Obsah (9)

§ 292§ 334§ 140§ 338§ 313§ 101§ 103§ 336§ 1041

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-02-294 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. september 2006. a, Tallinn Kohtukoosseis Reet Allikvere, Ülle Jänes, Ande Tän

§ 292

lg-le 1 ja §-le 1041, sest maksete tasumisega täitis kostja hageja eest viimase kohustuse. Asjaolu, et hageja ei kasutanud alates 21.06.2002 korterit isiklikult, teda tasumise kohustusest ei vabasta. Kohus tuvastas, et tulekahju tekkis korteris hageja äraolekul, kui selles viibis tema elukaaslane J. B, seega vastutab korteri kahjustamise eest

§ 334lg 2 alusel hageja.

Asja materjalist nähtuvalt peeti tulekahju tõenäoliseks põhjuseks J. B poolt lahtise tulega hooletut ümberkäimist, tulekahjus sai kannatada ka J. B ise, kes viidi kiirabiga haiglasse. Maakohus pidas tõendatuks nii kostja kulutusi remondile kui põlengujärgsetele koristustöödele, kuid jättis kostja vastava nõude rahuldamata

§ 140

lg 1 alusel, tuginedes vastuhagi esitamise eesmärgile ja seoses kostja sellekohase positsiooniga. Kohus leidis, et kahju hüvitamise kohustuse panek hagejale on tema suhtes ebaõiglane, sest ta ei ole seotud tulekahju põhjustamisega. Kohus arvestas, et hageja on pikaajaliselt töötu. Apellatsioonkaebuse põhjendused 8. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada kohtuotsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue tunnustada tema õigust x asuvale eluruumile hagi esitamise ajal ning nõue kahju hüvitamiseks (mittevaralise nõude suuruseks on apellant märkinud ekslikult 5000 krooni, kuigi hagis oli selleks 3756 krooni). Kohus kohaldas seadust ebaõigesti ning hindas vääralt tõendeid. Apellatsioonkaebuse põhjendavas osas puudutab apellant ka vastuhagi ning märgib, et see tulnuks jätta, lisaks otsuses märgitud põhjendustele, rahuldamata ka aegumise tõttu, sest kostja kui üürileandja oli lasknud mööda asja halvendamise eest hüvitise saamise nõude esitamise tähtaja (

§ 338lg 1). Apellant palub kohaldada nimetatud nõudele Ts

MS § 651 lg 2 alusel aegumist.

1. Kohtus leidis kinnitust, et ei eluruumi varasem omanik OÜ B ega U.P, viimane kuni eluruumi võõrandamiseni 07.11.2002, ei kasutanud oma õigust üürileandjana lepingu lõpetamiseks. Seega oli üürileping kehtiv vahepealse pikenemise tõttu kuni 20.05.
2. Kohtumenetluse ajal oli korter heauskse omaniku I. S valduses, mistõttu puudus hagejal võimalus korterit kasutada ning kohustada kostjat U.Pit mitte tegema takistusi selle kasutamisel. Eluruumile õiguse tunnustamise nõude esitas hageja seetõttu, et see on tema jaoks oluline Tallinna linnalt elamispinna taotlemisel. Kohtus ei leidnud tõendamist, et hageja oleks teise kohta elama asunud omal soovil. Hageja vajas kohtupoolset tunnustamist, et tal oli
3. a õigus eluruumi kasutada ning kostjal kohustus seda võimaldada. Vastavalt Riigikohtu praktikale on kohtul võimalik teha otsus, milles juhul, kui hagejal ei ole võimalik korterit kasutada ja kostjat ei ole võimalik kohustada võimaldama hagejale pääsu korterisse, tunnustatakse üürilepingu olemasolu. See, et võlausaldaja ei saa, vaatamata lepingu rikkumisele, nõuda võlgnikult lepingu täitmist, ei võta talt õigust kasutada teisi õiguskaitsevahendeid, s.h nõuda kahju hüvitamist. 3
4. Apellant ei nõustu ka oma teise, s.o kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmisega. Tulekahju põhjuste ja tagajärgede kindlaksmääramiseks ei viidud läbi ekspertiisi ega antud hagejale võimalust asja puudusi ise kõrvaldada. Tulekahju ajal viibis hageja perekondlikel põhjustel Venemaal, korteris elavale J.B ei jätnud hageja mingeid korraldusi ega volitusi korteri ja oma isikliku vara käsutamiseks. Kostja ei kasutanud

§ 313

lg-st 1 ja § 315 lg 1 p-st 1 ja lg-st 3 tulenevat võimalust hagejast kui mittesobivast üürnikust vabanemiseks, vaid tegi hagejale takistusi korterisse pääsemiseks. Kohus ei andnud hinnangut kostja seadusevastasele tegevusele, kuigi see oli oluline hageja kahju hüvitamise nõude põhjendatuse üle otsustamiseks. Kohus asus seisukohale, et asjas on tõendatud, et tulekahjus säilinud esemed viis korterist ära hageja elukaaslane J. B. Üleandmis-vastuvõtmisaktis puudus igasugune asjade loetelu. Aktile allakirjutanud isik ei olnud hageja esindaja, vaid tema hooldatav ja 100% töövõimetu. Kohus ei arvestanud kostja esindaja poolt kohtuvaidluse teesides märgitud hinnanguga hagejale tekitatud varalise kahju võimaliku suuruse kohta (et see ei saa olla suurem kui 19 284 krooni), mida oleks võinud käsitada kahju olemasolu tunnistamisena.

1. Apellant peab ebaõigeks kohtu seisukohta ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise kohta. Hageja ei vaidle vastu, et temal lasub vastutus korteris toimunud tulekahju tagajärgede eest, kuid leiab, et kostja on oma hilisema õigusvastase käitumisega tekitanud talle hingelist valu ja kannatusi. Hagejale oli hingeliselt talumatu, kui ema matustelt Venemaalt koju saabudes leidis ta korteri lukustatult (uue rauduksega suletult) ning oma asjad prügikonteinerist. Hageja heaolu langus oli tingitud piirangutest tema senises elukorralduses. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kostja ei teadnud elamuosa ostmisel, et kortereid kasutanud üürnikel olid sõlmitud üürilepingud. Kuid ka juhul, kui U.P on käsitatav üürileandjana, oli antud juhul tekkinud olukord, kus lisaks õigustele olid hagejal ka kohustused. Hageja oli jätnud mitme kuu vältel tasumata kommunaalmaksed ega olnud elanud korteris üle kahe kuu. Hageja oli määratud hooldajaks isikule, kes pani korteri põlema, muutes selle kasutamiskõlbmatuks. Hagejal ei olnud mingit põhjust eeldada, et põlenud korterit kasutab keegi eluruumina. Hageja väited selle kohta, et pärast Venemaalt naasmist püüdis ta saada kontakti omanikuga, on ebausaldusväärsed. Kuna hagejal ei ole õigust nõuda eluruumi kasutusõigust, on tal õigus taotleda kohalikult omavalitsuselt eluruumi eraldamist. Kaevatav kohtuotsus teda selles ei takista. Ka kahju hüvitamise osas on kohtuotsus õige. Hageja esitatud fotod kinnitavad, et hageja oli teadlik korterisse jäänud asjade väljaviskamisest. Nende asjade maksumuse hüvitamist ei ole hagejal õigus nõuda, sest kostja ei ole neid hävitanud. Hageja ei vaielnud vastu, et osa asju viis korterist ära tema elukaaslane J. B, kuid sellest hoolimata nõuab ta kogu vara maksumust. Nimetatud isiku menetlusse kaasamist ei pidanud hageja vajalikuks.
3. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et käesolev menetlus on olnud tema jaoks koormav. Erinevalt hagejast tuli kostjal tasuda riigilõiv ning kanda õigusabiga seotud kulutused. Olenemata kostja varale tekitatud kahjust oli ta kogu kohtumenetluse vältel valmis kokkuleppeks. Sisuliselt väljendub kompromiss ka otsuses, mida kostja ei vaidlustanud. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjaliga leiab, et kaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja nõudeid ei olnud võimalik rahuldada. Kohtule esitatud hagiavalduses ei nõudnud hageja oma 4 õiguse tunnustamist teatud ajahetkel, vaid üürilepingust tulenevat õigust eluruumile, mistõttu ei saanud tema nõuet antud kostja vastu rahuldada. Kohus on otsuses õigesti märkinud, et pooltevaheline üürileping kehtis vähemalt ajani, mil kostja oli vaidlusaluse eluruumi omanik ning tunnustanud, et kostjal ei olnud õigust üürilepingut lõpetada. Kuigi kohus on otsuse päises märkinud hageja esimeseks nõudeks üürilepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise, mis tegelikult oli asjaolu, millele hageja vastav nõue tugines, on kohus nii otsuse kirjeldavas kui motiveerivas osas käsitanud hageja nõuet sellisena, millisena see esitati (tl 4 ja tl 14-15). Apellatsioonkaebuses märgitud nõuet ei ole hageja kohtule esitanud (kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 154 lg 1 kohaselt sai hagi muuta vaid vastava kirjaliku avalduse alusel, mille kohta kehtisid hagiavaldusele sätestatud nõuded, sama põhimõte tuleneb ka alates 01.01.2006 kehtivast menetlusseadustikust - TsMS § 376 lg 4). Kohus on õigesti märkinud, et kuna kostja ei ole eluruumi omanik, ei saa tema suhtes tunnustada hageja õigust eluruumile (korterit kasutada). Pealegi on ka hageja ise möönnud ja apellatsioonkaebuses kinnitanud, et ei soovi vaidlusalusesse eluruumi elama asuda, vaid on huvitatud õiguse tunnustamisest, sest soovib kahju hüvitamist.
5. Kolleegium nõustub apellandiga, et kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal, juhul kui ta ei soovi nõuda kohustuse täitmist, õigus nõuda kahju hüvitamist.

§ 101

lg-s 1 on nimetatud õiguskaitsevahendid, mida võib kohaldada kohustust rikkunud võlgniku suhtes.

§ 101

lg-st 2 tulenevalt võib võlausaldaja kasutada kohustuse rikkumise korral eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Seega võis hageja juhul, kui ta ei soovinud nõuda kohustuse täitmist, nõuda kahju hüvitamist. Juhul, kui kohus tuvastas, et pooltevaheline üürileping kehtis, võis sellest tuleneda järeldus, et kostja rikkus lepingut. Antud juhul on aga maakohus leidnud õigesti, et hageja poolt nimetatud kahju ei ole tekkinud seoses lepingu rikkumisega. Väidetavat materiaalset kahju ei ole kostja põhjustanud. Ka mittemateriaalse kahju osas on kohtuotsuse lõppjäreldus õige. Kuigi

§ 101

lg 1 p-st 3 tulenevalt on võlausaldajal õigus nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kahju hüvitamist, ei olnud kohtul alust hageja vastavat nõuet rahuldada. Tulenevalt

§ 103

lg-st 1 vabaneb võlgnik kohustuse rikkumisel vastutusest, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav. Kuigi üürileping oli vaidlusalusel ajal kehtiv ning hagejal oli õigus eeldada kostja poolset lepingu täitmist, on kostja tegevus vabandatav

§ 103tähenduses.

Asja materjalist nähtuvalt jäi hageja lahkumisel tema eluruumi mitmeks kuuks elama tema elukaaslane J. B, kelle põhjustatud võis olla ka korteris puhkenud tulekahju (vastavas õiendis peetakse põlengu tõenäoliseks põhjuseks lahtise tulega hooletut ümberkäimist). Asjaolu, et J. B oli puudega isik, kelle hooldajaks oli vormistatud hageja, ei anna alust järelduseks, et hagejale tekkinud kahju eest peaks vastutama kostja. Kui hageja jättis oma eluruumi koos varaga nimetatud isiku hoida ja kasutada, ei olnud üürileandjal põhjust eeldada, et sel isikul ei olnud selleks volitust. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus ei andnud hinnangut kostja tegevusele: kohus on otsuses piisavalt põhjendanud, miks ei ole võimalik panna kostjale vastutust toimunu eest. Kostja tegutses eluruumile ukse ja akende paigaldamisel ning tules kahjustatud esemete ruumist eemaldamisel oma vara kaitsmise eesmärgil. Apellandi viide kostja õigeksvõtule ei ole kooskõlas asja materjaliga.

1. Apellandi väide, et ta vajab maakohtu otsusest erinevat otsust kohalikult omavalitsuselt elamispinna taotlemiseks, ei võimalda kohtuotsust tühistada ega teha asjas teistsugust järeldust. Antud juhul on maakohus üheselt tuvastanud, et hageja õigust eluruumile ei ole käesolevas menetluses võimalik tunnustada. Üürilepingu olemasolu (teatud ajahetkel) tunnustamise nõuet, nagu kaebuses väidetakse, ei ole hageja kohtule esitanud. Kuid kohtuotsuse põhjendavas osas on maakohus andnud hinnangu ka nimetatud asjaolule ja 5 tuvastanud, et üürilepingut ei olnud kostja kehtivalt üles öelnud (lõpetanud), seega oli leping apellandi viidatud ajal kehtiv.
2. Apellant on vaidlustanud kohtuotsuse hagi rahuldamata jätmise osas, kuid põhjendustes viidanud muuhulgas ka vajadusele vastuhagi rahuldamata jätmise motiive täiendada. Kolleegium selle arutlusega ei nõustu. Osas, milles maakohus vastuhagi rahuldas ja mõistis hagejalt välja 2580, 90 krooni, ei olnud tegemist nõudega

§ 336

lg 1 tähenduses (üüritud asja tagastamisel esinenud puudustega), vaid

§ 1041

alusel esitatud nõudega (teise isiku kasuks tehtud kulutuste hüvitamine), millele kuuekuuline tähtaeg ei laiene. Pealegi tugines nimetatud summa väljamõistmine hageja poolsele vastuhagi õigeksvõtmisele. Kuna maakohus jättis vastuhagi ülejäänud osas rahuldamata ning vastuhagi osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud, siis ei vaja ka see osa kohtuotsusest muutmist. Tulenevalt alates 01.01.2006 kehtivast TsMS § 631 lg-st 1 ei saa kohtuotsuse motiivide peale apellatsiooni korras edasi kaevata (kaebeõigus on seotud seisukohaga, et apellatsioonimenetluses tuleks teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus). R.Allikvere Ü.Jänes A.Tänav 6