KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Kai Kullerkupp ja Urmas Reinola Otsusese tegemise aeg ja koht 29. septem

) § 250 kohaselt võib ostueesõigust teostada 2 nädala jooksul teate saamisest. Isegi kui hageja väidab, et ei ole

1. oktoobril
2. a. saadetud kirja kätte saanud, sai ta hagiavalduses väidetu kohaselt teada korteri omandiõiguse üleminekust novembris
3. a. Seega oli hagiavalduse esitamise ajaks ostueesõiguse teostamise tähtaeg aegunud. Esimese astme kohtu otsus
4. märtsi
5. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata.

§ 244

lõike 1 kohaselt on ostueesõigus õigus, mille teostamise korral loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis.

§ 250kohaselt võib ostueesõigust teostada 2 nädala jooksul peale teate saamist.

Hagiavalduses on hageja kinnitanud, et novembris

1. a. sai ta juhuslikult teada korteri müügist. Seaduses ettenähtud tähtajast 2 nädalat hageja kinni ei pidanud, seega oli ta hagiavalduse esitamise ajaks
2. veebruaril
3. a. minetanud võimaluse ostueesõiguse teostamiseks.

§ 244

lõike 4 kohaselt toimub ostueesõiguse teostamine ostueesõigust omava isiku avalduse tegemisega müüjale. Hageja ei ole vormikohast avaldust ostueesõiguse teostamiseks esitanud. Hageja on jäänud väite juurde, et elamu mõtteline osa EELK-le vara tagastamise korraldusest ja tema poolt üürilepingu alusel kasutatava eluruumiga tehingute tegemisest teda informeeritud ei ole.

1. veebruaril
2. a. on teiste isikute kõrval ka hagejale saadetud tähitud kiri nr. 9-13/03/901 Tallinna Kesklinna LOV poolt teatega, et mõtteline osa kinnistust x kuulub tagastamisele EELKle. Kostjate esitatud dokumendid (
3. veebruari
4. a. tähtkirjade nimekiri ja AS-i Eesti Post kviitung 327 - 329 tähtkirjade vastuvõtmise kohta) ning kinnitus, et AS Eesti Post ei ole tagastanud ühtegi kolmest tähtkirjast, kinnitavad, et hagejat on tagastamise otsusest informeeritud. Seega ei ole hageja väited tema teavitamata jätmise kohta põhjendatud. Hageja viidatud ORAS § 121 lg. 10 ei puuduta tsiviilhagisid ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 257 lg. 1 ja lg. 5 ei puuduta lepingu tühiseks tunnistamise aluseid. Hageja ei ole viidanud ühelegi seadusele, mis oleks keelanud ostu-müügilepingu sõlmimise EELK ja L OÜ vahel
5. oktoobril
6. a. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 98 lõike 1 alusel toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Kui teist poolt ei ole, toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega avalikkusele. Subjektiivne õigus taotleda
7. oktoobril
8. a. EELK ja L OÜ vahel sõlmitud ostu-müügilepingu õigustühiseks tunnistamist on lepingupooltel. Hagejaga
9. jaanuaril
10. a. sõlmitud üürileping on registreeritud Tallinna Kesklinna Valitsuse Elamumajanduse osakonnas nr. 2/S all ning kehtib kuni
11. jaanuarini
12. a. Seadus ei näe ette, et üürnikul oleks ostu-müügilepingu tühiseks tunnistamise õigus. Apellatsioonkaebus Apellant taotleb Harju Maakohtu
13. märtsi
14. a. otsuse tühistamist ja tema hagi rahuldamist. 4 Vastustajad on oma toimingutega rikkunud apellandi kui üürniku õigusi ostueesõiguse kasutamise osas.
15. a. E E L K müüs lepingu alusel L OÜ-le mõttelise osa kinnistust x. L OÜ ei täitnud seaduse ja lepingu nõudeid ja ei saatnud apellandile teadet ostu-müügilepingu sõlmimise kohta. Mingeid tõendeid kirja saatmise kohta L OÜ esitanud ei ole. Seega ei ole tehingu vormi järgitud ja tehing on vastavalt TsÜS § 83 sätetele tühine. Asjaolust, et apellandi perekond kasutab korterit üürilepingu alusel, oli L OÜ teadlik. Hagi esitas apellant kohtusse, arvestades hagi aegumise tähtaegu. Vastustajate seisukohad Vastustajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. Apellandil puudub õigus taotleda
16. oktoobril
17. a. sõlmitud ostu-müügilepingu tühiseks tunnistamist, kuna ta ei olnud ostumüügilepingu pooleks, vaid oli korteri üürnik. Vastustajate poolt esitatud dokumentidega on tõendatud, et L OÜ on apellanti tähitud kirjaga teavitanud ostu-müügilepingu sõlmimisest. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, küll tuleb täpsustada selle motiive. Hagi on esitatud kostjate vahelise müügilepingu tühisuse tunnustamiseks, kusjuures teiste isikute vahelise võlaõigusliku tehingu tühisust on hageja põhjendanud väitega, et lepingu esemele oli temal kui omandireformi käigus tagastatud eluruumi üürnikul ostueesõigus. Hageja käsitlus on vastuoluline, sest ostueesõigust on võimalik teostada üksnes kehtiva müügilepingu korral ning ostueesõiguse olemasolu ei saa tuua kaasa müügilepingu tühisust. Peale selle toob võlaõiguslik leping kaasa õigusi ja kohustusi üksnes lepingupooltele. Vaidlusaluse müügilepingu sõlmimisega ei saadud seega rikkuda hageja õigusi. Maakohus märkis oma otsuses õigesti, et subjektiivne õigus nõuda müügilepingu tühisuse tunnustamist on lepingupoolel, kelleks hageja ei ole olnud. Ka ainuüksi sellest tulenevalt on hagi rahuldamine välistatud. Ostueesõiguse teostamisest tulenevaid nõudeid ei ole hageja esitanud, seega ei ole asjakohased maakohtu otsuses sisalduvad järeldused, mis puudutavad hagejale vaidlusaluse lepingu sõlmimisest teatamist, hageja poolt ostueesõiguse teostamise avalduse esitamist või esitamata jätmist ja hageja võimalust ostueesõigust teostada. Ka lepingupoolte vahelisel tehingu tühistamise korral ei ole tähtsust. Need motiivid tuleb otsusest välja jätta. Eespooltoodud põhjendusel ei ole ka apellatsioonkaebuse väited asjakohased. Apellatsioonimenetluse kohtukulude nimekirja ei ole vastustaja esitanud. Kai Kullerkupp Urmas Reinola Malle Seppik