) § 211 p 2 kohaselt kolme kuu jooksul maksetähtpäeva tekkimisest (so 23.11.2000), kuid igal juhul ühe aasta möödumisel käenduslepingu sõlmimise päevast. Seega lõppes kostja vastutus hageja ees hiljemalt 23.08.2001, hagi esitati aga alles 14.10.2003, seega enam kui kaks aastat pärast nõude esitamise tähtaja lõppu.
§-s 214 sätestatud garantii on kohaldatav üksnes juriidilise isiku suhtes. Sellest tulenevalt ei saa garandiks olla ja garantiikirja välja anda füüsiline isik. Seega puudub hagejal alus nõuda kostjalt kui füüsiliselt isikult AS R võla tasumist. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused 4. Kohus jättis hagi rahuldamata.
Garant vastutab ainult siis, kui võlgnevust ei saa kustutada võlgniku vahendite arvel.
lg 1 kohaselt loeti garantiiks lepinguga ette nähtud ühe organisatsiooni (so juriidilise isiku) kohustust kustutada teise organisatsiooni (ka juriidiline isik) võlgnevus täielikult või osaliselt kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral. Seega on garantii kohaldatav ainult juriidilise isiku suhtes ning garandiks ei saa olla ega garantiikirja välja anda füüsiline isik. Järelikult puudub hagejal alus nõuda kostjalt kui füüsiliselt isikult AS R võla tasumist. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused 5. S AS palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt rikkus kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 4 nõudeid. Kohus jättis otsuse põhjendavas osas käsitlemata hageja väite, et tal on õigus nõuda kostjalt kohustise täitmist 23.08.2000 võlakirja ja selle koostamise ajal kehtinud
Kohtuvaidluses rõhutas hageja eraldi, et võlakirjast tulenevad kohustused kuuluvad
lg 1 ja § 174 alusel täitmisele isegi siis, kui lugeda
6. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, jättes alusetult kohaldamata
ÜS) § 58 lg 1. Kohus on otsuses viidanud üksnes
§-dele 214 ja 215, kuid teiste normide kohaldamata jätmise kohta põhjendused puuduvad. TsÜS § 58 lg 1 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja –kohustused seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest õigustoimingutest, samuti õigusvastastest tegudest. Tsiviilõigused ja –kohustused tekivad ka õigustoimingutest, mis küll ei ole seaduses sätestatud, kuid mis ei ole vastuolus tsiviilseaduse sisu ja mõttega. On vaieldamatu, et võlakirja näol on tegemist õigustoiminguga ning et sellest õigustoimingust on tekkinud tsiviilõigused ja – kohustused. Kohustise tekkimise aluseks oleva tehingu kehtivust kumbki lepingupool vaidlustanud ei ole. 7.
ÜS § 58 lg-ga 1 selles asjas igal juhul kohaldamisele kui kohustisõiguse üldsätted. Kuna kostja ei ole võlakirjast tulenevaid kohustusi täitnud, siis kuulub hagi nende sätete alusel rahuldamisele isegi juhul, kui mõni kohustise eriliike reguleeriv säte lugeda konkreetse kohustise suhtes mittekohalduvaks. Seisukoht, et kohustis ei ole käsitletav garantiina
mõttes, 3 ei tähenda, et poolte vahel ei eksisteeri üldse mingit tsiviilõigussuhet. Asudes seisukohale, et
§-d 214 ja 215 ei ole antud asjas kohaldatavad, oleks kohus vastavalt TsMS § 228 ja § 231 lg 4 mõttele pidanud lahendama küsimuse ka sellest, millist seadust tuleb pooltevahelisele suhtele kohaldada. Selle küsimuse jättis kohus põhjendamatult lahendamata. 8.
§-d 214 ja 215 on asjas kohaldatavad, sest 23.08.2000 võlakirjas fikseeritud kohustus vastab olemuselt garantii tunnustele. Põhimõtet, et
lg 1 järgi oleks garantiikohustus saanud tekkida ainult kahe juriidilise isiku vahel, kohtupraktikas tunnustatud ei ole.
§-de 214 ja 215 õigel kohaldamisel oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et hagi kuulub rahuldamisele. Vastus apellatsioonkaebusele
§-de 206 - 211 järgi, garantii andmiseks
§-de 214 ja 215 järgi või annab võlakiri hagejale õiguse nõuda kostjalt AS-i R kohustuste täitmist
§de 174 ja 175 järgi ning kuni
lg-s 1 sätestatud garantii, mitte
15. Linnakohus jättis hagi rahuldamata põhjendusega, et garantii on
lg 1 järgi kohaldatav ainult juriidilise isiku suhtes ning füüsiline isik ei saa garandiks olla ega garantiikirja välja anda, mistõttu puudub hagejal seaduslik alus nõuda kostjalt kui füüsiliselt isikult AS R võla tasumist. Ringkonnakohus selle käsitusega ei nõustu. Riigikohus on oma otsustes (ts asjad nr-d 3-2-1-9-03, 3-2-1-86-05) väljendanud seisukohta, et lähtuvalt garandi staatusest
järgi, kus garantiinõue on seotud 4 tagatava kohustusega, ei oma asjaolu, kas tegemist on füüsilise või juriidilise isikuga, garantiilepingu kehtivuse seisukohalt tähendust. 16. Kuna ringkonnakohus leiab, et vaidlusalune leping on garantiileping ja see on kehtiv, siis tuleb kostja vastutuse tekkimise alusena teha kindlaks, kas AS-i R maksejõuetus on tõendatud, ehk kas on põhjendatud hagi esitamine kostja kui garandi vastu. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et AS R on likvideerimisel (likvideerijaks on kostja) ja tal ei ole mitmel aastal olnud majandustegevust. Asjaolu, et nimetatud äriühingul puudub vara, mille arvel võlga tasuda, on tõendatud 2003.a, 2004.a ja 2005.a majandusaruannetega. Nii oli seisuga 31.12.2004 tema põhivara 0 krooni, raha 4 krooni ja vara 5493 krooni. Samal ajal oli äriühingul kohustusi 590 988 krooni suuruses summas, äritulude summa 0 krooni ning omakapital miinuses 585 495 krooni suuruses summas. 2005.a lõpus oli põhivara 0 krooni ning omakapitali miinus 585 487 krooni, käive ja äritegevus puudusid. 2005.a majandusaasta aruandes on kostja oma allkirjaga kinnitanud, et tal kui omanikul (ainuaktsionäril) puudub raha miinuses oleva omakapitali sissemaksmiseks. Asjaolud, et AS R (likvideerimisel) on 2006.a teinud kaks makset, millega vähendas võla suurust 24 333,42 krooni võrra ning et kostja nimetatud äriühingu likvideerijana ei ole esitanud pankrotiavaldust, ei tõenda iseenesest seda, et AS R (likvideerimisel) on maksejõuline, nagu kostja ringkonnakohtu istungil väitis. Selliseid tõendeid, mis võimaldaks teha kostja soovitud järeldust äriühingu maksejõulisuse kohta, asjas esitatud ei ole. Seega vastutab kostja
lg 1 järgi garandina AS R (likvideerimisel) kohustuse täitmise eest ning hagi kuulub rahuldamisele. 17. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS 60 lg-te 1, 8 ja 11 alusel peab kostja hüvitama hagejale kohtukulud – hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 19 000 krooni, apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 19 000 krooni ning TsMS § 61 lg 1 alusel õigusabikulud, arvestades seaduses sätestatud 5% piirmäära, mis hõlmab kõiki kohtuastmeid. Arvestades TsMS § 62 lg-s 1 sätestatud põhimõtet ning asjaolu, et osa võlast tasuti hagejale alles teistkordse apellatsioonimenetluse kestel ning hinnates hageja esindaja poolt tehtud töö mahtu kolmes kohtuastmes, peab ringkonnakohus õigeks ja õiglaseks arvestada hüvitamisele kuuluva õigusabi suurust lähtuvalt esialgsest hagisummast. Kostjalt tuleb välja mõista hageja õigusabikulude hüvitamiseks seadusega lubatud maksimumsumma, s.o 17 566,70 krooni. Ü. Jänes T. Kollom A. Tänav
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.