← Eesti

2-03-634/5

2-03-634 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Urmas Reinola, Gaida Kivinurm teatavaks-

  1. oktoober 2006.a, Tallinn Otsuse avalikult tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number 2-03-634 Tsiviilasi I.L hagi E AS-i vastu kindlustushüvise 129 690 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. mai 2006.a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik E AS-i apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
  3. oktoober 2006.a Menetlusosalised esindajad ja nende Apellant (kostja) E AS (reg k xxxxxxxx), esindaja Olavi-Jüri Luik Vastustaja (hageja) I.L (IK xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja adv Mare Lust RESOLUTSIOON
  4. Jätta Harju Maakohtu
  5. mai 2006.a otsus muutmata.
  6. E AS-i apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  7. Mõista E AS-lt välja 3540.- (kolm tuhat viissada nelikümmend) krooni I.L kasuks apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulu katteks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Hageja nõue ja põhjendused
  8. Hageja palus kostjalt välja mõista 129 690 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 25.11.1997 kostjaga varakindlustuslepingu nr 02-1629, mille kohaselt oli kindlustusobjektiks elamu asukohaga x, kindlustussummaga 800 000 krooni ja elamus asuv vara kindlustussummaga 200 000 krooni. 19.01.1998 toimus x asuvas elamus tulekahju. Vastavalt AS T koostatud eksperthinnangule 06.02.1998 on maja põlengu kahjustuste taastamisväärtus 113 600 krooni. Lisaks sellele hävis elamus olev hagejale kuuluv vara 31 090 krooni väärtuses. Omavastutus kindlustuslepingu järgi oli 15 000 krooni. Seega on kostja kohustatud hagejale välja maksma kindlustushüvitise summas 129 690 krooni.
  9. Kostja keeldus kindlustushüvitist välja maksmast, põhjendades seda asjaoluga, et kindlustusobjekt ei olnud enne tulekahju toimumist valvestatud, mis lihtsustas kolmandate isikute juurdepääsu hoonesse ja seal tegutsemist. Selline seisukoht ei ole õige. Tulekahju toimumise ajal oli hoone valvestatud, mida kinnitab ka asjaolu, et tulekahju avastas Scorpioni Julgestusteenistuse valvemeeskond, kes teatas juhtunust päästeametile. Asjaolu, kas hoone oli valvestatud või mitte, ei oma kindlustushüvitise väljamaksmisel tähtsust. Ükski kindlustustingimuse punkt ei vabasta kindlustusandjat hüvitamiskohustusest juhul, kui hoone pole valvestatud. Ühegi ekspertarvamusega pole tuvastatud, et hoone oleks süüdatud kolmandate isikute sissemurdmise tulemusel. Seetõttu ei oleks riskitase olnud turvasüsteemi lülitatult väiksem. Kindlustusandja põhjendas hüvitamiskohustusest keeldumist asjaoluga, et neid ei teavitatud lepingu sõlmimisel, et hoone on kaasomandis. Asjasse ei puutu, mitu omanikku on kindlustusobjektil. Kindlustusobjektiks oli kindlustuspoliisil hoone kui tervik, samuti pole sõlmitud teise kaasomanikuga kokkulepet, mille kohaselt ei tohiks vara kindlustada. Kostja vastuväited
  10. E AS hagi ei tunnistanud. Kohtuekspertiisi ja kriminalistika Büroo ekspertiisiakti kohaselt välistas ekspert tulekahju tekkimise elektrilühisest ja köögis olevast pliidist. Ekspertiisiakti kohaselt on tulekahju põhjuseks lahtise tuleallika termiline mõju põlevmaterjalidele. Seega tuvastas ekspert, et hoone on põlema süüdatud. Skorpioni Julgestusteenistuse õiendist selgub, et elamu aadressiga x ei olnud põlengu ajal valvestatud. Objekt võeti valvest maha 10.01.1998 kell 16.24.
  11. Põleng toimus 19.01.
  12. Seoses kindlustuslepingu tagatisreegli ja turvameetmete eiramisega vabaneb kindlustusandja kahju hüvitamise kohustusest. Hoone mitte valve all olek mõjutas oluliselt kahju toimumist ja selle suurust. Hoone valvestatuse korral oleks hoone süütajatest kolmandate isikute sissemurdmise korral olnud turvafirmal häire saabumisel koheselt võimalus tulla sündmuskohale ja takistada süütamist või oluliselt varem avastada süütamine. Seega vabaneb kindlustusandja vastavalt kindlustustingimuste p 7.1.1 ja 7.3 hüvitamise kohustusest. Kindlustusandja vabaneb hüvitamiskohustusest ka seoses lepingu sõlmimisel esitatud valeandmetega. Kindlustuslepingu sõlmimise ajal oli hoonel kaks omanikku (V. S ja I.L). Sellest aga ei informeeritud kindlustusandjat. Isegi kui eeldada, et hagejal on õigus kindlustushüvitisele, ei tekkinud hagejal kahju mitte 113 600 krooni, vaid ½ sellest, ehk 56 800 krooni. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
  13. Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis E AS-ilt välja 129 690 krooni, riigilõivu 7000 krooni ning tasu õigusabi eest 5900 krooni I.L kasuks. Kohus mõistis E AS-ilt välja riigilõivu 1000 krooni riigituludesse. 2

(6)
  1. Poolte õigused ja kohustused on reguleeritud kindlustuslepinguga ning selle lahutamatuks osaks oleva üldiste lepingutingimustega (ÜTT). Vastavalt lepingule tekkis kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustusandjal kohustus kindlustusvõtjale välja maksta kindlustushüvitis. ÜTT p 7.3 kohaselt vabaneb kindlustusandja hüvitamiskohustusest, kui kindlustusjuhtumi põhjuseks on kindlustusvõtja tahtest või hooletusest tingitud lepinguliste kohustuste rikkumine. Sama kehtib, kui kindlustusvõtja hooletusest tingitud rikkumine mõjutas oluliselt kahju suurust. ÜTT p 7.1.1 järgi on kindlustusvõtja kohustatud pidama kinni seadustiku, ametkondlike normdokumentide ja kindlustuslepinguga nõutud ohutusreeglitest.
  2. Aadressil x 19.01.1998 toimunud tulekahju põhjuse väljaselgitamisel andis arvamuse ekspert T. V (t lk 53-55). Eksperdi arvamuse kohaselt on tulekahju tekkimine kütteseadmetest välistatud. Tulekahju tekkepõhjuseks on lahtise tuleallika termiline mõju põlevmaterjalidele. Samale seisukohale jõudis ka 14.09.1999 ekspert H. P, kes andis arvamuse asjas kogutud materjalidele tuginedes. Tõendeid, et tulekahju oleks alguse saanud kindlustusvõtja tahtliku või hooletu tegevuse tagajärjel, ei esitatud. Eksperdid ei leidnud, et hoone oleks süüdatud kolmandate isikute sissemurdmise tulemusel. Hoone uksed ja aknad olid suletud ja terved. Ekslik on kostja väide, et valvesignalisatsiooni töötamine oleks kahju suurust oluliselt vähendanud. Ei ole alust väita, et valvesignalisatsiooni töötamine oleks ära hoidnud kindlustusriski saabumise või oluliselt vähendanud selle suurust.
  3. ÜTT p 13.1.5 kohaselt vabaneb kindlustusandja hüvitamiskohustusest, kui kindlustusvõtja esitas lepingu sõlmimisel valeandmeid kindlustusobjekti kohta. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja esitas kindlustuslepingu sõlmimisel valeandmeid, kuna ei teavitanud kindlustusandjat hoone teisest omanikust. Kindlustusobjektiks oli elamu tervikuna, millest ½ osa kuulus hagejale. ÜTT p 3.4 sätestab, et kindlustada võib ka võõrast vara, kui see oma liigi poolest kuulub kindlustatud vara hulka ja on antud kindlustusvõtja seaduslikku valdusse töötlemiseks, kasutamiseks, hoiule või müügiks ja on tõestatud, et kindlustusvõtja ei ole vara omanikuga kokku leppinud, et seda vara ei tohi kindlustada. Elamut kasutasid hageja ja tema lähedased ning puudub kokkulepe teise kaasomanikuga, mis ei lubaks vara kindlustuslepingut sõlmida. Asjaolu, et lepingu sõlmimisel hageja ei teavitanud kostjat kindlustusobjekti kuulumisest kahele omanikule, ei välista lepingu sõlmimise võimalust ega mõjuta kindlustuslepingust tulenevate poolte õigusi ja kohustusi.
  4. ÜTT p 10.2.2.b kohaselt on kindlustushüvitis ehitise kahjustamise korral kindlustussumma osa, mis vastab kahjustatud elemendi ja kogu ehitise suhtele, millest lahutatakse omavastutus. Hüvitamisel ei võeta arvesse ametlikke taastamise piiranguid ja täiendavaid kulutusi seoses tehnilise progressiga. Elamu taastamisväärtus on tehtud kindlaks eksperdi poolt (t lk 11-13) summas 113 600 krooni. Seega on põhjendatud kindlustushüvitise suuruseks elamu puhul 113 600–10 000=103 600 krooni. Kuna kindlustusobjektiks oli terve elamu, kuulub kindlustushüvitis väljamõistmisele kindlustusvõtja kasuks terves ulatuses. Kaasomanike omavaheline suhe kahju kandmisel ja hüvitamisel ei kuulu lahendamisele antud vaidluses.
  5. Vastavalt kindlustuslepingule oli kindlustusobjektiks ka hageja kodune vara, mis on loetletud lepingu lisas. Koduse vara hävimisest tekkinud kahju suuruseks arvestas hageja 26 090 krooni. Pärast tunnistajate R. V, A.L ja T. K ära kuulamist nimetatud nõude suuruse osas vaidlus puudub. Ei leidnud tõendamist, et hageja oleks osa kodusest sisustusest vahetult enne tulekahju toimumist ära viinud ning kahjuhüvitise taotlemisel oleks olnud tegemist pettusega.
  6. Kindlustusvõtja ei ole lepingutingimusi rikkunud ning kindlustusandjal puudub alus hagejale kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumiseks. 3
(6)Apellatsioonkaebuse põhjendused
  1. E AS palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse ja protsessiõiguse norme ning jättis analüüsimata kostja vastuväite, mis välistab hagi rahuldamise.
  2. Vaidlust ei ole, et tulekahju sai alguse väljaspool ettenähtud kollet (ahi, pliit vms). Eksperdid välistasid tulekahju tekkimise elektrilühisest või pliidist. Väljaspool ettenähtud kollet saab suletud hoone sisemuses lahtise tule allikas tekkida ainult inimtegevuse tagajärjel. Seega pidi tulekahju alguse saama kindlustusobjekti seadusliku valdaja tegevuse tagajärjel või kolmandate isikute tegevuse tagajärjel, kes olid kindlustuskohta sisenenud ebaseaduslikult.
  3. Kohus leidis, et sissemurdmine ei ole tõendatud. Samas jättis kohus hinnangu andmata küsimusele, kuidas mõjutab kindlustuslepingulisi kohustusi see, kui hoone seaduslik valdaja teeb väljapoole ettenähtud kollet lahtise tule. Lahtise tule allikad väljaspool tulekollet, kui süttimine muudest allikatest on välistatud, saavad tekkida ainult inimtegevuse tagajärjel. Ekspert H. P arvamuse kohaselt saavad lahtise tule allikad tekkida selliselt ainult tahtliku süütamise käigus. Kui kohus leidis, et kolmandate isikute tegevust ei eksisteeri, vastutavad lahtise tule allikate tekke eest hoone seaduslik valdajad.
  4. Kui lahtise tule allikad tekitasid (hoone süütasid) tahtlikult selle seaduslikud valdajad või hoone süttis nende hooletu tegevuse tõttu, on tegemist siseministri 22.06.1995 määrusega nr 11 kinnitatud tuleohutuseeskirjade, Üldeeskiri TE-1 rikkumisega. Nimetatud eeskirja rikkumise tagajärjel tekkinud kahju hüvitamine on välistatud, kuivõrd see oleks vastuolus ÜTT 93 p-dega 7.1-7.
  5. Lisaks välistaks sel juhul hüvitamise TsK § 229 lg
  6. Kohus nimetatud aspektile hinnangut ei andnud.
  7. Kui lahtise tule allikad tekitasid (hoone süütasid) tahtlikult hoonesse ebaseaduslikult sisenenud isikud, kes pärast hoone süütamist lahkudes sulgesid aknad ja uksed, on kahju hüvitamine välistatud. Asjaolu, et elamu ei olnud valve all, mõjutas oluliselt kahju toimumist ja selle suurust. Hoone valvestatuse korral oleks hoone süütajatest kolmandate isikute sissemurdmise korral olnud turvafirmal häire saamisel koheselt võimalus tulla sündmuskohale ja takistada süütamist või oluliselt varem avastada süütamine. Sellega oleks saabunud kahju olnud oluliselt väiksem. Seega vabaneb kostja vastavalt ÜTT p-dele 6.2, 7.1.1 ja 7.3 hüvitamise kohustusest. Riskiaste oli suurenenud, kuna kindlustusandja oli teadlik, hoone on valve all ja kalkuleeris oma riski sellest lähtuvalt. Kindlustusvõtja kindlustusandjat riskiastme suurenemisest kindlustusandjat ei informeerinud.
  8. Asjaolu, et turvafirma sai pärast tulekahju käigus juhtmete sulamise tõttu tekkinud lühist häire, ei muuda asjaolu, et elamu ei olnud valve all ja seda, et valvestatuse korral oleks häire olnud kohene. Häire oleks olnud sissemurdmisel ja häire saamisel oleks turvafirmal olnud võimalus süütamist takistada või oleks oluliselt varem avastatud süütamine.
  9. Kahju hüvitamise välistaks ka TsK § 229 lg 2, kuna hageja oma tahtliku lepingutingimuste rikkumisega soodustas kahju tekkimist. Vastus apellatsioonkaebusele
  10. I.L ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
  11. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse 4
(6)tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks maakohtu seisukohti korrata. 20. Apellant (kostja) on seisukohal, et kindlustusandjana vabaneb ta hüvitamiskohustusest pooltevahelise lepingu lahutamatuks osaks olevate üldiste kindlustustingimuste (ÜTT 93) punktide 7.1. ja 7.3. alusel. Nimetatud tingimuste p-st 7.1 tuleneb kindlustusvõtja kohustus pidada kinni kõigist asjaomastest ohutusreeglitest. P 7.3. kohaselt vabaneb kindlustusandja hüvitamiskohustusest, kui kindlustusjuhtumi põhjuseks on kindlustusvõtja tahtest või hooletusest tingitud lepinguliste kohustuste rikkumine või kui kindlustusvõtja hooletusest tingitud rikkumine mõjutas oluliselt kahju suurust. Seega lasus TsMS § 230 lg 1 (enne 01. jaanuari 2006.a kehtinud TsMS § 91 lg 1) kohaselt kostjal kindlustusandjana kohustus tõendada, et hageja (kindlustusvõtja) on tahtlikult või hooletult rikkunud oma lepingulisi kohustusi selliselt, et rikkumine põhjustas kindlustusjuhtumi või mõjutas oluliselt kahju suurust. 21. Apellant (kostja) tugineb asjaolule, et suletud hoone sisemuses saab lahtise tule allikas tekkida üksnes inimtegevuse tagajärjel, kusjuures tegemist võib olla kas (
  1. a)kindlustusobjekti seadusliku valdaja tegevusega – s.o tuleallika tekitamine kindlustusvõtja või kolmandate isikute poolt, kellele kindlustusvõtja on võimaldanud sissepääsu kindlustusobjektiks olevasse hoonesse, või (
  2. b)ebaseaduslikult kindlustuskohta sisenenud kolmandate isikute tegevusega. Harju Maakohtu otsusega on tuvastatud ning poolte poolt vaidlustamata asjaolu, et hoonesse sissemurdmine käesolevas asjas tõendatud ei ole. Sellest järeldab apellant, et lahtise tule allikate tekke eest on vastutavad hoone seaduslikud valdajad. 22. Kolleegium leiab, et eeltoodud järelduslik mõttekäik ei ole piisav tuvastamaks kindlustusvõtja poolset lepingukohustuste rikkumist, mille tagajärjel vabaneb kindlustusvõtja hüvituskohustusest. Kohustuse rikkumisele õiguslike tagajärgede omistamine eeldab ringkonnakohtu arvates hinnangu andmist konkreetsele käitumisele (tegevusele või tegevusetusele). Seejuures tuleks hinnata rikkumise asjaolusid tegemaks kindlaks, kas rikkumine põhines kindlustusvõtja tahtlusel või hooletusel, eristades viimasel juhul ka hooletuse (ettevaatamatuse) raskusastet. Käesolevas asjas ei ole aga esitatud tõendeid hageja (kindlustusvõtja) käitumise kohta, mida hinnata lepingukohustuste rikkumisena. Ainuüksi asjaolu, et kindlustusjuhtumi põhjustamine kolmandate isikute poolt ebaseaduslikult kindlustuskohta tungides ei ole tõendamist leidnud, ei võimalda teha automaatset järeldust, et kindlustusvõtja on tahtlikult või hooletult rikkunud lepingu järgi temal lasuvaid kohustusi. Ka maakohus märkis oma otsuses (otsuse lk 3 p 11), et kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, nagu oleks tulekahju saanud alguse kindlustusvõtja tahtliku või hooletu tegevuse tagajärjel. 23. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi seisukohaga, nagu mõjutanuks kahju tekkimist ja selle suurust oluliselt see, kas hoone oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal valvestatud. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud hoonesse paigaldatud valvesignalisatsioon mõeldud spetsiifiliselt hoone kaitsmiseks tulekahjuriski vastu. Samas olid elamu ja selles asuv vara lisaks tulekahjuriskile kindlustatud ka muud liiki riskide vastu. Kolleegium leiab, et valvesüsteemi abil olnuks võimalik operatiivselt avastada ebaseaduslikku hoonesse tungimist (sissemurdmist), kuid mitte tulekahju puhkemist. Apellant on ka ise märkinud, et hoone valvestatuse korral olnuks turvafirmal häire saamisel võimalus kiiresti tabada hoonesse sissemurdjad ning takistada süütamist või oluliselt varem avastada süütamine. Asjas ei ole aga esitatud tõendeid ega tuvastatud, nagu oleks kolmandad isikud ebaseaduslikult hoonesse tunginud. Seega ei saanud hoone valve all olek või mitteolek käesoleval juhul kindlustusjuhtumi toimumist oluliselt mõjutada. Puudub põhjuslik seos hoone valve all mitteoleku ning tulekahju tagajärjel kahju tekkimise vahel. Eeltoodud põhjusel ei nõustu 5
(6)kolleegium ka apellandi käsitlusega, mille kohaselt kindlustusvõtja (hageja) soodustas lepingutingimuste rikkumisega kahju tekkimist, jättes valvesignalisatsiooni sisse lülitamata. Iseenesest õigeks võib pidada apellandi seisukohta, et kindlustusvõtja poolne kindlustusriski suurendamine peaks vähendama kindlustusandja hüvitiskohustust või isegi selle välistama, kuid see eeldab kolleegiumi arvates siiski põhjusliku seose olemasolu kindlustusvõtja käitumise ning tekkinud kahju vahel. TsK § 229 lg 2 ringkonnakohtu arvates käesolevas asjas kohaldamisele ei kuulu, kuna tegemist on sättega, mis reguleerib poolte jagatud vastutust eeskätt vastastikuste lepingute puhul, kus kahju on tekkinud just lepingu rikkumise tagajärjel ühe lepingupoole poolt ning teine lepingupool on oma tahtliku või ettevaatamatu käitumisega kahju tekkimist soodustanud.
  1. Pooled taotlesid menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmist. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tulenevalt kuni
  2. jaanuarini 2006.a kehtinud TsMS § 60 lõigetest 1 ja 8 jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel apellandi kohtukulud tema enda kanda. Vastustaja (hageja) I.L on kohtule esitatud kulunimekirjast nähtuvalt kandnud apellatsioonimenetluses õigusabikulu summas 3540.- krooni, mis kolleegiumi arvates on asja mahtu ja keerukusastet arvestades vajalik ja põhjendatud. Nimetatud summa kuulub TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel apellandilt vastustaja kasuks väljamõistmisele. K. Kullerkupp U. Reinola G. Kivinurm 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.