3-05-344 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Ago Kutsar, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 16. veebruar 2006 Tartu Haldusasja number 3-05-344 Haldusasi J.K. kaebus Ida-Viru maavanema toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks ja ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjonile ettekirjutuse tegemiseks, millega kohustada maakonnakomisjoni alustama 14.03.1995 vastu võetud otsuse nr 25-99 (toimik 05608) muutmise menetlust, lähtudes kaebuse esitaja poolt esitatud täiendavast materjalist. Vaidlustatud kohtulahend Jõhvi Halduskohtu 25. oktoobri 2005 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus J.K. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 1. veebruar 2006 Menetlusosalised Apellant-kaebuse esitaja: J.K., esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik Vastustajad-haldusorganid: Ida-Viru Maavanem; ÕVVTK IdaViru maakonnakomisjon Kolmandad isikud: K.K. , T.V. , E.R. , E.J. RESOLUTSIOON Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tühistada Jõhvi Halduskohtu 25. oktoobri 2005 otsus osas, millega jäeti rahuldamata J.K. kaebus Ida-Viru maavanema toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks ning teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada Ida-Viru maavanema 15.04.2005 kirjas väljendatud toiming õigusvastaseks. Muus osas jätta Jõhvi Halduskohtu 25. oktoobri 2005 otsus muutmata ja J.K. kaebus rahuldamata. Välja mõista Ida-Viru maavanemalt J.K. kasuks õigusabikulu 2217.50 krooni (kaks tuhat kakssada seitseteist krooni 50 senti) ja riigilõiv 20 krooni (kakskümmend krooni). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s. o alates 16. veebruarist 2006. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. J.K. esitas Jõhvi Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Ida-Viru maavanema 15.04.2005 toimingu ja kohustada ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni alustama 14.03.1995 otsuse nr 25-99 (toimik 05608) muutmise menetlust vastavalt kaebuse esitaja poolt esitatud täiendavatele materjalidele. Kaebuse kohaselt pöördus J.K. 23.03.2005 Ida-Viru Maavalitsuse poole taotlusega muuta ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsust nr 25-99. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise hindamise korra p 36 sätestab, et kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud (taotletakse vara, mida ei olnud esialgselt märgitud, esitatakse uusi tõendeid jms), mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise, esitab avalduse vastuvõtja materjalid ilmnenud asjaolude kohta kohalikule komisjonile, kes vaatab need läbi ühe kuu jooksul avalduse saamise päevast alates. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 16 sätestab, et kui pärast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse vastuvõtmist on selgunud uusi asjaolusid selle vara kohta, siis teeb materjalides vajalikud täiendused ja täpsustused avaldajate poolt esitatud või kogutud tõendite alusel käesoleva korra punktis 14 märgitud materjalide ettevalmistaja. Kui uued materjalid ilmnevad pärast kohaliku komisjoni otsuse vastuvõtmist, siis talitatakse avalduste vastuvõtmise korra punktis 36 sätestatu kohaselt. Maaüksuse „Kaivo-6“ (kinnistu nr 6568, pindalaga 52,99
- ha)omanikud J.K. ja E.K. olid surnud 1929. aastaks, mil tehti Rakvere-Paide Rahukohtu tsiviilosakonna otsus pärandustombu jaotamiseks. 1939. aasta Maakatastri andmete alusel oli nimetatud kinnistu tervikuna üle läinud võrdsetes osades R.K. ja R.K. kui E.K. päranditomp (Eduard Kolo testament ja andmed kellegi pärijaks tunnistamise kohta puuduvad). Ida-Viru Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kompenseerimise komisjon ei arvestanud 1939. aasta Maakatastri andmeid, kus otseselt märgitakse, et „Kaivo-6“ kinnistu kuulus võrdsetes osades R.K. ja R.K., vaid määras oma otsusega omanikeks E.K. ja J.K.. Antud dokumentide alusel ei saanud otsuses määratud isikud olla selle vara omanikeks. 23.03.2005 Ida-Viru Maavalitsusele adresseeritud avalduses palusid R.K. lapsed E.R. , T.V. , J.K. , K.K. ja E.J. Ida-Viru Maavalitsusel astuda samme ebaõigete andmete alusel tehtud 2 õigustatud subjektiks tunnistamise otsuste muutmiseks. Arvestades esitatud tõendeid, palusid avaldajad muuta ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsust nr 25-99 ning lugeda õigusvastaselt võõrandatud aja seisuga vara omanikeks „Kaivo-6“ kinnistu osas võrdsetes osades R.K. ja R.K.. Kui avaldaja pöördub haldusorgani poole, kes seaduse alusel vastuvõetud korra kohaselt on kohustatud algatama objektiivsete asjaolude ilmnemisel haldusakti muutmist, siis haldusorgan on kohustatud algatama menetlust. Haldusakti muutmist võib õigustatud isik alati taotleda. 2. Vastustajad Ida-Viru maavanem ja ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjon vaidlesid kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt olid Illuka vallas asuva talumaa „Kaivo-6“ (kinnistu nr 6568, pindalaga 52.99
- ha)omanikud maa õigusvastase võõrandamise seisuga E.K. ½ ja J.K. ½ osas. ÕVVTK IdaViru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsusega nr 25-99 (toimik 05608) tunnistati õigustatud subjektideks E.K. kuulunud ½ talumaa osas E.K. ja V.P., J.K. kuulunud ½ talumaa osas E P, K.K., T.V. , E.J., E.R. , K.K. ja J.K. . Nimetatud otsus võeti vastu toimikus olevate maa omandiõigust tõendavate dokumentide ja sugulust tõendavate dokumentide alusel. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (kinnitatud Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161) punkti 35 kohaselt oli õigustatud subjektidel otsusega mittenõustumise korral õigus esitada kaebus maavanemale 10 päeva jooksul otsuse saamise päevast. 09.05.1995 esitas J.K. Ida-Viru maavanemale kaebuse ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsuse nr 25-99 peale ja palus peatada otsuse täitmine kuni täiendavate dokumentide leidmiseni, tõendamaks asjaolu, et ½ talumaakoha „Kaivo-6“ omanik ei olnud J.K. . Kuigi J.K. 09.05.1995 taotlus oli esitatud pärast kaebetähtaja möödumist, peatas maakonnakomisjon otsuse täitmise 10.05.1995. Kuna seisuga 07.05.1997 ei olnud J.K. esitanud maakonnakomisjonile mingisuguseid täiendavaid tõendeid, siis tegi ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjon otsuse edastada toimik 05608 Illuka Vallavalitsusele. 15.04.2003 pöördus J.K. Illuka Vallavalitsuse ja Ida-Viru Maavalitsuse poole palvega vastata tema 09.05.1995 kaebusele. Ida-Viru Maavalitsus vastas nimetatud kaebusele 14.05.2003 kirjaga nr 3.1-3/1352, milles selgitati, et 2003. aastal puudub maakonnakomisjonil seadusest tulenev alus 1995. aastal vastuvõetud komisjoni otsuse muutmiseks, kuna kaebus ei ole esitatud tähtaegselt. 21.05.2003 esitas J.K. veelkord Ida-Viru Maavalitsusele kaebuse samas asjas ning lisas kaebusele 08.06.1939 talundilehe ärakirja, 1939. a Maalehe ärakirja ja ENSV KGB Virumaa osakonna 10.03.1949 otsuse ärakirja. 18.06.2003 vastuses nimetatud kaebusele selgitas maavanema kohusetäitja kirjaga nr 3.1-3/1740, et Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkt 21 kohaselt kasutatakse maa kuuluvuse tõendamiseks 1938. aastal ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti poolt koostatud maksualuste maaüksuste nimekirju ning kinnistusametite dokumentatsiooni. Maksualuste maaüksuste nimekirja järgi kuulus talumaakoht „Kaivo-6“ kinnistu nr 6858 E.K. ½ osas ja J.K. le ½ osas. 2003. aastal J.K. poolt maakonnakomisjonile esitatud Maalehe ärakirja punktidest 9, 15 ja 16 nähtub, et on alustatud talumaakoha pärimistoiminguid ning maa natsionaliseerimise ajaks ei olnud pärimistoimingud lõpule viidud. Samas vastuskirjas J.K. le on märgitud, et tema poolt kaebusele lisatud talundileht ja Eesti NSV KGB Virumaa osakonna otsus ei ole maa omandiõigust tõendavad dokumendid. J.K. ei nõustunud Ida-Viru Maavalitsuse selgitustega ja seisukohaga, et 2003. aastal ei ole võimalik muuta 14.03.1995 vastu võetud Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni otsust nr 25-99 ja pöördus Jõhvi Halduskohtusse taotlusega ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsuse nr 25-99 (toimik nr. 05608) õigusvastaseks tunnistamiseks. Jõhvi Halduskohus lõpetas 10.07.2003 määrusega haldusasjas nr 3-183/2003 menetluse J.K. kaebuses, kuna leidis, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes. Nimetatud Jõhvi Halduskohtu määruse vaidlustas J.K. Tartu 3 Ringkonnakohtus. Ringkonnakohus jättis J.K. erikaebuse rahuldamata ja Jõhvi Halduskohtu 10.07.2003 määruse muutmata. Riigikohtu 24.09.2003 määrusega keelduti J.K. le menetlusluba andmast. Vaatamata asjaolule, et arutlusel olevas asjas on olemas 2003. aastal jõustunud kohtuotsus, pöördusid T.V. , E.J., E.R. , K.K. ja J.K. 23.03.2005 uuesti Ida-Viru Maavalitsuse poole taotlusega ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsuse nr 25-99 muutmiseks. Oma vastuses 15.04.2005 kirjaga nr 1.2-24/1283 selgitas Ida-Viru maavanema kohusetäitja veelkord, viidates seekord jõustunud kohtuotsusele, et taotlus on esitatud vaidlustamise tähtaega rikkudes, mistõttu ei ole võimalik esitatud taotlust läbi vaadata ja ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsust nr 25-99 muuta. HALDUSKOHTU LAHEND 3. Jõhvi Halduskohus jättis 25. oktoobri 2005 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt on õige maasekretär maavanema ülesannetes Eve Easti 15.04.2005 kirjas nr 1.2-24/1283 toodud seisukoht, et 23.03.2005 taotlus ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsuse nr 25-99 muutmiseks on esitatud pärast kaebetähtaja möödumist ning ei kuulu komisjonis läbivaatamisele. Seega ei ole põhjendatud kaebaja taotlus maavanema toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks. Asjakohane ei ole ka kaebaja viide 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punktile 36, mis sätestab, et kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud, (taotletakse vara, mida ei olnud esialgselt märgitud, esitatakse uusi tõendeid, jms), mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise, esitab avalduse vastuvõtja materjalid ilmnenud asjaolude kohta kohalikule komisjonile, kus need vaadatakse läbi ühe kuu jooksul avalduse saamise päevast arvates. Kaebaja ei tõendanud asja kohtuliku menetlemise käigus, et tema valduses on mingid maaüksust „Kaivo-6“ puudutavad uued tõendid, mis võiksid olla ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsuse nr 25-99 muutmise aluseks. Kaebusest ei nähtu, milliseid konkreetseid uusi tõendeid kaebaja silmas peab, viidatud on ainult sellele, et ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjon ei arvestanud 1939 Maakatastri andmeid, kus märgitakse, et „Kaivo-6“ kinnistu kuulus võrdsetes osades R.K. ja R.K.. Tõendid, mis J.K. arvates pidid tõendama asjaolu, et „X-6“ talumaa ei kuulunud natsionaliseerimise aja seisuga 23.07.1940 ½ osas J.K. le, olid esitatud juba 21.05.2003 kaebuse lisadena Ida-Viru Maavalitsusele ning nendeks olid 08.06.1939 talundilehe ärakiri, 1939. aasta Maalehe ärakiri ja 10.03.1949 Eesti NSV KGB Virumaa osakonna otsuse ärakiri. 18.06.2003 vastas Ida-Viru maavanema kohusetäitja kirjaga nr 3.1-3/1740 J.K. kaebusele, et ÕVVTK IdaViru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsuse nr 25-99 vastuvõtmisel lähtus komisjon Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punktist 21, mille kohaselt kasutatakse maa kuuluvuse tõendamiseks 1938. aasta ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti poolt koostatud maksualuste maaüksuste nimekirju ning kinnistusametite dokumentatsiooni, milles sisalduvaid andmeid on eelnevalt võrreldud Eesti Vabariigi Riikliku Maa-ameti ja Eesti Vabariigi Riikliku Arhiiviameti poolt. Nimetatud kirja kohaselt talundileht ja 10.03.1949 Eesti NSV KGB Virumaa osakonna otsus ei ole maa omandiõigust tõendavad dokumendid. 21.06.2003, pärast Ida-Viru Maavalitsuse vastuse saamist, pöördus J.K. Jõhvi Halduskohtusse ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsuse nr 25-99 p 3 õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks. Jõhvi Halduskohus lõpetas 10.07.2003 määrusega haldusasjas nr 3-183/2003 menetluse J.K. kaebuses, kuna see oli esitatud seaduses sätestatud tähtaega rikkudes. Määrus jõustus 21.07.2003. Seega on tõendatud, et J.K. kaebus ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjonile ettekirjutuse tegemiseks, millega kohustada maakonnakomisjoni alustama 14.03.1995 vastu võetud otsuse nr 25-99 (toimik 05608) muutmise menetlust, lähtudes kaebuse esitaja poolt esitatud täiendavatest materjalidest, ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. 4 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. J.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Jõhvi Halduskohtu 25. oktoobri 2005 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tuleb asja juurde võtta tõendina Jõhvi jaoskonna rahukohtuniku 03.03.1933 kohtuotsus hoiukorra asjas nr 26, mille kohaselt: ,,17. juulil 1928. a ärasurnud J, J poeg K päranduse pärimise õigustesse kogu temast järelejäänud päranduse varanduse peale kinnitada ainsamateks pärijateks tema lesk A.K., sündinud S, ja tütred E ja E.K., igaühte 1/13 osa peale kinnisvaras ja 1/8 osa peale vallasvaras ja poegi A, R, M, H ja K.K. igaühte 2/13 osa peale kinnisvaras ja 1/8 osa peale vallasvaras ilma pärandusmakseid neilt nõudmata“. Nimetatud kohtuotsusega on üheselt tõendatud, kes õigustatud isikutest saavad pärida J, J poeg K pärijatena. Nimetatud tõendit ei olnud varem võimalik esitada, kuna apellant ei olnud teadlik tõendi olemasolust; 2) on ebaõigesti käsitletud J.K. (koos E.R. e, T.V. i, K.K. ja E.J.) esitatud taotlust haldusakti muutmiseks kui kaebust ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni otsuse peale. Kohtu poolt loetletud dokumendid kogumis annavad kinnitust asjaolule, et R.K. oli J, J poeg K pärijana kõigi riigivõimu organite poolt aktsepteeritud ja seda kinnistab ka Jõhvi jaoskonna rahukohtuniku otsus 03.03.1933. Halduskohus on jätnud arvestamata, et Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p 16 ja Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p 36 järgi kui avaldaja pöördub haldusorgani poole, kes seaduse ja seaduse alusel vastuvõetud korra kohaselt on kohustatud algatama objektiivsete asjaolude esinemisel haldusakti muutmist, siis sellele vastab kohustus ka algatada antud menetlus. Avalduse esitajad kinnitasid, et käesoleva ajani ei ole toimunud ebaõige subjekti otsuse alusel vara tagastamist. Seega ei ole tekkinud ühelgi isikul tsiviilõigusi, mis võiks rikkuda nende õiguspäraseid ootusi; 2) võib õigustatud isik alati taotleda haldusakti muutmist. Haldusmenetluse seaduse §-ist 64 lg 2 tuleneb printsiip, et haldusorgan otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Kui kehtetuks tunnistamine toimub ühe isiku kasuks ja teise isiku kahjuks, lähtutakse sätetest, mis reguleerivad haldusakti kehtetuks tunnistamist isiku kahjuks. Haldusmenetluse seaduse § 66 lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui isiku, kelle kasuks varasem haldusakt on vastuvõetud, usaldust, et haldusakt jääb kehtima, ei riivata põhjendamatult. Kuivõrd tegemist on menetlusega, mis toimub ainult isikute suhtes, kes peavad rangelt vastama seaduse nõuetele, ei saa omada ilma õiguslike aluste olemasoluta õiguspärast ootust ja usaldust haldusakti kehtima jäämise osas. Asjaolu, et varasemalt on tähtaega rikkudes püütud antud asjaolusid vaidlustada, ei välista isiku õigust taotleda haldusakti muutmist; 3) ei ole kohus käsitlenud ega kohaldanud Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) põhimõtteid. Haldusakti muutmise menetluse üldised alused on välja toodud Haldusmenetluse seaduses; 4) on ebaõigesti järeldatud, et kaebuse esitaja ei ole viidanud, milliseid uusi asjaolusid peaks komisjon arvesse võtma; 5 5) on ebaõigesti leitud, et õigusvastaselt võõrandatud vara omanikku on võimalik kindlaks määrata ainult maaüksuste nimekirjade kinnistusameti dokumentatsiooni alusel. Juhul kui on ilmselge, et maakatastris olevad andmed on alates 11.07.1928 ebaõiged, on ebamõistlik lähtuda ilmselgelt ebaõigetest andmetest. Isikud, kes olid tunnistatud pärijateks, olid täieõiguslikud vara omanikud ka siis, kui neid ei kajastunud katastrinimekirjades või kinnistusraamatus. 5. Ida-Viru maavanem ja ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjon vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad apellatsioonikaebuse rahuldamata ja Jõhvi Halduskohtu 25. oktoobri 2005 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt tõendab apellatsioonikaebuse lisana esitatud 03.03.1933 kohtuotsus J.K. pärandi jaotamise kohta veelkord, et apellandil puudub alus maakonnakomisjoni otsuse vaidlustamiseks, kuna kohtuotsus tõendab fakti, et J.K. maaosa pärisid tema abikaasa ja kõik lapsed, mitte ainult J.K. isa R.K., mida kaebaja püüab tõestada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Jõhvi Halduskohtu 25. oktoobri 2005 otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti rahuldamata J.K. kaebus Ida-Viru maavanema toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks ning teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada Ida-Viru maavanema 15.04.2005 kirjas väljendatud toiming õigusvastaseks. Muus osas tuleb jätta Jõhvi Halduskohtu 25. oktoobri 2005 otsus muutmata ja J.K. kaebus rahuldamata. Nähtuvalt asja materjalidest, on J.K. esitanud halduskohtule kaebuse, milles on taotletud tunnistada õigusevastaseks Ida-Viru Maavalitsuse 15.04.2005 kirjas sisalduv toiming, s. o keeldumine algatada ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjon 14.03.1995 otsuse nr 25-99 (toimik 05608) muutmise menetlust. Samuti on kaebaja taotlenud ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjonile ettekirjutuse tegemist, millega kohustada maakonnakomisjoni alustama 14.03.1995 vastu võetud otsuse nr 25-99 (toimik 05608) muutmise menetlust. Seega on kaebaja esitanud halduskohtule nii tuvastamiskaebuse kui ka kohustamiskaebuse. Vaidlustatud haldustoimingule õigusliku hinnangu andmisel on primaarne kaebuse esitaja õiguste rikkumise olemasolu. Seega tuleb kindlaks teha, kas Ida-Viru Maavalitsuse 15.04.2005 kirjas sisalduv toiming, s. o keeldumine menetleda J.K. taotlust ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjon 14.03.1995 otsuse nr 25-99 (toimik 05608) muutmiseks, tõi kaasa kaebaja õiguste rikkumise või mitte. Kaebaja poolt Ida-Viru Maavalitsusele esitatud taotluse eesmärgiks oli saavutada ÕVVTK Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni 14.03.1995 otsuse nr 25-99 muutmine. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud ,,Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p-le 36 kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud, mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise, esitab avalduse vastuvõtja materjalid ilmnenud asjaolude kohta kohalikule komisjonile. Antud juhul ongi kaebaja olnud seisukohal, et on ilmnenud uued asjaolud, mis võivad tingida tehtud otsuse muutmist. Sisuliselt on kaebaja eesmärgiks haldusmenetluse uuendamine. Kuid samas ei ole ta esitanud taotlust otsuse muutmiseks ÕVVTK Ida-Viru Maavalitsuse komisjonile, kes on teinud vastava otsuse, vaid Ida-Viru Maavalitsusele ning kaebaja taotlusele on ka vastanud Ida-Viru Maavalitsus. Riigikohtu halduskolleegium on oma 5. mai 2004 määruses nr 3-3-1-15-04 asunud järgmisele seisukohale: 6 Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 16 lg 2 sätestab: "Avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Avalduse esitanud isiku õigustatud subjektiks tunnistamise otsustab maavanema või Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe või Narva-Jõesuu linnavalitsuse moodustatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjon (edaspidi kohalik komisjon)." ORAS § 19 näeb ette maakonnakomisjoni pädevuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimisega seotud vaidluste lahendamisel. Vabariigi Valitsuse 2. oktoobri 1991. a määruse nr 202 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjoni ning maakonna- ja linnakomisjonide moodustamise kohta" punkt 3 volitab samuti maavanemat moodustama ÕVVTK maakonnakomisjoni ja kinnitama selle koosseisu. Määruse punkt 4 annab ÕVVTK kohalikule komisjonile selgelt piiritletud pädevuse omandireformi käigus esitatud avalduste läbivaatamisel ja lahendamisel. Määruse punkti 5 kohaselt on komisjon oma ülesannete täitmisel iseseisev. Määruse punkt 6 näeb ette kohaliku komisjoni otsuste vastuvõtmise ja vormistamise korra ning paneb maavalitsusele kohustuse tagada asjaomase maakonnakomisjoni teenindamine. Õigustloovate aktidega on maakonnakomisjonidele pandud ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel tehtud toimingutele ja otsustele esitatud kaebuste kohtuväline lahendamine. Eelnimetatud ülesannete täitmisel tegutseb kohalik komisjon oma nimel, on otsuste tegemisel formaalselt sõltumatu mistahes haldusvõimust, sealhulgas maavanemast. Kohalikud komisjonid ei ole oma põhiülesannete täitmisel teenistusliku järelevalve tähenduses maavanema ees aruandekohustuslikud, ei ole viimasele subordineeritud. Osundatud Vabariigi Valitsuse 2. oktoobri 1991. a määruse nr 202 punkti 4 alapunkti 7 kohaselt võib maakonnakomisjonile täiendavaid ülesandeid anda vaid Vabariigi Valitsus. Asjaolu, et maavanemale on antud õigus moodustada nimetatud komisjon ning kinnitada tema koosseis, samuti komisjoni teenindamine maavalitsuse poolt, ei ole tõlgendatav viisil, mis välistab maakonnakomisjoni käsitlemise iseseisva haldusorganina. Eeltoodud asjaolud välistavad võimaluse rääkida maakonnakomisjonist kui asutusest ning võivad tekitada kahtluse komisjonist kui faktiliselt sõltumatust organist, ent ei oma mingit tähendust maakonnakomisjoni kui juriidiliselt iseseisvat eksternset pädevust omava organi määratlemisel. HMS § 8 lg 1 kohaselt haldusorgan on seadusega, selle alusel antud määrusega või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik. ÕVVTK maakonnakomisjon on HMS tähenduses vaadeldav haldusorganina, avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud koguna. Maavanemale on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamismenetluses pandud riikliku järelevalve funktsioonid, mille kaudu ta esindab avalikku huvi ning tagastamismenetluses antud akte ja toiminguid saab maavanem vaidlustada iseseisvalt halduskohtus protesti esitamise teel. Antud juhul ei ole kaebaja esitanud maavanemale taotlus teostada riiklikku järelevalvet ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni tegevuse üle, vaid on esitanud taotluse komisjoni 14. märtsi 1995 otsuse nr 25-99 muutmiseks (halduskohtu toimik nr 3-05-344 tl 26–28). Seega ei ole ka kaebaja poolt maavanema vaidlustatud toiming käsitletav riikliku järelevalve käigus tehtud toiminguna. Arvestades kõike eeltoodut, oleks maavanem pidanud kaebajalt vastava taotluse saamisel edastama selle ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjonile, kes oleks olnud pädev otsustama, kas esinevad Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud ,,Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ p-is 36 nimetatud asjaolud ja ühtlasi koos sellega ka HMS §-is 44 toodud alused menetluse uuendamiseks. Ida-Viru maavalitsus ei ole aga taotlust komisjonile edastanud ega ka ise oma 15.04.2005 kirjas kaebajale võtnud seisukohta selle kohta, kas kaebaja poolt taotluses esitatud asjaolud oleks (või ei oleks) aluseks ÕVVTK Ida-Viru 7 maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsuse nr 25-99 muutmisele ning menetluse uuendamisele. Menetluse uuendamise taotluse rahuldamata jätmise korral ei ole asjakohane viidata sellele, et halduskohus on jätnud ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsuse nr 25-99 peale tühistamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamata. Kõige eeltoodu alusel on kaevatav Ida-Viru Maavalitsuse 15.04.2005 kirjas sisalduv toiming, s. o keeldumine algatada ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjon 14.03.1995 otsuse nr 25-99 (toimik 05608) muutmise menetlust, õigusvastane. Juhul, kui haldusorgan leiab, et puudub alus menetluse uuendamiseks ja vastuvõetud haldusakti muutmiseks, siis tuleks esitada ka vastav selgitus. Antud juhul ei ole selleks pädev haldusorgan ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjon - saanud esitada oma selgitust, sest kaebaja vastavat taotlust ei ole talle edastatud. Kaebuse esemeks on olnud Ida-Viru Maavalitsuse 15.04.2005 kirjas sisalduv toiming, s. o keeldumine algatada ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjon 14.03.1995 otsuse nr 25-99 (toimik 05608) muutmise menetlust, kuid kaebuse esemeks ei ole olnud ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni keeldumine muuta 14.03.1995 otsust nr 25-99 ning uuendada menetlust. Kuna asjas puudub ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni seisukoht kaebaja taotluses muuta ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni 14.03.1995 otsust nr 25-99 ning uuendada menetlus, siis ei ole kohtul võimalik hinnata seda, kas ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjon peaks (või ei peaks) uuendama menetlust kaebaja poolt taotluses esitatud asjaolude (ja tõendite) alusel. Samuti tuleks ka arvestada ringkonnakohtule esitatud Jõhvi jaoskonna rahukohtuniku 3. märtsi 1933 otsust. Kuna kaebuse esemeks ei ole olnud ÕVVTK Ida-Viru maakonnakomisjoni keeldumine muuta 14.03.1995 otsust nr 25-99 ning uuendada menetlust, siis ei ole asjakohane kaebaja taotlus halduskohtule kohustada maakonnakomisjoni alustama 14.03.1995 otsuse nr 25-99 muutmise menetlust (menetluse uuendamine) ning selles osas tuleb jätta halduskohtu otsus muutmata. Apellant on esimese astme kohtus kandnud kohtukulusid 4445 krooni (õigusabikulu 4435 krooni ja riigilõiv 10 krooni). Apellatsiooniastmes on apellant esitanud samad dokumendid õigusabikulu kohta, mis esimese astme kohtule ning täiendavalt on ta tasunud riigilõivu 10 krooni apellatsioonkaebuse esitamisel. Kuna kaebus halduskohtule ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt (tuvastamiskaebus rahuldatakse, kohustamiskaebus jääb rahuldamata), siis tuleb ka kohtukulu taotlus rahuldada osaliselt ning vastustajalt välja mõista apellandi kasuks HKMS § 93 lg 1 ja 3 alusel õigusabikulu 2217.50 krooni ja riigilõiv 20 krooni. Vastustaja kohtukulud jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Andra Pärsimägi Ago Kutsar 8 Viivi Tomson