TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-269 Otsuse kuupäev 05.aprill 2006 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi FIE TT kaebus Maksu - ja Tolliameti Lõuna Maksukes
§ 32
lg 1 ning on ebaõigesti jätnud arvestamata tema poolt antud seletustega ning jätnu d kohaldamata MKS § 94 lg 1, mis annab võimaluse määrata mak su ka hindamise teel. 4 Kaebaja on maksus tamisperioodil 2001 kajastanud oma ettevõtluse kulude koosseisus OÜ L arvel nr 291 25 .09.2001 näidatud summa 238 360 krooni ning maksustamisperioodil 2002 OÜ G arvel nr 20 -a 28.03.2002 näidatud summa 153 400 krooni. Kaebaja leiab, et tegelikult on ta arvetel märgitud kulutused kand nud, kuigi kaup ja teenus ei ole ostetud arvetele märgitud müüjatelt, vaid isikutelt, kes keeldusid talle kuludokumentide esitamisest.
§ 32
lg 1 kohaselt võib maksumaksja ettevõtlustulust maha arv ata kõik maksustamisperioodi jooksul maksumaksja poolt tehtud dokumentaalselt tõe ndatud ettevõtlusega seotud kulutused. Seega seab
§ 32
lg 1 ettevõtluskulude mahaarvamiseks kolm tingimust: kulu peab olema tehtud maksustamisperioodil, kulu peab olema dokumentaalselt tõendatud ning peab olema seotud maksumaksja ettevõtlusega. Vaidlust antud asjas ei ole poolte vahel, et OÜ L ja OÜ G andmetega esitatud arved on olnud fiktiivsed, tegelikkuses kaebaja nimetatud osaühingutega tehinguid pole te inud ega neile arvetele märgitud kaupu ega teenust ei ole ostnud. Seda on kaebuse esitaja kinnitanud nii maksuhaldurile kui ka kohtule. Kaebaja märgib, et tegelikkuses siiski on ta need, tema ettevõtluses vajalikud kaubad ja teenused ostnud, kuigi teistelt isikutelt, ning et fiktiivsetel arvetel märgitud kauba ja teenuse ostmine on tõendatud tema enda seletusega. Tulumaksuarvestuse põhinõue on, et kuludokument peab võimaldama adek vaatselt tuvastada majandustehi ngu toimumise dokumendis näidatud poolte vahel. Mittenõuetekohase kuludokumendi alusel tehtud väljamaksega on tegemist siis, kui tasutakse sularaha tundm atule füüsilisele isikule või kui pangaülekandega tasutud summa puhul ei ole võimalik tuvastada, mille eest ja kellele maksti. Kuna tulumaksuarvestus erinevalt käibemaksuarvestusest on kassapõhine, siis saab tul umaksu määrata väljamaksetelt, m itte kuludokumentide või kulukannete alusel. (Riigikohtu seisukoht haldusasjas nr 3 -3-50-03). Kohus on seisukohal, et kaebaja enda seletus ei asenda antud juhul
§ -s 32 lg 1 märgitud kulutuse dokumentaalselt tõendamise kohustust.
§ 36
lg 2 sätes tab, et maksumaksja on kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksusta tava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Antud juhul ei ole kaebaja vaidlustatud osas esitanud ühtegi kuludokumenti , mis võimaldaks kindlaks teha, kellele ja mille eest tegelikult tasuti. Arvestada tule b, et maksuamet ei ole kohu statud ise omal algatusel koguma maksumaksja asemel võimalikke kuludokumente, seda peab ikkagi maksumaksja ise tegema. Maksumenetluses kehtiv uurimispõhimõte ei tähenda, et maksumaksja enda tõendamiskohustus läheks üle maksuhaldurile. Maksumaksja seletus saab seejuures tõendiks olla esitatud kuludokumendi mingi osa selgitami se osas, näiteks kui esitatud kuludokument ei võimalda teha järeldust kulutuse ettevõtlusega seotuse kohta, kuid maksumaksja seletus ei asenda täielikult kuludokumente .
§ 32
lg 1 räägib dokumentaalsest tõendist ehk kirjalikust tõendi st, mitte igasugusest tõendist. Seetõttu on põhjendamatu ka kaebaja väide, et maksuhalduril oli 5 võimalik tuvastada tasumisele kuuluv maksusumma hindamise teel MKS § 94 lg 1 alusel, kasutades ainsa tõendina kaebaja seletust. Mingeid arvandmeid sisaldavaid tõendeid, mida maksuhaldur oleks saanud kasutada, kaebaja vastustajale ei ole esitanud. Maksuhalduril puudub õigus maksumaksja tuludest läht uvalt või malikke kulusid ise välja arvutada ja arvestada. Käesolevas asjas on kaebajale täiendav tulumaks määratud mitte seetõttu, et kuludokumentides oleks puudused, vaid seetõttu et kuludokumendid kaebajal puuduvad. Kaebajal ei olnud võimalikke kuludokumente M. J-lt tagasi saadud raha kohta esitada ei maksumenetluse ajal ega ka kohtumenetluse ajal. Seega ei ole võimalik neid väljamakseid ehk kulusid lugeda ettevõtlusega seotud kuludeks ning maksuotsus selles osas on seaduslik ja põhjendatud.
- Kaebaja on märkinud, et maksuhaldur on maksuotsuses jätnud õigesti hindamata sildkraana väärtuse, kuna samaväärne sildkraana maksis 2002 a astal 226 800 krooni. Selle tõendamiseks on kaebaja esitanud Kraanatehase poolt 14.11.2005 koos tatud ekspert arvamuse (tlk.19). Kohus on seisukohal, et maksuhaldur on maksuotsuses põhjendatult lähtunud s ildkraana ostmiseks tehtud maksumaksja poolt ainsana tõendatud kulust 40 000 krooni. Muid arvestamisele kuuluvaid tõendeid kaebaja poolt esitatud ei ole. Kohus nõustub maksuhalduriga, et kaebaja poolt esit atud nn ekspertarvamus, mis ei ole koostatud vaidlusaluse kraana kohta, ei tõenda ka selle kraana tegelikku väärtust ega tõenda kuidagi kaebaja poolt tulu deklaratsioonis näidatud ülejäänud kulu 11 3 400 krooni seotust ettevõtlusega. Kaebaja poolt ei ole esitatud tõendeid, mis annaks alust väitele, et tema reaalne kulu kogu kraana ost miseks ja paigaldamiseks on olnud 153 400 krooni, nagu on näidatud OÜ-lt G saadud fiktiivsel arvel (tlk.64). Maksuhaldur on põhjendatult arvestanud seejuures ka kaebaj a poolt maksumenetluses antud vasturääkivate seletustega. 06.04.2005 antud seletuses (tlk.67) väitis kaebaja, et sildkraana müüja oli eraisik ja sildkraana tegelik hind oli 60 -70 tuhat krooni, koos p aigaldusega 153 400 krooni. 30.09.2005 antud seletuse kohaselt (tlk.52 -53) ostis kaebaja sildkraana komponendid erinevate isikute käest, kellest mäletab ainult P H -t, kraana paigaldas hoopis V P, kes on peale paigaldust surnud. Kaebaja seletuste usaldusväärust vähendab ka asjaolu, et samal aastal, 04.11.2002 on kaebaja sildkraana müünud 40 000 krooni eest (tlk.42).
- Kaebaja heidab maksuhaldurile ette, et maksuhaldur on jätnud uurimata tema majandustegevuses kasutatud prussikogused, kuna palkmajade ehitamiseks pidi ta kusagilt puidu hankima. Aastal 2001 oli prusse müünud talle M R, kes nüüdseks on surnud. Maksuhaldur oleks saanud neid asjaolusid hinnata esitatud müügi lepingute pinnalt. Kuid samas ei ole kaebaja millegagi tõendanud, et ta OÜ L nimel väljastatud arvel toodud summa eest ka prusse tegelikult M.Rlt ostis. Kaebaja poolt mitmel juhul kauba või teenuse hankimine maksumenetluse ajaks surnud is ikutelt, kellelt seletuse võtmise võimalus puudub, ei tõsta se letuse usaldusväärsust. Põhjendamatu on kaebaja väide, et maksuhaldur oleks saanud kulusid puidu hankimisele tuletada müügi lepingute pinnalt, kuna kaebaja l endal puudus sellise hindamise aluseks vajalik arvestus (hangitud puidukogused, ühele puitmajale kuluv materjali hulk, müüdud 6 toodangu kogus jne) . Kaebaja väitel esitas ta kõik võ imaliku raamatupidamisarvestu se maksuhaldurile kontrollimise käigus ja rohkem midagi esitada ei ole.
- Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 kohaselt on füüsilisest isikust ettevõtja puhul maksuobjektiks ettevõtlusest saadud tulu, millest on tehtud tulumaksuseaduses lubatud ettevõtlusega seotud mahaarvamised. Kuna kaebaja puhul puudusid tulumaksuseaduses lubatud mahaarvamist tõendavad kuludokumendid, ehk tekkis ettevõtlustulu, siis on maksuhaldur õiguspäraselt määranud kaebajale sellelt tulult täiendava sotsiaalmaksu tasumise kohustuse.
- Alusetu on kaebaja väide, et vaidlustatud maksuotsus on karistusliku iseloomuga. Maksuotsuses on maksude määramist põhjendatud nii faktiliselt kui õiguslikult. Ettevõtjast maksumaksja pidi aj al, kus ta otsustas kasut ada tehtud kulude tõendamiseks fiktiivseid arveid, arvestama võimalusega, et maksuhaldur loeb neil arvetel toodud summasid dokumentaalse lt tõendamata kuludeks, mida ei loeta et tevõtluskuludeks. Kaebaja ei suutnud kohtule sel gitada, millisel viisil oleks ta vaidlusalused kulutused dokumentaalselt tõendanud siis, kui ei oleks fiktiivseid arveid olnud. Kaebaja enda kohtus antud seletuse järg i ei oleks ta mujalt kuludokumente saan ud ehk M .J-lt fiktiivsete arvete mittesaamisel oleks juba varem tehtud kulud jäänud dokumentaalselt tõendamata. Fiktiivseid arveid kasutas ta teadlikult juba enne arvete saamist tehtud kulude tõendamiseks. Seega on e baõiglane kaebaja seisukoht, et maksuhaldur peab tema asemel koguma tõendeid ja tuletama tema võimalikke ettevõtlusega seotud kulusid, samas kui maksumaksja ise teadlikult ja ettekavatsetult hankis väidetavate tehingute tõendamiseks ja maksukohustuse vähen damiseks fiktiivseid arveid.
- HKMS § 93 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetak se välja tema poolt kantud kohtukulud. Kuna kohus kaebust ei rahuldanud, jäävad kaebaja poolt kantud kohtukulud tema enda kanda. Eda Muts Kohtunik 7