← Eesti

3-02-5/2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. november 2005 Tallinn Haldusasja number 3-28/2004 Haldusasi H.-A.T.i kaebus Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni kohustamiseks välja anda haldusakt, millega tunnistada H.A.T. omandireformi õigustatud subjektiks Harku vallas Suurupi külas asuva endise Ranna-68 maaüksuse osas ja komisjoni tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev 14.oktoober 2005 Menetlusosalised Kaebuse esitaja H.-A.T., esindaja vandeadvokaat Tarvo Lindma. Vastustaja ÕVVTK Harju maakonnakomisjon, esindaja Kaire Vingel. RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata ja kaebaja kohtukulud tema enda kanda (HKMS § 26 lg.1 p.6, § 92 lg.1) Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 21.11.2005 esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse saab esitada üksnes teate esitanud isik (HKMS § 31 lg 1, 4 ja 5). ASJAOLUD H.-A.T. esitas Harju Maavalitsusele 19.11.1991.a.avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta (tl.189). Avalduse vastuvõtmise kohta on väljastatud tõend, millest nähtub, et avaldus on 19.11.1991.a. registreeritud nr.2182 all (tl.8, vara tagastamise toimik nr. 26139 (edaspidi toimik nr.26139) lk.14). Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 08.03.1995.a. otsuse nr.6825 p-ga 1 loeti omandireformi objektiks Aegviidu vallas (end. Lehtse vald, Lehtse mõis) asuv maaüksus ehituskrunt A-177, kinnistu nr.6307, pindala 0,32 ha ja natsionaliseeritud elumaja. Sama otsuse 1 punktiga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal P. (P.) J.-E., P. (P.) Eduardile (J. E.). Punktis 5 jäeti H. T. taotlus rahuldamata põhjusel, et H.-A.T. ei ole vastavalt ORAS §-le 8 õigustatud subjektiks otsuse p.1.1 ja 2 osas. H.-A.T. esitas Tallinna Linnakohtule 29.01.1996.a. koostatud avalduse põlvnemise tuvastamiseks (toimik nr.26139 lk.20-22). Tallinna Linnakohtu 04.märtsi 1996.a. kohtuotsusega tsiviilasjas nr.2/5/43-524/96 rahuldati H.A.T.i avaldus ja tuvastati, et XX XX XXXX.a. sündinud H.-A.T. põlvneb J. P. (tl.16,toimik nr.26139 lk.23). Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 24.05.1996.a. otsuse nr.9632 p-ga 1 loeti omandireformi objektiks Aegviidu vallas (end. Lehtse vald, Lehtse mõis) asuv maaüksus ehituskrunt A-177, kinnistu nr.6307, pindala 0,32 ha ja natsionaliseeritud elumaja. Sama otsuse punktiga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal P. (P.) J.-E., P. (P.) E. (J. E.). Punktis 3 tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks otsuse p.1 vara suhtes H.A.T. (tl.73,toimik nr.26139 lk.25). Aegviidu Vallavalitsuse 11.11.1996.a. korralduses nr.55 leiti, et Aegviidu vallas Kase tn.10 olev vara (elumaja ja maaüksus – ehituskrunt A-177, kinnistu nr.6307, pindala 0,32 ha) ei kuulu H.T.le tagastamisele ja H.-A.T.il on õigus saada nimetatud vara eest kompensatsiooni (toimik nr.26139 lk.46). 15.01.2002.a. on Harju Maavalitsuses registreeritud H.-A.T.i järelepärimine, milles palutakse maavanema abi tema tädile A. R.le kuulunud talu Ranna A-68 tagastamisel (tl.181). Harju Maavalitsuse kantselei õigusosakonna omandireformitalituse juhataja 18.02.2002.a. kirjaga nr.3.1-3/266 teatatakse H.-A.T.ile vastuseks tema 15.01.2002.a. järelepärimisele, et ORAS § 16 lg.1 kohaselt oli omandireformi õigustatud subjektidel õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni
  2. aasta
  3. jaanuarini ja H.-A.T.i 15.01.2002.a. avaldus tema tädi A. R.le kuuluva kinnisvara tagastamise nõudes ei kuulu maakonnakomisjonis sisulisele läbivaatamisele 19.11.1991.a. Harju Maavalitsuses registreeritud avalduse nr.2182 alusel. KAEBUSE SISU JA TAOTLUS Kohus võttis menetlusse kaebuse taotlusega kohustada Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni välja andma haldusakt, millega tunnistada H.-A.T. omandireformi õigustatud subjektiks Harku vallas Suurupi külas asuva endise Ranna-68 maaüksuse osas. Kohtuistungil esitas kaebaja täiendava taotluse tunnistada õigusvastaseks komisjoni tegevus, mis seisnes kaebajalt täiendavate tõendite nõudmata jätmises. Kaebuse ja kaebuse täienduste kohaselt esitas kaebaja 1991.a. novembris Harju Maavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta, milles loetles temale teadaolevatel andmetel tema onule E. R.e ja tema isale J. P. (P.) kuuluvad varad, mille koosseisus olid talukoht Suurupis, krunt Tallinnas Lasnamäel ning elamu Aegviidus. Kuna Suurupis asuvat talukohta pidasid E. R. ja tema naine A. R., märkis kaebaja avalduses teadmatusest, et talukoht kuulus E. R.le. E. R. oli kaebaja onu kaebaja ema E. R. kaudu ning A. R. kaebaja tädi kaebaja isa J. P. kaudu ning kaebaja arvas ekslikult, et ilmselt oli talu mehe E. .R nimel. 2 Kaebaja avaldus võeti vastu ja talle väljastati õiend selle kohta, et avaldus õigusvastselt võõrandatud vara tagastamiseks on vastu võetud ning registreeritud 19.11.1991.a. numbri 2182 all. Kaebuse kohaselt öeldi kaebajale Suurupi talukoha kohta, et seda käsitatakse endise NSVL baaside alla jäetud maana ning selle tagastamise lahendamine toimub hiljem vastavalt seadusandlusele. Aegviidu vallas asuva Ehituskrundi A-177 ja sellel asuva natsionaliseeritud elamu osas võttis Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon (edaspidi Komisjon) 08.märtsil 1995 vastu otsuse nr 6925 kaebaja mittevastavuse kohta omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS) §-le 8 ja kaebajat ei tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks eelkäsitatud vara osas.
  4. märtsi 1996 Tallinna Linnakohtu otsusega tuvastati, et kaebaja H.-A.T. põlvneb J. P.ist. Selle alusel võttis Harju Maakonnakomisjon 24.mail 1996 vastu otsuse nr 9632, mille alusel tunnistati kaebaja õigustatud subjektiks Aegviidu vallas asuva ehituskrundi A-177 maa ja sellel asuva elamu osas. Vara kaebajale ei tagastatud ning kompenseeriti Aegviidu Vallavalitsuse korraldusega. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja saanud Harju Maavalitsuse komisjoni otsust Harjumaal Harku vallas Suurupi külas asuva talukoha osas. Samuti ei ole kaebajat informeeritud sellest, et tema poolt esitatud andmed on puudulikud antud asja lahendamiseks. Kuna kaebaja oli enda arvates esitanud
  5. aastal nõuetekohase avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks ning Komisjon polnud seda tunnistanud ebapiisavaks kaebaja poolt esitatud tõendusmaterjali osas ega nõudnud kaebajalt täiendavaid tõendeid ning et avalduse vastuvõtja ütles, et sõjaväebaaside alla jäänud maa lahendatakse eraldi, puudus kaebajal kahtlus, et avalduses taotletu võiks jääda lahendamata. Kaebaja pöördus
  6. aastal Harku Vallavalitsuse poole saamaks teada, millal algab tema poolt taotletud endise Ranna A-68 maaüksuse maa tagastamine. Harku Vallavalitsus teatas, et neile pole esitatud sellekohast õigusvastaselt võõrandatud vara toimikut ning et neil puudub info selle kohta, et selle maaüksuse maa osas on esitatud maa tagastamise taotlus. Asja selgitamiseks esitas kaebaja 2001.a. detsembris järelepärimise Harju Maavanema nimele, milles taotles tema abi kaebaja taotletud õigusvastaselt võõrandatud vara - Harku vallas Suurupi külas asuva endise Ranna nr 68 maaüksuse maa tagastamiseks. Harju Maavalitsuse kantselei õigusosakonna omandireformitalituse juhataja poolt allkirjastatud vastuskirjaga 18.02.2002 nr 3.1-/266 teatati kaebajale, et Vabariigi Valitsuse
  7. augusti 1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja hindamise korra“ (edaspidi Kord) punkti 21 järgi tuli vara tagastamiseks tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastaselt võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule, kusjuures maa kuuluvuse tõendamiseks kasutatakse 1938 aastal ja järgnevatel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti poolt koostatud „Maksualuste maaüksuste nimekirju“, ning et maksualuste maade nimekirjas puuduvad andmed E. R.le või J. P.ile kuulunud maaüksuse kohta Harku vallas, millest tulenevalt polnud komisjonil võimalust alustada menetlust Suurupi talukoha nõudes. Kaebaja nõustub, et tema teadmatuse tõttu käsitas ta oma
  8. aastal esitatud avalduses Suurupi talukoha omanikuna ekslikult E. R.t. Samas leiab kaebaja, et avalduse vastuvõtja ja Komisjon jätsid täitmata Korra punktis 3 sätestatu, mille kohaselt kohalik komisjon lahendab avalduste vastuvõtmise käigus tekkinud vaidlusi, vaatab läbi avalduste vastuvõtja poolt esitatud materjalid, hindab tõendeid ja otsustab täiendavate tõendite kogumise vajaduse, otsustab endiste omanike ja vara kohta käivate andmete registrisse kandmise ning täidab muid Korrast ja muudest Eesti Vabariigi normatiivaktidest tulenevaid ülesandeid. Nimelt on 3 maksualuste maaüksuste nimekirjas Harku vallas endise Vääna mõisa järgi toodud Ranna nr 68 maaüksuse, kinnistu nr 7797, pindala 11,34 ha omanikuna A. R.. Kui komisjon oleks analüüsinud avalduses toodud sama perekonnanime esinemist endise Vääna mõisa piirkonda kuulunud maaüksuse omanikuna, oleks olnud vajalik esitada täpsustav järelepärimine avaldajale täiendavate tõendite saamiseks. Ka jäeti avalduse vastuvõtja poolt täitmata Korra punktis 8 püstitatud nõue, mille kohaselt selgitatakse avalduse vastuvõtmisel taotlejale vara tagastamise või kompenseerimise korda ning tehakse kindlaks täiendavate tõendite kogumise võimalused. Kui avaldusse on jäetud märkimata avalduse läbivaatamiseks või täiendavate tõendite kogumiseks olulised asjaolud, tehakse taotlejale ettepanek täiendada avaldust täiendavate andmetega. Samalaadse võimaluse annab ka Korra punktides 23 ja 24 sätestatu. Avalduse vastuvõtja pole pöördunud kaebaja poole Suurupi külas asuva talukoha tagastamise või kompenseerimise otsustamiseks vajalike täiendavate dokumentide nõudes. Kaebaja leiab, et Harju Maavalitsuse omandireformitalituse kirjas toodud põhjendus, et vastavalt ORAS §-le 16 oli omandireformi õigustatud subjektidel õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni
  9. aasta
  10. jaanuarini ja 15.jaanuaril 2002.a. esitatud avaldus tädi A.R.ele kuuluva kinnisvara tagastamise nõudes ei kuulu sisulisele läbivaatamisele
  11. novembril 1991.a. esitatud ja nr 2182 all registreeritud avalduse alusel, ei saa olla määravaks Komisjoni poolt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise otsustamise menetluse toimingute tegemata jätmise õigustamiseks. Selline tegevusetus toimingute mittesooritamise näol on vastuolus ORAS §-ga 2 püstitatud omandireformi eesmärgiga. Kaebaja leiab, et ta on isik, kes MRS § 5 lg 2 kohaselt võib nõuda maa tagastamist või kompenseerimist (õigustatud subjekt). Kaebaja ei ole saanud Harku vallas Suurupi külas asuva maaüksuse Ranna-68 osas Komisjoni otsust subjektiks tunnistamise kohta. Kaebuse esitaja hinnangul on nimetatud haldusakti välja andmata jätmisega oluliselt rikutud tema õigusi, piirates tema õigusi maa tagastamise või kompenseerimise taotlemiseks oma tädi A.R.ele kuulunud vara osas. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastustajal on kohustus nimetatud haldusakti väljaandmiseks ja ta on sattunud oma tegevusetusega viivitusse. Kaebaja põhjendatud huvi on õigusjärgselt pärida oma tädilt A.R.elt sundvõõrandatud maaüksus Ranna-68, kinnistu nr.
  12. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta H.- A.T.i kaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et H.-A.T.i kaebus on alusetu järgmistel asjaoludel: Komisjoni 24.mai 1996.a. otsusega nr 9632 tunnistati H.-A.T. õigustatud subjektiks tema isale J.-E. P.le (P.) kuulunud Aegviidu vallas (end. Lehise vald, Lehtse mõis) asuva maaüksuse Ehituskrunt A-177 ja natsionaliseeritud elumaja osas. 15.jaanuaril 2002 Harju Maavalitsusele esitatud avalduses taotleb H.-A.T. oma tädile A.R.ele kuulunud talukoha Ranna A-68 tagastamist. Komisjon tutvus 14.veebruari 2002 istungil H.A.T.i avaldusega ja hinnates seda kogumis õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku nr 26139 materjalidega leidis, et nimetatud avaldus ei kuulu sisulisele läbivaatamisele, kuna avaldusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks oli ORAS § 16 lg l kohaselt õigus esitada kuni
  13. aasta 17.jaanuarini. Kaebuse esitaja väide, et
  14. aasta novembris Harju Maavalitsusele esitatud avalduses taotles ta oma onule E.R.ele ja oma isale J. P.’ile (P.) kuuluvate kolme objekti, milledeks on talukoht 4 Suurupis, krunt Tallinnas Lasnamäel ning elamu Aegviidus tagastamist või kompenseerimist, ei vasta tegelikkusele. Tõendatud on et, H.-A.T. esitas 19.novembril 1991.a. avalduse oma isale J. P.’ile kuulunud Aegviidus asuva elamu tagastamiseks. Suurupi talukohta ja Narva mnt. ehituskrunti puutuv on hiljem juurde kirjutatud teise kirjutusvahendiga, ilmse sooviga viia Komisjon eksitusse. Iga Harju Maavalitsusele saabunud avaldus vara tagastamise või kompenseerimise kohta kanti omaette järjekorranumbri all avalduste registreerimise raamatusse. Järjekorranumber raamatus on ka avalduse registreerimise numbriks. Avalduste registreerimise raamatust nähtub, et 19.novembril 1991.a. on H.-A.T. esitanud Harju Maavalitsusele avalduse P. (P.) J.le kuulunud Aegviidus Kase tn 8 asuva elamu tagastamiseks. Iga saabunud avalduse kohta koostati ka avalduse registreerimise kaart. Harju Maavalitsuses koostatud avalduste registreerimise kartoteegis olev kaart tõendab, et nr 2182 all on registreeritud H.-A.T.i avaldus P. J.le kuulnud Aegviidus Kase tn 8 asuva elamu tagastamiseks. Seega nii avalduste registreerimise raamatust kui ka avalduse registreerimise kaardilt nähtub, et nr 2182 all on registreeritud H.-A.T.i avaldus üksnes P. (P.) J.le kuulunud Aegviidus Kase tn 8 asuva elamu tagastamiseks. Ka H.-A.T.i 19.novembril 1991.a. esitatud avalduse kohustuslikus lisas, kus iga õigusvastaselt võõrandatud vara tuli märkida eraldi reale, on õigusvastaselt võõrandatud varana tema poolt märgitud üksnes vara asukohaga Aegviidus Kase tn
  15. H.-A.T.i 19.novembril 1991.a. esitatud avalduse alusel koostatud õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus nr 26139 ei ole ühtegi dokumenti, mis käsitleks Suurupi talukohta või Narva mnt ehituskrunti. Avalduste registreerimise raamatust nähtuvalt on H.-A.T. 17.jaanuaril 1992.a. esitanud eraldi avalduse Paiaviis Johannesele kuulunud Narva mnt 140 ehituskrundi kohta, taotledes ehituskrundi eraldamist samas suuruses. Samuti märgib H.-A.T. ise Tallinna Linnakohtule esitatud avalduses põlvnemise tuvastamiseks, et 19.novembril 1991 esitas ta Harju Maavalitsusele avalduse Aegviidus asuva vara tagastamiseks ja põlvnemise tuvastamine võimaldaks talle tagastada õigusvastaselt võõrandatud isa kinnisvara - krunt ja elumaja, asukohaga: Aegviidu vallas, Kase t.
  16. Seega puuduvad vastustajal andmed, et H.-A.T. oleks tähtaegselt esitanud avalduse Suurupi talukoha tagastamiseks või kompenseerimiseks. Kaebuse esitaja väide, et avalduse vastuvõtja teatas talle, et hiljem lahendatakse Suurupi talukoha NSVL sõjaväebaaside alla jäänud maa tagastamine eraldi seaduse alusel, on otsitud. Avalduste esitamise ajal,
  17. aastal, ei olnud võetud seisukohta, et NSVL sõjaväe baaside alla jäänud maa tagastatakse eraldi seaduse alusel, mistõttu ei saanud avalduste vastuvõtja seda ka väita. NSV Liidu sõjaväebaaside jaoks sundvõõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise seadus võeti Riigikogu poolt vastu 15.detsembril 1993.a. ja nimetatud seaduse alusel võis avaldusi esitada kuni
  18. märtsini 1994.a., kui avaldust polnud varem esitatud. Kaebuse esitaja väited nagu oleks vastustaja rikkunud Korra sätteid, on ainetu. Komisjon on toiminud H.-A.T.i avalduse lahendamisel õiguspäraselt. Lähtudes ORAS § 16 saab komisjon otsustada subjektiks tunnistamise ainult tähtaegselt avalduse esitanud isikute puhul. Korra punkti 4 kohaselt loetakse isik vara tagastamise nõudmiseks loobunuks, kui ta ei ole tähtaegselt esitanud avaldust vara tagastamiseks. Antud juhul ei ole tõendatud, et H.-A.T. oleks esitatud tähtaegselt avalduse A. R.le kuulunud talukoha Ranna A-68 tagastamiseks või kompenseerimiseks. KOHTU PÕHJENDUSED 5 Kohus leiab, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised: Vastavalt ORAS § 16 lg l on omandireformi õigustatud subjektidel õigus esitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi kuni 1992.a. 17.jaanuarini. Sama sätestab ka Korra punkt 4, mille kohaselt võetakse vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi vastu kuni
  19. jaanuarini
  20. a. (kaasa arvatud). Korra punkti 5 kohaselt esitab taotleja vara tagastamiseks või kompenseerimiseks sama korra lisa 1 kohase kirjaliku avalduse. Korra lisas 1 on toodud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse ja avalduse lisa vormid. Avalduse lisa täitmise juhendi kohaselt tuli iga eri liiki vara (maa, elamu, talu, tehas jne.) märkida eraldi reale. Korra lisa 3 „Vara tagastamise või kompenseerimise avalduste registreerimise ja vara arvelevõtmise juhendi“ kohaselt tuli iga saabunud avaldus vara tagastamise või kompenseerimise kohta kanda omaette järjekorranumbri all avalduste registreerimise raamatusse. Järjekorranumber raamatus on ka avalduse registreerimise numbriks. Juhendi järgi tuli iga avalduse kohta koostada avalduse registreerimise kaart ja vara registreerimise kaart. Kohus kontrollib, kas kaebuse esitaja avaldus Suurupi talukoha maaüksuse) tagastamiseks oli esitatud seaduses sätestatud tähtajaks. (endise Ranna A-68 Kohtutoimikus lk.189 asuvale H.-A.T.i poolt Harju Maavalitsusele 19.11.1991.a. esitatud „Avaldusele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta“ (edaspidi Avaldus) on kirjutatud reale „ palun registreerida minu avaldus vara suhtes, mis koosnes“: „Elamust, ehituskrundist ja Lasnamäel asuvast ehituskrundist aadressil Narva mnt.140., ja Suurupis Talukoht onu R., E. nimel, kellel puuduvad pärijad om.õiguse aluste s. järgi“. Reale „mis kuulus enne õigusvastast võõrandamist“ on kirjutatud „P. (P.) J. minu isa (surmatunnistus kanne xx xx xx xx L( kirillitsas)A362180“. Avalduse reale „Vara asukoht“ on kirjutatud „Aegviidu, Kase tn.
  21. Maja on säilinud. Kinnist.nr.
  22. Narva mnt. 140 ehituskrunt“. Vara asukoha reale ei ole märgitud midagi Suurupi talukohast. Avalduse reale „Taotlen vara“: on kirjutatud: „Elamu tagastamist koos ehituskrundiga ja Narva mnt.140 ehituskrundi kompenseerimist või tagastamist.“ Avalduses ei ole kirjutatud ühtegi taotlust Suurupi talukoha suhtes. Avalduse lisas “Andmed õigusvastaselt võõrandatud vara koosseisu kohta“ on vara koosseisu kohta kirjutatud järgmiselt: vara, sh. kinnistu number „177“, vara asukoht on märgitud „Aegviidu, Kase tn.8“, vara õigusvastaselt võõrandamise kohta on kirjutatud „1940.a“, omanikuks käesoleval ajal on märgitud „Haridusministeerium“ ning taotleja soov on märgitud „tagastamist“ (tl.83,toimik nr. 26139 lk.15). Seega on Avalduse kohustuslikus lisas, kus iga õigusvastaselt võõrandatud vara tuli märkida eraldi reale, märgitud õigusvastaselt võõrandatud varana üksnes vara asukohaga Aegviidus Kase tn
  23. Avalduse lisas ei ole midagi märgitud Suurupi talukoha kohta. Kaebaja väitis 05.11.2002 (tl.103-104) kohtuistungil, et Avaldus ja Avalduse lisa on tema enda kirjutatud. Haldusasja juurde võetud Kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskuse 18.03.2005 ekspertiisiaktist nr.DK-0068-05/910 (tl.198-199) nähtuvalt oli ekspertiisis vaidlustatud 6 materjal 19.11.1991.a. H.-A.T.i esitatud „Avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta“. Eksperdiuuringuga tuvastati, et avaldusel tehtud käsitsi tehtud sissekanded on kirjutatud erinevate siniste ja lillakas-siniste värvainetega kirjutusvahenditega (pastapliiatsiga), esimesel leheküljel eristati nelja erineva tooniga värvainet: üht lillakas-sinist ja kolme sinist erinevat tooni, pöördel lillakas-sinist ja sinist värvainet. Samuti on tuvastatud, et avalduse blanketil viiendal real tekstiosa alates sõnast „ehituskrundist…Narva mnt 140.,; 14ndal real „Narva mnt.140 ehituskrunt“ ja 15-17-ndal real „koos ehituskrundiga….või tagastamist“ on kirjutatud ülejäänud tekstist erineva kirjutusvahendiga. Need tekstilõigud on kirjutatud optilistelt omadustelt erineva värvainega. Kui erineva kirjutusvahendi kasutamist käsitleda juurdekirjutusena, siis eespool nimetatud tekstiosad on ülejäänud lillakas-sinise värvainega kirjutatud avalduse tekstile juurdekirjutused ja tõenäoliselt on juurdekirjutus ka 7ndal real „ja Suurupis“, mis küll värvaine liigitunnuste alusel langeb kokku lillakas-sinise värvainega, kuid võib olla kirjutatud ajaliselt hiljem, kui ülejäänud lillakas-sinine ja sinine tekst. Kaebaja väitis 05.11.2002.a. (tl.103-104) kohtuistungil, et ta täitis Avalduse ja Avalduse lisa Harju Maavalitsuses. Kui ta kirjutas Aegviidu, siis proua, kes avalduse vastu võttis küsis, kas on veel midagi ja siis tuli talle meelde Suurupi ja ta kirjutas selle avaldusele samas juurde. Hiljem ei ole midagi juurde kirjutanud. Kaebaja seletas, et avalduse vastuvõtja ütles talle 1991.aastal, et Vene sõjaväe maid ei tagastata. Kohus kuulas 14.10.2005.a. kohtuistung üle tunnistaja A. T., kes tema ütluste kohaselt võttis Avalduse H.-A.T.ilt 19.11.1991.a. vastu ( tl.225-227). Tunnistaja kinnitas, et kohtutoimiku lk.8 asuv tõend H.-A.T.ilt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse vastuvõtmise ja registreerimise kohta Harju Maavalitsuses 19.novembril 1991.a. numbri 2182 all on tema täidetud ja sellel on tema allkiri. K. nimi on tõendil sellepärast, et kui tunnistaja tööle tuli, siis ei olnud tema nimega blankette. K. oli ka avalduste vastuvõtja. Tunnistaja vaatles kohtuistungil Avaldust ja kinnitas, et tema võttis selle avalduse vastu ja tema on kirjutanud avaldusele teksti„ENSV Teataja nr.57, 30.nov.1940.a., art.688.Kinnitatud ENSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt 28.nov.1940.a.“ ja avalduse pöördel olevad H.-A.T. passiandmed ning passiandmete juures on tunnistaja allkiri. Tunnistaja ütluste kohaselt täitis ta avalduste vastuvõtmisel avalduste registreerimise raamatu. Tunnistaja kinnitas, et avalduse alusel sai avalduste registreerimise raamatusse kantud kõik, mis oli avaldusel ja ta võttis avalduse esitajalt avalduste registreerimise raamatusse selle kohta allkirja. Kui avaldust täiendati, siis tuli ka täiendus kanda avalduste registreerimise raamatusse ja avalduse esitajalt tuli võtta avalduste registreerimise raamatusse allkiri ka täienduse kohta. Kui samal hetkel täiendati, siis ei saanud kindlasti midagi märkimata jätta. Tunnistaja ei pidanud võimalikuks olukorda, kus Avaldust täiendati ja ta ei kirjutanud seda avalduste registreerimise raamatusse. Tunnistaja kinnitas, et sellist asja, ei saanud olla. Kui inimene andis allkirja, siis pidi olema konkreetne asi. Inimene andis allkirja, et kõik on kirja saanud. Tunnistaja ütles, et ta ei mäleta, et kaebaja puhul oleks vaadatud, kas tal on veel mingit vara ja et võib-olla ta on midagi unustanud. Tunnistaja kinnitas, et kohtutoimiku lk.48 avalduste registreerimise raamatu väljavõttel rida, kus nr.2182 all on registreeritud T., H. avaldus Aegviidu, Kase tn.8 elamu tagastamiseks, omanik P. (P.) J., on tunnistaja kirjutatud. Tunnistaja kinnitas samuti, et kohtutoimikus lk. 47 asuv kaart on tema täitnud. Kaardile on kirjutatud: T., H.-pärija / P. J.)/ toimiku nr.2182/ Aegviidu, Kase t.8 k.177/Aegviidu alev/elamu tagastamist. Tunnistaja arvates ei saanud ta andmete kahte kohta kandmisel eksida. Tunnistaja kinnitas, et kui inimene tuli avaldusega, siis tegeles kõigi tema asjadega algusest lõpuni üks töötaja. Tunnistaja ütluste kohaselt võtsid nad avaldusi vastu, kontrollisid, mis on avaldusel. Ta vaatas avalduse üle, et kõik oleks kirja pandud. Tunnistaja kinnitas, et ta 7 kindlasti selgitas, kui oli nõue mingi materjali osas. Kui mingi dokument oli puudu, sai seda öeldud ja see toodi juurde. Kui inimene tuli ainult avaldusega, siis nõuti dokumente juurde. Komisjon ei võtnud enne vastu, kui kõik vajalikud dokumendid olid juurde lisatud. Tunnistaja kinnitas, et avaldused võeti alati vastu. Avalduste vastuvõtjatel ei olnud õigust suunata inimest, et ärge seda kirja pange. Seda oli kindlasti jutuks, kas inimene oli subjekt või mitte. Oli teada, kes omab pärimisõigust. Inimesele selgitati ja kui ta rahule ei jäänud, siis pöördus ta osakonnajuhataja poole. Tunnistaja ütles, et ta ei teadnud, millised konkreetsed maad olid sõjaväebaaside all ega riikidevahelistest suhetest maade tagastamise osas. Tunnistaja ütles esialgu, et ta ei julge väita, et ta ütles, et baaside alust maad ei tagastata. Edaspidi tunnistaja väitis, et ta ei saanud öelda, et baaside alust maad ei tagastata. Tal ei olnud sellist õigust. Arutelu käigus võis see jutuks tulla. Tunnistaja arvas, et kui ta oleks midagi sellist öelnud, ei oleks inimene sellega rahule jäänud ja oleks nõudnud kohtumist osakonnajuhatajaga või juristiga. Kui tekkisid küsimused, saadeti inimene juristi juurde. Tunnistaja ütles, et avaldused said peale vastuvõtmist edasi toimetatud. Need inimesed, kes tahtsid avaldust täiendada, tunnistaja juurde enam ei sattunud. 14.10.2005 kohtuistungil, pärast tunnistaja lahkumist kohtusaalist, kaebaja esindaja avaldas, et kaebaja on veendunud, et kaebajalt võttis avalduse vastu keegi teine isik, mitte tunnistaja Anne Tammiksalu. Edasi vastustaja esindaja kinnitas, et kaebaja loobub sellest väitest ning nõustus, et tunnistaja võis olla see isik, kes kaebajalt avalduse vastu võttis. Seega ei leidnud kohtus tõendamist kaebaja väide, et avalduse vastuvõtja teatas talle, et Suurupi talukoha NSVL sõjaväebaaside alla jäänud maa tagastamine lahendatakse hiljem eraldi seaduse alusel. Tunnistaja Anne Tammiksalu seda ei kinnitanud. Nähtuvalt kohtutoimiku lk.48 avalduste registreerimise raamatu väljavõttest, on iga Harju Maavalitsusele saabunud avaldus vara tagastamise või kompenseerimise kohta kantud omaette järjekorranumbri all avalduste registreerimise raamatusse. Järjekorranumber raamatus on ka avalduse registreerimise numbriks. Avalduste registreerimise raamatust nähtub, et 19.novembril 1991.a. on nr.2182 all registreeritud T., H. avaldus Aegviidu, Kase tn.8 elamu tagastamiseks, omanik P. (P.) J.. Nimetatud andmete õigsus on kinnitatud 19.11.1991.a. H.A.T.i allkirjaga. Kaebaja kinnitas 05.11.2002 kohtuistungil, et see on tema allkiri. Samuti kinnitas kaebaja, et ta ei protesteerinud allkirja andes, et ta tahab muud vara ka (tl.103-104). Seega nähtub kohtutoimiku lk.48 avalduste registreerimise raamatu väljavõttest ja kohtutoimiku lk. 47 asuvalt kaardilt ning kaebaja seletusest ja tunnistaja A. T.ütlustest, et nr 2182 all on registreeritud H.-A.T.i avaldus üksnes P. (P.) J.le kuulunud Aegviidus Kase tn 8 asuva elamu tagastamiseks. Eeltoodust saab järeldada, et kaebaja ei olnud 19.11.1991.a. esitatud Avaldusele märkinud Suurupi talukohta. Vastasel juhul ei oleks kaebaja kinnitanud oma allkirjaga avalduste registreerimise raamatusse tehtud kannet üksnes Aegviidu, Kase tn.8 elamu tagastamiseks ja oleks nõudnud ka Suurupi talukoha kandmist avalduste registreerimise raamatusse ja selle kande õigsuse kinnitamist kaebaja allkirjaga. Avalduste registreerimise raamatust nähtuvalt on H.-A.T. 17.jaanuaril 1992 esitanud eraldi avalduse Paiaviis Johannesele kuulnud Narva mnt 140 ehituskrundi kohta, taotledes ehituskrundi eraldamist samas suuruses (tl.49-50). See avaldus on edastatud lahendamiseks Tallinna Linnavalitsusele (toimik nr.10074). Asja materjalidest nähtuvalt on Komisjoni 08.03.1995.a. otsuse nr.6825 (toimik nr. 26139 lk.17) p-ga 1 loetud omandireformi objektiks Aegviidu vallas (end. Lehtse vald, Lehtse mõis) asuv maaüksus ehituskrunt A-177, kinnistu nr.6307, pindala 0,32 ha ja natsionaliseeritud 8 elumaja. Sama otsuse punktiga 2 on loetud tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal P. (P.) J.-E.le, P. (P.) E.e (J. E.). Punktiga 5 on jäetud H. T. taotlus rahuldamata põhjusel, et H.-A.T. ei ole vastavalt ORAS §-le 8 õigustatud subjektiks otsuse p.1.1 ja 2 osas. H.-A.T. on esitanud Tallinna Linnakohtule 29.01.1996 koostatud avalduse põlvnemise tuvastamiseks. Avalduses on märgitud: “19.novembril 1991.a. esitasin avalduse Harju Maavalitsusele minu isa J.P. (P.) K. p. omandiõiguse alusel kasutuses olnud ja õigusvastaselt võõrandatud Aegviidu vallas ehituskrundi ja elumaja (kinnistu nr.6307, pindala 0,32 ha.) tagastamise kohta.“ (toimik nr.26139 lk.20-22). Tallinna Linnakohtu 04.märtsi 1996 kohtuotsusega tsiviilasjas nr.2/5/43-524/96 on rahuldatud H.-A.T.i avaldus ja tuvastatud, et xx xx xxxx.aastal sündinud H.-A.T. põlvneb J. P.t. Kohtuotsuses on kindlaks tehtud, et H.-A.T. pöördus kohtusse avaldusega ja palub tuvastada erimenetluse korras, et tema H.-A.. põlvneb J. P.. Fakti tuvastamist vajab avaldaja, et taotleda tagasi J. P.le kuulunud ja temalt õigusvastaselt võõrandatud vara Aegviidu vallas (tl.16,toimik nr.26139 lk.23). Kohus leiab, et H.-A.T.i Tallinna Linnakohtule esitatud 29.01.1996 koostatud avaldus isaduse tuvastamiseks tõendab, et selle avalduse koostamise ajal 29.01.1996 ei ole 19.novembril 1991.a. Harju Maavalitsusele esitatud Avaldusel olnud märgitud Suurupi talu. Komisjoni 24.05.1996.a. otsuse nr.9632 p-ga 1 on loetud omandireformi objektiks Aegviidu vallas (end. Lehtse vald, Lehtse mõis) asuv maaüksus ehituskrunt A-177, kinnistu nr.6307, pindala 0,32 ha ja natsionaliseeritud elumaja. Sama otsuse punktiga 2 on loetud tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal P. (P.) J.-E.le, Pa. (P.) E.e (J. E.). Otsuse punktis 3 on tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks otsuse p.1 vara suhtes H.-A.T. (tl.73,toimik nr.26139 lk.25). Selles otsuses ei ole midagi märgitud Suurupi talu kohta. Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega tuvastatakse õiguslikult siduvalt vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist. Komisjoni poolt tuvastatud asjaoludest ja tema poolt tehtud otsustest tuleb omandireformi menetluse järgnevates staadiumides kinni pidada. Kaebaja kinnitas 05.11.2002 kohtuistungil, et ta ei ole kunagi vaidlustanud Komisjoni 24.05.1996.a. otsust nr.
  24. Seega on kaebaja möönnud, et otsus on õige. Sellest tulenevalt on alusetud kaebaja hilisemad süüdistused Avalduse vastuvõtja ja Komisjoni aadressil. 22.09.2003 kohtuistungil kuulas kohus üle tunnistaja V. A., kes tema ütluste kohaselt tegeles Harju Maavalitsuses aastatel 1995-1998 omandireformi küsimustega (tl.137 p-140). Tunnistaja väitis korduvalt, et sel ajal, kui tema tegeles omandireformi küsimustega, oli H.A.T. avaldus tema käes mitu korda ja avaldusele oli märgitud Aegviidu vallas asuv vara, ning avaldusel ei olnud märgitud Suurupi talu. Tunnistaja kinnitas, et ainult tema tegeles nii Aegviidu valla kui ka Harku vallaga. Ta valmistas ette komisjonile subjektiotsused. Subjektiotsused tegi ta iga objekti kohta eraldi. Kui otsus sai tehtud, läks toimik valda tagasi koos otsuse originaaleksemplariga. Tunnistaja ütluste kohaselt tehti kaebaja kohta esimene kord 1995.aastal eitav otsus, siis hakkas kaebaja tunnistaja ütluste kohaselt lapsendamisega tegelema, siis sai alles jaatava otsuse. Tunnistaja leidis, et kui kaebaja sai subjektiotsuse ainult Aegviidu suhtes, siis oleks ta pidanud huvi tundma Suurupi kohta. Tunnistaja väitis, et Vara tagastamise toimik tuli maavalitsusse tagasi
  25. aastal ja selle aja jooksul ei pöördunud kaebaja kordagi tunnistaja poole Suurupi vara osas. Tunnistaja ütluste kohaselt tegi ta juhul, kui avaldusel oli märgitud mitu objekti, avaldusest koopiad ja moodustas eraldi toimikud. Ta saatis avaldused valdadesse ja kui toimikud tagasi tulid, kandis ta kõigi vallast tagasi tulnud toimikute kohta andmed kausta. Tunnistaja ütles, et kõik on kaustades ükshaaval kirjas, mis menetluses on olnud. Harku kaustas T. nime ei esine. 9 Tunnistaja kinnitas, et ei ole olnud ühtegi juhust, kus avaldusel olev objekt oleks jäänud tähelepanuta ja avaldas kahtlust, et kaebaja avaldus sai jääda tähelepanuta. Kui toimikud korras ei olnud ja mõni dokument oli puudu, sai see juurde küsitud. Baaside maa osas kinnitas tunnistaja V. A., et toimik koostati ikka, olenemata maast. Kõik avaldajad tunnistati subjektideks. Kas maid ka reaalselt tagastati, selle küsimusega tegeles vald. Tunnistaja V. A.i ütluste kohaselt tegeles Harku vallaga ainult tema ja ei ole olnud juttu, et osa maid ei tagastata. Kõik avaldused võeti vastu ja lahendati, ükski ei jäänud lahendamata. Kõik avaldused läksid valda, midagi ei jäetud välja ja kui avaldusel oleks Suurupi olnud märgitud, oleks Harkule ka tehtud järelepärimine ja siis oleks sealt ka toimik tulnud. Seega nähtub tunnistaja V.A. ütlustest, et
  26. ja
  27. aastatel ei olnud H.-A.T. Avaldusele Suurupi talukohta märgitud. Kohtutoimikus on tunnistaja V.A. peetud kaustad Aegviidu ja Harku valdade kohta. Aegviidu valla kaustas esineb H.-A.T. nimi korduvalt nr.2182 all ehituskrundi A-177 osas, Harku valla kaustas H.-A.T. nime ei esine. Toimikust nr. 26139 (lk.18) nähtuvalt on Aegviidu Vallavalitsus andnud 09.11.1995.a. tõendi nõudmisel kohtule esitamiseks. Tõendile on märgitud: „Käesolevga tõendame, et Harju Maavalitsusele 19.11.1991 esitatud avalduse põhjal, milles taotletakse Aegviidu vallas Kase t.10 asuva elamu ja krundi tagastamist(endine ehituskrunt A-177, kinnistu nr.6307), on nimetatud vara ainsaks tagasitaotlejaks H.-A.T.“. Tõendile on alla kirjutanud vallavanem A. S. ja vallasekretär Siiri Tust. Nimetatud tõendist nähtub, et Harju Maavalitsusele 19.11.1991 esitatud avaldusega on taotletud Aegviidu vallas asuva elamu ja krundi tagastamist. Tõendist saab järeldada, et avaldusel ei ole olnud märgitud Suurupi talu. Aegviidu Vallavalitsuse 09.11.1995 tõendile alla kirjutanud tookordne Aegviidu vallavanem A. S. andis tunnistajana kohtus järgmisi ütlusi (tl.123): H.-A.T. toimik oli Aegviidu vallas 1990 aastate algusest ja toimik läks ära, kui kohus oli olnud ja kompensatsioon oli antud. 11.11.1996 oli asi lõppenud ja toimik läks Aegviidust ära. Tunnistaja ütles, et ta luges H.-A.T. vara tagastamise toimikut ja avaldust. Avalduses oli Aegviidu vara. Kas peale Aegviidu vara avaldusel midagi veel oli, ei mäleta. Vallavalitsus keskendus Aegviidu objektile, jäi meelde, et H.-A.T. oli Tallinnas Gonsiori tänaval ka vara. Suurupi oma ei tea. Vastuseks kaebaja esindaja küsimusele, kas tunnistaja saab kinnitada, et Suurupi talukohta Avaldusel märgitud ei olnud, selgitas tunnistaja, et ta ei saa kinnitada, et Suurupit ei olnud, ei julge ainult mälule toetuda. Tunnistaja ütles, et toimikuid anti välja allkirja vastu, ka H.-A.T.le anti, ta käis koos esindajaga. Ei saa kinnitada, et andis H.-A.T.le toimiku kaasa, seda on alati allkirja vastu tehtud. Toimiku kohapeal tutvumiseks andmisel allkirja ei võetud, tutvumiseks oli maakorraldaja ruum. Kohtu arvates võis asjaolu, et tunnistaja mäletas, et H.-A.T.il oli Tallinnas vara ka Gonsiori tänaval, tuleneda sellest, et Avalduse ülanurka on märgitud xxxxxxxx, mis on tegelikult kaebaja aadress. Seega nähtub tunnistaja A. S. ütlustest, et tunnistaja mäletas kindlalt, et Avaldusel oli Aegviidu vara, ei olnud aga kindel, et avaldusel oli ka Suurupi talu. Kohus leiab, et arvestades tunnistaja A. S. ütlusi koosmõjus Aegviidu Vallavalitsuse 09.11.1995 väljastatud A. S. allkirjaga tõendiga Harju Maavalitsusele 19.11.1991 esitatud avaldusel oleva vara kohta, millel ei olnud märgitud, et Avaldusel on Suurupi talu, siis ei saanud Suurupi talu olla selle tõendi väljastamise ajal 09.11.1995 Avaldusele kirjutatud. 10 22.09.2003 kohtuistungil kuulas kohus üle tunnistaja T. P. (tl. 141), kes toimikust nr.26139 (lk.42-45) nähtuvalt on töötanud 1996.a. novembris Aegviidu Vallavalitsuses maakorraldajana. Tunnistaja ütluste kohaselt töötas ta aastatel 1995-1997 Aegviidu vallas maakorraldajana ja Aegviidu Vallavalitsusse läks tööle tagasi
  28. aasta novembris. Tunnistaja ütles, et talle tundub, et Suurupit ei olnud Avaldusel kirjas, muidu oleks nad ka selle peale mõelnud ja see oleks ka arutuses olnud. Avalduse lugemisel oleks silma hakanud. Tunnistaja ütluste kohaselt anti subjektile toimikut tutvumiseks. Tunnistaja ei mäletanud, kas toimik oli H.-A.T. käes olnud. H.-A.T. käis kindlasti Aegviidu vallavalitsuses ja tunnistaja teada sai ta ka toimikut vaadata, seda nende juuresolekul. Toimikule said juurde ka teised. Kõik valla töötajad pääsesid toimiku juurde ja võisid toimikut anda tutvumiseks. Tutvumiseks andmine fikseeriti ja toimikuga tutvumisel oli valve juures. Pärast H.-A.T. asja lahendamist jäi toimik Aegviidu valda kuni 2000.a. novembrini. Toimik oli kogu aeg Aegviidu vallas olnud. Kui tunnistaja Aegviidu Vallavalitsusse tööle tagasi tuli, siis 2000 aastal vallavanem palus tal H.-A.T. toimiku Harku valda anda. Harku vallavanem oli palunud toimikut, seal olid mingid segadused. Tunnistaja kinnitas, et tema viis toimiku Harku vallavanema nimele 2001.a. alguses Harku valda valvelauda. Vallavanem pidi ise järele tulema. Millal toimik tagasi saadi, ei tea. Selle võis ka vallavanem ise tagasi tuua. Mingil ajal ilmus see toimik tagasi. Kui toimik Harkust tagasi tuli, siis toimikut ei vaadatud. Seega nähtub eeltoodud tõenditest, et Suurupi talu ei saanud olla kirjutatud Harju Maavalitsusele 19.11.1991.a. esitatud Avaldusele vähemalt kuni Komisjoni 24.05.1996.a. otsuse nr.9632 vastuvõtmiseni. Tunnistaja V.A., kes valmistas ette subjektiotsused nii Aegviidu, kui Harku vallas oleva õigusvastaselt võõrandatud vara osas, kinnitas, et
  29. ja
  30. aastatel ei olnud H.-A.T.i Avaldusele Suurupi talukohta märgitud. Lisaks eeltoodud tõenditele kinnitab asjaolu, et Avaldusel Suurupi talukohta Komisjoni 24.05.1996.a. otsuse nr.9632 vastuvõtmiseni kirjutatud ei olnud ka see, et kaebaja ei ole vaidlustanud Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 24.05.1996.a. otsust nr.
  31. Arvestades eeltoodud tõendeid nende koosmõjus leiab kohus, et kaebaja ei ole esitanud avaldust Suurupi talukoha tagastamiseks seaduses sätestatud tähtajaks. Suurupi talukohta puutuv on juurde kirjutatud hiljem. Avaldusele juurdekirjutuste tegemise täpset aega ei ole võimalik tuvastada, kuid see ei saanud olla enne Komisjoni 24.05.1996.a. otsuse nr.9632 vastuvõtmist. Riigikohtu halduskolleegiumi
  32. detsembri 2001 kohtuotsuses nr. 3-3-1-51-01 on asutud seisukohale, et avaldus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks oleks tulnud vastavalt ORAS § 16 lg-le 1 esitada hiljemalt
  33. jaanuaril
  34. Pärast tähtaja möödumist esitatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse rahuldamine kujutab endast olulist menetlusnormi rikkumist, sest vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamise tähtaja eesmärk oli välistada tagastamist või kompenseerimist juhtudel, kui õigustatud subjekt ei esitanud avaldust õigeaegselt. Vastavalt seaduse „Avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel“ § 2 lg-tele 2 ja 3 võis selle tähtaja ennistada vaid ÕVVTK keskkomisjon tingimusel, et ennistamise taotlus on esitatud hiljemalt
  35. märtsil
  36. Käesolevas haldusasjas ei ole kaebaja väitnud ja haldusasjas ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et kaebaja oleks esitanud hiljemalt
  37. märtsil 1993 Avalduse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Korra punktis 4 on sätestatud, et taotleja, kes ei ole esitanud tähtaegselt avaldust vara tagastamise või kompenseerimise kohta, loetakse vara tagastamise või kompenseerimise 11 nõudmisest loobunuks. Vara tagastamisel või kompenseerimisel neid taotlejaid arvesse ei võeta, juhul kui avalduse esitamise tähtaega ei ole ennistatud. Eeltoodut arvestades on alusetud kaebuse esitaja väited, et vastustaja on rikkunud Korra sätteid, jättes lahendamata kaebaja Avalduse Suurupi talukoha osas ning puudub alus Komisjoni kohustamiseks välja anda haldusakt, millega tunnistada H.-A.T. omandireformi õigustatud subjektiks Harku vallas Suurupi külas asuva endise Ranna-68 maaüksuse osas. Aili Maasik Kohtunik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.