Obsah (4)

§ 67§ 63§ 64§ 28

3-05-744 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Egon Konsand, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2006 Tartu Haldusasja number 3-

) § 64 lg 2; ei antud võimalust tutvuda ja alla kirjutada distsiplinaarmenetluse protokollile, millega rikuti VSE § 97 lg 4; kaebajat süüdistatakse VSE § 59 lg 3 p 9 rikkumises, mis ei ole võimalik, sest § 59 lg 3 p 9 ei eksisteeri, aga § 59 lg 3 kinnipeetava poolt telefoni kasutamist ei puuduta. 2. Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt

§ 67p 1 kohustab kinnipeetavat täitma vangla sisekorraeeskirju.

D.D. on 06.10.2004 tutvunud vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjaga ning 08.06.2005 Tartu Vangla kodukorraga, mille kohta on andnud allkirjad. VSE § 58 lg 3 p 9 lubab omada ühte telefonikaarti, mis kinnises vanglas peab olema ostetud vangla vahendusel. Tartu Vangla kodukorra XVI peatükk reguleerib kinnipeetava isiku telefonikõnede korda. Kodukorra p 16.1.2 kohaselt jälgib telefonikaardiautomaadi kasutamist vangistusosakonna ametnik, kes fikseerib taksofoni kasutamise korra rikkumised ja esitab kirjaliku ettekande süüdlase distsiplinaarvastutusele võtmiseks. Kodukorra p 16.2.1 kohaselt võimaldatakse telefoni kasutamist kinnipeetavatele isikutele nende avalduste alusel. Avalduses peab kinnipeetav isik märkima oma nime, kambri numbri, kuupäeva ja kasutatava telefonikaardi seerianumbri (p 16.2.5). D.D. rikkus VSE § 58 lg 3 p 9 ja Tartu Vangla kodukorra punkti 16.2.5 oma süülise käitumisega, mis on distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist leidnud Tartu Vangla valvuri V.T. 08.07.2005 ettekandega, esemete äravõtmise aktiga nr 1220 ja distsiplinaarmenetluse protokolliga. Samuti kinnitab D.D. kohtule esitatud kaebuses, et telefonikaart Voicenet oli tal olemas Tartu Vanglasse saabudes ning kuulus talle. Kinnipeetaval isikul ei ole lubatud vanglasse saabudes vanglaväliselt soetatud telefoni kõnekaarti kambrisse kaasa võtta, soovi korral tuleb tal see omandada vastavalt seadusele vangla vahendusel. Voicenet kõnekaarti ei ole võimalik osta ühegi vangla vahendusel. Väites, et telefonikaardi omandas ta vanglaväliselt, tunnistab D.D. sellega distsiplinaarsüüteo toimepanemist. D.D. i süüd tõendab ka asjaolu, et ta jättis taksofoni kasutamise avalduses kaardi numbri märkimata, kuna vastasel korral oleks tema avaldusest koheselt nähtunud mittelubatud asja omastamine kinnipeetava poolt.

§ 63

lg 3 kohaselt võetakse karistuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Inspektor-kontaktisik M.O. tegi ettepaneku karistada D.D. noomitusega. D.D. omab 16 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest 9-l korral on kohaldatud kartserisse paigutamist. Kuna D.D. pani üleastumise toime tahtlikult ja ta ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud, pidas Tartu Vangla direktor vajalikuks

§ 63lg 1 p 1 alusel kohaldada tema mõjutamiseks distsiplinaarkaristusena noomitust.

Vaidlusaluse juhtumi distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas

§ 64nõuetega.

D.D. i avaldus selle kohta, et talle ei antud võimalust anda distsiplinaarsüüteo kohta selgitusi, on ümber lükatud tema enda poolt 08.07.2005 kirjutatud ja allkirjastatud seletuskirjaga, mille koostamise käigus oli D.D. il piisavalt aega ja võimalusi anda selgitusi. Seadus ei kohusta väärteomenetluse protokolli tutvustamist kinnipeetavale isikule allkirja vastu, VSE § 97 lg 4 oli distsiplinaarmenetluse ajaks kehtetu. D.D. karistati VSE § 58 lg 2 3 p 9 alusel selle eest, et ta omas telefoni kõnekaarti Voicenet, mida ta ei olnud soetanud vangla vahendusel ja kuulus seetõttu mittelubatud asjade hulka. Tartu Vangla direktori käskkirja sisust on selgelt näha D.D. i poolt toime pandud rikkumise kirjeldus ning asjaolu, et karistamise alusena on ekslikult märgitud VSE § 59 lg 3 p 9, ei muuda HMS § 58 kohaselt vaidlusalust haldusakti kehtetuks, kuna see ei mõjutanud asja otsustamist. HALDUSKOHTU LAHEND 3. Tartu Halduskohus jättis 10. novembri 2005 otsusega D.D. i kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kohustab

§ 67

p 1 kinnipeetavat täitma vangla sisekorraeeskirju.

§ 28

lg 1 kohaselt kinnipeetaval on õigus taksofoni (v.a mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras.

§ 28lg 2 kohaselt telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul.

VSE § 58 loetleb kinnipeetavale lubatud asjad, selle lg 3 p 9 lubab omada ühte telefonikaarti, mis kinnises vanglas peab olema ostetud vangla vahendusel. Kaebuse esitaja ei eita, et ta soetas telefonikaarti Voicenet mitte Tartu Vangla vahendusel, vaid 2002. aastal, enne Tallinna Vanglasse asumist. Vangla esindaja kinnitas, et D.D. ei ole Tartu Vangla vahendusel soetanud kõnekaarti Voicenet ja seda ei ole võimalik osta ühegi vangla vahendusel. D.D. i kinnipeetava isiku isiklike asjade arvestuskaardil ei ole fikseeritud, et ta omab Voicenet’i kõnekaarti. Sellest võib teha järelduse, et D.D. ei olnud huvitatud selle, kui kinnises vanglas keelatud eseme registreerimisest isiklike asjade arvestuskaardil. Vanglates ei ole lubatud Voicenet’i kõnekaarti kasutada, sest tegemist on kõnekaardiga, millele teine isik saab ilma piiranguteta väljaspool vanglat laadida raha ja kinnipeetaval tekib võimalus helistada mitte oma kulul ja sellega rikkuda

§ 28lg 2 (telefoni kasutamine toimub kinnipeetava kulul) ja muid sätteid.

Seega on tõendatud, et D.D. rikkus VSE § 58 lg 3 p

1. Tartu Vangla kodukorra p 16.1.2 kohaselt jälgib telefonikaardiautomaadi kasutamist vangistusosakonna ametnik, kes fikseerib taksofoni kasutamise korra rikkumised ja esitab kirjaliku ettekande süüdlase distsiplinaarvastutusele võtmiseks. Kodukorra p 16.2.1 kohaselt võimaldatakse telefoni kasutamist kinnipeetavatele isikutele nende avalduste alusel. Avalduses peab kinnipeetav isik märkima oma nime, kambri numbri, kuupäeva ja kasutatava telefonikaardi seerianumbri (p 16.2.5). D.D. jättis taksofoni kasutamise avalduses kaardi numbri märkimata, kuna vastasel korral oleks tema avaldusest koheselt nähtunud mittelubatud asja omastamine. Tartu Vangla kodukorra p 16.2 reguleerib eelvangistushoones taksofoni kasutamist kinnipeetavatele isikutele. Helistamine toimub sektsioonide vahel vastavalt kehtestatud graafikule, vastavalt laekunud sooviavaldustele, mis registreeritakse žurnaalis, ja avaldusi pärast registreerimist alles ei hoita. Märge toimunud helistamise kohta tehakse žurnaali. Žurnaali väljavõttest nähtub, et D.D. soovis kella 13-15 vahel helistada Voicenet’i kõnekaardiga ja seda talle ei ole võimaldatud. Valvuri V. T ettekandest nähtub, et D.D. soovis helistada toiduluugi kaudu telefoniautomaadist Voicenet’i kõnekaardiga, mille kinnipeetav olevat ostnud vabaduses umbes 2,5 aastat tagasi. Tema telefonikõne sooviavaldusel puudus kaardinumber. Kaart on aktiga ära võetud. Seega on tõendatud, et D.D. rikkus Tartu Vangla kodukorra p 16.2.
2. D.D. i väide, et tal oli õigus vanglas kasutada Voicenet’i kõnekaarti VSE § 57 lg 1 alusel (kinnipeetaval on õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vangla vahendusel soetatud isiklikke asju) ei ole õige, sest see on reguleeritud VSE § 58 lg 3 p 9, mille kohaselt kinnipeetavale on lubatud kõnekaart, mis on kinnises vanglas vangla vahendusel ostetud. D.D. i karistamisel valitud karistusmäär on vastavuses tema isikuga. Käskkirjas on märgitud, et tegemist on süstemaatilise seaduserikkujaga ja valitud karistusmäär noomitus - on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega (

§ 63lg 3).

Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei ole rikkumisi, kaebuse esitajale on antud võimalus seletuse andmiseks seoses kõnekaardi Voicenet äravõtmisega 08.07.05 kell 15.30 ja talle oli arusaadav, seoses millega talle anti blankett seletuskirja kirjutamiseks. Asjaolu, et kinnipeetav ei soovi 3 seletuskirja kirjutada, ei takista distsiplinaarmenetluse lõpuleviimist. Seega ei leidnud tõendamist D.D. i väide, et talle ei olnud antud võimalust selgituste andmiseks. Kehtiv seadus ei nõua distsipliinirikkuja poolset protokolli allakirjutamist. Vaidlustatud käskkirjas on ilmne viga, mis ei mõjunud käskkirja kui haldusakti õigsusele, sest käskkirja sisust on arusaadav, et karistamise aluseks on mitte VSE § 59 lg 3 p 9 (§ 59 lõikes 3 üldse ei ole punkte), vaid § 58 lg 3 p

1. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. D.D. taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu
3. novembri 2005 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei olnud kaebuse esitajal võimalik teha kohtuistungi käigus märkmeid ning seega jäeti kaebaja ilma võimalusest täiel määral istungist osa võtta, millegi rikuti HKMS § 15 lg
4. Samuti on rikutud HKMS § 20 lg 2 - kaebajal ei võimaldatud tutvuda kohtuistungi protokolliga, et teha sellesse võimalikke parandusi ja seda allkirjastada. Kohtuistungil paigutati teda kohtualuste pinki ja ei lubatud tal laua taha istuda, millega rikuti TsMS § 73 lg 1; 2) on ebaõige järeldus selle kohta, et kaebaja ei olnud huvitatud, et telefonikaart Voicenet saaks registreeritud, kuna kaebaja isiklike asjade arvestuskaardile ei olnud nimetatud telefonikaardi kohta kannet tehtud. Arvestuskaarte täidab vanglaametnik vahistatu asjade täieliku läbivaatamise ja vahistatu enda läbiotsimise käigus vanglasse saabumise seisuga. Telefonikaarte ei kanta arvestuskaardile mitte üheski vanglas; 3) ei ole arvestatud seda, et ta täitis Tartu Vangla kodukorra p 16.2.
5. Seega ei saadud teda karistada kodukorra selle punkti rikkumise eest. Halduskohus on valesti hinnanud VSE §-de 57 lg 1 ja 58 lg 3 p 9 sätteid. Seega ei saa talle süüks panna ka Vangla sisekorraeeskirja § 58 lg 3 p 9 rikkumist, mida direktori käskkirjaga tehti; 4) ei ole võetud arvesse tõsist menetlusnormi rikkumist distsiplinaarmenetluse läbiviimisel. Tal ei olnud võimalust anda toimunu kohta seletust, vaatamata sellele, et ta väljendas oma soovi seletust anda väga selgelt.
6. Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on ebaõige seisukoht, et halduskohus rikkus kohtumenetluse käigus poolte võrdsuse printsiipi ning apellandi õigust osaleda kohtuistungil täielikult ja vastustajaga võrdsetel alustel. Apellant on osalenud kohtuistungil algusest kuni lõpuni, talle selgitati tema õigusi HKMS § 15 järgi, sealhulgas õigust tutvuda toimikumaterjalidega ning võimaldati anda kaebuse asjaolude kohta põhjalikke selgitusi. Apellant ei taotlenud kohtuistungil protokolli avaldamist. Märkmete tegemist kohtuistungil apellandile ei keelatud. Asjaolu, et apellant asus kohtuistungi ajal kinnipeetavatele ettenähtud barjääri taga ja vastustaja laua taga, ei riku poolte võrdsuse põhimõtet; 2) on ebaõige väide, nagu ei märgitaks telefonikaarti kambrikaardile. Märkimata jäävad need kõnekaardid, mis on kinnipeetava poolt soetatud vanglaväliselt ja seega vangla sisekorraeeskirja § 58 lg 3 p 9 nõudeid rikkudes. Viimase sätte kohaselt on kinnipeetavale lubatud asjade loetelus 1 telefonikaart, mis on kinnises vanglas vangla vahendusel ostetud. Kohtuistungil avaldas apellant, et tal oli samaaegselt veel teinegi kõnekaart ning vaidlusalust kaarti hoidis ,,mustadeks päevadeks", mis tõendab veelkord, et apellant rikkus helistamise korda tahtlikult. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4
7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
8. novembri 2005 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Ebaõige on apellandi väide, et halduskohus rikkus poolte võrdsuse põhimõtet sellega, et apellant paigutati kohtuistungil kohtualuste pingile. Protsessiosaliste õigused on sätestatud HKMS §-is 15 ning halduskohus ei rikkunud asja arutamisel nimetatud sätet. Apellandi paigutamine kohtuistungi ajal kohtualuste pingile tuleneb tema kui kinnipeetava staatusest ning sellega ei rikkunud halduskohus HKMS § 15 sätteid. Põhjendatud ei ole ka see apellandi väide, et kohtuistungil ei olnud tal võimalik teha märkmeid ja sellega rikkus halduskohus HKMS § 15 sätteid. Kohtuistungi protokollist nähtub, et apellanti tutvustati toimiku materjalidega ning taotlust võimaldada teha kohtuistungil märkmeid ei ole apellant esitanud. HKMS § 20 lg 2 sätestab, et kohtuistungil protokollitu tehakse kohe istungil teatavaks ja esitatakse allakirjutamiseks isikule, kelle öeldu on protokollitud. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et apellandile oleks protokoll teatavaks tehtud ning esitatud see talle allakirjutamiseks ning selles osas on apellatsioonkaebus põhjendatud. Samas ei ole nimetatud menetlusnormi rikkumine selline oluline kohtumenetluse normi rikkumine, mis tooks HKMS § 45 lg 1 ja 2 alusel kaasa kohtuotsuse tühistamise. Samuti ei nähtu ka apellatsioonkaebusest, kas apellandil on mõni konkreetne vastuväide halduskohtu istungi protokollile. Apellandi isiklike asjade arvestuskaardil ei ole registreeritud telefonikaarti Voicenet ning apellandi väide, et vangla ei olnud huvitatud telefonikaardi arvestuskaardile märkimisest, on põhjendamatu. Arvestuskaardil on apellant kinnitanud oma allkirjaga seal märgitud asjade loetelu õigsust. Kui apellant soetas telefonikaardi vanglaväliselt, siis ei saanudki vangla seda arvestuskaardile märkida. Eeltoodu kinnitab, et apellant rikkus VSE § 58 lg 3 p 9 nõudeid, samuti ei täitnud Tartu Vangla kodukorra p 16.2.5 nõudeid ja seetõttu on teda nimetatud nõuete rikkumise eest õigesti karistatud. Apellant põhjendas ringkonnakohtu istungil vaidlustatud käskkirja ebaseaduslikkust ka sellega, et talle tagastati temalt äravõetud telefonikaart ning sellega vangla tunnistas telefonikaardi äravõtmise ebaseaduslikkust. Ringkonnakohus tutvus apellandi poolt esitatud kaardiga ja veendus sarnaselt halduskohtuga (t.l 43), et apellandi poolt esitatud telefonikaardi number ei ole sama, mis äravõtmise aktil märgitud. Seega ei tõenda apellandi käes olev telefonikaart vaidlustatud käskkirja ebaseaduslikkust. Ebaõige on apellandi seisukoht, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikuti menetlusnorme, kuna talle ei võimaldatud anda toimunu kohta seletust. Asja materjalidest nähtub, et vanglaametnik V. T on võtnud apellandilt kirjaliku seletuse, samuti on teda informeeritud distsipliinirikkumisest. Puuduvad tõendid, et apellant oleks soovinud esitada täiendavaid selgitusi ja vanglaametnikud oleksid keeldunud neid vastu võtmast. Samuti sai apellant anda selgitusi nii haldus- kui ringkonnakohtu istungil. Tartu Halduskohtu 12.12.2005 määrusega vabastati D.D. riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Ringkonnakohus leiab, et kuna apellant viibib jätkuvalt kinnipidamiskohas ning tal puuduvad sissetulekud, siis on põhjendatud tema vabastamine riigilõivu tasumisest HKMS § 91 lg 1 alusel ka apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral. 5 Egon Konsand Andra Pärsimägi 6 Üllar Roostoja