← Eesti

3-04-451/4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.september 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-451 Haldusasi L.T. kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse 16.novembri 2004 maksuotsuse nr 12-5/206 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 6.mai 2005 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus L.T. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 19.september 2006 Menetlusosalised Kaebuse esitaja L.T., esindaja vandeadvokaat Kersti Kägi Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus, esindaja Heiki Pruul RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Halduskohtu 6.mai 2005 otsus muutmata ja L.T. apellatsioonkaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse teatavakstegemisest, so 29.septembrist

  1. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskuse 16.novembri 2004 maksuotsusega nr 125/406 (kohtutoimiku I kd lk 6-22) määrati L.T.le tasumiseks tulumaksu
  3. aasta eest 149 151 krooni ja
  4. aasta eest 21 227 krooni ning intressi alates 1.juulist 2002 kuni 3-04-451 15.novembrini 2004 summas 88 517 krooni. Maksuotsuse põhjenduste kohaselt on L.T. kasutanud arvelduskontole laekunud summasid oma isiklike kulude katteks. * oli alates 14.oktoobrist 1998 täielikult L.T. kontrolli all. Äriühingul puudus Eestis õigusvõime ja õigussubjektsus. Sellistele tunnustele vastava äriühingu nimel tehtud tehingud ja toimingud tuleb lugeda äriühingut tegelikult kontrollivate isikute tehinguteks või toiminguteks. Tulude deklareerimata jätmine ja välisriigis registreeritud äriühingu arvelduskontot kasutades saadud tulude varjamine on käsitletav maksukohustusest tahtliku kõrvalehoidumisena.
  5. L.T. esitas 20.detsembril 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse ja 31.märtsil 2005 kaebuse täienduse, paludes maksuotsus tühistada. Kaebuse põhjendused: 1) Füüsilise isiku ja juriidilise isiku tulu arvestatakse iseseisvalt käibelt ja maksustatakse eraldi, sõltumata sellest, kas juriidiline isik on ühe või teise füüsilise isiku kontrolli all või mitte. Kaebaja tuluks ei saa lugeda summasid, mis üks juriidiline isik (**) on üle kandnud teise juriidilise isiku (*) pangakontole. TuMS § 22 lg 2 kohaselt on juriidiline isik Eesti residentide kontrolli all, kui neile kuulub kokku vähemalt 50 % juriidilise isiku aktsiatest, osadest, häältest või õigusest juriidilise isiku kasumile. Kaebaja puhul seda ei esine, ka ei ole ta kunagi kellegagi sõlminud lepingu * omandamiseks. 2) Vastustaja ei viita seadusele, millele rajaneb järeldus *-l õigusvõime ja õigussubjektsuse puudumisest. Vaadeldaval ajal kehtinud TsÜS § 134 lõigete 1 ja 2 kohaselt kohaldatakse välismaise juriidilise isiku õigusvõime suhtes selle maa seadust, kus asub tema juhtorgan või kus toimub tema põhitegevus. Vastustaja pidanuks välja selgitama, millise maa seadust kohaldada ja kas see näeb ette õigusvõime mittetunnustamist maksuhalduri suval. Firma majandustegevus ja juhtimine toimusid Moskvas. Pole selge, millisele seadusele põhineb seisukoht, et vastava välismaise äriühingu nimel tehtud tehingud ja toimingud tuleb lugeda äriühingut tegelikult kontrollivate isikute tehinguteks ja toiminguteks. 3) Ebaõige on väide, et *-l puudus majandustegevus ning firma arvelduskontole laekunud summad olid kaebaja isiklikus kasutuses ja seega tema tulu. Kaebaja oli üksnes firma esindaja Eestis. ** tegi *-ga tehinguid ja kandis viimase pangakontole kokku 667 302 krooni. Kaebaja kasutas * pangakontolt võetud summasid firma juhtkonna korraldusel firma vajadusteks. Kõik aruanded ja kuludokumendid raha kasutamise kohta on üle antud ja asuvad firma esinduses Moskvas. Kaebaja nõudmise peale neid ei väljastata, maksukeskus dokumente välja ei nõudnud. 4) Vastustaja pidanuks lähtuma 1998-1999 kehtinud TuMS § 9 lõikest
  6. Firma kontolt võetud raha kasutas kaebaja firma tegevuses. Summad, mis jäid kasutamata, maksis ta firma kontole tagasi. Kaebaja huvides on firma tasunud üksnes 15.veebruaril 1999 haiglas toimunud südameuuringute eest 3 728 krooni.
  7. aastal on kaebaja äriühingu kontolt välja võtnud kokku 378 790 krooni, samas sisse maksnud 557
  8. 38 krooni. Seega ei ole kaebaja ka arvestuslikult konto käsutamisega
  9. aastal tulu saanud. 1998-1999 on kaebaja tasunud sularahas piletite eest lennufirmadele *, *, * ja *, laevafirmale *, majutuskulud hotellides *, *, *, * jt, mobiiltelefoni arved operaatorfirmadele *** ja **** ning tasunud renti * kontoriruumide eest. 5) Maksu määramine on aegunud.
  10. Tallinna Halduskohtu 6.mai 2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused: 1) Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas äriühingul * oli või puudus Eestis õigusvõime ning kas äriühing oli alates 14.oktoobrist 1998 kaebaja täieliku kontrolli all või mitte, kas kaebaja 2

(10)3-04-451 poolt äriühingust sularahas väljavõetud või teistele äriühingutele ülekantud summasid saab pidada kaebaja tulumaksuga maksustatavaks tuluks või mitte. Konsultatsioonifirma ***** ruumidest läbiotsimise käigus leitud * asutamist ja juhtimist puudutavate dokumentide ning A.M.i ja T.M.i poolt maksuhaldurile antud seletuste alusel loeb kohus tuvastatuks, et * on välismaal asutatud äriühing, mille asutamise tellis AS ***** vahendusel T.M. Eestist. Äriühingul oli kaks pangaarvet, millest ******* (hiljem AS ******) olevat arvet käsutasid kuni 13.oktoobrini 1998 T.M. ja A.M., kes vastavalt 1998. aasta märtsist ja sama aasta septembrist alates ei soovinud enam äriühinguga seotud olla ning alates 14.oktoobrist 1998 läks * nimele ******* (******) avatud arvelduskonto allkirjaõigus üle kaebajale. Vastavalt TsÜS (redaktsioonis 10.juulist 1998 – 1.jaanuarini 2000) § 134 lõikele 1 kohaldatakse välismaise juriidilise isiku õigus- ja teovõime suhtes selle maa seadust, kus asub tema juhtorgan. TsÜS § 143 lg 2 sätestas, et kui välismaise juriidilise isiku põhitegevus ei toimu maal, kus asub tema juhtorgan, kohaldatakse selle maa seadust, kus toimub juriidilise isiku põhitegevus. Kuna * asutati T.M.i tellimusel ning äriühingu kahte ainsat pangaarvet nii Eestis kui ka USA-s käsutati Eestist ning firma tegelik juhtimine pidi T.M.ile, A.M.ile ja kaebajale väljastatud volikirjadest nähtuvalt samuti toimuma Eestis, ei saanud * põhitegevus toimuda äriühingu asutamiskohas Belizes ega ka volikirjadele allakirjutanud nn varidirektori asukohas, vaid sai toimuda ainult Eestis, kus asusid äriühingu asutamise tellinud ja äriühingu arvelduskontosid faktiliselt käsutanud isikud. Seega tuleb äriühingule kohaldada Eesti Vabariigi seadust. Alusetu on kaebuse väide, et firma majandustegevus ja juhtimine toimus Moskvas ning et firma praegune esindus on Moskvas, *. Venemaa siseasjade ministeeriumi vastusest maksuhalduri päringule nähtub, et Moskva linna maksumaksjate registris puudub ettevõte *, äriühing eelnimetatud aadressil ei asu ning selle tegelik asukoht on teadmata. Vastavalt TsÜS § 37 lõikele 2 tekib eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime seaduses ettenähtud registrisse kandmisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna * ei olnud Eestis äriregistrisse kantud, puudus tal õigusvõime. Küll oli aga nii õigus- kui ka teovõime kaebajal. Kuna *-l õigusvõime Eesti Vabariigis puudus, tuleb pidada äriühingu nimel ******* sõlmitud arvelduskontolepingut tühiseks ning vaadelda kontosid neid tegelikult käsutanud õigus- ja teovõimelistele isikutele kuuluvatena. Eeltoodust tulenevalt oli kõnealuse konto näol tegemist kaebaja täiendava arvelduskontoga, mida saab tulumaksu määramise seisukohast võrdsustada mistahes kaebaja enda nimele avatud arvelduskontoga. Seega tuleb * lugeda alates kaebaja poolt arvelduskonto allkirjaõiguslikuks isikuks saamisest kaebaja kontrolli all olevaks. Kaebuses viidatud TuMS § 22 lg 2, samuti sama paragrahvi lõige 6 jõustusid alles 1.jaanuaril 2000 ning neid ei saa tagasiulatuvalt * ja kaebaja vahelistele suhetele kohaldada. Kuna on tuvastatud, et *-l puudus Eesti seaduste alusel õigussubjektsus, ei saa teda käsitada ka TuMS § 3 lg 1 kohaselt maksumaksjana, kellel saaks olla Eesti Vabariigi ees mingeid maksukohustusi. Eeltoodust tulenevalt pole tähtsust, kas ja millises ulatuses kuulus kaebajale * aktsiaid, hääli või õigust kasumile. Tähtsust ei oma ka see, kas kaebaja sõlmis või ei sõlminud lepingut äriühingu talle üleandmiseks. Lugemaks kõnealust äriühingut kaebaja kontrolli all olevaks, piisab asjaoludest, et äriühing asutati kaebaja tuttavate T.M.i ja A.M.i tellimisel, selle tegevust juhiti Eestist ning et nimetatud isikud loobusid oma allkirjaõigustest pangas ja andsid selle üle kaebajale. 2) Maksuhaldur on käsitlenud kaebaja isikliku tuluna äriühingult ** aastatel 1998-1999 * arvelduskontole alates 2.novembrist 1998 laekunud summasid, kokku 667 302 krooni ja 50 senti (konverteerituna ameerika dollaritest eesti kroonideks), mis kaebaja on osaliselt sularahas välja võtnud või üle kandnud teistele äriühingutele isiklike kulude katteks. Õige on maksuhalduri seisukoht, et eeltoodud summasid tuleb vaadelda kaebaja isikliku tuluna, millelt kuulub tasumisele tulumaks. Kaebaja ei ole esitanud dokumente, millest nähtuks, et kontolt sularahas väljavõetud summasid ei kasutatud tema isiklikuks tarbeks. Maksuhalduri kogutud tõenditest nähtuvalt on * kontolt tasutud kaebaja isiklikuks otstarbeks AS X, AS Y ja * OÜ 3
(10)3-04-451 arvelduskontodele. Vastustest maksuhalduri teabenõuetele nähtub, et X esitas ettevõttele * liitumistasu arve summas 20 296 krooni kaebaja nimel sõlmitud liitumislepingu alusel ning * tasus selle arve, samuti tasus liitumise eelkokkuleppe alusel esitatud arve summas 88 647.50 krooni (tarbimiskohad * ja * kvartal). AS * vastusest nähtuvalt tasus * kaebaja arved, * ei ole kunagi olnud AS * klient. Samuti on tasutud * OÜ-le * kinnistusiseste veevarustuse ja kanalisatsiooni tööjooniste eest. Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna andmetel on kaebaja * elamumaa omanik, kaebaja vanatädi S.N.ale kuulub aga 7/28 osa kaasomandist * transpordimaale.
  1. aastal kinkis S.N. kaebajale muuhulgas tagastatud maade (*) müügist saadud ja edaspidi saadava raha, samuti volitas kaebajat valitsema ja käsutama kogu volitajale kuuluvat vara. * kinnistu kaasomanikud on volitanud kaebajat neile kuuluvaid mõttelisi osi kinnistust valitsema, käsutama ja nende huve sellega seoses esindama.
  2. aastal on S.N. müünud ½ mõttelise osa endisest */* kinnistust 4 miljoni krooni eest A.L.le. Eeltoodu alusel on tuvastatud, et äriühing tasus arved kaebaja varalistes ja isiklikes huvides seoses talle kuuluva * elamumaaga ning tema vanatädile tagastatud maa */* osalise võõrandamisega kaasnevate vajalike toimingutega (maa kruntimistööd, veevarustusprojektid jne). Eeltoodu, samuti Mustamäe haiglale kaebaja uuringute eest tasumine, kinnitab, et kaebaja omas kontrolli * üle. Väide * majandustegevuse tarbeks tasumisest on paljasõnaline, sest väidet kinnitavad kuludokumendid puuduvad. Kohtule esitatud * kassa sissetuleku order ja * kviitungid kaebaja poolt S.S.i eest tasumise kohta ei tõenda äriühingu majandustegevuse tarbeks tasumist ning selgusetuks jääb S.S.i roll *-s. Seoses väitega, et kaebaja on
  3. aastal äriühingu kontole rohkem sisse maksnud kui välja võtnud, märgib kohus, et tulumaksu määramisel on arvestatud üksnes **-lt laekunud summasid, mitte kaebaja poolt * kontole kantud summasid. Kas kaebaja kantud summad muid laekumisi katavad või ületavad, ei oma käesolevas vaidluses tähtsust. Konto ainukese allkirjaõigusliku isikuna oli tal võimalik enda kantud summad taas sularahas välja võtta. Asjaolu, et
  4. aasta seisuga ületasid kaebaja poolt kantud summad laekunud summasid, ei tähenda seda, et kaebaja makstud raha kasutati hiljem * huvides ja kaebaja isiklik tulu selle võrra vähenes. Nagu juba märgitud, pole ühtegi tõendit raha kasutamise kohta * majandustegevuseks. Arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt tehingud teiste äriühingutega, samuti väljamaksed töötajate palkadeks ja muudeks kuludeks äriühingul puuduvad. Seega ei saa *-d pidada tegutsevaks äriühinguks. Mõned ülekanded **-lt ei tähenda, et * oli reaalselt tegutsev äriühing. Nii A.M.i, T.M.i kui kaebaja enda selgitustest nähtuvalt töötasid nad kõik vaidlusalusel perioodil *** või olid sellega seotud. Seega võib järeldada, et *-d kasutati maksuvaba töötasu saamise eesmärgil. 3) Maksuotsus ei ole aegunud. Otsuses on selgelt põhjendatud, miks maksuhaldur loeb
  5. ja
  6. aasta tulude deklareerimata jätmist ning tulude varjamist maksukohustusest tahtlikult kõrvalehoidumiseks. Kohaldamisele kuulub MKS § 98 lõikes 1 sätestatud 6-aastane aegumistähtaeg. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  7. L.T. apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega tühistada maksuotsus ning teha maksuhaldurile ettekirjutus maksusumma tagastamiseks koos MKS §-s 116 sätestatud intressidega. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohtu järeldus tulude deklareerimata jätmisest pole õige. Kaebajal ei olnud
  8. ja
  9. aastal Eestis TuMS § 9 lg 1 punktides 1-9 nimetatud maksustatavat tulu ning seetõttu ka TuMS § 27 lõikest 3 tulenevat deklaratsiooni esitamise ja TuMS § 29 lõikest 1 tulenevat maksusumma tähtajaks tasumise kohustust. Enne deklareerimise kohustuse tuvastamist tulnuks kohtul tuvastada, kas isikul üldse oli maksustatavat tulu. 4
(10)3-04-451 2) Kohus jättis tähelepanuta, et haldusakti andmisel tugineti kohaldamisele mittekuuluvale TuMS § 9 lg 1 punktile
  1. Maksuotsuses pole asjaolusid, mis tingiksid kaebaja maksukohustuse muutmise vara, väärtpaberite võõrandamisest või õiguste võõrandamisest teenitud kasult. Haldusakti eelnimetatud õiguslik alus on seega vastuolus maksusumma määramise tinginud asjaoludega, mistõttu pole haldusakt üheselt mõistetav ega vasta HMS § 55 lõikele
  2. Eeltoodu tähelepanuta jätmise tõttu ei ole kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. 3) Kohtu järeldus * õiguslikust staatusest on väär. Nimetatud firmat ei kantud Eestis registrisse, kuna seda ei asutatud Eesti seaduste alusel. Samas saab kohtu ja maksuhalduri tuvastustele tuginedes väita, et * oli mitteresidendist äriühing, kellel oli Eestis püsiv tegevuskoht. Seega on kohus, vastupidiselt oma järeldusele äriühingul õigusvõime puudumisest, asunud seisukohale, et üldvolitus sisuliselt võimaldas mitteresidendist äriühingul Eestis majandustegevust arendada. Kohus märkis, et 29.septembril 1997 T.M.ile ja A.M.ile antud üldvolitus on oma sisu ja ulatuse poolest võrdsustatav Eesti Vabariigi äriseadustikust tuleneva äriühingu juhatuse liikme volituste mahuga. 4) Arusaamatu on kohtu järeldus, et üksnes füüsilise isiku õigusvõime ja teovõime võimaldaks juriidilise isiku nimel tehtavate tehingute käsitlemist füüsilise isiku tehingutena. Kohus ei ole õiguslikult põhjendanud, millist tähendust omab asjaolu, et 1998-1999 pidi kaebajal olema nii õigus- kui teovõime, ega analüüsinud, milline õiguslik tagajärg oleks saabunud kaebajale, kui ta poleks olnud teovõimeline. Kohtuotsusest võib järeldada, et piiratud teovõimega isikul ei teki maksustatavat tulu, kuid maksuseadus sellist erandit ei sätesta. 5) Tõendite ebaõige hindamine ja seaduste ebaõige kohaldamine on toonud kaasa ebaõige järelduse maksusumma tahtlikult tasumata jätmise osas. Tahtlus eeldab isiku teadlikku tegevust tulude varjamise eesmärgil. Maksuotsuse deklaratiivne avaldus isiku tahtlikust käitumisest ei ole kooskõlas tegelike asjaoludega. Tahtlikku tegevust kaebaja käitumises ei ole tuvastatud ja seetõttu pole MKS § 98 lg 1 kohaldamiseks alust. Maksuotsuse tegemiseks ettenähtud 3-aastane tähtaeg oli möödunud. 6) On tõendatud, et * asutamise tellis T.M., kes tegutses ** huvides. AS ***** arvet ei tasunud kaebaja, vaid ringkonnakohtule esitatud ülekandeid tõendavatest dokumentidest nähtuvalt **. Viimane sai aktsiate omanikuks. Kaebaja ei olnud ** omanikuks. Samuti kinnitas T.M., et ** kandis *-le raha majanduskulude katteks. Tõendeid selle kohta, et ka kaebaja oli seotud **-ga või et ta kuulunuks *-d asutada soovinud isikute hulka, pole maksumenetluses kogutud. Maksuameti ja kohtu järeldus, et **-lt laekunud raha ei ole kaebajale makstav kuludehüvitis, tugineb üksnes *-l majandustegevuse puudumisele Eestis. Samas ei ole kahtluse alla seatud ** majandustegevust, seega oli maksjaks majandustegevust arendav äriühing. Pole tõusetunud küsimust, et ** oleks olnud kaebaja kontrolli all, mis võimaldanuks oma äranägemisel teha ülekandeid * kontodele, et kasutada saadud raha oma huvides. Seega on ebaõige järeldada, et * oli kaebaja kontrolli all või muul viisil temaga seotud. 7) Allkirjastatama 18.septembri 1998 volikiri kaebajale tõendab veelkord, et kaebaja ei olnud * aktsiate omanik, samuti et talle ei olnud antud volitusi äriühingu nimel tegutsemiseks. Allkirjaõigus pangas ei ole samastatav * juhtimisõiguse omandamisega või õigusega teha äriühingu nimel tehinguid või kanda äriühingu õigusi või kohustusi. A.M. on kirjutanud avalduse, milles palub aktsepteerida * üleandmist, kuid pole tõendeid, et tema ja T.M. oleksid aktsiad kaebajale üle andnud. Kuna aktsiate üleandmine pole tõendatud, on järeldus * kaebaja kontrolli all olekust alusetu. Kohus omistas äriühingu õigused ja kohustused kaebajale alusetult. 8) Maksu- ja kohtumenetluses kaebaja kinnitas, et * pangakontodele ülekantud summad olid oma sisult rahaline hüvitis seoses äriühingu majandustegevusega. Töötasu kaebajale ei 5
(10)3-04-451 makstud, hüvitati kõik kulutused, mis olid seoses sõitudega. Ülekannete sisuks on märgitud „teenuste eest“ või „teenus vastavalt arvele“. 9) Kaebaja viitas maksumenetluses maksuhalduri kohustusele koguda asjas ka maksukohustust vähendavaid tõendeid, sh rahvusvahelise ametiabi korras. Maksuhaldur lähtus üksnes maksukohustust suurendavatest tõenditest ja leidis maksumaksja selgitused olevat ebausaldusväärsed. Kaebaja teatas maksuhaldurile ** poolt säilitatavate * dokumentide asukoha Moskvas, *. Maksuhalduri järelepärimine oli sisult vale ja sellele ei saanudki tulla kaebaja ütlusi kinnitavat või asjaolusid selgitavat vastust. Kuna maksuhaldur teadis, et ülekanded tegi **, siis tulnuks esmalt nõuda nimetatud äriühingult välja * kuludega seotud dokumendid, sõidupiletid, majutuskulu dokumendid jne. Ka kaebaja nimi oli järelepärimises kirjutatud valesti. Kohus ei hinnanud maksuhalduri tegevust tõendite kogumisel. 10) Tõendamiskoormuse täitmiseks ja halduskohtu järelduste ümberlükkamiseks pöördus kaebaja veelkord ** poole eesmärgiga võimaldada tal Moskvas * asuvast ** arhiivist ära viia *-le antud korraldused, tõendamaks pangaülekannete sisu ja seotust kaebajale välja makstud summadega. Moskvast saadud dokumendid (garantiikirjad ja korraldus) ning 11.juuni 1997 leping */* kinkimise kohta M.L.ile tõendavad, et ** hüvitas * vahendusel kaebaja poolt tehtud kulud ja sularaha sissemaksed, kusjuures viimati nimetatud leping seondub kaebajale 606 113.60 krooni hüvitamisega. Teise isiku (**) ettevõtluse tarbeks tehtud kulude hüvitamine ei ole füüsilise isiku tulu TuMS § 9 lg 1 p 1 mõttes.
  1. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. 1) Vaidlustatud maksuotsuse ja kohtuotsusega on tuvastatud isiku maksukohustuse olemasolu. Tuvastatud asjaolude kajastamise järjekord kohtuotsuses ei oma tähtsust. 2) Maksusumma määramise aluseks on tulumaksuseaduse regulatsioon, kus käsitatakse kõigist tuluallikatest saadud tulu. Kontrolli raames ei tuvastatud, et kaebaja oleks saanud muud tulu peale * arvelduskontole laekunud summade. Seega on maksuotsuses õiguspäraselt viidatud TuMS § 9 lõikele 1, mille kohaselt on residendist maksumaksja tulu maksustamisperioodil kõigist tuluallikatest saadud tulu. 3) Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohtadega * õiguslikust staatusest. Õige on kohtu ja maksuhalduri tõlgendus, mille kohaselt tekib välismaal registreeritud äriühingu maksukohustus juhtorgani asukoha järgi, so Eestis. Seisukohta kinnitab Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-1-1-120-03, p
  2. 4) Väited olukorra kohta, kus isiku teovõime on piiratud, pole asjakohased. Maksuhalduril puudub alus kahelda selles, et kaebaja oli kontrollitud perioodil teovõimeline. 5) Kohus on tuvastanud kaebaja tahtliku tegevuse. Maksumenetluses tuleb tahtluse hindamiseks vaadelda asjaolusid, mille alusel on maksukohustus kujunenud. Kaebaja maksustamise alus seisneb offshore ettevõtte kasutamises maksuvaba tulu saamiseks. Kaebaja omas reaalselt kontrolli * arvelduskontodel toimuvate tehingute üle. 6) Asjakohatud on väited selle kohta, et * asutamise tellis T.M., kes tegutses ** huvides; et viimane sai aktsiate omanikuks ja kaebaja ei olnud ** omanik, omanikud olid Venemaal; et pole kogutud tõendeid tuvastamaks kaebaja seotust viimatinimetatud äriühinguga. Maksuhaldur ei pea käesolevas vaidluses tuvastama raha päritolu. Oluline on tulu saamine ja see, et tulu saajaks oli kaebaja. Maksumenetluses ei kontrollitud mitte **-d, vaid kaebaja valduses olnud offshore ettevõtet. Kaebaja ei esitanud ühtegi usutavat ja kontrollitavat versiooni, mille alusel saaks väita, et tegemist ei olnud tahtliku tulu varjamisega. Arusaamatu ja vastuoluline on väide, et kaebaja ei olnud **-ga seotud, sest halduskohtus väitis kaebaja, et 6
(10)3-04-451 ta töötas nimetatud ettevõttes. Väited, et ** oli majandustegevust arendav äriühing, mis ei olnud kaebaja kontrolli all, ei seondu väitega, et * ei olnud kaebaja kontrolli all. Kaebaja omas kontrolli * arvelduskontol olnud raha üle ja sai seda oma äranägemisel kasutada. Dokumentide puudumine kaebaja seotusest **-ga ei muuda fakti, et kaebaja sai tulu * arvelduskontole laekunud summade näol. Dokumendi esitamine selle kohta, et AS-le ***** tasus * asutamise eest **, ei muuda maksuhalduri järeldusi. 7) Väidete osas, mis puudutavad kaebajal aktsiate ja äriühingu nimel tegutsemiseks volituste ning sellest tulenevalt äriühingu üle kontrolli puudumist, jääb vastustaja seisukoha juurde, et õige on kohtu ja maksuhalduri tõlgendus, mille kohaselt tekib välismaal registreeritud äriühingu maksukohustus juhtorgani asukoha järgi, so Eestis. 8) Kinnitamaks väidet, et * pangakontole kantud summad olid oma sisult rahaline hüvitis seoses äriühingu majandustegevusega, ei ole esitatud dokumentaalseid tõendeid, mistõttu on väide väheusutav. Samas näitavad maksumenetluses kogutud tõendid, et tegemist oli kaebaja maksustatava tuluga. 9) Vastustaja möönab, et kaebaja nimi oli päringus kirjutatud valesti, kuid sellel pole tähtsust, sest kaebaja osutatud aadressil ei asunud *-d. Kaebaja ei seostanud maksumenetluse ajal *-d **-ga, vaid ütles, et * asub Moskvas (28.augustil 2004 saabunud eriarvamus). 10) Apellatsioonkaebuses toodud versioon kulude hüvitamisest on esitatud esmakordselt ja see on vastuolus kaebaja poolt varem esitatud versioonidega. Esitatud dokumentide seotust kaebaja maksukohustusega pole võimalik kontrollida.
  1. aasta keskel koostatud leping ja korraldus ei seondu kontrollitava perioodiga. * loodi alles
  2. aasta septembris. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis viitaksid ** nimel tehtud kulutustele. Kuna kaebaja on menetluse kestel oma selgitusi pidevalt muutnud, on need väheusutavad. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Apellatsioonkaebuse väited ei anna kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. Halduskohus ei ole ebaõigesti hinnanud tõendeid, vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ega rikkunud kohtumenetluse norme. Halduskohtu otsuse ja maksuotsuse tühistamiseks ei anna alust ka apellatsioonimenetluses kaebaja poolt esitatud täiendavad tõendid. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata ning vastuseks apellatsioonkaebusele märgib järgmist.
  4. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, et kohtu käsitlus vaidluse esemest pole õige ning et kohus on esmalt tuvastanud deklareerimiskohustuse ja seejärel asunud tuvastama, kas tulu tekkis. Vaidlusküsimust määratlevat kohtu põhjenduste lõiku tervikuna vaadeldes on ilmne, et kohus on pidanud silmas vaidluse puudumist selles, et kaebaja ei esitanud tuludeklaratsiooni, mitte selles, kas ta sai maksustatavat tulu ja rikkus selle deklareerimise kohustust.
  5. Asjaolu, et vaidlustatud maksuotsuses viidatakse õigusliku alusena lisaks TuMS § 9 lg 1 punktile 1 ka punktile 3, mis käsitleb kasu vara, väärtpaberite ja õiguste võõrandamisest, ei muuda maksuotsust mitmeti mõistetavaks ja kontrollimatuks ega ole sisult õiguspärase haldusakti tühistamise aluseks. 7
(10)3-04-451
  1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu käsitlusega * õiguslikust staatusest. Halduskohus on oma seisukohta selgitanud piisava põhjalikkusega. Kohus ei pidanud otsuses analüüsima, milline õiguslik tagajärg saabunuks kaebajale siis, kui ta poleks olnud teovõimeline. Kohus ei pea otsuses esitama arutlusi, mis ei puutu asjasse. Apellatsioonkaebuse väited, et AS ***** arve tasus **, et nimetatud äriühingu majandustegevust ei ole kahtluse alla seatud ega tõstatatud küsimust selle äriühingu kaebaja kontrolli all olekust, samuti et puuduvad tõendid kaebaja poolt * aktsiate omandamise või 18.septembri 1998 allkirjastamata volikirjas märgitud mahus volituste olemasolu kohta, ei kummuta kohtu poolt tõendite kogumi põhjal tehtud järeldusi, et * oli faktiliselt kaebaja kontrolli all, et tegemist ei olnud tegutseva äriühinguga ning et konsultatsioonifirma ***** vahendusel soetatud *-d kasutati maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil. Isegi kui ** ülekanded ei toimunud kaebaja äranägemisel, ei tähenda see, et kaebaja ei saanud kasutada * kontole laekunud raha oma äranägemisel. Asjas on kohtu poolt viidatud dokumentidega tõendatud, et kaebaja kasutas raha oma huvides.
  2. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et maksuhaldur on jätnud täitmata kohustuse koguda asjas maksukohustust vähendavaid tõendeid ja et kohus on jätnud maksuhalduri tegevuse tõendite kogumisel hindamata. Maksuhalduri võimalus koguda tõendeid sõltub muuhulgas sellest, kuidas maksukohustuslane täidab kaasaaitamiskohustust. Kui maksukohustuslane esitab versiooni raha kasutamisest äriühingu huvides või raha saamisest kuluhüvitisena, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse väiteid kontrollida. Kaebaja on tõepoolest märkinud 5.märtsil 2004 maksuhaldurile antud seletuses (I kd lk 253), et Moskva firma aadress oli * tänav, kusjuures maja numbrit kaebaja ei mäletanud. Samas on ta maksumenetluses läbivalt pidanud vajalikuks andmete saamist *-lt aadressil Moskva, * (kaebaja vastus teabe andmise ja dokumentide esitamise korraldusele I kd lk 201, kaebaja järelepärimine *-le ja järelepärimise tõlge I kd lk 218-219, kaebaja vastuväide kontrollaktile I kd lk 234). Ka halduskohtule esitatud kaebuses heidetakse maksuhaldurile ette asja lahendamist ilma, et oleks välja nõutud firma esinduses Moskvas, * asuvaid dokumente. Maksuhaldur on püüdnud saada Vene Föderatsiooni asjaomase organi kaudu *-lt kaebaja väidete kontrollimiseks informatsiooni (14.oktoobri 2004 järelepärimine I kd lk 275-276) ning pärast vaidlustatud maksuotsuse tegemist Vene Föderatsiooni siseasjade ministeeriumilt vastuseks saabunud teave (vastused ja tõlked II kd lk 26-29) oli kohtu käsutuses. Kohtul oli võimalik kontrollida maksuotsuse sisulist õiguspärasust kaebaja poolt maksumenetluses osutatud allikast pärineva teabe põhjal. Asjaolu, et maksuhalduri järelepärimises eksiti kaebaja nime kirjutamisel ühe tähega, ei oma määravat tähtsust. Kaebaja nime korrektne kirjutamine ei oleks saanud tuua kaasa teistsuguse sisuga vastust. Väidet uurimisprintsiibi rikkumisest maksuhalduri poolt seoses ** poole pöördumata jätmisega, sh rahvusvahelise ametiabi korras, ei ole halduskohtus esitatud. Samas ei saa see väide käesolevas maksuvaidluses enam olla ka aktuaalne, sest kaebaja on väidetavalt tutvunud Moskvas, * 12 asuvas ** arhiivis säilitatavate dokumentidega ning on esitanud kõnealuste pangaülekannete sisu väidetavalt tõendavad dokumendid ringkonnakohtule.
  3. Maksumenetluses ja esimese astme kohtus väitis kaebaja, et * kontolt võetud summasid kasutas ta * huvides või et tegemist oli kaebaja poolt tehtud kulutuste hüvitamisega (kulutused seoses sõitude ja külaliste vastuvõttudega, telefoniarved, renditasu). Maksumenetluses on kaebaja väitnud sedagi, et * andis S.N.le laenu. Maksuhalduri ja halduskohtu seisukohta, et kaebaja kasutas kontolt võetud sularaha ja tegi ülekandeid enda huvides, ei ole 8
(10)3-04-451 apellatsioonimenetluses kummutatud. Peale kaebaja paljasõnaliste seletuste puuduvad asjas tõendid, et kaebaja kasutas * arvelt võetud või üle kantud summasid * või ka ** huvides või et laekunud raha olnuks kuluhüvitis. Apellatsioonimenetluses esitas kaebaja versiooni, et * arvelduskontole kandis ** raha kaebaja poolt
  1. aasta juunis viimatinimetatud äriühingu huvides kaebaja esindatu arvel tehtud kulutuse hüvitamiseks: nimelt maksti kaebajale väidetavalt * konto kaudu välja kaebaja poolt S.N.a esindajana M.L.le kingitud kinnistu mõttelise osa väärtus summas 606 113 krooni ja 60 senti, kusjuures selle kinnisvara sai M.L. tegelikult tasuna **-le osutatud õigusabi eest. Väite tõendamiseks esitati ringkonnakohtule ** hüvitamise garantiid 11.juunist 1997 ja 11.septembrist 1998, ** finantskorraldus ning 11.juuni 1997 leping, millega S.N. oma esindaja L.T. isikus kinkis M.L.ile 1/14 mõttelise osa kinnistust asukohaga */*. Ringkonnakohtu hinnangul ei põhista kaebaja poolt esitatud tõendid apellatsioonkaebuses esitatud versiooni ja see pole ka usutav. Isegi kui nõustuda kaebajaga, et **-l oli kaebaja ees garantiikirjadest tulenev kohustus hüvitada ja *-l finantskorraldusest tulenev kohustus maksta kaebajale välja M.L.ile
  2. aasta juunikuus kingitud kinnistu mõttelise osa väärtus, pole esitatud tõendite põhjal võimalik järeldada, et selle kohustuse täitmine oleks mingil viisil seotud
  3. aasta lõpus ja
  4. aasta alguses ** poolt tehtud ülekannete ning kaebaja poolt seejärel sularahas välja võetud või üle kantud rahaga. Ülekannete selgitus (teenuste eest), üldsõnalised garantiikirjad ja dateerimata finantskorraldus ei kinnita, et kõnealune kohustus üldse täideti ning kui täideti, siis nimelt väidetud ajal ja viisil. Pelgalt asjaolu põhjal, et vaadeldaval perioodil * arvele **-lt laekunud summa (kokku 667 302 krooni) ning finantskorralduses ja kinkelepingus märgitud summa (606
  5. 60) on samas suurusjärgus, ülekannete sisu kohta järeldusi teha ei saa. Lisaks väidete tõendamatusele pole kaebaja versioon ka usutav, kuna see on esitatud esmakordselt alles apellatsioonimenetluses. Isegi kui eeldada kaebaja väidete õigsust, et garantiikirjad ja finantskorraldus pärinevad Moskvas asuvast ** arhiivist ning ei olnud kaebajale varem kättesaadavad, pole mõistlikku põhjust, miks ei saanud kaebaja esitada väidetavalt tõest versiooni ja tema käsutuses olnud kinkelepingut maksumenetluses. Olukorras, kus väidetav kuluhüvitis kataks valdava osa kaebaja tuluna maksustatud summast, ei sisenda väite õigsuses veendumust selgitused, et varem ei peetud kinkelepinguga seonduvat asjassepuutuvaks. Pigem kinnitab kinkelepingu esitamine alles ringkonnakohtus seda, et leping ei puutugi asjasse ega ole vaadeldavate laekumistega seotud.
  6. Maksuotsuses asuti seisukohale, et kaebaja poolt
  7. ja
  8. aasta tulude deklareerimata jätmine ja välisriigis registreeritud äriühingu * arvelduskontot kasutades saadud tulude varjamine on käsitatav maksukohustuslase tahtliku tulumaksukohustusest kõrvalehoidumisena. Tahtlus väljendub teadlikus tegevuses saadud tulude deklareerimata jätmisel. Seisukoht tugineb maksuotsuses toodud asjaoludele, viidatud dokumentidele, muudele kogutud tõenditele ja nende kogumis hindamise tulemusel tehtud ning maksuotsuses kirjeldatud järeldustele. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduri ja halduskohtu seisukohaga, et maksuotsuses märgitud nõue ei olnud aegunud, sest MKS § 98 lg 1 sätestab maksunõude aegumise kuueaastase tähtaja maksusumma tahtliku tasumata jätmise korral. Tahtlus ilmneb maksuotsuse aluseks olevatest asjaoludest, mille esinemine on leidnud kohtuliku kontrolli käigus kinnitust. 9
(10)3-04-451 13. Ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks ja seetõttu jääb kaebaja taotlus kohtukulude väljamõistmiseks rahuldamata ja kaebaja kohtukulud jäävad tema enda kanda. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.