kelle bilansis on hoone või muu vara, ruumide üldpind, kes neid kasutab ja millises ulatuses, milline osa ja kellele on vara üüritud jne.) ning põhjenduse, miks vara tagastamine kahjustaks riigi või kohaliku haldusüksuse huve või miks ettevõte või organisatsiooni bilansis oleva õigusvastaselt võõrandatud vara eraldamine teeks ülejäänud vara sihipärase kasutamise tehnoloogiliselt võimatuks.

§ 12

lg 3 p 5 kohaselt võib Vabariigi Valitsus valitsusasutuse või kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul tagastamata jätta sõjalise, korrakaitse-, kultuuri-, või sotsiaalobjekti või riikliku kaitse all oleva objekti, samuti riigi või kohaliku omavalitsusüksuse valduses oleva haldushoone. Antud juhtumil luges Vabariigi Valitsus põhjendatuks vara mittetagastamise ning andis

1. veebruaril
2. a korralduse nr
4. Ekslik on kaebuse esitaja väide, et talle ei tagatud haldusmenetluse käigus HMS § 40 lõikes 2 sätestatud ärakuulamise õigust. Menetlusosalise õigus olla haldusmenetluses ära kuulatud tuleneb HMS §-st 40, mille lõike 2 kohaselt enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Samuti tuleneb see PS §-dest 10 ja 14 ning on osa heast haldustavast (Riigikohtu halduskolleegiumi 13.06.2006 otsus 3-3-1-42-03). 6 Vaidlustatava haldusaktiga on otsustatud õigusvastaselt võõrandatud vara mitte tagastada. Seega on tegemist otseselt isiku õigusi piirava haldusaktiga. Kuna see haldusakt piirab ilmselgelt kaebuse esitaja õigusi, tuleb haldusorganil juhinduda HMS § 40 lg 2 sättest, mis kohustab haldusorganit andma menetlusosalisele võimaluse olla ära kuulatud. Tulenevalt HMS § 40 lõigetest 1 ja 2 peab ärakuulamine toimuma enne asja ametlikku otsustamist. Seega tuleb kontrollida, kas asjas oli langetatud otsus enne õigustatud subjekti arvamuse ärakuulamist. Enne Vabariigi Valitsuse poolt teostatava haldusmenetluse läbiviimist olid kõnealuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlusega seotud toiminguid teostanud ÕVVTK Tallinna linnakomisjon, Tallinna Maa-amet, Tallinna Haridusamet ning Tallinna Linnavolikogu. Kuna antud haldusasjas on vaidlustatud Vabariigi Valitsuse poolt antud korraldus, siis on vajalik kontrollida, millal selle haldusakti andmisega lõppenud haldusmenetlus algas ning kas kaebuse esitajale kui menetlusosalisele olid tagatud HMS §-s 40 sätestatud õigused. HMS 35 § lg 1 p 2 järgi algab haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetlus menetlusosalise teavitamisega menetlusest. Tallinna Haridusamet teavitas kaebuse esitajat (õigustatud subjekti)
5. novembril 2002.a. sellest, et ta taotleb Metsa tn 38 hoone tagastamata jätmist ning Tallinna Linnavolikogu
6. jaanuari
7. a otsusega nr 5 otsustati esitada Vabariigi Valitsusele taotlus jätta

§ 12

lg p 5 alusel tagastamata õigusvastaselt võõrandatud kinnistu aadressil Metsa tn 38 kui sotsiaalobjekt. Otsuse punktis 3 on märgitud, et see tehakse teatavaks ka omandireformi õigustatud subjektile. Mõlemal juhul oli kaebajat (õigustatud subjekti) teavitatud taotlusest haldusmenetluse algatamiseks, nagu näeb ette HMS § 35 lõige

1. Seejärel esitas Tallinna Linnavalitsus
2. veebruaril
3. a Rahandusministeeriumile taotluse jätta Metsa tn 38 hoone õigustatud subjektile tagastamata. Rahandusministeerium palus omakorda oma
4. aprilli 2004.a. kirjaga nr VII-8/4968 õigustatud subjektil esitada võimalikud väited tagastamise suhtes. Sellega anti õigustatud subjektile kui menetlusosalisele võimalus olla ära kuulatud vastavalt HMS § 40 lõikele
5. Õigustatud subjekt seda võimalust ka kasutas, esitades oma lepingulise esindaja kaudu Rahandusministeeriumile kirjaliku seisukoha, milles teatas, et ei nõustu Metsa tn 38 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamisega. Seega ei ole õige kaebuse esitaja seisukoht, et tal puudus võimalus arvamuse ja vastuväidete esitamiseks haldusorganile, kuna asja materjalidest nähtuvalt oli talle see võimalus antud ning kaebuse esitaja on seda ka kasutanud. Samuti on alusetu kaebuse esitaja väide, nagu ei oleks talle olnud selge, millise sisuga tema õigusi puudutav õigusakt võidakse vastu võtta. Teatades kaebuse esitajale kui õigustatud subjektile taotluse esitamisest vara mittetagastamiseks

§ 12

lg 3 punkti 5 alusel, viitasid nii Tallinna Haridusamet kui ka Tallinna Linnavolikogu vastavalt oma kirjas ning otsuses

§ 12lg 2 punktile 5.

Seega ei ole mõistlik eeldada, et kaebuse esitajal kui õigustatud subjektil, keda esindas menetluse käigus vandeadvokaat, puudus arusaam, et haldusmenetlust teostatakse

§ 12lg 3 punktile 5 tuginedes.

Samuti on vaidlustatavas korralduses ära toodud kaebuse esitaja kui õigustatud subjekti vastuväited Metsa tn 38 asuva hoone mittetagastamise kohta, millest nähtub, et õigustatud subjekti seisukoht on ära kuulatud ning seda on korralduse andmisel arvesse võetud. 10. Kaebuse esitaja on leidnud, et vaidlustatud korralduse andmisega on Vabariigi Valitsus rikkunud HMS §-st 4 tulenevat kaalutlusõiguse printsiipi ning et vara tagastamata jätmine ei 7 ole õiglane ega mõistlik ja mitte avalikes huvides, vaid ainult piiratud isikute ringi (34 isiku) huvides.

§ 12

lg 3 punkti sõnastusest tuleneb, et Vabariigi Valitsus lähtub vara tagastamata jätmise otsustamisel kaalutlusõigusest. HMS § 4 lõike 1 järgi on kaalutlusõigus (diskretsioon) haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Vaidlustatud haldusaktiga piirati oluliselt kaebuse esitaja kui õigustatud subjekti õigusi, kui talle otsustati mitte tagastada õigusvastaselt võõrandatud vara, seega tuleb kontrollida, kas Vabariigi Valitsus on korralduse tegemisel järginud HMS § 4 lg 2 nõuet ning kas vaidlustatud korraldus on piisavalt motiveeritud, sh analüüsida, kas Vabariigi Valitsus, kohaldades

§ 12

lg 3 punkti 5, on piisavalt põhjendanud avaliku huvi ülekaalu vara mittetagastamiseks, võrreldes õigustatud subjekti huviga saada vara tagasi. Sellist nõuet

§ 12lg 3 p 5 kohaldamisel on rõhutanud ka Riigikohtu halduskolleegium oma 10.

novembri 1995. a lahendis nr III-3/1-35/95, märkides, et lähtuvalt sätte sõnastusest tuleb õigusaktis põhjendada, millise punktis 5 loetletud objektiga on tegemist, kas ja kuidas tagastamine kahjustab riigi või kohaliku haldusüksuse huve. Nimetatud asjaolusid põhjendamata ei ole võimalik kontrollida, kas Vabariigi Valitsus on korralduse andmisel järginud

§ 12lg 3 punkti 5.

Kohus märgib siinkohal täiendavalt, et

§ 12

lg 3 p 5 annab Vabariigi Valitsusele kindlad kaalutlusõiguse teostamise piirid ja õiguse ning kohus, juhindudes HMS § 4 lõikest 2, kontrollib seda, kas kaalutlusõiguse teostamisel on järgitud nimetatud sättes sätestatud tingimusi. Antud juhul luges vastustaja tagastamata jäetud hoone sotsiaalobjektiks

§ 12

lg 3 p 5 mõttes tulenevalt sellest, et nimetatud hoones asub Tallinna lastesõim „Mõmmik“.

ei määratle sotsiaalobjekti mõistet. Riigikohus on sotsiaalobjekti

§ 12

lg 3 p 5 mõttes defineerinud järgmiselt (22.09.1995 lahend nr III-3/1-19/95): „Nii näiteks on sotsiaalobjektideks koolieelsed lasteasutused, koolid, mitmesugused tervishoiuasutused, turvaja hooldekodud jne.“ Sellest tulenevalt võib Tallinna lastesõime „Mõmmik“ kui koolieelset lasteasutust lugeda sotsiaalobjektiks

§ 12lg 3 p 5 mõttes.

Seega ei ole Vabariigi Valitsus

§ 12

lg 3 punkti 5 alusel antud korralduse andmisel väljunud volituste piiridest HMS § 4 lg 2 mõttes. 11. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et vara tagastamata jätmine ei ole mitte avalikes huvides, vaid on käsitletav ainult 34 isiku huvina. Antud haldusasjas on kaalutlusõiguse teostamise eesmärgiks olnud tagada lastesõime kui koolieelse lasteasutuse säilimine ja toimimine praeguses asukohas. Vabariigi Valitsus on korralduse tegemisel lähtunud vajadusest

§ 12

lg 3 p 5 kohaldamisega tagada kohalikule omavalitsusele võimalus täita talle seadusega pandud ülesandeid, milleks tulenevalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lõikest 2 on muuhulgas linnas koolieelsete lasteasutuste ülalpidamise korraldamine. Nimetatud kohustus on vastavuses avaliku huviga võimaldada antud piirkonnas elavatele lastega peredele kodukoha lähedal lastesõime- või -aiakoht. Ekslik on kaebuse esitaja seisukoht, et antud juhul on vara tagastamata jätmine käsitatav mitte avaliku huvina, vaid piiratud arvu isikute (34 isiku) huvina. Metsa tn 38 hoones asuvas lastesõimes käivaid kuni kolmeaastasi lapsi on küll 34, kuid antud juhul ei ole huvitatud 8 isikutena käsitletavad mitte ainult need lapsed ja nende vanemad, vaid ka on antud piirkonnas lastesõimekoha järjekorras olevad lapsed (vähemalt 97 last) ning nende vanemad. Nagu nähtub vaidlustatud korralduse seletuskirjast, ei ole lastesõime „Mõmmik“ läheduses paiknevates teistes lastesõimedes sellise hulga laste jaoks vabu kohti ja lastesõime sulgemise korral ei suudaks linn tagada nendele lastele võimalust käia lastesõimes elukoha lähedal. Seega on lastesõime säilimiseks olemas ülekaalukas avalik huvi ning Tallinna linnal kui kohalikul omavalitsusel ei oleks lastesõime sulgemise korral võimalik täita talle KOKS § 6 lõikega 2 pandud kohustust. 12. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et Vabariigi Valitsus ei ole teostanud kaalutlusõigust kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. HMS § 4 lõikest 2 kohaselt peab kaalutlusõigus olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, millest tulenevalt peab diskretsiooniotsus olema kooskõlas proportsionaalsuse, võrde kohtlemise ja õiguskindluse põhimõttega. Proportsionaalsuse põhimõte Eesti õiguses tuleneb eelkõike PS §-st 11, mille järgi võib õiguste ja vabaduste piiranguid kehtestada ainult siis, kui need on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud korralduse andmisel ei ole proportsionaalsuse põhimõtet rikutud. Lastesõime säilitamine, nagu eelmises punktis on leitud, on antud juhul avalikes huvides ning sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et otsus selle hoone mittetagastamiseks on antud olukorras kohane ning vajalik. PS §-st 12 tulenev võrdse kohtlemise põhimõte sätestab igaühe võrdsuse seaduse ees. Kaalutlusotsuse tegemisel oleks ebavõrdne kohtlemine erinev kohtlemine ilma kindla vajaduse või põhjenduseta, mis seisneks eelkõige kaalutlusotsuse tegemisel ebaõigele põhjendusele tuginemises. Kuna antud juhul on kaalutlusotsus tehtud tuginedes

§ 12

lg 3 punktis 5 sätestatule ning asjaolule, et lastesõime säilitamine on avalikes huvides, siis leiab kohus, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole vaidlustatud korralduse andmisega rikutud. Õiguskindluse põhimõttest tuleneb usalduskaitse ehk õiguspärase ootuse printsiip, mis antud haldusasjas seisnes õigustatud subjekti ootuses, et talle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse. Samas oli

§ 12lg 3 punkti 5 praeguse sätte mõte sõnastatud juba 1991.

aastal vastuvõetud

esialgses redaktsioonis ning kuna lastesõim oli tagastamata jäetud hoones tegutsenud juba enne

1. aastat, pidi õigustatud subjekt olema endale teadvustanud asjaolu, et hoone võidakse nimetatud sätte alusel jätta tagastamata. Kuna antud juhul ei olnud võimalik täita õigustatud subjekti õiguspärast ootust ning õigusvastaselt võõrandatud hoonet tagastada, siis tuli Vabariigi Valitsusel vastu võtta seaduses ettenähtud haldusotsus ning õigustatud subjekti õiguspärase ootuse mittetagamine kuulub kompenseerimisele rahas.
2. Kaebuse esitaja on ekslikul seisukohal, leides, et õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamisega rikutakse tema PS §-s 32 sätestatud õigust omandi kaitseks. Riigikohus on oma 08.12.1995 lahendis (III-3/1-42/95) märkinud järgmist: „Seega käsitasid nii Omandireformi aluste seaduse kui ka Maareformi seaduse algredaktsioonid õigusvastaselt võõrandatud maad riigi omandina ja isikuid, kellelt maa õigusvastaselt võõrandati, selle maa endiste omanikena. /…/ Seega käsitati õigusvastaselt võõrandatud maad Eesti riigi omandina. Eesmärgiks on seatud selle maa tagastamine, asendamine või kompenseerimine. Võimalik on ka selle maa riigi omandisse jätmine või munitsipaliseerimine.“ Seega ei ole alust kaebuse esitaja seisukohal, et rikutud on PS §-ga 32 tagatud omandiõigust. Seoses kaebuse esitaja viitega Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) protokolli nr 1 sätetele peab kohus vajalikuks märkida, et EIÕK ratifitseerimisel on Riigikogu teinud 9 reservatsiooni, mille kohaselt protokoll nr 1 ei laiene omandireformi seadustele. Seega ei laiene konventsioon selles osas reservatsioonis loetletud omandirefomiseadustele ega ka nende alusel antud haldusaktidele, millest tulenevalt kaebuse esitaja väited konventsioonist ja selle protokollist nr 1 tulenevate õiguste rikkumisele ei ole asjakohased.
3. Kaebuse esitaja ei ole pidanud õiglaseks ega õiguspäraseks mittetagastatava hoone kompenseerimist 2006.aastal selle võõrandamisaegse maksumuse alusel ning on leidnud, et selline sätte näol on korralduses tegemist omandiõiguse põhimõtte rikkumisega. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et vaidlustatud Vabariigi Valitsuse korraldusega ei ole otsustatud kompensatsiooni määramist tagastamata jäetud hoone eest ega määratud kompensatsiooni suurust, viidatud on vaid õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduse §-le
4. Rahandusministeeriumi seletuskiri vaidlustatud korraldusele sisaldab küll Tallinna Maa-ameti hinnangut hoone ja maa kompensatsiooni suuruse kohta, kuid seda ei saa käsitleda kui kompensatsiooni määramist. Kuna kompensatsiooni määramise ja selle suurusega seotud küsimused väljuvad käesoleva kaebuse piiridest, siis kohus nimetatud küsimusi pikemalt ei analüüsi. Eeltoodu alusel leiab kohus, et Vabariigi Valitsus ei ole rikkunud 07.02.2006 korralduse nr 100 vastuvõtmisel kehtivat menetluskorda ega kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Korraldus on õiguspärane ning alused selle tühistamiseks kaebuses toodud motiividel puuduvad. E.P.i kaebus tuleb jätta rahuldamata ning kohtukulud kaebuse esitaja enda kanda. Sirje Tromp kohtunik 10