KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Lauri Madise ja Lilianne Aasma Määruse tegemise aeg ja koht 6. november 2006, Tallinn Haldusasja number 3-06-2014 Haldusasi Põhja Pi

) § 12 lg 9 p 2 alusel, sest isik ei vastanud

§ 133lg 10 sätestatud tingimustele.

P. C on korduvalt kohtulikult karistatud. Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja 27.06.2006 otsusega karistati P. C 5 kuu pikkuse vangistusega ja ta vabanes Tartu Vanglast 26.09.2006 seoses karistuse ärakandmisega. Tartu Halduskohtu 26.09.2006 määruse nr 3-06-1890 alusel paigutati isik väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, sest isikul puudus kehtiv reisidokument. 06.10.2006 saadeti isik Eesti Vabariigist välja marsruudil Tallinn-Frankfurt-New Dehli. Lufthansa lennukompanii ei lubanud P. C Frankfurt-New Dehli lennule, sest isik oli tarbinud samaaegselt ravimite võtmisega alkoholi. Saksa politsei saatis P. C Eestisse tagasi politseieskordi saatel, Eestisse saabus 07.10.

1. 3-06-2014 Põhja Piirivalvepiirkond esitas 12.10.2006 Tallinna Halduskohtule taotluse paigutada P. C väljasaatmiskeskusesse, sest P.C tuleb saata Indiasse piirivalveeskordi saatel, kuid Eesti võimudel õnnestub korraldada eskort alles 2-3 nädalaga. Tallinna Halduskohtu 12.10.2006 määrusega haldusasjas nr 3-06-2014 anti luba P.C paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks, kui 03.11.
2. Kohus leidis, et P.C paigutamine väljasaatmiskeskusesse on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lg 1, § 14 lg 3, § 18 lg 1 ja § 23 lg 1 alusel põhjendatud. P.C saabus Eestisse 07.10.2006 selleks seaduslikku alust ja luba omamata ning tal puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse (

) § 51 lg-s 1 sätestatud alused Eestis viibimiseks, mistõttu ta kuulub Eestist väljasaatmisele. Kuna väljasaatmiseks on vajalik tagada eskort Indiani, tuleb isikut kinni pidada kuni eskortmeeskonnale India viisa hankimiseni, s.o 2-3 nädalat. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES Määruskaebuses palub P.C tühistada Tallinna Halduskohtu 12.10.2006 määrus.

§ 51lg 1 p 1 kohaselt on üheks Eestis viibimise seaduslikuks aluseks elamisluba.

Kaebaja viibis Eestis elamisloa alusel, 02.02.2006 esitas kaebaja KMA-le tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse, mis jäeti KMA 07.07.2006 otsusega nr 20061170 rahuldamata.

§ 136

lg 1 kohaselt võib tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse peale esitada kaebuse halduskohtule või vaide 10 päeva jooksul otsuse teatavaks tegemise päevast arvates. Vaideotsuse võib vaidlustada halduskohtus sama tähtaja jooksul. P.C viibis tema suhtes keelduva KMA otsuse tegemise ajal (26.04.2006 kuni 26.09.2006) Tartu Vanglas ning tal puudus võimalus kaebuse või vaide esitamisega KMA otsuse peale oma õigusi kaitsta. Kui välismaalane on taotlenud elamisloa kehtivusajal elamisloa pikendamist, on

§ 51lg 2 järgi tema viibimine Eestis seaduslik tema taotluse läbi vaatamise ajal.

Kuna P.C ei saanud esitada kaebust või vaiet KMA 07.07.2006 otsuse peale ning seda otsust või vaiet ei ole läbivaadatud, ei ole menetlus tema taotluse osas tähtajalise elamisloa pikendamiseks lõppenud ning P.C viibib Eestis seaduslikult

§ 51lg 2 mõttes ning seetõttu ei kuulu kaebaja ka Eestist väljasaatmisele.

Täiesti vale on kohtu tuginemine VSS § 14 lg-le 3. P.C ei ole saabunud Eestisse ebaseaduslikult, sest 06.10.2006 saadeti kaebaja, vaatamata

§ 51lg-st 2 tulenevale alusele, Eestist välja ebaseaduslikult.

Vastuses määruskaebusele on Põhja Piirivalvepiirkond seisukohal, et määruskaebus ei kuulu rahuldamisele. Vangistusseaduse § 26 lg 1 sätestab, et kinnipeetaval on õigus piiramatult kohtuda oma kaitsja ja vaimulikuga ning tõestamistoimingu tegemiseks notariga. Vastustajale teadaolevalt kasutas P.C oma õigust kaitsjaga kokkusaamiseks. Seetõttu on põhjendamatu määruskaebuse esitaja väide, et tal puudusid Tartu Vanglas karistust kandes võimalused kaebuse või vaide esitamiseks KMA otsuse peale. P.C on üle 4 kuu olnud teadlik KMA keelduva otsuse tegemisest tähtajalise elamisloa pikendamise kohta, kuid ei ole kasutanud oma kaebeõigust mõistliku aja jooksul. Esitatud määruskaebuse eesmärgiks on pikendada P. ebaseaduslikult Eestis viibimise aega. Vastustaja on seisukohal, et P.C viibib Eestis seadusliku aluseta VSS § 2 lg 1 mõistes ning tema suhtes tuleb kohaldada VSS § 14 lg 3, s.t Eestist välja saatmist ilma ettekirjutust tegemata ja halduskohtu loata. Arvestades asjaolu, et Põhja Piirivalvepiirkonnal ei ole võimalik P.C väljaviimist lõpule viia 48 tunni jooksul tema kinnipidamisest, palub vastustaja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu määrus P.C paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse kuni tema välja saatmiseni (VSS § 23 lg 1). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 2

§ 51

lg-st 2 ja asjaolust, et ta pole mõjuvatel põhjustel jõudnud vaidlustada elamisloa pikendamisest keeldumist, ei ole põhjendatud. Elamisloa pikendamisest keelduti 07.07.2006.

§ 51

lg 2 kohaselt, kui välismaalane on taotlenud elamisloa kehtivusajal Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras elamisloa pikendamist või alalist elamisluba, on tema viibimine Eestis seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal. Kuna P.C taotlus on läbi vaadatud ja otsuse vaidlustamiseks ette nähtud tähtaeg on möödunud, ei saa P.C enam tugineda

§ 51lg-le 2.

Asjaolu, kas P.C lasi otsuse vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja mööda mõjuvatel põhjustel või mitte, ei kuulu hindamisele käesoleva vaidluse lahendamisel. Seega on kohus õigesti leidnud, et P.C puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Õige ei ole kohtu seisukoht, et P.C saabus Eestisse 07.10.

1. Nimetatud kuupäeval saadeti P.C Frankfurdist Eestisse tagasi ning 06.10.2006 alanud väljasaatmiskohustuse sundtäitmist ei olnud seega võimalik lõpule viia. Kui vastuvõttev riik keeldub väljasaadetavat vastu võtmast või väljasaadetava piiripunkti toimetamise ajal või piiripunktis selguvad muud väljasaatmise lõpuleviimist takistavad asjaolud, peetakse väljasaadetav VSS § 22 kohaselt halduskorras kinni kuni tema väljasaatmise lõpuleviimiseni või väljasaatmiskeskusesse paigutamiseni, kuid mitte kauem kui 48 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul esinevad käesoleval juhul VSS § 22 näidatud asjaolud ning seega on toimunud väljasaadetava tagasivõtmine. Hindamaks seda, kas P.C suhtes on alust väljasaatmislaagrisse paigutamiseks, tuleb kontrollida, kas tema puhul on tegemist väljasaadetavaga. P.C on märkinud, et ühelgi juhul ei oleks alust tema väljasaatmiseks VSS § 14 lg 3 alusel ilma halduskohtu loata või lahkumisettekirjutust tegemata. Õige on P.C väide, et väljasaatmise aluseks ei ole käesoleval juhul VSS § 14 lg 3, sest P.C näol ei ole tegemist isikuga, kes oleks saabunud Eestisse seadusliku aluseta. Asja materjalidest nähtub, et P.C saabus Eestisse 1999.aastal viisa alusel ning elas siin tähtajalise elamisloa alusel kuni 14.03.
2. Säte, mis võimaldab P.C Eestist välja saata ilma halduskohtu loata ja ettekirjutust tegemata on VSS § 14 lg 31, sest P.C vabanemisel kinnipidamiskohast puudus tal elamisluba. Seega on P.C näol tegemist väljasaadetavaga. Määruskaebuses ei ole näidatud, et esineksid alused, mis tingivad väljasaatmise kohaldamata jätmise või peatamise (VSS § 14 lg 4 ja 5). VSS § 23 lg 1 kohaselt paigutatakse väljasaadetav väljasaatmiskeskusesse, kui väljasaatmist ei ole võimalik täide viia samas seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Käesoleval juhul tulnuks väljasaatmine lõpule viia VSS § 22 näidatud 48 tunni jooksul. Kuna seoses eskortmeeskonnale viisa hankimise vajadusega ei olnud väljasaatmine sellise tähtaja jooksul võimalik, on P.C põhjendatult paigutatud väljasaatmiskeskusesse. Eeltoodust tulenevalt tuleb muuta halduskohtu määruse põhjendusi, muus osas jääb määruskaebus rahuldamata. Viive Ligi Lauri Madise Lilianne Aasma 3