KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht
- oktoober 2006 Tartu Tsiviilasja number 2-05-15729 Tsiviilasi J.P. hagi H.R. vastu tehingute tühiseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
- aprilli 2006 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik H.R. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
- september 2006 Menetlusosalised ja nende Apellant-kostja: H.R. esindajad Vastustaja-hageja: J.P. , esindaja adv Marge Tamme RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Kolmas isik: K.J. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Muuta Tartu Maakohtu
- aprilli 2006 otsuse põhjendusi ja resolutsiooni. Rahuldada J.P. hagi H.R. vastu ja tunnistada A.L. poolt
- mail 1996 tehtud avaldus kõikide testamentide tühistamise kohta kehtetuks ning tunnistada A.L. poolt
- juulil 1996 H.R. kasuks tehtud testament kehtetuks. Apellandi menetluskulud jätta tema enda kanda. Välja mõista H.R. lt 1770 krooni (üks tuhat seitsesada seitsekümmend) J.P. kasuks õigusabikulude katteks. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
- J.P. esitas maakohtule hagi, milles taotleb oma vanaema A.L. poolt
- aastal tehtud tehingute tühiseks tunnistamist. 08.05.1996 on A.L. koostanud notari juures avalduse selle kohta, et ta soovib tühistada kõik tema poolt varem tehtud testamendid, 25.07.1996 on ta notari juures koostanud testamendi, millega pärandab kogu oma vara H.R. le. Hagiavalduse kohaselt ei olnud hageja vanaema
- aastal enam võimeline nõrgamõistuslikkuse tõttu kestvalt aru saama oma tegude tähendusest ega oma tegevust juhtima. Tol ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 13 järgi oleks kohus saanud tunnistada vanaema teovõimetuks, kui seda oleks taotletud. Hageja ja tema ema aitasid tol perioodil A.-P. L teha igapäevaseid tehinguid, hooldasid teda. Eestkostet kohtu korras ei seatud. A.L. oli
- aastal teinud kogu oma vara suhtes testamendi hageja kasuks. Testament koostati notari juures ja sel ajal oli vanaema täiesti adekvaatne, mõistis oma tegusid ja sai neist aru. Vaimutegevuse häired tekkisid hageja arvates vanaemal
- aastal. Ta käis korduvalt haiglates, hageja ema K.J. oli tema hooldaja. Hageja oli vanaema juures alates
- aastast pannud tähele käitumishäireid (närveeris kogu aeg; käis rahutult ringi; igal hommikul rääkis, et täna tuleb surm; tundis toas pidevalt vingu lõhna; sõi salaja kätega toidunõudest; peitis toitu ja raha; rääkis ähvardavast tapmisohust; jooksis ühest kohast teise; hiilis ja luuras kedagi; sidus ust kinni; ähvardas ennast tappa ja palus, et keegi teine seda teeks; sõi valikuta tablette; kujutles endale haigusi, mida tal ei olnud; kurtis võõrastele oma elu raskust jne). A.L. suri 30.06.
- H. R kuulis hageja esmakordselt alles notari juures, kui neile testamenti tutvustati.
- Kolmas isik K.J. toetas hagi. Kolmas isik märkis, et tema emal A.-P. L olid tugevad vaimutegevuse häired kuni oma elu lõpuni. Alates
- aastast ei tundnud ta enam kedagi ära. K.J. oli oma ema põetaja
- aastast kuni tema surmani
- aastal.
- Kostja H.R. hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt oli A.L.
- aastal teovõimeline. Kostja ema ja A.L. olid kooliõed ja sõbrannad elu lõpuni. A.L. pöördus korduvalt kostja ja tema ema poole anda talle pelgupaika tema tütre, tolle elukaaslase ja küla alkohoolikute eest, kes korraldasid joominguid ja tegid sellega võimatuks A.L. elu tema enda kodus. Kostja ja tema ema hoolitsesid A.L. eest, tema käitumises ja suhtlemises ei ilmnenud mingeid psüühikahäireid kuni elu lõpuni. Kostja sai tema kasuks tehtud testamendist teada 2 aastat pärast A.L. surma notari käest. MAAKOHTU LAHEND
- Tartu Maakohus tunnistas
- aprilli 2006 otsusega A.L. poolt 08.05.1996 tehtud avalduse kõikide testamentide tühistamise ja A.L. poolt 25.07.1996 H.R. kasuks tehtud testamendi tühisust. 2 Otsuse kohaselt oli A.L. kui testaator testamendi tegemise ajal 25.07.1996 ja varasemat testamenti tühistava avalduse tegemise ajal 08.05.1996 teovõimetu ja seetõttu olid tema poolt tehtud tehingud tühised. Tunnistajate ütlustest, kirjalikest tõenditest ja eksperdiarvamusest järeldub, et
- aastal oli A.L. võime oma tegude tähendusest aru saada ja oma käitumist juhtida mõjutatud temal esinenud haiguslikest seisunditest – mäluhäiretest, meeleoluhäiretest, paranoilisusest ja intellektihäiretest. TsÜS sätestab nii kehtivas kui ka varasemas redaktsioonis ühetaoliselt teovõimetust ja selle tagajärgi: isikute, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, (teovõimetuks tunnistatud või piiratud teovõimega isiku) poolt tehtud tehingud on tühised ja ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. Tühised tehingud on kehtetud algusest peale. Hindamaks A.L. võimet teha tehinguid, s.o 08.05.1996 avaldust ja 25.07.1996 testamenti, uuris kohus lisaks tunnistajate ütlustele ka eksperdiarvamust. Ekspert Ilmar Laasi poolt koostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi kohaselt ei olnud
- aastal A.-P. L vaimuhaigust ega nõrgamõistuslikkust. Ta põdes kõrgvererõhutõbe ja ajuveresoonte lubjastumist, mis avaldusid temal mäluhäiretena, meeleoluhäiretena, paranoilisusena ja intellektihäiretena. A.L. ei saanud
- aastal aru oma tegude tähendusest ega suutnud oma käitumist juhtida. Mäluhäired on märgatavad alates
- aastast, seisund halvenes pärast mehe surma
- aastal ja eriti
- aastal. Ekspert on uurinud TÜ Kliinikumi psühhiaatriakliiniku ambulatoorset kaarti A.L. kohta, millesse on psühhiaater märkinud
- aastal A.L. diagnoosi nõdrameelsus. Nõdrameelsus on inimesel, kellel on varem olnud normaalne intellekt, kannatab mälu, arusaamisvõime, otsustusvõime, see väljendub hajameelsuses, analüüsivõime puudumises, intellekt tervikuna langeb allapoole mingit taset. Eriti vanainimestel on see seisund progresseeruv. Meeleoluhäirega isik reageerib välistele sündmustele üleliia tugevalt. Teovõimetu inimene ei suuda otsust vastu võtta või on otsus mõjutatud haiguslikest mõtetest, nagu antud juhul. Tunnistajate ütlustest nähtub, et A.L. igapäevane käitumine ja otsustused olid otseses sõltuvuses tema haiguslikust hetkemeeleolust ja enesetundest. Tunnistajate ütlused ei kinnita A.L. jaoks uuritaval perioodil püsivate ja oluliste väärtuste olemasolu. A.L. on erinevatele tavaolukordadele ja igapäevasündmustele aastate jooksul reageerinud liialdatult tugevalt – forsseeritud nõuetega oma lähedastele, ebaadekvaatselt positiivsete või negatiivsete emotsioonidega, hiljem mäletamata oma käitumist, emotsioone ja tegevusi. Tunnistaja H. R ütlustest nähtub, et A.-P. L tundus olla võimatu oma senises kodus maal. A.-P. L tundus võimatu olla ka oma kodus linnas (tunnistaja Ü.K., tunnistaja M.L.). A.L. lähedased ja temaga igapäevaselt suhtlevad inimesed olid aastate jooksul sellise käitumisega harjunud ja kohandanud oma tegevused sellele - näiteks ei jäetud teda üksi, talle kutsuti järelevaataja (tunnistaja V.K.). Eksperdi arvamus seletab A.L. käitumise iseärasusi - need olid tingitud haiguslikest seisunditest, mis progresseerusid ja süvenesid ja takistasid tal oma tegude tähendusest aru saamist ja oma käitumise juhtimist. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
- H. R taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu
- aprilli 2006 otsuse tühistamist ning asja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on testament ebaõigesti tühistatud, sest A.L. poolt 25.07.1996 tehtud testament vastab kõigile selle tegemise ajal kehtinud seaduse nõutele TsK § 545 järgi; 3 2) ei olnud A.L. testamendi tegemise ajal teovõimetu, kuna teovõimetuks tunnistamise kohtuotsus puudub. Samuti puuduvad dokumendid, mis tõendaks A.L. nõrgamõistuslikkust või vaimuhaigust; 3) on jäetud paljud tähtsad asjaolud analüüsimata. Samuti ei juhtinud kohus tähelepanu sellele, et ka kostjal oleks vaja esitada enda poolseid tõendeid, mis tõendaksid testamendi tegija A.L. tegelikku tervislikku seisundit testamendi tegemise perioodil. Antud juhul on testamendi teinud isiku otsustus- ja teovõime määratud hageja tunnistajate vastuoluliste tunnistuste põhjal; 4) ei olnud hageja poolt esitatud kohtuekspert I. Laas erapooletu ja on avaldanud vastukäivaid arvamusi. I. Laas on väitnud, et
- aastal ei olnud A.-P. L vaimuhaigust ega nõrgamõistuslikkust. Seega oli A.L. testamendi tegemise ajal täiesti teovõimeline. Seda tunnistas ka kohtuistungil testamendi koostanud notar K. Lillo. Jääb arusaamatuks, kuidas mõjutavad
- aastal ilmnenud väidetavad haigusnähud 25.07.1996 A.L. poolt kostja kasuks tehtud testamendi tegemist. Nimetatud vasturääkivuste kõrvaldamiseks tuleks läbi viia kordusekspertiis; 5) on otsusesse ekslikult märgitud otsuse kuupäevaks 28.04.
- J.P. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) puuduvad alused testamendi ja avalduse tühisuse tunnistamiseks tulenevalt testamendile endale esitatavatest nõuetest - tühistamise aluseks oli testamendi teinud isiku teovõime puudumine; 2) ei saagi dokumente A.L. nõrgamõistuslikkuse või vaimuhaiguse kohta olemas olla, kuna A.L. ei olnud ei nõrgamõistuslik ega vaimuhaige. Selle on tuvastanud ka kohtupsühhiaatria ekspertiis 10.04.2006, mis on kohtutoimikusse lisatud. A.-P. L esines psüühikahäire, mis oli tingitud tema haigustest ning just nimelt see tingis tema suutmatuse
- aastal oma tegudest aru saada või neid juhtida; 3) jääb arusaamatuks, millised tähtsad asjaolud on kohtu poolt jäänud analüüsimata. Kohtumenetlus oli väga pikk ja põhjalik ning mõlemate poolte huvisid arvestav. H. R ise on kohtule ka kirjalikult teatanud, et temal ei ole täiendavaid tõendeid esitada; 4) puudub igasugune alus kahelda eksperdi erapooletuses. Mingeid vastukäivaid arvamusi ei oska vastustaja ekspertiisi tekstist välja lugeda; 5) ei ole notaril meditsiinilisi teadmisi teovõime määramiseks. Pealegi ütles notarina tehingud tõestanud tunnistaja K. Lillo kohtuistungil, et notar peab teovõimet kontrollima tavapärase suhtlemise raames, kuna tehingu tegemise juures on aeg piiratud; 6) on apellant tõlgendanud valesti ekspertiisis kirja pandut
- aastal A.L. haigusnähtude kohta. Ekspert ei ole tahtnud öelda, et haigusnähud mõjuvad hilisemast ajast varasemasse aega. Haigus kulgeb ikka varasemast hilisemasse aega. Kui apellandil ekspertiisiaktis midagi arusaamatut oli, oli temal võimalus kohtuistungil esitada eksperdile küsimusi. Kordusekspertiisi määramiseks ei ole vajadust.
- Kolmas isik K.J. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt oli testament tehtud J.P. kasuks siis, kui A.L. veel oma tegudest aru sai. Uue testamendi tegemise ajal
- aastal olid tal juba sellised vaimutegevuse häired, et ta hiljem ei teadnud, mida ta teinud oli. Kohtupsühhiaatria ekspertiisiga tehti kindlaks tema nõdrameelsus. Ekspert oli kolmandale isikule ja vastustajale võõras inimene ning seega puudub eksperdil põhjust mitte olla erapooletu. Kuna ekspert viibis kohtuistungil koos H. R, siis oleks viimane saanud kõikvõimalike vasturääkivuste kohta eksperdilt aru pärida kohapeal. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4
- Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust Tartu Maakohtu
- aprilli 2006 otsuse tühistamiseks. Vaidlustatud maakohtu otsus on lõppjäreldustelt õige, muuta tuleb aga selle põhjendusi. Hagiavaldusest nähtuvalt palus hageja tunnistada kehtetuks A.L. poolt 08.05.1996 tehtud avalduse kõikide testamentide tühistamise kohta ning H. R kasuks 25.07.1996 tehtud testamendi kui teovõimetu isiku poolt tehtud tehingud TsÜS (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioon) § 13 alusel. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole kohus seotud hageja poolt antud õigusliku hinnanguga, vaid on kohustatud õigusakti ise kohaldama. PärS §-d 93 ja 94 näevad ette testamendi tühisuse ja selle vaidlustamise võimaluse. PärS § 165 lg 1 kohaselt enne
- aasta
- jaanuari tehtud testament on kehtiv, kui see on tehtud kooskõlas testamendi tegemise ajal kehtinud seadusega. VÕSRS § 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne
- juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Eelnimetatud sätete alusel on maakohus õigesti leidnud, et asjas tuleb kohaldada kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS sätteid. TsÜS (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioon) § 13 lg 1 kohaselt kohus võib huvitatud isiku nõudel tunnistada teovõimetuks isiku, kes vaimuhaiguse või nõrgamõistuslikkuse tõttu kestvalt ei suuda oma tegude tähendusest aru saada või neid juhtida. Eksperdiarvamuses (t.l 95) on ekspert leidnud, et A.-P. L ei olnud
- aastal vaimuhaigust ega nõrgamõistuslikkust. Samas ei ole ka ekspert kinnitanud, et A.L. kestvalt ei suuda oma tegude tähendusest aru saada või neid juhtida. Seega puudus maakohtul alus väita, et A.L. oli vaidlustatud tehingute tegemise ajal teovõimetu ning vaidlustatud tehingud olid seetõttu TsÜS (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioon) § 77 lg 1 alusel tühised. Ringkonnakohus juhib tähelepanu veel asjaolule, et TsÜS (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioon) § 13 sätestab isiku teovõimetuks tunnistamise alused. Sellist nõuet ei olnud maakohtule aga esitatud ning seda nõuet ei saanud maakohus ka lahendada. Eksperdiarvamuses (t.l 95) on ekspert leidnud, et
- aastal ei saanud A.L. aru oma tegude tähendusest ega suutnud oma käitumist juhtida. TsÜS (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioon) § 15 lg 2 kohaselt otsusevõimetu on isik, kes tehingu tegemise ajal ei saa aru oma teo tähendusest või ei suuda seda juhtida. Kuivõrd eksperdiarvamuse kohaselt ei saanud A.L.
- aastal aru oma tegude tähendusest ning ta ei suutnud oma käitumist juhtida, siis oli ta vaidlustatud tehingute tegemise ajal otsusevõimetu. TsÜS (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioon) § 79 lg 1 kohaselt otsusevõimetu isiku tehtud tehingu tunnistab kohus selle isiku või tehingu teise poole nõudel kehtetuks, kui nõue on esitatud kolme aasta jooksul tehingu tegemisest. Sama paragrahvi
- lõike kohaselt otsusevõimetu isiku tehtud tehingu kehtetuks tunnistamisel kohaldatakse § 67
- lõikes sätestatut (st kehtetuks tunnistatud tehing on kehtetu algusest peale ning selle järgi saadu peavad pooled tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas). Eeltoodu alusel tuleb tunnistada A.L. poolt 08.05.1996 tehtud avaldus kõikide testamentide tühistamise kohta ning tema poolt 25.07.1996 H. R kasuks tehtud testament kehtetuks TsÜS (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioon) § 79 lg 1 alusel. Ülaltoodud osas tuleb muuta 5 vaidlustatud maakohtu otsuse põhjendusi. Kohtuotsuse tühistamiseks puudub aga alus, kuna esinevad TsÜS (kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsioon) §-des 15 ja 79 sätestatud alused. Asja materjalidest nähtub, et A.L. suri 30.06.
- Kuivõrd huvitatud isik võib nõuda testamendi kehtetuks tunnistamist üksnes pärast testaatori surma ning hagi on kohtusse esitatud 15.06.2005, siis on tegemist tähtaegselt esitatud hagiga. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Iseenesest õige on apellandi väide, et A.L. poolt 25.07.1996 tehtud testament vastas TsK § 545 nõuetele, st testament oli tehtud kirjalikus vormis ja notariaalselt tõestatud. Samas on nimetatud testament tunnistatud kehtetuks seoses puudustega testaatori tahtes (otsusevõimetus), mitte seoses vorminõuete mittejärgimisega. Ebaõige on apellandi väide, et kohus ei juhtinud tema tähelepanu vajadusele esitada omapoolseid tõendeid. Asja kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamise määrusega on kohus teinud kostjale ettepaneku esitada hagile võimalikud vastuväited ning tõendid, millega ta soovib vastuväiteid tõendada. Nähtuvalt vastusest maakohtule (t.l 19-21) on apellant soovinud E. R tunnistajana ülekuulamist. Maakohus apellandi vastava taotluse rahuldanud ning E. R on kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud (t.l 83-85). 28.11.2005 toimunud kohtuistungil on apellant taotlenud K. Lillo tunnistajana ülekuulamist. Maakohus on ka apellandi selle taotluse rahuldanud ning K. Lillo tunnistajana üle kuulanud (t.l 75-76). Apellandi taotlusel on kohus nõudnud asja materjalide juurde A.L. arstliku ekspertiisi toimiku (t.l 64-65). 17.04.2006 toimunud kohtuistungil on apellant kinnitanud, et tal ei ole täiendavaid taotlusi ja ettepanekuid asja edasise jätkamise kohta ning tõendite uurimise võib lõpetada. Eeltoodu kinnitab, et apellandile oli tagatud võimalus esitada omapoolsed tõendeid ning maakohus andis otsuse tegemisel hinnangu kõikidele tõenditele (sh apellandi poolt esitatud tõenditele). Põhjendatud ei ole apellandi väide, et ekspert I. Laas on olnud erapoolik ning avaldanud vastukäivaid arvamusi. Apellant on nõustunud hageja taotlusega ekspertiisi määramiseks ning kinnitanud, et eksperdi isiku kohta ei ole tal midagi öelda (t.l 49). Apellant on tutvunud eksperdiarvamusega ning ekspert on vastanud tema esitatud küsimustele. Eksperdiarvamusest ja maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et ekspert oleks andnud vastukäivaid arvamusi. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et apellant oleks avaldanud kahtlust eksperdi erapoolikuses ning nõudnud täiendava või kordusekspertiisi määramist. Ainuüksi mittenõustumine kohtuotsusega ei tähenda seda, et ekspert oleks olnud erapoolik ning tema arvamusega ei saaks arvestada. Asjaolu, et eksperdiarvamuse kohaselt A.-P. L ei olnud
- aastal vaimuhaigust ega nõrgamõistuslikkust, kuid samal ajal ta ei saanud aru oma tegude tähendusest ega suutnud oma käitumist juhtida, ei tähenda vastuolu eksperdiarvamuses. TsMS § 304 lg 1 kohaselt eksperdiarvamuse ebaselguse, vasturääkivuse või puudulikkuse korral, mida ei ole võimalik kõrvaldada täiendavate küsimustega, on kohtul õigus määrata kordusekspertiis. Kuivõrd eksperdiarvamuses puuduvad ebaselgused ja vasturääkivused ning ekspert on vastanud kõikidele küsimustele, siis ei ole põhjendatud apellandi taotlus kordusekspertiisi määramiseks. Kuigi kohtuotsuse kuupäevaks on ekslikult märgitud 28.04.2005, ei ole see asjaolu kohtuotsuse tühistamise aluseks, kuna tegemist on ilmselge kirjaveaga ning apellatsioonkaebusest nähtuvalt on ka apellant aru saanud, et õige kohtuotsuse kuupäev on 28.04.
- Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellandi menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Vastustaja menetluskulud apellatsiooniastmes (õigusabikulud 1770 krooni) on põhjendatud ja vajalikud ning need tuleb apellandilt välja mõista. 3 6 Andra Pärsimägi Egon Konsand 7 Üllar Roostoja