Obsah (4)

§ 61§ 58§ 65§ 66

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Egon Konsand, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 2. mai 2006 Tartu Tsiviilasja number 2-01-82 Tsiviil

§ 61lg 2 kohaselt peab tahe olema kujunenud tegelikke asjaolusid teades ja neist õiget ettekujutust omades. Ts

ÜS § 61 lg 3 kohaselt peab tahteavaldus vastama isiku vabalt kujunenud tegelikule tahtele; tahteavalduse vastavust tahtele eeldatakse. Asjakohatud on hageja väited, et tema tahe ei kujunenud allkirju andes välja täiesti vabalt tegelikke asjaolusid teades ja neist õiget ettekujutust omades ning allkirju andes ei esitatud talle selgitusi ega arvestusi. Hagejale pidid olema teada lepingute tingimused ning ta nõustus kostja poolt lepingu alusel esitatud summadega. Tähtsust ei oma asjaolu, et dokumendid valmistas ette kostja. Tõendamata on täitemenetluse ajal hageja halb tervislik seisund, kogenematus, asjatundmatus, lihtsameelsus ning allkirjade andmine ja täitemenetlusega nõustumine tulenevalt 3 nimetatud asjaoludest. Perearsti tõendist ei saa teha järeldust, et hageja tervislik seisund mõjutas tema poolt tehingute täitmisel avaldatud tahet. Hageja ei eita ka ise, et tal oli võimalus lepingutingimuste järgsete kohustuste kindlaksmääramiseks. Seega toimus tehingute täitmine kehtivate tehingute alusel seaduspäraselt. 18.10.1995 võlatunnistus ja 08.08.1996 allkiri-nõusolek on üksnes olukorra fikseerimine, kuna võlatunnistus ja allkiri-nõusolek ainult kinnitasid lepingutest nr 49, 57 ja 62 tulenevaid võlgu ja need ei ole vaadeldavad eraldi tehingutena, mille tühisust saaks eraldi tunnustada. Hageja ei ole tõendanud, et täitmine toimus eksimuse või muu olulise tahtepuuduse tõttu või et täitmine toimus tühise tehingu alusel. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. J.P. taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu
2. detsembri 2005 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista OÜ-lt Kagu välja 139 850 krooni. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on jäetud tähelepanuta, et apellant ei ole kunagi avaldanud tahet tasuda intressi pärast lepingu tähtaja möödumist ning on seisukohal, et sellist kohustust ei tulene krediidilepingute nr 49 ja nr 57 p-st
3. Laenulepingu nr 62 osas on hageja vaidlustanud leppetrahvi 17 000 krooni seaduslikkuse. Hageja tunnistab oma kohustust kostja ees samadel asjaoludel ja põhistusel, mis on toodud käesolevas vaidluses tehtud Tartu Maakohtu 28.04.2003 otsuses kokku 75 550 krooni ulatuses. Kuna täitemenetluses on kostja tasaarvestanud kohustuse hagejale kuulunud kinnistuga Miku, mille hinnaks on täitemenetluses määratud 215 400 krooni, siis on kostja alusetult omandanud täitemenetluses hageja vara 139 850 krooni; 2) tuginedes VÕSRS §-le 2 ja võttes aluseks TsK § 477, nõuab apellant vastustajalt alusetult omandatud vara rahas hüvitamist (krediidilepingute nr 49 ja 57 ning laenulepingu nr 62 tingimustest suuremas ulatuses, s.o ilma lepingulise aluseta). Hageja tugineb nõudes ka kuni 01.07.

§-le 66 lg 1 ja 3, mille kohaselt heade kommetega vastuolus olev tehing on tühine ja tühise tehingu täitmiseks nendes toodud kohustustest suuremate kohustuste võtmise järgi saadu peavad pooled tagastama või hüvitama saadu rahas; 3) ei ole võetud seisukohta krediidilepingute nr 49 ja 57 p 3 ja laenulepingu nr 62 p 3.3 sätetest tulenevate kohustuste kehtivuse osas; 4) on põhjendamatult nõustutud kostja seisukohaga, et 18.10.1995 võlatunnistus ja 08.08.1996 allkiri-nõusolek on üksnes olukorra fikseerimine, kuna võlatunnistus ja allkiri-nõusolek ainult kinnitasid lepingutest 49, 57 ja 62 tulenevaid võlgu ning et need ei ole vaadeldavad eraldi tehingutena, mille tühisust saaks eraldi tunnustada; 5) ei ole hinnatud, kas lepingute tingimustest tulenevad kohustused on samas suuruses võlatunnistuse ja allkiri-nõusoleku kohustuses fikseeritud suurusega või on hageja võtnud endale suurema kohustuse. Kui maakohus nõustus kostjaga, et 18.10.1995 võlatunnistus ja 08.08.1996 allkiri-nõusolek on üksnes lepingutest tuleneva olukorra fikseerimine, siis ei ole maakohus põhistanud, et tegemist oleks tõesti vaid lepingu tingimustest tuleneva olukorra fikseerimisega (et tunnustamist leidnud kohustused on samad lepingust tuleneva kohustusega), või et tegemist on siiski tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise või muutmisega (et hageja on tunnistanud lepingutest suuremaid kohustusi ja on seega tekkinud uued kohustused); 6) ei ole põhistatud, miks ei saa võlatunnistust või allkiri-nõusolekut vaadelda tehinguna ning miks ei saa hageja tehingu tühisuse või kehtetuse tuvastamise kaudu sellisest kohustusest vabaneda; 7) on antud võlatunnistusele Riigikohtu 19.10.2004 otsusest nr 3-2-1-101-04 erinev tõlgendus. Nimetatud otsuse p-s 29 on märgitud, et võlatunnistusega tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Isegi juhul, kui võlatunnistusega tunnistatakse näiteks tehinguga võetud kohustuse olemasolu, ei sõltu võlatunnistuse kehtivus selle võimalikuks 4 aluseks oleva tehingu kehtivusest. Seetõttu ei ole vaja võlatunnistuse olemasolu korral tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. Küll on aga võlatunnistuse järgi kohustatud isikul hagi korras õigus nõuda võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole või see on alusetult suurem; 8) on jäetud käsitlemata hageja seiskohad võlatunnistuse tühistamise või kehtetuks tunnistamise kohta kuni 01.07.

§-de 66 ja 108 lg 2 alusel. Ringkonnakohtu otsuse motivatsioonist tulenevalt on hagejal õigus tühistada võlatunnistus ja allkiri-nõusolek kui eksimuse või olulise tahtepuudusega tehtud tehing; 9) ei ole kindlaks tehtud krediidi- ja laenulepingust tulenev kohustuse suurus. Seega ei ole kohus hinnanud kõiki tõendeid ja asjaolusid kogumis; 10) ei ole põhistatud, kas nõutud intress oli liigkasuvõtva iseloomuga (ei ole vastavat arvestust esitatud) ja kas liigkasuvõtva iseloomuga intressi väljamõistmine käesolevas asjas on võimalik. Kohus ei ole arvestanud, et asjas ei ole eraldi intressi arvestust kunagi esitatud. Seega on kohtu poolt alusetu väita, et hageja on intressi summaga nõustunud; 11) on jäetud arvestamata hageja seletus, et võlatunnistus esitati alla kirjutamiseks ilma oluliste täiendusteta eelnevalt trükitud osale, s.o võlatunnistusel käsitsi juurde kirjutatud osa oli allakirjutamisel täitmata. Samuti on jäetud tähelepanuta tunnistaja R.P. ütlused; 12) ei ole põhjendatud väide, et hageja halb tervislik seisund on tõendamata. Asjas esitatud perearsti tõendist ei saa teha järeldust, et hageja tervislik seisund ei võinud mõjutada tema tahte kujunemist ja üldist käitumist. Asjaolu, et hageja kirjutas 18.10.1995 alla tühjale (olulistes näitajates täitmata) võlatunnistusele, viitab otseselt hageja tervisliku seisundi ebastabiilsusele. Ühelgi juhul ei saa lugeda võlgniku oma vaba tahte kohaselt kujunenuks kohustusi, mis on tühjale võlatunnistuse paberile allkirjutamise järgselt võlausaldaja poolt võlatunnistusele sisse kantud.

1. OÜ Kagu vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellandi poolt 18.10.1995 allkirjastatud võlatunnistus ja 08.08.1996 antud allkirinõusolek vaadeldavad eraldi tehingutena, mille tühisust saaks eraldi tunnustada. Vastavalt apellandi poolt 18.10.1995 ja 08.08.1996 antud kinnitustele on apellant mõlemas tema poolt allkirjastatud dokumendis viidanud Põhja-Eesti Pangaga 18.03.1993 ja 13.04.1993 sõlmitud laenulepingutele nr 49 ja
2. Seega on apellant ise täiendavalt kinnitanud, et temapoolsete rahaliste kohustuste tekkimise aluseks on just nimelt eeltoodud Põhja-Eesti Pangaga sõlmitud lepingud, mitte aga tema poolt 18.10.1995 ja 08.08.1996 antud kirjalikud kinnitused. Täiendavaks võlanõude aluseks vastustaja poolt apellandi suhtes oli apellandi ja vastustaja vahel 22.03.1996 sõlmitud laenuleping nr 62, mille olemasolu nõude alusena on samuti apellant aktsepteerinud. Seega ei saa 18.10.1995 ja 08.08.1996 apellandi poolt allkirjastatud dokumendid olla vaadeldavad eraldiseisvate tehingutena apellandi ja Põhja-Eesti Panga Tartu filiaali ja OÜ Kagu vahel; 2) on alusetu väide, nagu oleks 18.10.1995 allkirjastatud võlatunnistuses ja 08.08.1996 allkirjastatud allkiri-nõusolekus fikseeritud tasumisele kuuluvad summad vastuolus apellandi poolt
3. aasta Põhja-Eesti Panga Tartu filiaaliga sõlmitud laenulepingutest tulenevate summadega. Vastustaja on 16.05.2003 apellatsioonkaebuses esitanud põhjaliku arvestuse, millest tuleneb vastustaja põhinõue koos viivisintressidega apellandi vastu. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu ka apellandi väide, et Tartu Maakohus ei ole krediidi- ja laenulepingutest tuleneva kohustuse suuruse väljaselgitamata jätmise tõttu hinnanud kõiki tõendeid ja asjaolusid kogumis ning sellega rikkudes protsessiõigusnorme on jõudnud ebaõige kohtulahendini. Ka Tartu Ringkonnakohtu 10.12.2003 otsusest nähtub, et hageja saab taotleda tühisuse või kehtetuse tuvastamist ainult tema ja Põhja Eesti Panga Tartu filiaali
4. aastal sõlmitud laenulepingute 5 osas, mis olid omakorda aluseks ka hilisema täitemenetluse algatamisel ja läbiviimisel kostja avalduse alusel; 3) jääb arusaamatuks väide, nagu ei oleks saanud apellandi tahe välja kujuneda vabalt ning tegelikke asjaolusid mitte teades ja neist õiget ettekujutust omades ning et teda tuleks käsitleda nõrgema tehingupoolena, kes ei olnud võimeline täielikult välja kujundama oma tegelikku tahet. Apellant oli otsusevõimeline nii laenulepingute allakirjutamisel kui ka täitemenetluse läbiviimisel. Siinjuures ei oma õiguslikku tähendust Tartu Maakohtus tunnistajana üle kuulatud R.P. ütlused ja apellandi enda seletus, kuivõrd need ei lükka ümber
5. aasta ja
6. aasta laenulepingute sõlmimise aluseks olevaid õiguslikke asjaolusid. Samuti ei kinnita eeltoodud isikute ütlused ja seletused laenulepingute tühisuse aluseks olevaid asjaolusid; 4) on põhjendamatud väited selle kohta, nagu ei oleks kohus hinnanud kõiki tõendeid kogumis ning seoses sellega rikkunud kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 231 lg
7. Samuti jääb arusaamatuks, milles seisneb hea usu põhimõtte rikkumine vastustaja poolt seoses sõlmitud laenulepingutest tulenevate nõuete täitmisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna Tartu Maakohtu
9. detsembri 2005 otsus on lõppjäreldustelt õige, siis järgib ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg 6 sätetega esimese astme kohtu põhjendusi ega pea vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski apellandi väidetest ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et 18.10.1995 võlatunnistuse ja 08.08.1996 allkiri-nõusoleku tühisust ei saa eraldi tunnustada. Kuni 01.07.

§ 58lg 2 kohaselt õigustoiming on õigusliku tähendusega õiguspärane tegu.

Kuni 01.07.

§ 65

kohaselt tehingu kohta käivaid sätteid kohaldatakse ka õigustoimingu suhtes, mis ei ole tehing, kui seadusest ei tulene teisiti. 18.10.1995 võlatunnistusega ja 08.08.1996 allkirinõusolekuga nõustus apellant 18.03.1993 ja 13.04.1993 krediidilepingutes ning 22.03.1996 laenulepingus kokkulepitud kohustuste suurusega (sealhulgas intress ja leppetrahv) ning väljendas tahet alluda sundtäitmisele. Eelnevast tulenevalt saab 18.10.1995 ja 08.08.1996 allkirinõusolekut vaadelda kui õigustoiminguid, mille kohta kohaldatakse tehingu kohta käivaid sätteid. Seetõttu on võimalik tunnustada ka ülalmärgitud võlatunnistuse ja allkiri-nõusoleku tühisust. Selles osas on apellandi väited põhjendatud. Samas ei too nimetatud asjaolu aga kaasa vaidlustatud maakohtu otsuse tühistamist, kuna puuduvad alused 18.10.1995 võlatunnistuse ja 08.08.1996 allkiri-nõusoleku tühisuse tunnustamiseks. Apellant kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et 18.10.1995 võlatunnistus ja 08.08.1996 allkirinõusolek on vastuolus heade kommetega ja tühised kuni 01.07.

§ 66lg 1 järgi.

Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Apellandi poolt esiletoodud asjaolud ei tõenda, et võlatunnistus ja allkiri-nõusolek on ebamoraalsed ja taunitavad ning seetõttu vastuolus heade kommetega. Et anda hinnang õigustoimingule kui apellandi teole (võlatunnistus ja allkiri-nõusolek, millega apellant tunnistas lepingutest tulenevate kohustuste olemasolu), tuleb esmalt hinnata apellandi tahet. Kuni 01.07.

§ 61

lg 1 kohaselt tehingus on oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses, sama paragrahvi

1. lõike kohaselt tahe peab olema kujunenud tegelikke asjaolusid teades ja neist õiget ettekujutust omades ning sama paragrahvi
2. lõike kohaselt tahteavaldus peab vastama isiku vabalt kujunenud tegelikule tahtele. Tahteavalduse 6 vastavust tahtele eeldatakse. Maakohus on põhjendatult leidnud, et apellandi tahe võlatunnistusele ja allkiri-nõusolekule allkirja andes kujunes välja vabalt, tegelikke asjaolusid teades ja neist õiget ettekujutust omades. Apellant oli sõlminud kolm laenulepingut ja nendest tulenevaid kohustusi ei olnud ta täitma asunud. Kuivõrd laenulepingud olid sõlmitud 1993 ja
3. aastal ja nendest tulenevaid võlgnevusi tunnistas ta 1995 ja
4. aastal, siis oli tal piisavalt aega, et teha endale selgeks laenulepingutest tulenevate kohustuste suurus ja põhjendatus. Apellandi poolt korduvad võlgnevuse kirjalikud tunnistamised, täitemenetluse läbiviimisega nõustumine võlausaldaja poolt nimetatud summa ulatuses, lepingute tähtaegse vaidlustamise õiguse ja ka vastuväidete esitamise õiguse mittekasutamine tõendab tema tahet tunnistada lepingutest tulenevaid kohustusi samamoodi teise lepingupoolega. Kui mõlemad lepingupooled on tõlgendanud lepingutingimusi ühtemoodi ja apellant on seda ka korduvalt kirjalikult tunnistanud, ei saa väita, et lepinguliste kohustuste tunnistamine apellandi poolt oleks vastuolus heade kommetega. Seetõttu ei ole ka põhjendatud apellandi väide, et tema poolt korduvad võla tunnistamised oleksid olnud vastuolus kuni 01.07.

§-s 108 sätestatud hea usu põhimõttega. Riigikohtu 16.10.2002 otsuses nr 3-2-1-80-02 on leitud, et kuni 01.07.

§ 66lg 1 saab kohaldada neil juhtudel, mis ei ole kaetud Ts

ÜS §-dega 69,70,72-74, kuid oluliselt on eiratud teisi moraalinorme. Apellant ei ole taotlenud võlatunnistuse ja allkiri-nõusoleku kehtetuks tunnistamist ülalmärgitud alustel ja on tunnistanud nõude aegumist nendel alustel. Isegi kui eeldada, et nõue ei oleks aegunud, ei ole apellandi poolt esitatud asjaolud aluseks võlatunnistuse ja allkiri-nõusoleku kehtetuks tunnistamisele. Võlatunnistuse on apellant allkirjastanud 18.10.1995 ja allkiri-nõusoleku 08.08.

1. Ta ei ole esitanud ühtegi vastuväidet täitemenetluses, milles ta nõustus selle läbiviimisega võlausaldaja poolt nimetatud summa ulatuses. Apellandile kuulunud kinnistu loeti üleläinuks OÜ Kagu omandisse 10.12.
2. Kui apellant leidis, et võlatunnistuses ja allkiri-nõusolekus tunnistatud lepingutest tulenevad kohustused olid talle äärmiselt ebasoodsad, siis TsÜS § 74 kohaldamiseks tuleb tuvastada ka see, et apellant oli sunnitud sellise tehingu tegema raskete asjaolude kokkusattumuse mõjul ning et teine pool kasutas seda olukorda ära. Apellant ei ole tõendanud, et tal esinesid rasked asjaolud nii 1995 kui
3. aastal ning teine pool kasutas seda korduvalt ära. Asja materjalidest nähtub, et apellant oli otsusevõimeline isik ja lepingutest tulenevate kohustuste suuruse korduv tunnistamine tõendab, et apellandi väidetavat rasket olukorda ei ole teine pool ära kasutanud. Apellandi poolt esitatud asjaoludest tulenevalt ei saa ka väita, et ta oleks olnud eksimuses lepingutest tuleneva võlgnevuse suuruse tunnistamisel. Apellandil olid olemas laenulepingud ning tal oli piisavalt aega, et kontrollida, kas võlatunnistusel ja allkiri-nõusolekul märgitud kohustuste suurus on kooskõlas lepingutes märgituga. Tunnistaja R. P ütlused ei tõenda usaldusväärselt, et 18.10.1995 oleks apellant kirjutanud alla osaliselt täitmata võlatunnistusele. Samuti on maakohus õigesti järeldanud, et apellandi tervislik seisund ei saanud mõjutada tema tahet lepingutest tulenevate kohustuste tunnistamisel. Kuivõrd 18.10.1995 võlatunnistuses ja 08.08.1996 allkiri-nõusolekus tunnistas apellant 18.03.1993, 13.04.1993 ja 22.03.1996 sõlmitud laenulepingutest tulenevaid kohustusi koos intresside ja leppetrahvidega ning nõustus ka täitemenetluse läbiviimisega, siis on põhjendamatu apellandi väide, et OÜ Kagu on omandanud temalt 139 850 krooni ilma lepinguga kindlaksmääratud aluseta. Nagu ringkonnakohus eespool märkis, ei ole apellant tunnistanud suuremaid kohustusi, kui olid kokku lepitud lepingutes. Tartu Ringkonnakohtu 23.01.2006 määrusega vabastati J.P. tulenevalt tema majanduslikust seisundist osaliselt (5250 krooni ulatuses) riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel Tartu Maakohtu 22.12.2005 otsuse peale. Ringkonnakohtu istungil kinnitas J. P, et tema majanduslik seisund on endine. Seega esinevad alused, et vabastada J.P. riigilõivu 5250 krooni tasumisest riigi tuludesse seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega. 7 Apellandi õigusabikulud 11 800 krooni ringkonnakohus tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätta tema enda kanda. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 alusel tuleb vastustaja õigusabikulud 19 470 krooni jätta vastustaja kanda. Egon Konsand Andra Pärsimägi 8 Üllar Roostoja