KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Silvia Truman (eesistuja), Ruth Virkus ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 11.oktoober 2006, Tallinn Haldusasja number 3-02-5 Haldusasi H.-A. T. kaebus Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks ja komisjoni kohustamiseks välja anda haldusakt, millega tunnistada H.-A. T. omandireformi õigustatud subjektiks Harku vallas ** külas asuva endise * maaüksuse osas Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonna- kohtus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised Tallinna Halduskohtu 21.11.2005 otsus haldusasjas nr 3-28/2004 H-A T.i apellatsioonkaebus
- september 2006 Kaebaja H-A T. Vastustaja Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon RESOLUTSIOON Jätta H-A T.i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.11.2005 otsus nr 3-28/2004 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kohtukantselei kaudu teatavakstegemisest. Halduskohtumenetluse seadustiku § 54 alates 01.09.2006 kehtiva redaktsiooni kohaselt esitatakse kassatsioonkaebus otse Riigikohtule, mitte otsuse teinud ringkonnakohtu kaudu, nagu seadus nägi ette varem. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 13.02.2002 esitas H-A T. halduskohtule kaebuse Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni (edaspidi komisjon) tegevusetuse peale. Kaebaja väitis, et esitas 19.11.1991 Harju Maavalitsusele avalduse, milles taotles muuhulgas onule E. R. (ema vend) kuulunud talukoha **s tagastamist. Avaldus registreeriti 19.11.1991 numbri 2182 all ja väljastati selle kohta vastav õiend. Muu tagasitaotletava vara (kaebaja isale J. P. kuulunud krunt * Tallinnas 3-02-5 ning elamu ja krunt * Aegviidus) osas on avaldus ammu lahendatud, Harku vallas ** külas asuva talukoha osas ei ole komisjon seniajani mingit otsust teinud. Aastal 2001 pöördus kaebaja Harku Vallavalitsuse poole saamaks teada, kunas algab ** talukoha tagastamine, kuid talle vastati vallast, et neil sellekohane vara tagastamise toimik puudub. Detsembris 2001 esitatud järelepärimisele vastas Harju Maavalitsus 18.02.2002 kirjaga, et
- aastal ja järgnevatel aastatel Katastriameti poolt koostatud maksualuste maaüksuste nimekirjas puuduvad andmed E. R. või J. P. kuulunud maaüksuste kohta Harku vallas, millest tulenevalt polnud komisjonil võimalust alustada menetlust ** talukoha nõudes. Komisjoni tegevusetus ** talukoha tagasitaotlemise avalduse lahendamisel on õigusvastane. 19.11.1991 avalduses on kaebaja küll ekslikult märkinud ** talukoha endiseks omanikuks oma onu E. R., kuid see ei andnud komisjonile alust avaldust nimetatud vara tagastamistaotluse osas mitte menetleda. Maksualuste maaüksuste nimekirjas on * maaüksuse, kinnistu nr 7797, pindala 11,34 ha omanikuna märgitud A. R., kes oli kaebaja tädi (isa õde). Seega on kaebaja igal juhul õigustatud subjekt kõnealuse ** talukoha osas, küll mitte onu, vaid tädi järgi. Kui komisjonile on jäänud midagi selgusetuks või olid kaebaja esitatud dokumendid puudulikud, oleks pidanud avalduse vastuvõtja asjaolusid täpsustama, tegema kaebajale ettepaneku täiendavate dokumentide esitamiseks või pöörduma vajaduse korral ise dokumentide nõudes arhiivide ja muude riigiasutuste poole. Kaebaja palus kohustada komisjoni välja andma haldusakt, millega tunnistada H-A T. omandireformi õigustatud subjektiks Harku vallas ** külas asuva endise * maaüksuse osas. Vastustaja kaebusega ei nõustunud ja palus selle rahuldamata jätta. Vastuväidete kohaselt ei ole kaebaja tähtaegselt, so kuni 17.01.1992 avaldust ** talukoha tagastamiseks esitanud ega ole ka taotlenud avalduse esitamise tähtaja ennistamist. Kaebaja väide, et 1991 novembris Harju Maavalitsusele esitatud avalduses taotles ta ka nimetatud talukoha tagastamist, ei vasta tegelikkusele. 19.11.1991 avalduses taotles H.-A. T. vaid oma isale J. P. kuulunud Aegviidus asuva vara tagastamist. ** talukohta ja ka * ehituskrunti puudutav osa on avaldusele hiljem juurde kirjutatud teise kirjutusvahendiga. H.-A. T. poolt 19.11.1991 esitatud avalduse kohustuslikus lisas, kus tuli iga õigusvastaselt võõrandatud vara märkida eraldi reale, on õigusvastaselt võõrandatud varana tema poolt märgitud üksnes vara asukohaga * Aegviidus. Nimetatud avalduse alusel koostatud õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus nr 26139 ei ole ühtegi dokumenti, mis käsitleks ** talukohta. Otsitud on ega ole õige kaebaja väide, et avalduse vastuvõtja selgituste kohaselt käsitatakse ** talukohta NSVL sõjaväebaaside alla jäänud maana, mille tagastamise lahendamine toimub hiljem vastavalt seadusandlusele. Sellist seadust novembris 1991 polnud, mistõttu ei saanud avalduse vastuvõtja sellele ka viidata. Avalduste registreerimise raamatust nähtub, et kaebaja on 17.01.1992 esitanud eraldi avalduse P. J. kuulunud * ehituskrundi kohta. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata järgmistel motiividel: Vastavalt ORAS § 16 lg 1 oli omandireformi õigustatud subjektidel õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 17.01.
- Sama sätestab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja hindamise korra (Kord) punkt
- Korra punkti 5 kohaselt esitab taotleja vara tagastamiseks või kompenseerimiseks sama korra lisa 1 kohase kirjaliku avalduse. Korra lisas 1 on toodud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse ja avalduse lisa vormid. Korra lisa 3 kohaselt tuli iga saabunud avaldus vara tagastamise või kompenseerimise kohta kanda omaette järjekorranumbri all avalduste registreerimise raamatusse. Järjekorranumber raamatus on ka avalduse registreerimise numbriks. Avalduse lisa täitmise juhendi kohaselt tuli iga eri liiki vara (maa, elamu, talu, tehas jne) märkida eraldi 2
(6)3-02-5 reale. Juhendi järgi tuli iga avalduse kohta koostada avalduse registreerimise kaart ja vara registreerimise kaart. Asjas kogutud tõendid koosmõjus annavad alust järeldada, et kaebaja ei ole esitanud seaduses sätestatud tähtajaks avaldust ** talukoha tagastamiseks ning ** talukohta puutuv on 19.11.1991 avaldusele hiljem juurde kirjutatud. Et avalduse käsikirjalised sissekanded, mida võib käsitleda juurdekirjutusena, on tehtud erineva värvainega pastapliiatsitega, on tõendamist leidnud Kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskuse 18.03.2005 ekspertiisiaktiga nr DK-006805/910. Tõendid ei kinnita kaebaja väidet, mille kohaselt tegi ta juurdekirjutuse samal päeval 19.11.1991 pärast avalduse vastuvõtja täpsustavat küsimust tagasitaotletava vara koosseisu kohta ja väidetavat selgitust, et Vene sõjaväebaaside all olnud maade tagastamise küsimus lahendatakse hiljem. Juurdekirjutamise aega ei ole küll võimalik tuvastada, kuid see ei saanud olla enne 24.05.1996, kui komisjon võttis vastu otsuse nr 9632, millega tunnistas kaebaja õigustatud subjektiks Aegviidu vallas asuva ehituskrundi A-177 kinnistu nr 6307 ja natsionaliseeritud elumaja osas. Komisjoni otsuses ei ole midagi märgitud ** talu kohta. Asjaolust, et kaebaja ei ole komisjoni nimetatud otsust vaidlustanud, järeldub, et ta on möönnud selle õigsust. Tunnistaja V. A., kes aastatel 1995-1998 tegeles Harju Maavalitsuses omandireformi küsimustega, valmistas ette subjektiotsuseid ja pidas kaustasid Aegviidu ja Harku valdade kohta, ütluste kohaselt oli tema käes mitmeid kordi H.-A. T.i 19.11.1991 avaldus ning sellele ei olnud ** talukohta märgitud. Kaebaja väitis, et tema avaldus registreeriti 19.11.1991 nr 2182 all. Kohtule esitatud avalduste registreerimise raamatust ning tagasitaotletava vara kohta koostatud kaardilt nähtub, et nr 2182 all on registreeritud avaldus vaid Aegviidus asuva elamu tagastamiseks. Tunnistaja A. T., kes võttis vastu, registreeris A.-H. T. 19.11.1991 avalduse ja täitis selle kohta ka vastava kaardi, ütluste kohaselt kanti avalduste registreerimise raamatusse ja kõnealusele kaardile kõik avalduses olevad andmed tagasitaotletava vara kohta ning avalduse esitaja kinnitas oma allkirjaga raamatusse kantud andmete õigsust; kui avaldust hiljem täiendati, siis tehti vastavad täiendused ka raamatus ja taotleja andis ka sellele oma allkirja. Kõnealuses avalduste registreerimise raamatus on järjekorra nr 2182 all kaebaja allkiri selle kohta, et registreeritud on tema avaldus isale kuulunud Aegviidus asuva elamu tagastamiseks ning samast raamatust nähtuvalt on kaebaja 17.01.1992 esitanud tagastamise avalduse isale kuulunud * ehituskrundi kohta (viimase avalduse edastas maavalitsus lahendamiseks Tallinna Linnavalitsusele). Raamatus puudub sissekanne ** talukoha kohta. Tunnistaja ei pidanud võimalikuks kahekordset eksimist, so et ta jättis osa 19.11.1991 avalduses märgitud tagasitaotletavast varast märkimata nii avalduste registreerimise raamatusse kui ka kaardile. Samuti ei kinnitanud tunnistaja A. T. kaebaja väidet avalduste vastuvõtja selgitustest seonduvalt sõjaväebaaside aluse maa tagastamiseks esitatud avalduste hilisemast lahendamisest. Kaebaja esitas 29.01.1996 Tallinna Linnakohtule avalduse põlvnemise tuvastamiseks J. P. kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagasitaotlemiseks ning märkis linnakohtule esitatud avalduses, et ta esitas 19.11.1991 avalduse Harju Maavalitsusele Aegviidu vallas asuva vara tagastamiseks; ** talukoha tagasitaotlemisest ei rääkinud kaebaja linnakohtule esitatud avalduses midagi. Vara tagastamise toimiku nr 26139 lk 18 on Aegviidu Vallavalitsuse poolt 09.11.1995 nõudmisel antud tõend, mille kohaselt on kaebaja esitanud 19.11.1991 avalduse Aegviidu vallas * elamu tagasisaamiseks. Sellest tõendist, mille on allkirjastanud tolleaegne Aegviidu vallavanem A. S., järeldub, et ** talukohta polnud avaldusele märgitud. Kohtus tunnistajana ülekuulatud A. S. ei osanud pika aja möödumise tõttu küll kindlalt väita, kas H.A.T. 19.11.1991 avaldus sisaldas peale Aegviidus asuva vara andmeid ka mujal, sh **s asuva vara tagasitaotlemise kohta, kuid hinnates tema ütlusi koosmõjus vallavalitsuse 09.11.1995 tõendiga saab asuda seisukohale, et tõendi väljastamise ajal ei saanud avaldusel olla andmeid ** talu kohta. Tunnistaja T. P., kes aastatel 1995-1997 töötas Aegviidu vallas maakorraldajana, ütluste kohaselt oli H.-A. T. 19.11.1991 avaldus korduvalt tema käes ning ta ei mäleta, et seal oleks tagasitaotletava vara hulgas olnud märgitud ** talukoht, samuti ei ole ** talukoht 3
(6)3-02-5 kunagi jutuks tulnud. Veel selgitas tunnistaja, et vara tagastamise toimik oli Aegviidu vallas kuni novembrini 2000, millal Harku vald selle välja nõudis. Riigikohtu halduskolleegium on 07.12.2001 otsuses nr 3-3-1-51-01 märkinud, et pärast tähtaja möödumist esitatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse rahuldamine kujutab endast olulist menetlusnormi rikkumist, sest vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamise tähtaja eesmärk oli välistada tagastamist või kompenseerimist juhtudel, kui õigustatud subjekt ei esitanud avaldust õigeaegselt. Korra punktis 4 on sätestatud, et taotleja, kes ei ole esitanud tähtaegselt avaldust vara tagastamise või kompenseerimise kohta, loetakse vara tagastamise või kompenseerimise nõudmisest loobunuks; vara tagastamisel või kompenseerimisel neid taotlejaid arvesse ei võeta, juhul kui avalduse esitamise tähtaega ei ole ennistatud. Kuna kaebaja ei ole esitanud tähtaegselt avaldust ** talukoha tagastamiseks ning tähtaega pole ka ennistatud, siis on alusetud tema etteheited vastustajale Korra rikkumise kohta. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust kaebaja esitatud kaebuse rahuldamiseks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES H.-A. T. palub tühistada esimese astme kohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus tõendeid hinnanud ebaõigesti ning see on viinud ebaõige otsuse tegemisele. Asjas kogutud tõendid ei kinnita vastustaja ja kohtu seisukohta, mille kohaselt on ** talukoha tagastamise taotlus kirjutatud 19.11.1991 avaldusele juurde pärast seaduses sätestatud avalduste esitamise tähtaja möödumist. Kaebaja täiendas avaldust selle esitamise ja registreerimise päeval 19.11.1991 avalduste vastuvõtja täpsustavate küsimuste peale ning võis täiendavad andmed avaldusele kirjutada teise kirjutusvahendiga. Juurdekirjutuse 19.11.1991 kuupäevast hilisem tegemine ei ole tõendatud. Tunnistaja A. T., kes väidetavalt 19.11.1991 kaebajalt avalduse vastu võttis, ei väitnud, et sellele polnud ** talukohta märgitud. Tunnistaja vaid arvas, et ta ei saanud andmete kahte kohta (avalduste registreerimise raamatusse ja kaardile) kandmisel eksida. Nimetatud tunnistaja ütlused on oletuslikud - „ei saanud", „minu arvates", „alati kirjutati" jne ning lähtuvad eeldusest, et kõik dokumendid tuli vormistada nõuetekohaselt. On äärmiselt ebatõenäoline, et tunnistaja suudab meenutada tuhandest ühe, 14 aastat tagasi vastu võetud avaldusega seonduvaid detaile. Ekspertiis (akt DM-0069-05/911) ei kinnita samuti vastustaja oletust selle kohta, et ** talukoha kohta oleks 19.11.1991 avaldusele tehtud juurdekirjutus nimetatud kuupäevast hiljem. Ekspertiis on üksnes tuvastanud, et avalduse tekst on kirjutatud kahe erineva kirjutusvahendiga ning apellant seda ei eitagi. Ka tunnistajate V. A., A. S. ja T. P. ütlused ei kinnita vastustaja ja halduskohtu seisukohta juurdekirjutuse 17.jaanuarist 1992 hilisema tegemise kohta, vaid neist nähtuvad üksnes oletused ja kirjeldused, kuidas tavapäraselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks esitatud avalduste läbivaatamine ja menetlus toimus ning konstateeringud, et kõike tehti selliselt, nagu kehtestatud kord ette nägi. Põlvnemise tuvastamist vajas kaebaja seoses isale kuuluva vara tagasitaotlemisega. Kaebaja isa ei olnud ** talukoha endine omanik, mistõttu puudus vajadus käsitleda ** talukoha tagasitaotlemisega seonduvaid asjaolusid Tallinna Linnakohtule esitatud põlvnemise tuvastamise avalduses. Pealegi sai kaebaja 19.11.1991 avalduse esitamisel avalduse vastuvõtja seletusest aru, et **s asuvat talu ei tagastata seoses sellega, et tegemist on 1939.aastal Nõukogude Liidu poolt rajatud sõjaväebaaside alla jääva maaga ning seetõttu ei lootnudki kaebaja seda maad tagasi saada ega tegelenud aktiivselt selle maa tagastamise küsimusega. Komisjoni 24.05.1996 otsus nr 9632 ei puudutanud ** talu maid, mistõttu polnud kaebajal põhjust seda vaidlustada. Vastustaja alles kohtumenetluses esitas esmakordselt väite selle kohta, et kaebaja pole ** talu tagastamise kohta avaldust tähtaegselt esitanud ning et 19.11.1991 avaldusele on selle vara osas tehtud juurdekirjutus. 18.02.2002 vastuses kaebaja järelepärimisele nähtub komisjoni 4
(6)3-02-5 kinnitus, et ** talumaa osas on avaldus esitatud, kuid menetlus on jäänud algatamata avalduses tagastatava maa omaniku kohta esitatud valeandmete tõttu. Asjaolu, et kaebaja on 19.11.1991 avalduses eksinud ** talukoha endise omaniku märkimises, ei ole aluseks õigustatud subjektiks tunnistamata jätmiseks. Puudub sisuline vaidlus selle üle, et kaebaja vastab MRS § 5 lg 1 p 2 sätestatud õigustatud subjekti tunnustele. Vastustaja leidis, et kohtuotsus on õige ning palus jätta H.-A.T. apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jäi esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde ning leidis jätkuvalt, et tõendatud ei ole kaebaja poolt avalduse tähtaegne esitamine A. R. kuulunud vara tagastamiseks. Tegelikkusele ei vasta apellandi väide, mille kohaselt selgitas avalduse vastuvõtja, et ** talukoha tagastamise küsimus lahendatakse eraldi seaduse alusel. NSV Liidu sõjaväebaaside jaoks sundvõõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise seadus võeti vastu 15.12.1993 ning novembris 1991 ei olnud veel üldse võetud seisukohta baaside alla jäänud maa tagastamisest eraldi seaduse alusel. Kui lähtuda kaebaja väitest ** maa tagastamisest eelpoolnimetatud seaduse alusel, siis jääb selgusetuks, miks ta üle 10 aasta ei tundnud kordagi huvi, kaugel on tema ** talukohta puudutava taotluse menetlemine; seda enam, et aastatel 1995-1996 pöördus ta mitmeid kordi Harju Maavalitsuse poole Aegviidus asuva vara tagastamise küsimuses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Halduskohtus vaieldi ning ringkonnakohtus vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas kaebaja on esitanud tähtaegselt avalduse Harju maakonnas Harku vallas **s asuva õigusvastaselt võõrandatud talukoha A-68 tagastamiseks või mitte. Kaebaja väidab, et esitas sellekohase taotluse 19.11.1991 Harju Maakonnavalitsusele esitatud avalduses; vastustaja väidab, et sellist taotlust 19.11.1991 maavalitsuses vastu võetud ja nr 2182 all registreeritud avaldus ei sisaldanud, vaid et ** talukohta puudutav on avaldusele hiljem juurde kirjutatud. Enne kui pole selgeks vaieldud avalduse esitamise tähtaegsus, pole põhjust arutleda selle üle, kas kaebaja on käsitletav õigustatud subjektina kõnealuse maaüksuse suhtes või mitte. Halduskohus on õigesti märkinud, et ÕVVTK komisjon saab otsustada õigustatud subjektiks tunnistamise ainult tähtaegselt avalduse esitanud isikute puhul; kui isik ei ole tähtaegselt esitanud avaldust vara tagastamiseks, siis loetakse ta vara tagastamise nõudmisest loobunuks ning kui avalduste esitamise tähtaega ei ole ennistatud, siis neid taotlejaid vara kompenseerimisel või tagastamisel arvesse ei võeta. Seadusest ega õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korrast ei tulene, et tähtaegselt avalduse mingisuguse vara tagastamiseks esitanud isikul oleks hiljem õigus seda avaldust tähtaegadest hoolimata laiendada ka igasugusele muule varale. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatakse isik alati konkreetse vara suhtes. Käesoleval juhul on tõendamist leidnud, et 19.11.1991 esitatud avalduses taotles kaebaja oma isale kuulunud Aegviidus asuva majavalduse tagastamist ning 17.01.1992 esitatud avalduses taotles ta samuti isale kuulunud * asuva krundi tagastamist (asendamist). Esimese astme kohus jõudis järeldusele, et kaebaja poolt ** talukoha osas taotluse tähtaegne esitamine ei ole tõendamist leidnud ning selle seisukoha ümberhindamiseks ei ole põhjust ka ringkonnakohtul. Apellandi väitega, et kohus on hinnanud tõendeid vääralt, ringkonnakohus ei nõustu. HKMS § 16 kohaselt ei ole ühelgi tõendil halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu ning kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Käesoleval juhul ongi kohus kujundanud oma seisukoha mitte üksikule tõendile tuginedes, vaid kõiki asjas 5
(6)3-02-5 kogutud tõendeid kogumis hinnates. Apellandi väited ei anna alust tõendeid kogumis teistmoodi hinnata, kui tegi seda esimese astme kohus. Arusaadav on, et aastate tagant ei suuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldusi vastu võtnud ja neid menetlenud isikud avalduste sisu täpselt meenutada, kuid ringkonnakohtul pole alust asuda seisukohale, et kaebajalt 19.11.1991 vara tagastamise avalduse vastu võtnud A. T. jättis Korras sätestatud nõuded täitmata ning osa tagastamise avaldusel märgitud vara kohta andmed registreerimata ja kaardi täitmata, või et Harju Maavalitsuses Aegviidu ja Harku valdade kohta vara tagastamise toimikuid pidanud ja maakonnakomisjonile subjektiotsuseid ettevalmistanud V. A. koostas kaebaja 19.11.1991 avalduse alusel toimiku ja valmistas ette subjektiotsuse Aegviidu vallas oleva vara kohta ja jättis mingil põhjusel need toimingud tegemata samal avaldusel väidetavalt märgitud Harku vallas asuva vara kohta. Vastuseks apellandi väitele, et ekspertiisiaktist ei nähtu juurdekirjutuste tegemise aega, märgib ringkonnakohus, et ekspertiis määrati ja viidi läbi politseiinspektori ülesandel vastuse saamiseks küsimusele: kas 19.11.1991 H.-A. T. poolt esitatud vara tagastamise avaldusel on juurdekirjutusi. Seetõttu ei sisalda ekspertiisiakt tõepoolest vastuseid sellele, millal juurdekirjutused tehti ja millised konkreetsed sõnad on juurde kirjutatud, kuid ekspertiis tuvastas üheselt, et kõnealuse avalduse esimesel leheküljel on eristatav nelja erineva tooniga värvainet ja tekst on kirjutatud vähemalt kahe erineva kirjutusvahendiga. Asjakohane on seejuures märkida, et enne kui vastustaja ei avaldanud kahtlust juurdekirjutuste tegemise osas ja ekspertiis ei kinnitanud seda, ei avaldanud ka kaebaja, et ta on 19.11.1991 avaldusele ** talukoha tagastamise taotluse avalduste vastuvõtja juures juurde kirjutanud. Kaebaja väidab, et Harju Maavalitsuse 18.02.2002 kirjalik vastus kinnitab tema väidet ** talukoha märkimisest avaldusele 19.11.1991 ja seda põhjusel, et kui komisjonil poleks olnud tema avaldust, siis jääb arusaamatuks, kuidas komisjon teadis tema järelepärimise peale maksualuste maaüksuste nimekirju ** osas vaadata ja sealt vastavaid nimesid otsida. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Asja materjalidest nähtub, et Harju Maavalitsusele jaanuaris 2002 (enda väitel detsembris 2001) esitatud järelepärimisele lisas kaebaja ka koopia 19.11.1991 juurdekirjutustega avaldusest ning palus abi oma tädile A. R. kuulunud talu A-68 tagastamisel. Maavalitsuse vastusest saab järeldada, et asjaolude kontrollimisel lähtutigi kaebaja järelpärimises ja sellele lisatud avalduse koopias märgitud andmetest. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellandi kohtukulud tema enda kanda. Kohtunikud Oliver Kask Ruth Virkus Silvia Truman 6
(6)