2-05-14964/12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-14964 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober
2. a, Tallinn Kohtukoosseis Reet Allikvere, Ülle Jänes, Ande Tänav Tsiviilasi E.Eu hagi M.L vastu 83 125 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 23.12.2005 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik E.Eu apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
3. oktoober
4. a, avalik kohtuistung Menetlusosalised ja nende esindajad E.E, tema esindaja Janek Alvela, M.L, tema esindaja adv Tiina Mare Hiob RESOLUTSIOON Tühistada Tallinna Linnakohtu 23.12.2005 otsus. E.Eu hagi rahuldada. Mõista M.L´ilt välja E.E`u kasuks 83 125 (kaheksakümmend kolm tuhat ükssada kakskümmend viis) krooni ja kohtukulu 5250 (viis tuhat kakssada viiskümmend) krooni. Apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Hagi asjaolud ja hageja nõue
5. Hageja palus 05.07.2005 kohtule esitatud hagis kostjalt välja mõista võlgnevus 79 147 krooni ja sellele lisandunud viivis 838, 50 krooni. Kahel korral on hageja viivisenõuet suurendanud. Lõpliku nõude kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlale lisaks 3978 krooni viivist (tl 42), seega kokku 83 125 krooni.
6. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22.03.2005 kokkuleppe raha ülekandmise kohta, mille järgi kostja kohustus tasuma hagejale 79 147 krooni kahe kuu möödumisel alates ajast, mil kõik x asuva elamu korterite omanikud on andnud müügilepinguga tutvumise kohta allkirja ja kinnitanud, et ei soovi korterit osta. Sellise kinnituse andsid kõik korterite omanikud 22.03.2005 ja sellest teavitati kostjat. Seega tekkis kostjal alates 22.05.2005 kohustus tasuda kokkulepitud summa. Kostja ei ole oma kohustust täitnud. Hagejal on võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, § 100, § 101 ja § 113 alusel õigus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumisega viivitamise aja eest viivist. Viivis ühe päeva eest on 19,50 krooni. Kokkuleppest taganemine on tühine, sest puudub taganemise põhjus. Kostja vastuväited
7. Kostja ei tunnistanud hagi ja leidis, et nõue on sisutu. 22.03.2005 sõlmitud notariaalse kinnistu mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepinguga ostis kostja AS-ilt Hansa Liising Eesti kinnistu (registriosa nr xxxxxx), mille koosseisu kuulub elamumaa x, hinnaga 335 000 krooni. Kostja ei tea, kes on hageja ja millist õiguslikku puutumust ta omab selle lepinguga, kostjaga või lepingu esemega. Tehingu tegemise juures viibinud kohustatud isik R. L soovis, et kostja kannaks lepingu p-s 3.2 nimetatud 80 000 krooni üle hageja arvele. Kostja poolt allkirjastatud raha ülekandmise kokkulepe on tühine, sest see ei põhine seadusel ega tulene lepingust. Kostjal ei ole hageja ees tsiviilkohustust tekkinud. Kostja teatas hagejale 20.09.2005 kirjalikult, et taganeb kokkuleppest. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
8. Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus nõustus hagejaga, et kostja taganemine kokkuleppest on tühine, sest VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Kuna antud juhul puudus hagejal kokkuleppest tulenev kohustus, ei olnud võimalik olematut kohustust rikkuda. Poolte kokkuleppest järeldub, et see sõlmiti kinnistu x müügitehingust tulenevalt. Müügitehingu poolteks on AS Hansa Liising Eesti ja kostja ning kohustatud isikuks korteri kasutaja R. L. Müügilepinguga on kindlaks määratud müügihind, mille kostja on kohustatud tasuma AS-ile Hansa Liising Eesti. Kuna leping on notariaalselt tõestatud, siis oleks pidanud olema notariaalselt tõestatud ka igasugune täiendav leping, mis sõlmiti ostusummale lisasumma maksmiseks kohustamise kohta. Vaidlusalune kokkulepe on vorminõuete järgimata jätmise tõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 alusel tühine ning sellest ei saa tuleneda pooltele mingeid õigusi ega kohustusi. Apellatsioonkaebuse põhjendused
9. Hageja palub apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kohus hindas ebaõigesti pooltevahelist kokkulepet ja 22.03.2005 tehingut ning kohaldas vääralt TsÜS § 83 lg-t
10. Seaduses ei ole sätestatud kohustuslikku vormi isikute vahel sõlmitavale kokkuleppele raha ülekandmise kohta. Kohtuotsusest ei selgu, miks peaks kokkulepe, mille pooled ei ole samad notariaalselt tõestatud 22.03.2005 tehingu pooltega, olema sõlmitud samas vormis. Kokkulepe ja 22.03.2005 tehing ei ole sõlmitud samade poolte vahel. Kokkuleppes märgitud summat ei saa käsitleda kinnistu müügihinnana, sest see saaks olla kokku lepitud ainult ostja ja müüja vahel sõlmitud müügilepingus. Seega ei pea kokkulepe raha ülekandmise kohta olema notariaalne. Pooltevaheline kokkulepe on eraldiseisev tehing ja sellega ei muudetud kinnistu müügilepingu tingimusi. Tegemist on võlatunnistusega, mis on iseseisev kohustus ja millele pole seaduses ettenähtud kohustuslikku vormi. Apellatsioonkaebuse vastus
11. Kostja leiab, et vaidlustatud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. Pooltevaheline kokkulepe tuleb otseselt kõnesoleva kinnisasja müügilepingust, täiendades kostja ja AS Hansa Liising Eesti vahelist notariaalset tehingut, sest põhineb kokkuleppe viite põhjal justkui viimasel. Kokkulepe ei ole käsitletav iseseisva võlatunnistusena, vaid tegemist on notariaalsel lepingul põhineva väidetava lisakohustusega, millel puudub õiguslik alus ja mis on vorminõuete järgimata jätmise tõttu tühine. Ringkonnakohtu seisukoht 2
12. Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et kaevatav kohtuotsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 peab ringkonnakohus võimalikuks teha uue otsuse ning hagi rahuldada, ühtlasi tuleb ümber jaotada ka kohtukulud.
13. Vaidluse lahendamiseks tuli kohtul esmalt anda pooltevahelisele kokkuleppele õiguslik kvalifikatsioon. Kolleegium ei nõustu linnakohtu seisukohaga, et vaidlusalune kokkulepe on seotud x asuva kinnistu mõttelise osa müügitehinguga, millest tulenevalt oleks ka kokkulepe pidanud sõlmitama notariaalses vormis. Lepingu (tl 6) sõnastusest nähtuvalt oli kostja võtnud endale kohustuse, mis oli küll seotud kohtu viidatud tehinguga, kuid ei olnud selle tehingu osaks. Kõnealust kokkulepet tuleks kolleegiumi arvates lugeda VÕS § 30 järgseks võlatunnistuseks. Nimetatud paragrahvi lg 1 kohaselt on võlatunnistuseks leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Seega - nimetatud õigusnormiga reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust. Sellise võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus ning sellele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Kuna VÕS §-s 30 nimetatud võlatunnistus on abstraktne leping, ei saa sellest tulenevale nõudele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest (näiteks ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele). Sellest tulenevalt ei sõltu kokkulepe, mis viitab küll varasemale ja teiste isikute vahelisele müügilepingule, nimetatud tehingu kehtivusest. Muuhulgas tähendab see ka seda, et selline võlatunnistus ei pea olema notariaalselt tõestatud ka siis, kui sellega tunnistatakse sellisest lepingust tulenevat võlga, mis on notariaalselt tõestatud või peab seda olema (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24.04.2006 otsus nr 3-2-1-21-06). Eeltoodust tulenevalt peab kostja hageja nõutud summa välja maksma. Kostja ei ole väitnud, et ta on kokkuleppest tuleneva kohustuse täitnud, ka ei ole ta selle kohta esitanud muid sisulisi (võlatunnistusest endast tulenevaid) vastuväiteid. Seega tuli kostjal võetud kohustus täita. Viivisenõude arvestusliku külje suhtes ei ole kostja vastuväiteid esitanud.
14. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kostja kohustuse sisulist loogikat kinnitavad ka muud kohtu ette toodud asjaolud ja esitatud tõendid. Antud juhul oli kostja omandatud korteri (majaosa) puhul tegemist liisingufirmale kuulunud varaga, mistõttu tehingu sooritamiseks sõlmis kostja ostjana eelneva kokkuleppe liisingulepingu järgse kohustatud isikuga (tema esindajaga). Korteri müügihinnaks oli algselt kokku lepitud 430 000 krooni, mitte aga summa, mille kostja ostu eest tegelikult tasus (335 000 + 15 000). Kohus ei pea võimalikuks arvestada kostja väidet, et raha ülekandmise kokkulepe on tühine, sest ei põhine seadusel ega lepingul. Seadus ei piira isikute vaheliste kokkulepete sõlmimist. Pealegi tuleneb liisingulepingu olemusest, et liisinguvõtja (kohustatud isik) omab liisingueseme (tehingu eseme) suhtes mitmeid omanikule sarnaseid õigusi-kohustusi (näiteks määrata isik, kellega liisinguandja tehingu sõlmib – VÕS § 361). Liisingufirma omandisse kuuluva eluruumi puhul on selle kasutajaks reeglina füüsiline isik (liisinguvõtja), mistõttu on alusetu ja pahatahtlik kostja väide, et „ma ei tea, miks need kaks noort inimest seal korteris elavad“ (12.12.2005 kohtuistungi protokoll – tl 44). Samal istungil avaldas kostja ka seisukohta, et kui kellelgi saaks üldse tema vastu nõudeid olla, siis oleks selleks vaid müüja (tl 43). Ringkonnakohtu istungil kostja tunnistas, et kui raha nõudjaks oleks kohustatud isik R. L, siis tuleks kostjal kohustus täita. Vastuses hagile on kostja varem väitnud, et R. L avaldas tehingu tegemise ajal soovi, et kostja kannaks notarikontolt tagastatava summa E.Eu arvele (tl 22). 3
15. Kuna ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ning rahuldab hagi, tuleb poolte vahel ümber jaotada ka kohtukulud. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse enne 01.01.2006 kehtiva TsMS jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt jäetakse kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehakse. Hageja on tasunud hagilt riigilõivu kokku 5250 krooni, milline summa tuleb kostjalt välja mõista. Õigusabi kulude hüvitamist hageja ei taotlenud. R.Allikvere Ü.Jänes A.Tänav 4