KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Silvia Truman ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2006, Tallinn Haldusasja number 3-06-317 Haldusasi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus V.Si väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 2006. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus V.Si apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 14. juuni 2006 Menetlusosalised Apellant V. S (S) Vastustaja Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 2006. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 21. juunil 2006. Kassatsioonkaebus peab hiljemalt tähtaja viimasel päeval olema jõudnud kohtusse (tsiviilkohtumenetluse seadustiku uue redaktsiooni § 62). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. V.S on Vene Föderatsiooni kodanik. Siseministri 26. juuli 2001. a käskkirjaga nr 322 keelduti apellandile tähtajalise elamisloa pikendamisest. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) tegi 14. juulil 2003 apellandile ettekirjutuse Eestist lahkumiseks 59 päeva jooksul, sundtäitmise tähtajaga 10. september 2003. Apellant Eestist ei lahkunud ja vaidlustas ettekirjutuse halduskohtus. Esitatud kaebus ja hilisem apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Riigikohus jättis 2. detsembril 2004 kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. 2. Tallinna Halduskohtu 22. detsembri 2005. a otsusega paigutati apellant väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 22. veebruarini 2006. Apellandil puudus kehtiv reisidokument, mistõttu ei olnud võimalik tema väljasaatmist 48 tunni jooksul täide viia. 3-06-317 3. KMA palus pikendada V. S väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-le 25. 4. Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 2006. a otsusega rahuldati KMA taotlus ja pikendati V. S väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 19. juunini 2006. Kohus leidis, et apellandil puudub jätkuvalt seaduslik alus Eestis viibimiseks ja ta kuulub Eestist väljasaatmisele. Eesti riik on teinud kohaseid jõupingutusi väljasaatmise täideviimiseks ning väljasaatmismenetlus on viibinud Vene Föderatsiooni võimude tegevusetuse ja väljasaadetava enda seaduserikkumise tõttu. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine alates 22. detsembrist 2005 on proportsionaalne sunnivahend kallutamaks väljasaadetavat kaasa aitama väljasaatmise täideviimisele. Isiku 4—6 kuuline kinnipidamine seadusliku väljasaatmiskohustuse täideviimiseks ei ole vastuolus põhiseaduse § 20 p-ga 6. Seetõttu jääb taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata. V. S puudub kehtiv reisidokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine ei ole võimalik. Elamisloa andmisest keeldumise ja Eestist lahkumise kohustuse õiguspärasus on läbinud kohtuliku kontrolli ja uue elamisloa taotluse menetlemine ei tekita seaduslikku alust riigis viibimiseks. Kuna väljasaadetaval ei ole õigust Eesti Vabariigi territooriumil viibida, ei saa KMA talle väljasaatmise asemel teha seadustamisettekirjutust. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. V. S apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Apellant põhjendab taotlust järgmiselt:
- a)Apellant on kauaaegne Eesti elanik, kes on elanud siin koos perekonnaga peaaegu 30 aastat. Alates 1976. aastast omab ta alalist sissekirjutust. Lastel ja abikaasal on alaline elamisluba. Apellandil on legaalne sissetulekuallikas. Apellant on sõjäväepensionär ja 1994. a rahvusvahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil (edaspidi kokkulepe) subjekt ning sai 1996. aastal elamisloa viieks aastaks.
- b)Vene Föderatsiooni presidendi 8. juuli 1994. a seadluse nr 1486 „Reservi arvatud või erru läinud Venemaa sõjaväelaste eluasemega tagamise programmi realiseerimisest USA Valitsuse poolt antud garandi (tasuta subsideerimine) arvelt“ p-de 1 ja 2 kohaselt antakse eluase humanitaarabina ja juriidiliselt ei ole see seotud Venemaa ja Eesti vahel 1994. aastal sõlmitud kokkuleppega. Eestis Vene Föderatsiooni saatkonna juures asuva pensioniosakonna kaudu oli teada, et erru läinud sõjaväepensionäridele tagatakse eluase vastavalt Vene Föderatsiooni seadusandlusele. KMA aga inkrimineerib korteri saamist.
- c)Apellandiga sarnases õiguslikus olukorras elab Eestis veel 115 sõjaväepensionäri perekonda.
- d)Väljasaatmiskeskuses kinnipidamisega rikutakse euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 8, põhiseaduse (PS) § 26 ja § 27, direktiive 2003/86/EÜ ja 2003/109/EÜ. Vene Föderatsioon on pööranud Eesti Vabariigi tähelepanu kokkuleppe rikkumistele. Eesti Vabariigi 2. veebruari 2004. a märgukirjas nr 8.2/156 tunnistatakse kokkuleppe tõlgendamise ja rakendamisega seonduvate probleemide olemasolu. 6. KMA vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Seisukohta põhjendatakse järgmiselt:
- a)Apellandi era- ja perekonnaeluga seonduvaid küsimusi selgitati põhjalikult Riigikohtu 17. aprilli 2003. a otsuses nr 3-3-1-16-03, samuti lahati kokkuleppe tõlgendust ja abiprogrammi kaudu saadud korteri küsimust. Asjaolud, mille alusel apellant taotleb väljasaatmiskeskusest vabastamist, muutunud ei ole. Välisministeeriumi 23. novembri 2002. a vastuses Vene Föderatsiooni Suursaatkonna noodile nr 68-n leiti, et Eesti Vabariik tõlgendas ja rakendas kokkulepet alates selle ratifitseerimisest 20. detsembrist 1995 ühetaoliselt, pidades kinni rahvusvahelise õiguse, s.h Viini konventsiooni art 31 sätetest. 2
(4)3-06-317
- b)Nii apellandi tütar kui ka abikaasa poeg on täisealised, seega ei ole apellandil takistatud perekonnaelu elamine Vene Föderatsioonis.
- c)Asjaolu, et Eestis on väidetavalt veel 115 perekonda sarnase saatusega, kelle suhtes ei ole tarvitusele võetud sunnivahendeid riigist väljasaatmiseks, ei kujuta endast võrdsusõiguse rikkumist. Isik ei saa võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes nõuda, et riik jätaks tema õigusvastase käitumise lõpetamise abinõud tarvitusele võtmata.
- d)KMA alustas apellandile reisidokumendi taotlemist. Kuna aga apellant ei soovi uue reisidokumendi saamiseks KMA-ga koostööd teha, on väljasaatmise täideviimine veninud. Kinnipidamist ei ole põhjustanud riigipoolne käitumine, vaid isiku enda soovimatus Eesti Vabariigist lahkuda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse muutmiseks alust. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata halduskohtu seisukohti käesolevas asjas. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku §-st 17 ei pea kohus uuesti käsitlema ka asjaolusid, mis on tuvastatud varasemate jõustunud kohtuotsustega samade protsessiosaliste vahel, kui uued asjaolud või argumendid ei anna alust kahelda varasemate kohtulahendite õigsuses. Ringkonnakohus jääb enda korduvalt väljendatud seisukoha juurde, et kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamise ajal selgub asjaolude muutumise tõttu, et isik ei ole enam väljasaadetav, nt seetõttu, et väljasaatmine on faktiliste või õiguslike takistuste tõttu muutunud perspektiivituks (VSS § 14 lg 4 p 2), puudub VSS § 25 kohaselt alus isiku edasiseks kinnipidamiseks. Kaebaja seisundis ei ole vahepealse kinnipidamise ajal ilmnenud asjaolusid, mis välistaksid tema väljasaatmise. Enamikke apellandi väiteid on kohtud varasemates haldusasjades korduvalt hinnanud. 8. Kaebaja poolt apellatsiooniastmes esitatud keskse argumendina väärib lähemat käsitlemist üksnes EL Nõukogu 22. septembri 2003. a direktiiv nr 2003/86/EÜ perekondade taasühinemise õiguse kohta. See direktiiv sätestab kolmanda riigi kodanikest perekonnaliikmetele õiguse ühineda Euroopa Liidu liikmesriigis, juhul kui üks neist (perekonna taasühinemist taotlev isik) elab seaduslikult liikmesriigis ja on täidetud muud taasühinemise tingimused. Protsessiosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et apellandi abikaasa elab Eestis seaduslikult ja apellandil on seega tulenevalt direktiivi art 4 lg 1 p-st „a“ alus taotleda Eestis elamisluba. Ringkonnakohus nõustub KMA seisukohaga, et eelpoolnimetatud õigus ei välista apellandi väljasaatmist käesoleval ajal. Elamisloa taotlemise õigusest ja ka taotluse esitamisest ei tulene õigust elada Eestis enne elamisloa andmise otsustamist. Väljasaatmine võiks ringkonnakohtu hinnangul osutuda ebaproportsionaalseks, kui juba käesoleval hetkel oleks ilmselge, et kaebajale tuleb elamisluba anda. Sellise olukorraga antud juhul tegemist ei ole. Taasühinemisdirektiivi art 6 lg 1 kohaselt võib liikmesriik pereliikme taotluse tagasi lükata seoses avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahva tervisega. Apellandile on varasemalt elamisloa andmisest keeldutud ja talle on tehtud Eestist lahkumise ettekirjutus seoses sellega, et apellant oli välislepingutest tulenevalt kohustatud Eestist lahkuma Eestit okupeerinud riigi relvajõudude koosseisus. On ilmselge, et relvajõudude lahkumine oli vajalik Eesti Vabariigi julgeoleku tagamiseks. Üksiku sõjaväelase riiki elamajäämise mõju julgeolekule võib olla väike, kuid sellele vaatamata on ka tema riigist lahkumiseks kohustamine hõlmatud eesmärgiga kaitsta riigi julgeolekut tervikuna. Apellant on ise viidanud sellele, et temaga sarnases olukorras olevaid isikuid on Eestis teisigi. Neist lähtuv potentsiaalne oht võib 3
(4)3-06-317 kumuleeruda ja omandada reaalse iseloomu. Kohtul ei ole seega hetkel alust eeldada, et apellandile antakse elamisluba igal juhul. Ivo Pilving Silvia Truman Ruth Virkus 4
(4)