← Eesti

2-05-20310/8

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Kai Kullerkupp ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. oktoober
  2. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-05-20310 Tsiviilasi AS-i E hagi O.D vastu töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  3. juuni
  4. a. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik O.D apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
  5. oktoober
  6. a. Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant O.D (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x) Vastustaja AS E (registrikood xxxxxxxxx, aaadress x), lepinguline esindaja Priit Sula RESOLUTSIOON:
  7. Jätta muutmata Harju Maakohtu
  8. juuni
  9. a. otsuse lõppjäreldus AS-i E hagis O.D vastu töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamiseks, arvestades motiivide osas ka ringkonnakohtu otsuses märgitut.
  10. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  11. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  12. novembril
  13. a. esitas AS E Tallinna Linnakohtusse hagi O.D vastu töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamiseks. Samuti palus hageja tunnistada, et tal on õigus mitte maksta kostjale ajavahemiku eest
  14. a.
  15. augustist kuni
  16. oktoobrini keskmist palka ja tööraamatu kinnipidamise eest keskmist palka summas 1480, 80 krooni. Hageja palus kostjalt 2 välja mõista talle töövaidluskomisjoni otsuse alusel makstud 13.927 krooni, mis sisaldab töölt puudutud 46 tööpäeva keskmist neto töötasu ja hüvitist tööraamatu kinnipidamise eest nelja päeva keskmise neto töötasu ulatuses. AS E ja O.D sõlmisid
  17. mail
  18. a. töölepingu, mille alusel kostja asus tööle hageja võrguteeninduse valdkonna Tallinn-Harju piirkonna elektriku ametikohale. Töölepingu alusel rakendati kostja ameti- ja suhtlemisoskuste kindlakstegemiseks neljakuulist katseaega, mille viimaseks päevaks oli
  19. september
  20. a. Kostja tööraamatus oli tema viimaseks tööandjaks märgitud AS S (töötamise periood
  21. jaanuarist
  22. a. kuni
  23. maini
  24. a.). AS-i S poolt oli kostjale
  25. jaanuaril
  26. a. väljastatud tõend kostja tööle lubamise kohta elektriseadeldises pingega kuni ja üle 1 kV operatiivremondi töötajana. Viimane kanne oli tõendisse tehtud
  27. jaanuaril
  28. a. Hiljem selgus, et AS S on
  29. märtsil
  30. a. registrist kustutatud. Kuna kostja ei saanud katseajal ametijuhendis ettenähtud tööülesannetega hakkama, oli konfliktis teiste töötajatega ning andis tööandjale väärinformatsiooni oma ametioskuste suhtes, otsustas hageja kostjaga töölepingu ebarahuldavate töötulemuste tõttu
  31. juulil
  32. a. lõpetada.
  33. juulil
  34. a. edastati kostjale töölepingu lõpetamise lisa ning selgitati suuliselt põhjusi, mis tingisid töölepingu lõpetamise vajaduse. Kostja keeldus töölepingu lisa kättesaamise kohta allkirja andmast.
  35. juulil
  36. a. väljastati kostjale haigusleht, seega ei olnud temaga töölepingu lõpetamine võimalik.
  37. augustil
  38. a. esitas kostja töövõimetuslehe, mille alusel ta oli vabastatud töölt
  39. juulist kuni
  40. augustini
  41. a. Peale töövõimetuslehe esitamist lahkus kostja koheselt hageja kontorist ja sõltumata asjaolust, et töövõimetusleht oli lõppenud, tööülesandeid täitma ei asunud.
  42. augustil
  43. a. vormistas hageja töölepingu lõpetamise lisa, millega lõpetas kostjaga töölepingu alates
  44. augustist
  45. a.; vastav kanne tehti ka tööraamatusse. Samuti kanti kostjale
  46. augustil
  47. a. üle lõpparve. Töölepingu lõpetamise lisa ja tööraamat anti kostjale üle
  48. augustil
  49. a.
  50. septembril
  51. a. pöördus kostja avaldusega Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni. Komisjoni
  52. oktoobri
  53. a. otsusega tunnistati töölepingu lõpetamine kostjaga ebaseaduslikuks ning mõisteti hagejalt välja hüvitisena töölt puudutud 46 tööpäeva keskmine palk 17.029, 20 krooni ja tööraamatu kinnipidamise eest nelja päeva keskmine palk 1480, 80 krooni. Töövaidluskomisjoni otsusega hageja ei nõustu. Tööleping lõpetati kostjaga peale töövõimetuslehe lõppemist, mitte selle kehtivuse ajal. Töölepingu lõpetamise lisa koostati
  54. augustil
  55. a., kui töötaja esitas tööandjale töövõimetuslehe, mille alusel ta oli töölt vabastatud
  56. juulist kuni
  57. augustini
  58. a. Asjaolu, et töölepingu kehtivuse viimaseks päevaks märgiti
  59. august
  60. a., ei ole piisav ja oluline kostja õiguste rikkumine. Kostja ei ole taotlenud eksliku kande parandamist tööraamatus. Tööraamat anti kostjale kätte esimesel võimalusel, arvestades, et tööandja personalijuhi töökoht, kus hoitakse kogu ettevõtte personalialast dokumentatsiooni, asub Tartus. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik ning töövaidluskomisjoni otsus õige. Tööleping lõpetati töötaja ajutise töövõimetuse ajal
  61. augustil
  62. a. ning tööandja viivitas neli päeva tööraamatu kätteandmisega. Esimese astme kohtu otsus
  63. juuni
  64. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi, tunnistades pooltevahelise töölepingu lõpetamise
  65. augustil
  66. a. seaduslikuks ning tunnustades hageja õigust mitte maksta kostjale hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 46 tööpäeva keskmise palga ulatuses summas 17.029, 20 krooni ja tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest summas 3 1480, 80 krooni. Kohus märkis, et kostjal tuleb tagastada hagejale töövaidluskomisjoni otsuse alusel saadud 13.927 krooni. Töölepingu seaduse (TLS) § 73 lg. 1 kohaselt teeb tööandja töölepingu lõpetamise kohta lepingusse kande, milles näidatakse lepingu lõpetamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, samuti töölepingu lõpetamise päev, töötajale või tööandjale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on töölepingu lõpetamise päevaks töötaja tööloleku viimane päev, kui käesolev seadus ei näe ette teisiti. Tööandja ei või lõpetada töölepingut TLS § 73 lõiget 2 eirates tagasiulatuvalt. Kostja edastas töövõimetuslehe
  67. augustil
  68. a. ja siis vormistati ka töölepingu lõpetamine. Hoolimata sellest, et hageja on märkinud töölepingu lõpetamise kuupäevaks
  69. august
  70. a., tuleb töölepingu lõpetamise kuupäevaks lugeda
  71. august
  72. a. Hageja on väitnud, et tegemist on eksitusega ja nõustub seda parandama. Seega on kostja tööleping lõpetatud vastavuses TLS § 73 lõikega 2, rikkumata TLS § 91 lõike 1 punkti 1 sätteid. Kuna tööleping kostjaga lõpetati seadust järgides, puudub alus TLS § 117 lõike 1 alusel hagejalt kostja kasuks hüvitise väljamõistmiseks. Hageja seletuse kohaselt toimus tööraamatu kätteandmine kostjale mitte
  73. augustil
  74. a., vaid päev hiljem, kuna AS E juhatus ja personalitöötaja asuvad Tartus ning praktiliselt on võimatu pärast tööraamatusse kande tegemist koheselt edastada see töötajale, kelle töökoht asub Tallinnas. Tööraamatu kätteandmisega on hageja seega põhjendatult viivituses, mis ei too iseenesest kaasa tööandja vastutust tööraamatu kinnipidamise eest TLS § 119 lõike 1 järgi. Ka ei ole asjas esitatud tõendeid, et kostja oleks
  75. augustil
  76. a. pöördunud tööandja poole sooviga koheselt saada kätte tööraamatut. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 474 lõike 2 kohaselt, kui viivitamata täitmisele kuuluvat lahendit muudetakse või lahend tühistatakse, peab sissenõudja tagastama võlgnikult viivitamatu sundtäitmisega saadu ja hüvitama võlgnikule sundtäitmise vältimiseks tehtud kulutused. Seetõttu tuleb kostjal töövaidluskomisjoni otsuse alusel saadud 13.927 krooni hagejale tagastada. Apellatsioonkaebus Apellant palub maakohtu otsuse tühistada. Kohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud TLS § 73 lõigetes 1 ja 2 ning § 91 lõike 1 punktis 1 sisalduvaid õigusnorme. Tööleping lõpetati
  77. augustil
  78. a., mis oli töötaja töövõimetuse päev. Töötaja töövõimetuse päev ei saa aga olla tema tööloleku viimaseks päevaks, kuna seadusega on keelatud lõpetada töölepingut töötaja töövõimetuse ajal.
  79. augustil
  80. a. tööandja ainult vormistas töölepingu lõpetamise, mitte ei lõpetanud töölepingut.
  81. augustil töötajat tööle ei lubatud, töötasu ta selle päeva eest ei saanud, seega ei ole
  82. august
  83. a. töötaja tööloleku viimaseks päevaks. Maakohtul puuduvad alused lugeda
  84. august
  85. a. töölepingu lõpetamise kuupäevaks. Seda ei ole taotlenud ega tõendanud ka AS E. Hageja väide, et tegemist on eksitusega, ei või olla tõendiks, millele kohus saaks tugineda. Kohus ei võtnud arvesse apellandi poolt esitatud tõendeid töölepingu lõpetamise kohta
  86. augustil
  87. a. ja on teinud ebaõigeid järeldusi. Kohus on oma otsuse resolutiivosas tunnistanud AS-i E ja O.D vahel
  88. mail
  89. a. sõlmitud töölepingu lõpetamise
  90. augustil
  91. a. seaduslikuks. Sellist nõuet hageja aga esitanud ei ole. Hageja nõue oli: tunnistada AS E ja O.D vahel
  92. mail
  93. a. sõlmitud töölepingu lõpetamine seaduslikuks. Kohus on väljunud hagiavalduse piiridest ja rahuldanud hagi suuremas ulatuses, kui hageja palus, järelikult on kohus rikkunud TsMS § 5 lõikes 3 sätestatut. Vastavalt TLS § 74 lõikele 2 on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu kätte töölepingu lõpetamise päeval. Lepingu kande andmetel lõpetati tööleping
  94. augustil
  95. a., tööraamat anti kätte
  96. augustil
  97. a. Hageja selgitused, et tööraamat asub 4 Tartus, ei või olla tõendiks TsMS § 229 lõike 1 mõttes. Kohtul puudub alus viidata otsuses, et tööandja oli tööraamatu kätteandmisega viivituses ühe päeva. Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lõikele 4 saab töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamiseks esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluses. Sel juhul oleks töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik kohtus hageja. AS-i E poolt esitatud hagi on vastuolus selle sättega ning hagiavaldus ei ole esitatud nõuetekohaselt. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Apellant esitas töövõimetuslehe tööandjale
  98. augustil
  99. a. kella 11.00 paiku ning lahkus koheselt töökohalt sõltumata asjaolust, et töövõimetusleht oli lõppenud. Töölepingu lõpetamine vormistati
  100. augustil
  101. a. ning anti apellandile üle
  102. augustil
  103. a. Vastustaja on kogu menetluse jooksul olnud seisukohal, et tööleping lõpetati faktiliselt
  104. augustil
  105. a. Töölepingu kehtivuse viimaseks kuupäevaks märgiti
  106. august
  107. a. personalitöötaja eksimuse tõttu. Apellant ei ole vaidlustanud kunagi töölepingu lõpetamisel väljamakstud lõpparve suurust, mistõttu on ilmselge, et apellandi faktilisi õigusi ei ole riivatud. Tööraamatu kinnipidamise eest vastutab tööandja, kui ta vaatamata töötaja sooviavaldusele tööraamatu kätteandmisest keeldub. Apellant ei ole tõendanud, et vaatamata tema sooviavaldusele tööraamatut talle õigeaegselt kätte ei antud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et pooltevaheline tööleping oli sõlmitud neljakuulise katseajaga ja et katseaja jooksul lõpetas hageja kostjaga töölepingu TLS § 86 p. 5 alusel katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu, samuti ei vaidle pooled töölepingu lõpetamise aluse olemasolu üle. Ka ei ole vaidlust selles, et töölepingu lõpetamise vormistas hageja
  108. augustil
  109. a., märkides töölepingu lõpetamise kuupäevaks
  110. augusti
  111. a., et töövõimetuslehe kohaselt oli kostja
  112. juulist
  113. augustini
  114. a. ajutiselt töövõimetu ning et töövõimetuslehe esitas kostja hagejale
  115. augustil
  116. a. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas tööleping on ebaseaduslikult lõpetatud kostja ajutise töövõimetuse ajal ning kas hageja on kostja tööraamatut kinni pidanud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt vaatamata sellele, et hageja märkis kostja töölepingu lõpetamise päevaks
  117. augusti
  118. a., tuleb tööleping TLS § 73 lg. 2 järgi lugeda lõpetatuks
  119. augustil
  120. a., s. o. päeval, mil kostja ilmus tööle, esitas töövõimetuslehe ja vormistati töölepingu lõpetamine. Tööandja ei või lõpetada töölepingut TLS § 73 lõiget 2 eirates tagasiulatuvalt, sest sellisel juhul ei ole reaalselt võimalik korraldada lõpparve maksmist ja tööraamatu töötajale andmist TLS § 74 lõikes 2 sätestatud tähtajal. Hageja on tunnistanud, et märkis ekslikult töölepingu lõpetamise kuupäevaks ebaõige kuupäeva, mitte selle tegeliku lõpetamise kuupäeva, ning on nõustunud seda parandama. Eksimuse parandamine on võimalik, kui õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimitakse heas usus. Kostja oleks täitnud TLS § 48 lõike 1 punktis 4 sisalduvat viisakuse nõuet, kui oleks töölepingu lõpetamise ebaõiget kuupäeva märgates palunud hagejal vea parandada. Kostja seda ei teinud. Seega ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks tööleping kostjaga lõpetatud ebaseaduslikult tema ajutise töövõimetuse ajal. Õige ei ole ka apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks hageja kostja tööraamatut kinni pidanud. Tööraamatu kinnipidamisena on käsitletav töötajale tööraamatu kätteandmisest keeldumine. Sellest tulenevalt peab töötaja tööraamatu kättesaamiseks soovi avaldama. Tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamiseks pidi kostja tõendama, et vaatamata tema soovile keeldus hageja talle tööraamatut kätte andmast. Kostja seda tõendanud ei ole. 5 Hageja poolt esiletoodud asjaolude kohaselt ei olnud võimalik kostjale tööraamatut töölepingu lõpetamise vormistamise päeval
  121. augustil
  122. a. kätte anda juba ainuüksi sellest tulenevalt, et pärast töövõimetuslehe esitamist kostja tööle ei jäänud ja lahkus; töölepingu lõpetamine vormistati pärast kostjalt töövõimetuslehe saamist, kostjat aga tööl ei olnud;
  123. augusti varahommikul helistasid kostjale hageja piirkonnajuht ja personalijuht ning kella 11 paiku anti kohale ilmunud kostjale tööraamat üle. Kostja on samal ajal toimunu kohta andnud vastuolulisi selgitusi. Nii väitis ta maakohtu istungil, et oli nii
  124. kui
  125. augustil terve päeva tööl, oodates oma töökohal, et meister talle tööd annaks (tl. 66), apellatsioonkaebuses ja apellatsioonikohtu istungil ta aga ei eitanud seda, et lahkus
  126. augustil pärast töövõimetuslehe üleandmist töölt, väites vaid, et teda tööle ei lubatud. Samas ei ole kostja oma viimasena nimetatud väidet millegagi tõendanud. Kostja poolt ühe ja sama asjaolu kohta esitatud vastuolulised väited ei saa üheaegselt olla tõesed ning sunnivad kahtlema kostja väidete usaldusväärsuses üldse. Lisaks sellele ei ole aga kostja esimese astme kohtu menetluses ega ka apellatsioonkaebuses isegi väitnud, nagu oleks ta
  127. augustil
  128. a. avaldanud hagejale soovi tööraamatu kättesaamiseks. Eespoolkirjeldatust tulenevalt ei ole hageja kostja tööraamatut kinni pidanud ja vaidluse lahendamiseks ei olegi tähtis, kus hageja vastavalt sisemisele töökorraldusele töötajate tööraamatuid hoiab ning kas kostja tööraamatu toimetamine Tartust Tallinna oleks
  129. augustil
  130. a. olnud võimalik. Selles osas tuleb maakohtu otsuse motiive täpsustada. Nõustuda ei saa apellandiga, nagu oleks maakohus teinud otsuse nõude kohta, mida hageja ei esitanud. Hageja poolt esitatud töölepingu lõpetamise seaduslikkuse tunnustamise nõude eesmärgiks oli tuvastada, et tegelikult lõpetas hageja töölepingu kostjaga
  131. augustil
  132. a., tehes seda seaduslikult, just selle nõude maakohus oma otsusega lahendaski. Nõustuda ei saa apellandiga ka selles, nagu oleks rikutud ITLS § 24 lõiget
  133. Nimetatud säte jõustus
  134. jaanuaril
  135. a., hagi esitati kohtusse aga
  136. novembril
  137. a., mil protsessiosalised töövaidluses määratleti vastavalt TsMS-s sätestatud üldreeglitele. Kai Kullerkupp Urmas Reinola Malle Seppik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.