3-05-713 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Ago Kutsar, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 26. jaanuar 2006 Tartu Haldusasja number 3-05-713 Ha

) § 63 lg 1 punkti, millest juhindudes tehti otsus karistuse määramiseks. Käskkirjas ei ole käskkirjale allakirjutanud ametiisiku nime ning puuduvad kuupäev, selle ametiisiku nimi ja amet, kes käskkirjast teatas.

1. Vastustaja Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt oli F. T distsiplinaarkorras karistamine seaduslik ja käskkirja tühistamiseks puudub alus. Käskkirjaga karistati kinnipeetavat F. T kartserisse paigutamisega 10ks ööpäevaks selle eest, et ta
2. juulil 2005 kella 15.30 paiku E-hoone jalutuskäigule minnes karjus jalutuskäigu boksis ja suhtles läbi jalutuskäigu boksi vaateava teiste kinnipeetavatega, tõstes vaateava luuke üles, millise tegevusega häiris teisi kinnipeetavaid. Kuna vanglaametniku seaduslikele korraldustele rikkumine lõpetada F.T. ei allunud ja kasutas suhtlemisel ebatsensuurseid sõnu, tuli kinnipeetava jalutuskäik lõpetada. Oma sellise tegevusega rikkus F.T

§ 67

punkte 1 ja 2 ning Tartu Vangla kodukorra punkte 3.2; 7.1.1; 7.1.2; 7.1.6; 7.2.4 ja 13.4. F.T. on 24.12.2004 tutvunud vangistusseaduse, Tartu Vangla kodukorra ja vangla sisekorraeeskirjaga, mille kohta on andnud vastava allkirja ja on seega teadlik kinnipeetavatele esitatavatest nõuetest. F. T rikkus oma süülise käitumisega kõiki eelnimetatud sätteid, mis on

§ 64

nõuetekohaselt läbiviidud distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist leidnud Tartu Vangla vangistusosakonna valvurite M.K. ja K.K. 25.07.2005 ettekannetega ning 02.08.2005 koostatud õienditega, distsiplinaarmenetluse protokolliga 11.08.2005, samuti F. T seletuskirjadega 25.07.2005 ja 01.08.2005. Oma süülist käitumist tunnistab F. T ka Tartu Halduskohtule esitatud kirjas, märkides järgmist: ,,...ei karjunud, vaid ainult tõstsin häält, rääkides oma kambrikaaslasega“.

§ 63

lg 3 kohaselt võetakse karistuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Inspektor-kontaktisik A.L. tegi ettepaneku paigutada F. T kartserisse 10-ks ööpäevaks. F. T omab 39 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest enamus on noomitused, kahel korral on kohaldatud pikaajalise kokkusaamise keelamist. Kõnealuse rikkumise näol on tegu vangla julgeolekut ohustavate üleastumistega. Kuna F. T pani üleastumised toime teadlikult ning kergemaliigilised karistused ei ole mõjutanud F. T õiguskuulekalt käituma, siis pidas Tartu 2 Vangla direktor vajalikuks

§ 63

lg 1 p 4 alusel kohaldada tema mõjutamiseks distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist. Ebaõige on väide, vaidlusalune käskkiri on koostatud protsessuaalsete ja formaalsete vigadega.

§ 64

lg 3 ning vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 3 nõuete kohaselt kirjutab distsiplinaarmenetluse protokollile alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud ja protokolli koostanud vanglaametnik, seadus ei sätesta protokolli tutvustamist kinnipeetavale allkirja vastu. Käskkirja motiveeriv osa lõpeb sõnadega: „...juhindudes ,,Vangistusseaduse“ § 63 lg 1 otsustan:...“. Seega on väär kaebaja väide, et distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole Tartu Vangla direktor juhindunud vangistusseaduse vastavast sättest. Asjaolu, et käskkirjal puudub allkirjastaja nimi, ei mõjuta käskkirja sisu ega muuda viimast seetõttu õigustühiseks. Käskkiri sisaldab kõiki asjaajamise korra ühtsete aluste §-is 14 lg 2 loetletud kohustuslikke rekvisiite, milleks on dokumendi väljaandja nimetus, kuupäev, tekst ja allkiri. Juhul, kui allkirjast ei ole võimalik välja lugeda allkirjastaja nime, tuleb allkirja juurde kirjutada ka allkirja andja nimi (§ 40 lg 4). Antud juhul on allkirjastajaks Tartu Vangla direktor Andrus Kõre, kelle allkirjast on võimalik selgelt välja lugeda, et tegu on Kõre-nimelise isikuga. Samuti võib lugeda üldtuntuks asjaolu, et Tartu Vangla direktori käskkirja allkirjastanud Kõre-nimelise isiku näol on tegu Tartu Vangla direktoriga. Käskkirjast nähtub, et inspektor-kontaktisik A.L. on 24.08.2005 teinud käskkirja kaebajale teatavaks, mille kohta nii F. T kui A. L on samal päeval andnud ka oma allkirjad. Samuti on F. T andnud allkirja selle kohta, et talle on väljastatud nimetatud dokumendist koopia. HALDUSKOHTU LAHEND 3. Tartu Halduskohus jättis 27. oktoobri 2005 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt on F. T poolt käskkirjas nimetatud vangistusseaduse ja kodukorra sätete rikkumine tõendamist leidnud. Kaebaja ütlused on paljasõnalised, ta kaitseb ennast, ja nagu ta on märkinud oma kaebuses, vaidlustab käskkirja selleks, et saada soodustusi - lühiajalist väljasõitu ja ennetähtaegset vangistusest vabanemist taotleda. Käskkiri on õiguspärane, vastab haldusmenetluse seaduse §-ides 54 ja 55 haldusaktile esitatud nõuetele.

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Vastavalt

§-ile 67 p 2 on kinnipeetav kohustatud mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Analoogne nõue on sätestatud Tartu Vangla direktori 15.12.04 käskkirjaga nr 1-3/152 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra (edaspidi kodukord) p-is 7.7.7, mille kohaselt kinnipeetav peab täitma vangistusseadust, vangla sisekorraeeskirja, Tartu Vangla kodukorda, alluma vanglaametnike ja -teenistujate seaduslikele korraldustele, ja p-is 7.1.2, mille kohaselt kinnipeetav peab mitte segama vanglaametnikke ja -teenistujaid teenistuskohustuste täitmisel ega häirima teisi kinnipeetavaid isikuid. Samal eesmärgi on kinnipeetaval keelatud suhtlemisel vangla teenistujatega kasutada ebatsensuurseid, solvavaid väljendeid. See keeld on sätestatud kodukorra p-is 7.1.6, mille kohaselt kinnipeetav isik on kohustatud olema vangla teenistujatega ning teiste kinnipeetavate isikutega viisakas. Kodukorra p 7.2.4 järgi on kinnipeetavatel isikutel keelatud suhtlemisel vangla teenistujatega ja vanglat külastavate isikutega kasutada ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid ja laimavaid väljendeid. Kodukorra p 13.4 kohaselt kinnipeetavad isikud peavad täitma vastuväideteta ja vaidlustamata vanglaametnike seaduslikke korraldusi. Kodukorra p 3.2 kohaselt, viibides väljaspool kambrit, kinnipeetaval isikul territooriumil liikumisel on keelatud igasugune vestlemine kõrvaliste isikutega (v. a saatmist teostava ametnikuga), uksesilmade avamine, ettenähtud marsruudilt kõrvale kaldumine. Kaebaja on seletanud, et minnes jalutama, tõstis ta häält ja rääkis oma kambrikaaslasega. Sama kinnitas kaebaja ka kohtuistungil. Seega kaebaja ise tunnistas kodukorra p 3.2 rikkumist, mille 3 kohaselt on keelatud igasugune vestlemine kõrvaliste isikutega ja ettenähtud marsruudilt kõrvale kaldumine. Samuti on käskkirjas nimetatud vangistusseaduse ja kodukorra sätete rikkumine tõendatud tunnistaja M.K. ütlustega. Käskkirjas kirjeldatud rikkumine on tõendatud ka dokumentaalsete tõendiga - tõenditega selle kohta, et F. T on tutvunud Tartu Vangla kodukorraga ja vangla sisekorraeeskirjadega; K. K ja M. K ettekannetega selle kohta, et 25.07.05 kell 15.30 jalutuskäigule minnes F. T karjus ja suhtles läbi vaateava teise kinnipeetavaga ja ei allunud korraldustele lõpetada see tegevus, sõimas ametnikke ebatsensuurselt ja tema suhtes peatati jalutuskäik; M. K ja K. K õienditega, kus on analoogsed andmed juhtunu kohta; distsiplinaarmenetluse protokolliga. Oma seletuskirjas F. T seletas 01.08.05, et ta vestles oma kambrikaaslasega, rääkis kõvasti ja raputas kambrikaaslast õlast. Tartu Vangla õiendist nähtub, et F. T on karistatud 39 korda. Distsiplinaarmenetluse läbiviibimisel pole rikkumisi, karistuse määr isiku suhtes, kes on karistatud 39 korda, on vastavuses sooritatud teoga. Asjakohatu on kaebaja väide, et talle ei ole tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli selle allakirjutamiseks.

§ 64

lg 3 kohaselt protokollile kirjutab alla distsiplinaarmenetlust läbiviiv vanglaametnik, karistatav isik sellele allkirja ei anna. Seega puudus kaebuse rahuldamiseks alus. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. F. T esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
2. oktoobri 2005 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on rikutud kaebaja õigust täielikuks osalemiseks kohtuistungil. Kohtuistungil paigutati F. T kohtualuste pingile, samas vastustaja esindajad istusid laua taga. Kuna kaebajalt ei võetud ära käeraudu, siis tal ei olnud võimalik teha kohtuistungi ajal märkmeid; 2) rikkus kohus võistleva kohtumenetluse põhimõtteid, kuna kohus ignoreeris kaebaja taotlust kutsuda istungile tunnistaja D.D., samas rahuldas vastustaja taotluse kuulata kohtuistungil ära tunnistajana vanglaametnik M. K; 3) rääkis kaebaja ainult oma kambrikaaslasega. Kohus on jätnud kaebaja ilma võimalusest seda väidet tõestada, keeldudes kohtuistungile kutsumast sündmuste vahetut osalist D. D. Kohus ei arvestanud kaebaja ütlusi selle kohta, et vanglaametnik K ei olnud suurema osa sündmuste tunnistaja, kuna ta avas eemal jalutusbokse ning tuli lähemale alles sel hetkel, kui ta sai vanglaametnik K. K korralduse minna tagasi kambrisse, mille ta viivitamatult täitsin; 4) on kohus ekslikult leidnud, et Tartu Vangla kodukorra p 3.2 rikkumine on tõendatud kaebaja ütlustega selle kohta, et jalutuskäigule minnes ta vestles oma kambrikaaslasega. Kodukorra p 3.2 keelab kinnipeetavatel territooriumil ümberpaiknemise ajal rääkimise kõrvaliste isikutega. Kambrikaaslane ei ole kõrvaline isik. Kohus on lähtunud tunnistaja M. K ütlustest, mis ei vastanud tegelikkusele. M. K väitis, et ta nägi, kuidas F.T. tõstis üles vaateluugi kaane ja vaatas jalutusboksi, kuid M. K ei saanud seda näha, kuna F.T. pole sellist toimingut teostanud, ja peamine on see, et sel hetkel, kui nad jalutama läksime, oli M. K jalutusbokside seina taga ega saanud füüsiliselt toimuvat näha. Samuti väidab M. K, et ta andis ,,korduvalt korralduse lõpetada rikkumine". Ainus korraldus anti vanglaametnik K. K poolt pärast seda, kui ta kambrikaaslasega rääkides häält tõstis, ning see korraldus seisnes selles, et kästi minna tagasi kambrisse. Samuti ei leia kinnitust, et kaebaja oleks rikkunud ülejäänud vangla direktori käskkirjas mainitud punkte ja õigusaktide sätteid; 5) on arusaamatu väide, et rikkumine on ka tõendatud ka tõendiga selle kohta, et kaebaja on tutvunud Tartu Vangla kodukorraga. Nimetatud tõend ainult kinnitab, et kaebajale on tutvustatud Tartu Vangla kodukorda ega saa mitte kuidagi kinnitada rikkumise fakti. On loomulik, et kaebaja 4 hakkab, arvestades seda, et teda karistati eksimuse eest, mida ta pole sooritanud, ennast kaitsma ja vaidlustab käskkirja, omades põhjendatud huvi selle annulleerimiseks, sest selle alusel paigutatakse teda kartserisse.
3. Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
4. oktoobri 2005 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on ebaõige seisukoht, et Tartu Halduskohus rikkus kohtumenetluse käigus poolte võrdsuse printsiipi ning apellandi õigust osaleda kohtuistungil täielikult. Apellant on osalenud kohtuistungil algusest kuni lõpuni, talle selgitati tema õigusi halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 15 järgi, sealhulgas õigust tutvuda toimikumaterjalidega ning võimaldati anda kaebuse asjaolude kohta põhjalikke selgitusi, põhjendusi ja kaalutlusi. Kohus ei vabastanud apellanti kohtuistungi ajaks käeraudadest, kuid selgitas talle, et tal on võimalik pärast kohtuistungi lõppemist saada soovi korral kohtuistungi protokollist koopia. Asjaolu, et apellant asus kohtuistungi ajal kinnipeetavatele ettenähtud barjääri taga ja vastustaja talle ettenähtud laua taga, ei riku poolte võrdsuse põhimõtet; 2) on ebaõige väide, et kambrikaaslast ei saa pidada kõrvaliseks isikuks, kuna palju aega veedetakse koos, mistõttu Tartu Vangla kodukorra punktis 3.2 kinnipeetavatele sätestatud keeld vestelda territooriumil liikumise ajal kõrvaliste isikutega kambrikaaslase kohta ei kehti. Nimetatud punkti kohaselt on keelatud territooriumil liikumise ajal suhelda ükskõik kellega peale saatmist teostava ametniku ja see pidi olema arusaadav ka apellandile. Õiend selle kohta, et apellant on tutvunud Tartu Vangla kodukorra ja teiste vangla sisekorda reguleerivate õigusaktidega, tõendab, et apellant on tuttav vangla sisekorra reeglistikuga ning pani distsiplinaarüleastumise toime tahtlikult; 3) on apellandi taotlus kambrikaaslase D.D. kutsumiseks Tartu Ringkonnakohtu istungile tunnistajana põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Tartu Halduskohus jättis D. D kohtuistungile kutsumata ja tunnistajana üle kuulamata põhjendatult, kuna asjas puudub vaidlus selle üle, kellega või millest apellant jalutuskäigule minnes rääkis. Muus osas ei oleks D. D saanud anda ütlusi, millel oleks antud haldusasjas tõenduslikku tähendust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
6. oktoobri 2005 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 ja alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Ebaõige on apellandi seisukoht, et halduskohus rikkus poolte võrdsuse põhimõtet sellega, et ta paigutati kohtuistungil kohtualuste pingile ning ei võetud ära käeraudu. Protsessiosaliste õigused ja kohustused on sätestatud HKMS §-is 15 ning halduskohtus asja arutamisel ei rikutud viidatud sätet. Apellandi paigutamine kohtuistungi ajal kohtualuste pingile ning käeraudus hoidmine tuleneb tema kui kinnipeetava staatusest ning tegemist ei ole HKMS § 15 rikkumisega. Halduskohus on õigesti jätnud üle kuulamata tunnistajana D. D ning apellatsioonkaebus on selles osas alusetu. D. D saaks usaldusväärseid ütlusi anda temaga seotud asjaolude kohta, s. o selles osas, kas apellant vestles (või ei vestelnud) temaga jalutuskäigule minnes, kuid selles osas 5 protsessiosaliste vahel vaidlust ei ole. Muus osas, s. o temaga mitteseotud osas, ei oleks D. K kui apellandi kaaskinnipeetava ning kambrikaaslase ütlused usaldusväärsed, vaid usaldusväärsed on tunnistajana üle kuulatud vangla töötaja M. K ütlused. Tunnistaja M. K ütlusi tõendavad ka asjas olevad teised tõendid – valvurite K. K ja M. K ettekanded ja õiendid vangla direktorile ning distsiplinaarmenetluse protokoll. Ebaõige on apellandi seisukoht, et jalutuskäigule minnes kambrikaaslasega rääkimine ei olnud Tartu Vangla kodukorra punkti 3.2 rikkumine. Vastavalt Tartu Vangla kodukorra punktile 3.2 kinni peetava isiku territooriumil liikumisel on tal keelatud igasugune vestlemine kõrvaliste isikutega (v. a saatmist teostava ametnikuga). D. K oli kinnipeetav, mitte saatmist teostatav ametnik, seega kõrvaline isik ning apellandil oli keelatud Tartu Vangla kodukorra punkti 3.2 kohaselt temaga vestlemine. Apellant oli tutvunud Tartu Vangla kodukorraga ning seetõttu pidi olema teadlik ka sellest, et tal oli keelatud jalutuskäigule minnes vestlemine teiste isikutega peale saatmist teostava ametniku. Apellandi väide selle kohta, et tunnistaja M. K ütlused on ebaõiged, on paljasõnaline. Nagu juba eelnevalt märgitud, on M. K ütlused kooskõlas teiste asjas olevate tõenditega ning apellandi vastupidine seletus on ennastõigustav. Halduskohus on õigesti märkinud vaidlustatud otsuses tõendina, mis kinnitab apellandi poolt distsiplinaarüleastumise toimepanemist, õiendit selle kohta, et apellant on tutvunud Tartu Vangla kodukorra ja vangla sisekorraeeskirjadega. Nimetatud õiend iseenesest ei kinnita seda, et apellant pani 25.07.2005 toime vangla direktori 23.08.2005 käskkirjas nr 1-4/1048 nimetatud faktilised teod, kuid tõendab seda asjaolu, et nende tegude toimepanemine tema poolt oli tahtlik (s. o tõendab apellandi süülisust). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis apellandi poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv jääb HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja kohtukulude taotlust ei ole esitanud. Maili Lokk Ago Kutsar 6 Viivi Tomson