3-06-290 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 26. oktoober 2006. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-290 Haldusasi M.T. kae

§ 26lg 1 p 4).

3. Mõista Politseiametilt M.T. kasuks välja kaebuse esitaja kantud riigilõivu katteks 1323.- krooni (üks tuhat kolmsada kakskümmend kolm krooni ja 00 senti/ (

§ 92lg 2).

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 26.10.2006, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4). ASJAOLUD 1. 15.04.2000. a alustas Keskkriminaalpolitsei kriminaalmenetlust Kr

K § 210² lg 2 p 2, 4 tunnustel, mille raames 28.04.

1. a tunnistati asitõendiks M.T.le kuulunud, I. P. kasutuses olnud sõiduauto Mercedes Benz G 230, riiklik registrimärk 218 AOH, mis anti auto hoiule Politseiameti Automajandisse /tl 4, 11-13, 52/. 1
2. Rapla Maakohtu 01.10.
3. a otsuse kriminaalasjas nr 1-72 alusel kuulus nimetatud sõiduauto tagastamisele I. P. pärijatele /tl 27-31/.
4. Keskkriminaalpolitsei menetlusosakonna narkokuritegude talituse komissar Aleksander Gutmanni kutsel 16.02.
5. a sõiduautole Politseiameti Automajandisse järele minnes avastas M.T., et auto on muutunud kasutuskõlbmatuks, sealhulgas oli mittekomplektne. Seetõttu tegi M.T. 22.02.2005 politseile avalduse sõidukist asjade kadumise kohta /tl 6-8/.
6. 30.09.2005 vormistati M.T. ja komissar Aleksander Gutmanni vahel kõnealuse sõiduki üleandmis-vastuvõtmise akt ja fotografeeriti sõidukit /tl 9, 61-64/.
7. 27.10.2005 lõpetas Põhja Politseiprefektuur prokuratuuri loal M.T. 22.02.2005 avalduse alusel alustatud kriminaalmenetluse, kuna kuriteo toime pannud isikut ei ole kindlaks tehtud ning ei ole võimalik koguda lisatõendeid /tl 11-13/.
8. 07.02.2006 esitas (postitas) M.T. Tallinna halduskohtule kaebuse temale avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju summas 68 000.- krooni hüvitamiseks /tl 1-3, 15/, suurendades hiljem kahjunõuet summale 90 000.- kr /tl 33-35/ ning seda nõuet 12.06.2006 veelgi täpsustades – 89 000.- kr /tl 60/.
10. veebruari 2006 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse /tl 16/, 31.03.2006 ja 03.07.2006 esitas Politseiamet kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 21-25, 77-81/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja M.T. palub välja mõista vastustajalt tema kasuks temale tekitatud kahju summas 89 000 krooni ning jätta kõik kohtukulud vastustaja kanda. Viitega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 125 lg-le 3 ja varem kehtinud kriminaalmenetluse koodeksile (KrMK) leiab kaebaja, et mõlemad seadused on kehtestanud menetlejale kohustuse kas siis oma vastavaid võimalusi kasutades või nende puudumisel vastutava hoidja leidmise teel näidata üles hoolsust kolmandatele isikutele kuuluva vara hoidmisel ja säilitamisel. Sõiduauto näol ei ole tegemist ebatavalise esemega, mille nõuetekohaseks hoidmiseks oleks vaja tarvitusele võtta ebaharilikult koormavaid abinõusid. Sõiduauto säilimiseks selle pikemaajalise seismise korral piisaks selle hoidmisest garaažis ning teha vajadusel ka teatava ajavahemiku tagant käivitamine. Selle asemel on aga antud juhul lastud autol 5 aastat lahtise taeva all vettida ning roostetada. Hoolimatusest kõneleb ka seik, et kaebajale ei vaevutud teatama asitõendi omanikule tagastamise võimalusest varem kui alles kahe aasta möödumisel vastavasisulise otsuse tegemisest kohtu poolt. Rapla Maakohtu 01.10.
11. a otsuse alusel kuulus nimetatud sõiduauto omanikule tagastamisele. Ehkki Rapla Maakohtu säärase otsuse põhjus on eeldatavasti lihtsalt eksimus auto kuuluvuses, ei muudaks ka auto tagastamine I. P. pärijale sisuliselt midagi, kuivõrd I. P. ainsaks pärijaks on tema ning kaebaja ühine laps, kelle seadusjärgne esindaja on kaebaja. Antud juhul kaebaja teavitamine asitõendina äravõetud auto tagastamisest oleks olnud nii head haldustava kui ka lihtsalt mõistlik tegevus, kuna selline toimimine oleks teeninud ju ka vastustaja huve, kuivõrd sellega piirataks asitõendi hoidmisele tehtavaid kulutusi ning aega. Antud juhul ei ole tulenevalt kahju tekkimise asjaoludest võimalik kaebaja õigusi kindlasti taastada ühegi riigivastutuse seaduse (RVS) §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil. Samuti on lõpetatud kaebaja avalduse alusel algatatud kriminaalasi (KarS § 201 lg 2 p 3 tunnustel). Seega ei ole kaebaja käsutuses ühtegi teist õiguskaitsevahendit, mille abil saaks ta oma rikutud õiguste taastamist taotleda. Kaebajale tekitatud kahjuks, mille hüvitamist ta nõuab, on autost selle hoidmise ajal kadunud tehnika ning kahju, mis on tekkinud auto väärtuse vähenemise näol. Sealjuures on sõiduki hoolimatu hoidmise tagajärjel tekitatud kahju 80 000,00 krooni ning autost kadunud seal selle asitõendina äravõtmise ajal olnud asjade 2 (automakk Pioneer DEH-P825R, helivõimendi Pioneer VSA805S, subwoofer Pioneer TSWX75A, cd-box Pioneer CDX-P620S ja Pioneer’i kõlarid) koguväärtus 9 000 krooni. Vastustaja Politseiamet palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel motiividel. Kaebusele lisatud 28.04.2000 asitõendite kriminaalasja juurde liitmise määruse koopial olevast märkest “Määrusega tutvunud” ja allkirjast nähtuvalt oli M.T. sõiduauto MB G 230 asitõendiks tunnistamisest ja Automajandisse paigutamisest teadlik. Vastustajale teadaolevalt ei ole M.T. kasutanud oma kaebeõigust ja Keskkriminaalpolitsei 28.04.2000 koostatud asitõendi kriminaalasja juurde liitmise määrust seaduses ettenähtud korras vaidlustanud ega taotlenud temale kui omanikule sõiduauto MB G 230 vastutavale hoiule andmist. Vastustaja möönab, et kaebajal võib olla tekkinud kahju, kuid leiab, et kaebaja ei ole tõendanud temale vastustaja poolt kahju tekitamist taotletavas summas. Rapla Maakohus otsustas vastustajale teadmata põhjustel sõiduauto MB G 230 tagastada I. P. pärijatele, mitte aga selle seadusjärgsele omanikule M.T.le. Mõisted “pärija” ja “omanik” ei ole ühetähenduslikud. Kõnealust sõiduautot, mille omanikuks kuni 30.09.2005 oli M.T., ei oleks olnud võimalik tagastada I. P. pärijatele, kuna vastavalt pärimisseaduse § 1 lg-le 1 on pärimine isiku surma korral tema vara üleminek teisele isikule, § 2 kohaselt on pärand pärandaja vara. Samas vastustaja möönab, et Keskkriminaalpolitsei andis sõiduauto MB G 230 30.09.2005 üle M.T.le kui sõiduauto omanikule. Politsei pädevusse ei kuulu isikute teavitamine Eesti Vabariigi kohtute poolt tehtavatest kohtuotsustest. Sõiduauto, mida 5,5 aastat ei kasutata ning mille hoiutingimused võib olla ei vasta tavapärastele, kaotab oma väärtuses. Samas peab vastustaja kaebaja poolt sõiduauto MB G 230 väärtuseks toodud hinda põhjendamatuks. Kaebaja on hinna määramisel aluseks võtnud 17.10.2005 koostatud spetsialisti arvamuses toodu. Samas viitab kaebaja ka eBay ostukeskkonnas toodule, millest nähtub, et seisuga 04.05.2006 pakutakse Ameerika Ühendriikides müüa 1979 Mercedes-Benz G-klass, 230 G, hinnaga 6650 USD. Kaebaja on hinna määramisel aluseks võtnud teised sarnaste ja mitte väga sarnaste omadustega sõidukimargid, mis vastustaja arvates ei saa tõendada kaebajale kuulunud sõiduauto MB G 230 väärtust. Vastustajal olemasolevate andmete põhjal oli vaidlusaluse sõiduauto hinnaks 1999 aasta mais 38 500.- krooni. Vastustaja tugineb oma väidetes Autoregistrikeskuse esitatud kinnitatud koopiale 20.05.1999 kuupäevaga dateeritud vaidlusaluse sõiduauto omaniku vahetuseks vormistatud tõendarvest. Vastustaja möönab, et esitatud tõendarve iseenesest ei tõenda I. P. poolt sõiduauto MB G 230 ostmisel 38 500.- krooni tasumist, kuid leiab samas, et kuna
12. a kehtinud riigilõivuseaduse § 63 lg 1 kohaselt oli sõiduki autoregistrisse kandmise eest tasutav riigilõiv konstantne suurus (600.- krooni), siis tõendarve koostamise ajal puudus nii müüjal kui ostjal “põhjendatud” vajadus näidata vaidlusaluse sõiduauto müügihinda madalamana tema tegelikust väärtusest. Ei saa lugeda tõendatuks ja põhjendatuks kaebaja väidet, et sõiduauto MB G 230 väärtus oleks tõusnud 80 000.- kroonini. Vastustaja peab täiesti alusetuks kaebaja nõuet hüvitada temale sõiduautost väidetavalt kaduma läinud asjade (automakk Pioneer DEH-P825R, helivõimendi Pioneer VSA805S, subwoofer Pioneer TS-WX75A, cd-box Pioneer CDX-P620S ja kõlarid) väärtus. Kaebusele ei ole lisatud ühtegi dokumenti tõendamaks nimetatud asjade kuulumist kaebajale. Asjaolu, et kaebaja käsutuses on erinevad kasutusjuhendid, paigaldusjuhend ja garantiitunnistus, ei tõenda iseenesest kaebaja omandiõigust nimetatud asjadele. KrMK ei kehtesta konkreetseid tähtaegu vaatlusprotokolli koostamiseks, samas kui paljudel juhtudel KrMK näeb ette menetlustoimingutele ajalisi piiranguid. Vaatluse tegemiseks võib menetleja ise aja valida, lähtuvalt näiteks muude menetlustoimingute tähtsusest menetletavas kriminaalasjas. On ilmne, et sõiduki puhul on tema individuaalseks tunnuseks tema mark, värv, tehasetähis. Vaatluse käigus fikseeriti vaid kõige olulisemad ning mainitud individuaalsed tunnused, mis olid vajalikud ja olulised kriminaalasja lahendamiseks ning 3 mille alusel saaks asitõendit individualiseerida. Seadusest ei tulene nõuet, et menetleja pidanuks fikseerima sõiduki ja selles olnud esemed osade kaupa. Individuaalse tunnuse määra näitamise piisavus on jäetud menetleja otsustada. Vastustajal puuduvad andmed, et Keskkriminaalpolitsei poolt kriminaalasjas nr 00221000042 teostatud asitõendiks tunnistamise ja vaatlusprotokolli koostamise osas oleks prokurör uurijale andnud kirjalikke juhiseid, tühistanud või muutnud uurija ebaseaduslikke ja põhjendamatuid määrusi. Menetleja on protokolli kirje põhjal taganud asitõendi äratuntavuse, seega täitnud temale seadusega ettenähtud kohustusi ning kriminaalmenetluse toimingute tegemiseks kehtestatud menetlusnorme. KOHTU PÕHJENDUSED
13. Käesoleval juhul ei ole vaieldavad järgmised olulised faktilised asjaolud: sõiduauto Mercedes Benz G 230, riiklik registrimärk 218 AOH, kuuluvus M.T.le kuni 30.09.2005; selle sõiduki, mis oli kaebaja elukaaslase ja lapse isa /tl 36/ I. P. (suri xx xx xxxx) kasutuses, tunnistamine asitõendiks, võtmine 15.04.2000 alustatud kriminaalasja juurde ja paigutamine hoiule Politseiameti Automajandisse 28.04.2000; kõnealuses kriminaalasjas Rapla Maakohus 01.10.
14. a otsustas sõiduauto MB G 230 tagastada I. P. pärijatele, mitte aga selle omanikule M.T.le; nimetatud sõiduk tagastati tegelikult M.T.le 30.09.2005; sõidukit hoiti välitingimustes ning selle tagastamise ajaks ei olnud sõiduk enam sama heas olukorras, kui see oli olnud vähemalt 11.10.2000 sõiduki kui asitõendi vaatluse läbiviimise ajal, mis toimus omakorda ligi pool aastat hiljem sõiduki asitõendiks tunnistamisest /tl 53/. Asjaolu, et sõiduki seisukord oli oluliselt halvenenud ja sõiduki väärtus langenud, tõendavad nii autotehnika ekspertiisiga 25 aastat tegelenud FIE Ants Palm`i 17.10.2005 arvamus /tl 10/ kui ka samast sõidukist tehtud fotod: üheltpoolt asitõendi vaatluse läbiviimisel /tl 54-56/ ja teisalt sõiduki tagastamisel /tl 61-64/. Seega ei ole vaieldav, et M.T. on kandnud avalik-õiguslikus suhtes kahju. Järelikult peab kohus kontrollima, kas ja kui suures ulatuses on selle kahju eest vastutav Politseiamet (sõiduauto tunnistas asitõendiks Politseiameti halduses olev valitsusasutus Keskkriminaalpolitsei ning sõiduautot hoiti Politseiameti ühe struktuuriüksuse – Automajandi - territooriumil Tallinnas Suur-Patarei 13).
15. RVS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lg-st 3 tulenevalt lõigete 1 ja 2 alusel hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Vastavalt RVS § 8 lg-le 1 varaline kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVS § 12 lg 1 järgi kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. RVS § 13 lg-s 3 on sätestatud, et avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides.
16. Kõnealuse sõiduauto Mercedes Benz G 230 asitõendiks tunnistamise ajal asitõendi vaatluse, hoidmise ja selle suhtes muude abinõude kohaldamist reguleeris KrMK (kehtis kuni 01.07.2004) § 62, mille lg 1 kohaselt asitõendit tuleb vaatlusprotokollis üksikasjaliselt kirjeldada, fotografeerida ja koostada selle kohta asitõendiks tunnistamise määrus. Sama paragrahvi lg-st 5 tuleneb, et asitõend, mida ei saa hoida eeluurimisasutuse juures või kohtus ning mille suhtes ei saa kohaldada enne kohtuotsuse jõustumist või kriminaalasja menetluse 4 lõpetamist käesoleva koodeksi §-s 63 ettenähtud abinõusid, antakse vastutavale hoiule, ning lg-st 7, et asitõendina hoiule antud vara raiskamise, võõrandamise ja varjamise eest vastutab vara hoidja. Analoogselt reguleerib küsimusi ka alates 01.07.2004 kehtiv KrMS, mille § 125 lg 3 kohaselt tagab asitõendi hoidja asitõendi puutumatuse ja säilimise. Neist sätetest teeb kohus ühese järelduse, et seaduse mõtte kohaselt on asitõendi hoidjal kohustus ja vastutus tagada asitõendi säilimine võimalikult endises seisundis (v. a kiiresti riknevad asitõendid, millega pole antud juhul tegu). Samuti teeb kohus KrMK § 62 lg 1 sõnastusest järelduse, et asitõendi vaatlus peab toimuma hiljemalt samaaegselt asja asitõendiks tunnistamisega: teisiti ei ole võimalik tõlgendada nõuet, et asitõendit tuleb vaatlusprotokollis üksikasjaliselt kirjeldada, fotografeerida ja koostada selle kohta asitõendiks tunnistamise määrus. Kaudselt tuleneb see ka KrMK §-st 79, mis näeb ette uurimistoimingute protokolli koostamise. Kui asi võetakse ära ja tunnistatakse asitõendiks, siis on kahtlemata tegemist uurimistoiminguga. Et asja äravõtmisel ja selle asitõendiks tunnistamisel tuleb koheselt viia läbi ka vaatlus, see on iseenesest ka loogiline, kuna ainult siis on võimalik täita asitõendi äravõtmise seisundis säilimise nõuet, samuti saaks tagada asitõendi tõendusliku väärtuse säilimise. Asitõendi üksikasjaline kirjeldamine on ju vajalik asitõendi individuaalsete tunnuste talletamiseks. Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustajaga, et KrMK § 106 lg 1 kohaselt eeluurimisel otsustab uurija uurimise suunamise ja uurimistoimingute teostamise iseseisvalt, kuid oluline on sealjuures ka nimetatud sätte teine pool: ta kannab ka täielikku vastutust nende seaduspärasuse ning õigeaegsuse eest. Antud juhul oli Keskkriminaalpolitsei uurija Madis Kuznetsov tunnistanud vaidlusaluse sõiduki asitõendiks juba 28.04.2000 ja määranud anda see hoiule Automajandisse, kuid millises seisundis oli äravõetud sõiduk täpselt selle hoiule üleandmisel, ei ole võimalik tuvastada, kuna uurija on teostanud asitõendi vaatluse alles peaaegu pool aastat hiljem – 11.10.
17. Ka ei vormistatud
18. a aprillis sõiduki üleandmise-vastuvõtmise kohta mingeid dokumente /tl 12/. Sellega loodi eeldus äravõetud sõiduki omaniku õiguste rikkumiseks, sõiduki mittesäilimiseks selle äravõtmisega samas seisukorras.
19. Vaatlusprotokollis märgitust saab küll teha järelduse, et vähemalt pool aastat hiljem oli kõnealusel sõidukil alles nii aku kui ka muu kapoti alla, normaalse sõiduki varustusse kuuluv (kapoti avamisel on fikseeritud eritunnusena vaid radiaatori ääres plekist silt), samuti oli auto taga ukse küljes tagavararatas ning juhi kõrvalistme all cd-box Pioneer CDX-P620S. Sõiduki väliseid defekte on kirjeldatud, kuid selle hulgas ei ole märgitud, et sõiduki kere ja selle osad oleks roostetanud, et rehvid ning esi- ja tagatulede klaasid oleksid mõranenud. Protokolli kohaselt olid auto salongis olevad istmed pruunist nahast, kuid ei nähtu, et sõiduki sisustus oleks sealjuures olnud niiskunud ja hallitusseente poolt rikutud. Seega on isegi nimetatud asitõendi vaatluse ja spetsialist A. Palmi arvamuse andmise vahelisel ajal sõiduauto olukord drastiliselt halvenenud. Samas ei ole võimatu, et protokollis kirjeldatud mõlgid ja mõrad olid tekkinud sõidukile poole aasta vältel, mil sõiduk lihtsalt seisis Politseiameti Automajandi hoovil. Samuti võidi sõidukist ära võtta esemed, mida kaebaja on väitnud seal olnud olevat. Protokollist ei ilmne, kas sõiduki armatuurlaual, esipaneelil oli tühimikke. Võimalikele tühimikele viitab asjaolu, et cd-box Pioneer CDX-P620S asus istme all, spetsialisti arvamuses on märgitud aga, et salongist on maha võetud audiosüsteem koos kõlaritega. Samuti ei nähtu vaatlusprotokollist, et sõiduki uksed oleksid olnud lukustatud (sellele asjaolule ei ole üldse tähelepanu pööratud, st kas vaadeldava sõiduki uksed olid lukus või lahti/lahti murtud, kus ja kelle käes olid võtmed). Samas on spetsialist A. Palm oma uurimuses nentinud, et ukselukud on puruks murtud. Põhja Politseiprefektuur on 27.10.2005 määruses sedastanud, et tunnistaja, uurimisgrupi liige Aleksandr Gutmann ei mäleta/ei pööranud tähelepanu, kas salongis oli mingit audiotehnikat või ei olnud /tl 12/. 5
20. Kaebajale kuuluvat sõiduautot hoiti aastaid välitingimustes, mille tagajärjel see oluliselt kahjustus. Vastustaja on isegi möönnud, et sõiduauto, mida 5,5 aastat ei kasutata ning mille hoiutingimused võib olla ei vasta tavapärastele, kaotab oma väärtuses. Kohus nõustub kaebajaga, et kahju hüvitamise kohustusest ei vabasta vastustajat asjaolu, et Politseiametil puuduvad vastavad tingimused asitõendite hoidmiseks. Et vastustaja allasutused tegelevad igapäevaselt asitõenditega, st asjade asitõendiks tunnistamise ja hoiule võtmisega, siis peab Politseiamet nõudma endale asitõendite säilitamiseks vastavate tingimuste loomist või kasutama seaduses antud alternatiivseid võimalusi. Kohus leiab, et kui politseil puudusid tingimused asitõendi nii pikaajaliseks nõuetekohaseks, säilimist tagavaks hoidmiseks, siis tulnuks kasutada KrMK-s (§ 62 lg-d 5 ja 6) ning KrMS-s (§ 125 lg-d 2-4) antud võimalusi ja anda sõiduk selle omanikule vastutavale hoiule. Politseiameti vastutust ei välista ühelgi juhul asjaolu, et M.T. ilmselt seaduskuuleka inimesena ei vaidlustanud Keskkriminaalpolitsei 28.04.2000 koostatud asitõendi kriminaalasja juurde liitmise määrust ega taotlenud ka omaalgatuslikult temale kui omanikule sõiduauto MB G 230 vastutavale hoiule andmist. Kaebaja sõnul lootis ta uurija lubadusele, et teda teavitatakse, kui auto kättesaamine on võimalik. Antud juhul ei ole Politseiamet Keskkriminaalpolitsei ja Automajandi kaudu ilmutanud kahju tekitamise vältimiseks oma avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust. Põhjust ei ole rääkida ka kahju tekkimise ettenägematusest ega objektiivsetest takistustest kahju ärahoidmisel vm tema vastutust piiravatest asjaoludest (RVS § 13 lg 1). Õige on iseenesest vastustaja väide, et politsei pädevusse ei kuulu isikute teavitamine Eesti Vabariigi kohtute poolt tehtavatest kohtuotsustest. Samas kuulub politsei pädevusse asitõendi suhtes abinõude kohaldamine, kui äravõetud ese ei ole enam vajalik kriminaalmenetluses. Käesoleval juhul otsustas Rapla Maakohus juba 01.10.
21. a, et nimetatud sõiduauto tuleb tagastada I. P. pärijatele. Ka kohtule jääb arusaamatuks kohtu niisugune korraldus, arvestades asjaolu, et kadunud I. P. ei olnud vaidlusaluse sõiduki omanik. Aga vaatamata sellele, Politseiametile (Keskkriminaalpolitseile) ei saanud jääda teadmatuks, et nende menetletud kriminaalasi on saanud kohtus lahenduse. Põhja Politseiprefektuuri 27.10.2005 kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtuvalt peale vaatluse vormistamist pitseeris uurimisgrupi liige Aleksandr Gutmann kõik auto uksed ja auto võtmed jäid hoiule Automajandisse ning pärast seda ei ole A. Gutmann selle autoga rohkem tegemist teinud /tl 12/. Samal ajal hakkas sõiduk ilma meelevallas sõna otseses mõttes muutuma vrakiks. Seega tulnuks ilmutada huvi selle vastu, mis saab menetluse raames äravõetud asitõendist. Kui kohtu resolutsioon oli arusaamatu, siis tulnuks astuda samme selgitamaks välja, kuidas tuleb otsust täita, vajadusel taotleda kohtult vastavat selgitust. Vastustaja on nimetatud küsimustesse suhtunud täieliku ükskõiksusega. Samas on vaatamata kohtuotsuse väidetavale mittesaamisele ja kohtu eksitavale resolutsioonile sõiduk lõpuks ikkagi selle omanikule M.T.le tagastatud. Jääb arusaamatuks, kuidas
22. a sügiseks ei olnud kohtu eelviidatud ebatäpne korraldus enam takistuseks sõiduki tagastamisel kaebajale. Arvestades ülaltoodut on kohus seisukohal, et Politseiamet on Keskkriminaalpolitsei ja Automajandi kaudu süüliselt tekitanud M.T.le varalise kahju ning ta on kohustatud selle kaebajale hüvitama. Vastustaja on tegelikult ise oma süüd kahju tekitamises tunnistanud /tl 93/. Järgnevalt asub kohus analüüsima kahjunõude summa 89 000.- krooni põhjendatust ja tõendatust.
23. Kohus on seisukohal, et M.T. nõue sõiduautos Mercedes Benz G 230, riiklik registrimärk 218 AOH, selle asitõendina äravõtmise ajal väidetavalt olnud asjade (automakk Pioneer DEHP825R, helivõimendi Pioneer VSA805S, subwoofer Pioneer TS-WX75A, cd-box Pioneer CDX-P620S ja Pioneer’i kõlarid) hüvitamiseks 9 000 krooni ulatuses ei ole põhjendatud. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja esitatud Pioneer DEH-P825R kasutusjuhendi, Pioneer TS-WX75A paigaldusjuhend ning CDX-P620S/XN/EW (sarjanumber RG029839) 6 garantiitunnistus /tl 65-69/ ei tõenda esiteks nimetatud seadmete olemasolu sõidukis selle äravõtmise ajal, teiseks mitte ka asjaolu, et need seadmed kuulusid nimelt kaebuse esitajale (välistatud ei ole ju võimalus, et kaebaja sai need dokumendid teiselt isikult; vt ka eksitav tšekk, tl 53). RVS nõue, et hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud, eeldab, et eelmärgitud asjaolud oleksid vältimatult tõendatud. Kahjuks ei ole kaebaja sellekohaseid tõendeid esitanud. Samas ei nõustu kohus Politseiametiga cd-boxi Pioneer CDX-P620S puudutavas osas. Ehkki kaebaja on selle temale kuuluvuse kohta esitanud samuti üksnes Pioneer CDX-P620S kasutusjuhendi /tl 70/, loeb kohus muude tõenditega koosmõjus tõendatuks, et nimetatud seade oli kaebaja omandis olnud äravõetud sõidukis ja kuulus temale. Kohus tugineb sealjuures 11.10.2000 vaatlusprotokollis märgitule, et juhi kõrvalistme all oli cd-box Pioneer CDX-P620S, ning spetsialist Ants Palm`i 17.10.2005 arvamuses märgitule, et salongist on maha võetud audiosüsteem koos kõlaritega (vt ka fotod, tl 63 prdl ja 64). Ka on Põhja Politseiprefektuur 27.10.2005 määruses märkinud, et „kriminaalmenetluse käigus on tuvastatud, et audiotehnika, näiteks cd mängija, asitõendite vaatluse perioodil viibis sõiduauto MB G 230 riikliku registrimärgiga 218 AOH salongis. Asitõendite fotografeerimisel sõiduauto salong ei olnud täielikult detailides pildistatud, seetõttu ei ole võimalik ümber lükata audiotehnika olemasolu auto salongis“ /tl 12/. On ebausutav, et toodud asjaoludel ei olnud kadumaläinud cd-box Pioneer CDX-P620S paigaldatud sõidukisse ega kuulunud sõiduki tookordsele omanikule. Seadme maksumuse puhul lähtub kohus helitehnika müügi ja sõidukisse paigaldamisega tegeleva OÜ Skival märgitud orienteeruvast hinnast 3500.- kr /73-75/, kuivõrd vastustaja ei ole seda ümber lükanud ega tõendanud muud. Seega on sõidukis olnud asjade hüvitamise nõue põhjendatud vaid osaliselt, summas 3500.- krooni.
24. M.T. on hinnanud temale sõiduauto MB G 230 sõidukõlbmatuks muutmisega tekitatud kahjuks 80 000.- krooni (sõiduki väärtusest on maha arvestatud 10 000.- kr, mille eest sõiduk realiseeriti). Vastustaja on pidanud nimetatud hinda ülepaisutatuks. Kohtule on esitatud kaebaja poolt järgmised tõendid sõiduki väidetava maksumuse kohta: - spetsialist A. Palmi 17.10.2005 arvamus, mille järgi sarnaste tehniliste andmetega, komplektsusega ja samavanu MB G 230 Eestis börsiteadetes käesoleval ajal ei pakuta, teiste omadustelt sarnaste sõidukimarkide küsimishinnad on ca 35000.- kuni 50000.- krooni ning kõnealuse sõiduki jääkväärtus (turuhind), arvestades selle piiratud võimalusi realiseerimiseks, on kuni 10 000.- kr koos käibemaksuga 18%; - auto24.ee interneti väljatrükk, millest nähtuvalt seisuga 04.05.06 oli portaalis väljas pakkumine, mille kohaselt sama väljalaskeaastaga analoogse sõiduki MB 300 GD hinnaks on 99 000,00 krooni (põhierinevuseks vaidlusalusest sõidukist on pakutav auto diiselmootoriga, ning 0,8 cm³ võrra suurema mootoriga) /tl 37/; - E-Bay Motors interneti (www.e-bay.com) väljatrükk, millest nähtuvalt sama mudeli pakkumishinnaks 04.05.06 oli 6 650 USD ehk 83 125,00 krooni. Samas on märkus, et pakkumishinna alampiiri ei ole /tl 38/. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd vaidlusaluse sõiduki mudeli puhul on tegemist küllaltki haruldase ning seega ka ostjatele suuremat huvi pakkuva sõidukiga, on märgitud hinnad piisavalt usaldusväärsed ning adekvaatsed tõdemaks, et kaebajale kuulunud sõiduki hind oleks selle heaperemeheliku hooldamise puhul antud hetkel vähemalt 90 000,00 krooni. Kuna kaebajal õnnestus sõiduk müüa hinnaga 10 000,00 krooni, on kaebajale sõiduki hoolimatu hoidmise tagajärjel tekitatud kahju 80 000,00 krooni. Samal ajal on Politseiamet esitanud kohtule ärakirja 20.05.1999 tõendarvest sõiduki omaniku vahetuse vormistamiseks (Certificate-invoice), millest nähtuvalt kõnealuse sõiduauto ostis I. P. ning sõiduauto müügihinnaks oli 38 500.- krooni /tl 82/. Vastustaja peab müügihinda objektiivselt kajastatuks, kuna sel ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 63 lg 1 kohaselt oli 7 sõiduki autoregistrisse kandmise eest tasutav riigilõiv konstantne suurus (600.- krooni), mistõttu puudus vajadus näidata tegelikust väärtusest erinevat hinda. Kaebaja esitatud tõendite ja väidete kohta leiab Politseiamet, et kaebaja on hinna määramisel aluseks võtnud teised sarnaste ja mitte väga sarnaste omadustega sõidukimargid, mis ei saa tõendada konkreetse sõiduauto MB G 230 väärtust.
25. Kohus leiab, et ükski eelviidatud tõend eraldivõetuna ei kajasta õigesti ja täpselt vaidlusaluse sõiduki võimalikku väärtust (müügihinda) käesoleval ajal. Võrdlushinnad üksnes sarnaste sõidukite kohta ei ole üks ühele aluseksvõetavad ka seetõttu, et lisaks väljalaskeaastale ja konkreetsetele tehnilistele näitajatele mõjutavad müügihinda ka läbisõit, sõiduki kaubanduslik väljanägemine, sh kas sõiduk on teinud läbi avarii, müügi pakilisus jms asjaolud. Samas ei saa sel põhjusel jääda ka kahjusumma kaebajale välja mõistmata, kuna ei ole mõeldav nõuda kaebajalt tõendit temale kuulunud sõidukiga kõigis asjaoludes identse auto müügihinna kohta. Neil asjaoludel peab kohus enam usaldusväärseteks tõenditeks 20.05.1999 tõendarvet ja selles toodud hinda 38 500.- krooni koosmõjus spetsialist A. Palmi 17.10.2005 arvamusega ja selles märgitud orienteeruva hinnavahemikuga 35 000.- kuni 50 000.- krooni. Samas arvestab kohus ka sarnaste sõidukite müügipakkumistes toodud mõnevõrra kõrgemate hindadega ning leiab, et kaebaja esialgne kahjunõue sõiduki eest (st et sõiduki väärtus on vähenenud 40 000.- kr) oli põhjendatud. Ei ole mingit alust arvata, et omanik ei oleks oma sõidukit heaperemehelikult hooldanud, vaid oleks hoidnud seda sarnaselt vastustajaga. Seega tuleb Politseiametil hüvitada M.T.le viimasele kuulunud sõiduki hoolimatu hoidmisega tekitatud kahju summas 40 000.- kr. Järelikult tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kokku 43 500.- krooni (3500.- kr + 40 000.- kr).
26. Lõpuks kohtukuludest.

§ 92

lg 1 järgi menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja on palunud jätta kõik kohtukulud vastustaja kanda. Antud juhul rahuldab kohus M.T. kaebuse osaliselt. Järelikult tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja kantud kohtukulud proportsionaalselt nõude rahuldamisega. M.T. tõendatud kohtukulud seisnevad üksnes riigilõivu tasumises: 2040.- kr /tl 14/ ja 660.- kr /tl 44/, kokku summas 2700.- krooni. Et kohus rahuldab kaebaja nõude 43 500.- kr ulatuses (49% taotletud kahjusummast), siis sellele vastav riigilõiv 49% on 1323.- krooni. Nimetatud summa tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Hurma Kiviloo kohtunik 8