) §-de 42 p 2, 43 lg 1 ja 44 lg 1 alusel distsiplinaarkaristuseks kaheks kuuks ametipalga vähendamine 15 % ulatuses, tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on käskkiri vastuolus
§-ga 45 lg 3, mis sätestab, et distsiplinaarjuurdlus algatatakse käskkirjaga, milles määratakse distsiplinaarjuurdluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg ning käskkiri tehakse viivitamata teatavaks politseiametnikule, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati. 09.06.2005 käskkirja nr 329t, millega algatati distsiplinaarjuurdlus, talle ei tutvustatud. Vastavalt Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti 06.07.2004 käskkirjaga nr 104 kinnitatud „Teadetele reageerimise, sündmuskohal tegutsemise ja politseiametnike valvesse määramise korra“ (edaspidi korra) p-le 6 võtab teate sündmuse toimumise kohta vastu territoriaalse juhtimiskeskuse teenistuja; sama korra p 7 sätestab, et teate vastuvõtja on kohustatud välja selgitama teatega seotud asjaolud ning andma esmase hinnangu olukorrale ja otsustama teatele reageerimise; vastavalt korra p-le 12 annab teate vastuvõtja vajadusel korralduse väljakutse esmaseks kontrollimiseks patrulltoimkonnale, valvekonstaablile või piirkondlikule konstaablile ning korra p-st 14 nähtub, et olenevalt teate esmase kontrolli tulemusest sündmuskohal või kuriteotunnuste ilmnemisel suunab teate vastuvõtja sündmuskohale valvetoimkonna vastavalt menetlusalluvusele. 11.05.2005 saadud teade kuriteosündmusega seotud esemete leidmisest Mäetaguse vallas ei olnud juhtimiskeskuse teenistuja poolt mingil viisil kontrollitud, samuti ei andnud juhtimiskeskuse teenistuja täpset ning selget korraldust väljakutse teenindamiseks, sest esmase kontrolli puudumise tõttu puudus vajalik informatsioon sündmuse kohta. Samuti on valvetoimkonna sündmuskohale väljasõitmise otsustamine valvetoimkonna juhi, s.o uurija pädevuses. Seega ei saanud kaebaja rikkuda korra p-te 4, 20.1, 20.2, 20.3, 23 ja 28 ega ametijuhendi p-te 2.6 ja 4.1. Tulenevalt
§-st 45 lg 4 oli kirjaliku seletuse nõudmine distsiplinaarjuurdluse läbiviimise käigus kohustuslik, kuid temalt ei ole keegi kirjalikku seletust nõudnud. Puhkuse ajal helistati talle ja paluti vastata küsimusele, miks ta jättis 11.05.2005 kella 05.00 paiku sõitmata Mäetaguse valda seoses sissemurdmisega vallavalitsuse hoonesse. Tema poolt antud suulist vastust eelnimetatud küsimusele võis distsiplinaarjuurdluse läbiviija tõlgendada omal äranägemisel. Kaebaja arvates ei saa telefonivestlust pidada seletuse andmiseks
Kooskõlas töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) §-ga 6 lg 1 võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mistahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Kuna vaidlustatud käskkirjast nähtub, et kaebaja jättis Ida Politseiprefektuuri Jõhvi politseiosakonna kriminaaltalituse valvetoimkonna liikmena 11.05.2005 kella 05.00 paiku välja sõitmata sündmuskohale, kus asusid Mäetaguse Vallavalitsusest varastatud CD plaadid, siis eiras kaebaja juhtimiskeskuse poolt antud korraldust (kuigi sellist korraldust kaebaja väitel ei ole antud) ning järelikult sai korralduse täitmata jätmisest juhtimiskeskuse teenistuja teada koheselt 11.05.2005 kella 05.00 paiku. Kuna distsiplinaarjuurdlus algatati 09.06.2005 ja karistus määrati 06.07.2005, siis on karistuse määramine õigusvastane TDVS § 6 lg 1 rikkumise tõttu.
§-s 45 lg 3 ja juhendi p-des 23.1, 23.3 ja 23.3 toodud õigusi. Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti 09.06.2005 käskkirja nr 329t, millega algatati Ida Politseiprefektuuri kriminaalosakonna politseidirektori Andres Jaggo ettekande alusel distsiplinaarjuurdlus, kohaselt Ida Politseiprefektuuri kriminaalosakonna kriminalistikatalituse vanemspetsialist Valeri Pugoneni käest on kaduma läinud kriminaalasjas nr 050244001095 asitõenditena tähtsust omavad CD plaadid ning eeluurimist on läbi viidud puudulikult ja KrMS §-de 44 lg 1, 124 lg 1 ja 2 nõudeid eirates. Nimetatud käskkirja pole I. F tutvustatud ning distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega tutvustati kaebajat pärast puhkuselt naasmist 18.07.
§-ga 1 lg 2 laieneb politseiteenistusele avaliku teenistuse seadus käesolevas seaduses tulenevate erisustega. Kooskõlas ATS §-ga 108 p 2 teenistussuhe peatub puhkuse ajaks. Kooskõlas TDVS §-ga 6 lg 1 distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mistahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Kooskõlas TDVS §-ga 6 lg 3 käesoleva paragrahvi 1 ja 2 lõikega ettenähtud ühekuulise tähtaja hulka ei arvata aega, mil teenistussuhe oli ATS § 108 p 2 alusel peatunud. Eeltoodut arvestades oli Ida Politseiprefektuuril seadusest tulenev võimalus mitte arvata distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulise tähtaja hulka aega, mil I.F. viibis puhkusel, s.o 27.06.2005-15.07.
lg 3 ning distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendi p-de 23.1, 23.2 ja 23.3 rikkumise tõttu on vaidlustatud käskkiri õigusvastane ning tuleb tühistada. Halduskohtu poolt kirjeldatud distsiplinaarjuurdluse läbiviimise normide rikkumisel on võimalik käskkirja tühistada ainult siis, kui rikkumised olid olulised. Halduskohus ei ole järginud HMS § 58 nõuet ja ei ole kohtuotsuses põhjendanud, kuidas juurdluse läbiviimise normide väidetav rikkumine mõjutas oluliselt juurdluse järeldusi ja kas need oleksid olnud teistsugused, kui neid norme ei oleks rikutud. Distsiplinaarjuurdluse asjaolud olid ammendavalt välja selgitatud teiste tõenditega. Sellega rikkus halduskohus rikkus TsMS (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) § 231 lg 4 nõudeid, mille kohaselt kohus peab otsuses kogutud kõiki tõendeid analüüsima, samuti peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused. 5 I. F tutvustati kõiki asjas tähtsust omavaid menetlusdokumente, s.h distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet. Halduskohtu seisukohta järgides pidanuks juurdluse läbiviija sõitma I.F. väidetavasse viibimiskohta Soome Vabariigis, kuid ka sellise nõude järgimisel tuleb lähtuda mõistlikkuse põhimõttest. I.F. väited, et tema õigusi on rikutud seoses distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendiga, ei ole tõsiseltvõetavad. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjades nr 3-3-1-52-00 ning 3-3-160-01 asunud seisukohale, et kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, kuid talle on muul viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt ning isikul on alust arvata, et see akt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, peab isik ise mõistliku aja jooksul astuma kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Politseiametnik K. Põdra telefonikõnest I.F. pidi viimane tegema mõistliku järelduse, et tema suhtes on käimas distsiplinaarjuurdlus seoses töökohustuste täitmata jätmisega. Distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhend on avalikult kättesaadav elektrooniliselt politsei interneti leheküljel ja apellandil oli võimalus sellega tutvuda. I. F oli samuti võimalus ja kohustus politseiametnikuna hoida ennast kursis potentsiaalselt teda puudutada võivate haldusaktidega ning kui I.F. jättis sellise võimaluse kasutamata, siis ei ole põhjendatud ainult distsiplinaarjuurdluse läbiviijale teha etteheiteid haldusaktide koheselt tutvustamata jätmise kohta. Halduskohus ei ole piisavalt pööranud tähelepanu Riigikohtu halduskolleegiumi 02.05.2005 otsusele nr 3-3-1-10-05, mille p-s 14 on märgitud, et TDVS § 7 lg l kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Halduskolleegium on selle sätte tõlgendamisel leidnud, et TDVS § 7 lõigete l ja 3 koostoimest tulenevalt on seadusandja kirjalikku seletust üldjuhul pidanud oluliseks ja vajalikuks. Politseiteenistuse seadus on seletuse nõudmise osas rangem, sätestades
lg-s 4, et seletuse nõudmine politseiametnikult, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati, on kohustuslik. Distsiplinaarmenetluse käigus seletuse võtmine annab ühest küljest isikule võimaluse avaldada asjas oma seisukohti, teisalt on seletusel tõenduslik tähendus. Riigikohtu halduskolleegium on 17.11.2003 otsuses nr 3-3-1-74-03 leidnud, et kirjaliku seletuse võtmine on kõigest üks võimalik moodus, kuidas isik, keda süüdistatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises, saab väljendada oma seisukohti teo ja sellega seonduvate asjaolude kohta. Igal juhul on aga oluline tagada distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatavale õigus olla ära kuulatud. Isegi kui isikult ei nõuta kirjalikku seletust, peab tal olema võimalus distsiplinaarmenetluse käigus esitada omapoolsed seisukohad ja tõendid, mis puudutavad tema poolt väidetavalt toime pandud tegu ja sellele antavat õiguslikku hinnangut. Vaidlusaluses asjas on distsiplinaarjuurdluse läbiviija andnud menetlusalusele isikule reaalse võimaluse olla ära kuulatud. Kaebaja on ise õigeks võtnud, et „temaga võeti ühendust mobiiltelefoni teel numbrilt 53497061 ning paluti vastata küsimustele, miks ta 11.05.2005 kella 05.00 paiku jättis välja sõitmata Mäetaguse vallavalitsuse hoonesse sissemurdmisega seotud sündmuskohale“. Kuna vaadeldavas asjas ei valitud vastustajale rangeimat karistust, siis on mõistetav, miks ei pea osutama erilist tähendust ja vajadust distsiplinaarjuurdluse korrektsele läbiviimisele, vaid võib teha mõistlikke mööndusi vastustaja poolt väidetavalt rikutud distsiplinaarjuurdluse menetlusnõuete osas. I.F. tutvustati distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega 18.07.2005 ja tal oli juurdluse käigus peale suulise seletuse võimalus esitada distsiplinaarjuurdlusele omapoolseid vastuväiteid ka kirjalikult. I.F. neid ei esitanud ja sisuliselt nõustus juurdluse kokkuvõttes esitatud seletusega; 2) on halduskohus ebaõigesti järeldanud, et Ida Politseiprefektuuril oli võimalus mitte arvata distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulise tähtaja hulka aega, mil I.F. viibis puhkusel ja sellisel juhul oleks olnud võimalik kaebaja puhkuselt naastes algatada tema suhtes distsiplinaarmenetlus ja välja selgitada kõik asjas tähtsust omavad asjaolud. Asjas on oluline, et distsiplinaarjuurdlus viidi läbi ühe ja sama distsiplinaarsüüteo asjaolude kindlakstegemiseks, kuid rikkumise toimepannud isikuid ei olnud mitte üks, vaid kolm. Seetõttu 6 oli oluline menetluse läbiviimine kõigi isikute suhtes korraga, kuna nad olid seotud ühe sündmusega. Ka protsessiökonoomika seisukohalt ei ole mõistlik mitme omavahel seotud isiku asjas ühe isiku menetlust eraldada. Halduskohus pidanuks mõistma, et sündmusele, selle asjaoludele ja teistele isikutele distsiplinaarsüüteos antav hinnang mõjub vältimatult ka I.F. käitumisele antavale hinnangule. Nii oli E. Nõmme süütegu tihedalt seotud I.F. käitumisega. E. Nõmme käitumisele hinnangu andmine oleks vältimatult mõjunud ka I.F. käitumisele antavale hinnangule. Teistel isikutel ei esinenud asjaolusid, mille tõttu oleks saanud distsiplinaarjuurdluse tähtaja hulka mitte arvata I.F. puhkusel viibimise aega; 3) on halduskohus ebaõigesti järeldanud, et distsiplinaarjuurdluse läbiviija on tõendeid hinnanud puudulikult ja I.F. karistamise käskkiri on motiveeritud ebapiisavalt. HMS § 51 kohaselt haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kõiki eelnimetatud haldusakti põhjendamise nõudeid on vastustaja poolt järgitud. Halduskohus on teinud eksliku järelduse, et kõiki tõendeid oleks pidanud kordama vaidlustatud käskkirjas. Vaidlustatud käskkirjas on viidatud käskkirja alusele: Ida Politseiprefektuuri politseiprefekti 09.06.2005 käskkirjaga nr 329t algatatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttele. Kokkuvõte sisaldab kõigi tõendite, väidete ja vastuväidete analüüsi. Väär on halduskohtu järeldus, et politseiprefektuur ei ole andnud hinnangut I. F telefoni teel saadud seletusele. I.F. seletus on kajastatud kokkuvõtte leheküljel 2, kokkuvõtte lehekülgedel 3-4 on antud hinnang I.F. seletusele. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et ainuüksi E. Nõmme seletusega ei saanud tõendatuks lugeda I.F. keeldumist sündmuskohale sõita. Samuti on teiste asjas kogutud tõenditega tuvastatud, et I.F. pidi minema, kuid ei läinud sündmuskohale. E. Nõmme seletus ainult kinnitab objektiivseid asjaolusid. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et käskkiri on puudulikult motiveeritud ka seepärast, et käskkirjast ei nähtu, kas I.F. pidi sõitma sündmuskohale ka siis, kui korrapidaja informatsioon diskettide leidmise kohta oli esitatud küsivas vormis. Kuna distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes on märgitud õigusaktid, mille nõudeid I.F. rikkus, siis on vaieldamatult juurdleja tuvastanud ja motiveerinud rikkumise asjaolud. Sõltumata asjaolust, kas korrapidaja esitab informatsiooni resoluutses vormis või küsimusena, oli saadavast informatsioonist selge, et tegemist on sündmuskohaga ja politseiametnik on kohustatud teenistuskohustusi täitma ka siis, kui informatsioon on esitatud küsivas vormis. E. Nõmme ja I.F. ei ole vaidlustanud asjaolu, et nad olid teadlikud sündmuse asjaoludest ning oleksid pidanud kriminaaltalituse valvetoimkonna liikmetena võtma koheselt seisukoha sündmuskohale väljasõidu suhtes, ootamata selleks korrapidaja eraldi korraldust. Eeltoodu põhjal ei ole õige halduskohtu seisukoht, et I.F. pidi sündmuskohale sõitmiseks antama veel eraldi korraldus ja selle olemasolu peaks politseiprefektuur tõendama; 4) ei ole õige halduskohtu seisukoht, et käskkiri ei ole kontrollitav osas, kas distsiplinaarkaristus määrati I.F. seadusega sätestatud tähtaja piires või mitte. I.F. karistamise seisukohalt ei ole põhimõttelist tähtsust, kas I.F. õigusrikkumisest saadi teada juhtimiskeskuse juhtivkonstaabel T. Küti 22.06.2005 ettekandest või kriminaalosakonna politseidirektor A. Jaggo 06.06.2005 ettekandest. Kuna I.F. määrati karistus 06.07.2005, siis ei ole karistuse määramise 1-kuuline tähtaeg möödunud. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest ja distsiplinaarjuurdluse algatamise käskkirjast nähtuvalt on distsiplinaarjuurdluse algatamise aluseks politseidirektor A. Jaggo 06.06.2005 ettekanne, millest nähtub V. Pugoneni poolt asitõendite äraviskamine. Selles ei ole nimetatud I. F. Distsiplinaarjuurdlus algatati seoses A. Jaggo ettekandes väljatoodud asjaolude igakülgse kontrollimise vajadusega, mitte konkreetse ametiisiku vastu. Järelikult ei olnud vahetule ülemale teatavaks saanud I.F. süüteo asjaolud. Seega puudus vajadus ka I.F. koheselt juurdluse algatamise käskkirja tutvustamiseks. Distsiplinaarjuurdluse käigus esitas juhtimiskeskuse juhtivkonstaabel T. Kütt ettekande 7 22.06.2005, millest esmakordselt nähtus I.F. keeldumine teenistuskohustuste täitmisest. Seega on I.F. teenistuskohustuste mittetäitmine saanud teatavaks 22.06.2005. 5. I.F. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohus tuvastanud ning rõhutanud, et vastutaja jäeti tema distsiplinaarasja menetlemisel ilma võimalusest kasutada
§-s 45 lg 3 ja juhendi p 23.1, 23.3 ja 23.3 toodud õigusi.
lg 3 ning juhendi p 8 rikkumine on oluline, kuna vastutajal puudus igasugune informatsioon sellest, et tema suhtes on algatatud distsiplinaarjuurdlus, mille tõttu puudus tal reaalne võimalus anda asja kohta kirjalikke seletusi ja esitada selgitatavates küsimustes omapoolseid tõendeid. Isiku distsiplinaarjuurdluses vastuväideteks ja selgitusteks võimaluste andmata jätmine on menetlusviga, mis võib mõjutada asja otsustamist. Riigikohtu halduskolleegium on 02.05.2005 otsuses nr 3-3-1-10-05 leidnud, et ,,isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse, ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga“. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, nagu oleks pidanud vastustaja ja halduskohus selgitama, missugused distsiplinaarjuurdluse käigus väljaselgitatud asjaolud oleksid olnud teistsugused ja kas kaebajal oli asja juurde teistsugust informatsiooni lisada, kuna distsiplinaarkaristus kaebuse esitamise ning kohtuistungi ajaks oli määratud ning eespoolnimetatud asjaolude lisamine muutus ainetuks. Nii distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest kui vaidlustatud käskkirjast nähtub, et apellant andis hinnangu vastutaja käitumisele lähtudes ainult E. Nõmme seletusest. Teised distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes olevad dokumendid kajastavad vastutaja käitumist mitteküllaldaselt (T. Küti ja H. Lepiksoo seletused). Seega on tõendid distsiplinaarjuurdluse läbiviija poolt hinnatud puudulikult. Eespooltoodut arvestades on alusetu apellandi väide „distsiplinaarjuurdluse asjaolud olid ammendavalt välja selgitatud teiste tõenditega, mis ei puutunud õiguste selgitamisse, kirjaliku seletuse võtmisse, juurdluse algatamise käskkirja teatavakstegemisse jms“. Ebaõige on seisukoht, et kuna vastutajale ei valitud rangemat karistust, siis võib teha mõistlikke mööndusi vastustaja poolt väidetavalt rikutud distsiplinaarjuurdluse menetlusnõuete osas. Antud seisukoht on vastuolus õiglase haldusmenetluse põhimõttega. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et vastutajalt ei nõutud seletust kui isikult, kelle distsiplinaarsüüteo toimepanemise kontrollimiseks on algatatud distsiplinaarjuurdlus. Seda tõendab distsiplinaarjuurdluse läbiviija K. Põdra 28.06.2005 õiend, millest nähtub, et K. Põder esitas küsimuse, miks vastutaja ei sõitnud 11.05.2005 kella 05.00 paiku sündmuskohale, kui Mäetaguse vallavanem teatas, et leidis Mäetaguse-Metsküla teelt CD plaadid. Apellant ei ole ümber lükanud vastutaja väiteid selle kohta, et K. Põdra jutust sai ta aru, et distsiplinaarjuurdlus on algatatud CD plaatide kadumise fakti kohta politseis. Distsiplinaarjuurdluse läbiviija ei teavitanud vastutajat sellest, et ta on distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatav. Kaebajale ei olnud antud võimalust oma seisukohtade ja tõendite esitamiseks ning tal puudus reaalne võimalus olla ära kuulatud. Ei ole tõsiseltvõetav apellandi seisukoht, et vastutaja pidi tegema järelduse, et tema suhtes on käimas distsiplinaarjuurdlus. Tunnistajana üle kuulatud isik ei pea tegema järeldusi sellest, et tema suhtes on alustatud distsiplinaarmenetlus, mis võib tema subjektiivseid õigusi rikkuda. Arusaamatu on seisukoht, et vastutajal oli vaba juurdepääs teda puudutavale informatsioonile. Vastutaja viibis korralisel puhkusel Soome Vabariigis oma elukaaslase ja 3-aastase lapsega 23.06.2005-12.07.2005. Vastutaja ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu ta oleks pidanud ise hoidma ennast kursis juhendiga, mis on kättesaadav politsei intranetis; 8 2) oli apellandil võimalus mitte arvata distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulise tähtaja hulka aega, mil vastutaja viibis puhkusel. Käskkiri 389t on koormav haldusakt, millega piiratakse vastutaja subjektiivseid õigusi. Isiku subjektiivseid õigusi võib piirata ainult seaduse alusel. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et apellandil oli seadusest tulenev võimalus mitte arvata distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulise tähtaja hulka aega, mil vastutaja viibis puhkusel. Sellisel juhul oleks olnud võimalik vastutaja puhkuselt naastes algatada tema suhtes distsiplinaarmenetlus kooskõlas distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendiga ja selgitada välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud tagades vastutaja subjektiivseid õigusi; 3) puudub dokument, mille alusel vastutaja on võetud distsiplinaarvastutusele.
lg 3 kohaselt distsiplinaarjuurdlus algatatakse käskkirjaga, milles määratakse distsiplinaarjuurdluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg. Käskkiri tehakse viivitamata teatavaks politseiametnikule, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati. Vastutajale sellekohast käskkirja teatavaks tehtud ei ole. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg 3 kohaselt distsiplinaarjuurdlus algatatakse käskkirjaga, milles määratakse distsiplinaarjuurdluse läbiviija ja läbiviimise tähtaeg. Käskkiri tehakse viivitamata teatavaks politseiametnikule, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati. Analoogne distsiplinaarjuurdluse algatamise kord on sätestatud juhendi p-s 8.
lg 4 kohaselt distsiplinaarjuurdluse läbiviija võib distsiplinaarsüüteo kohta nõuda seletusi ja koguda tõendeid. Seletuse nõudmine politseiametnikult, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati, on kohustuslik. Juhendi p 22.4 sätestab samuti, et distsiplinaarjuurdluse läbiviija on kohustatud nõudma kirjaliku seletuse esitamist teenistujalt, kelle suhtes distsiplinaarjuurdlus algatati. Lisaks kohustab juhendi p 22.6 distsiplinaarjuurdluse läbiviijat tutvustama teenistujale, kelle suhtes on juurdlus läbi viidud, distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtet. Juhendi p-s 23 on sätestatud distsiplinaarjuurdluse all oleva isiku õigused. Nimetatud õigusnormide eesmärgiks on tagada distsiplinaarjuurdluse all olevale isikule õigus õiglasele menetlusele. Kuna eelnimetatud õigusnormide sätteid on vastustaja suhtes distsiplinaarjuurdluse läbiviimisel rikutud, siis ei taganud apellant vastustajale õigust õiglasele menetlusele. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse, tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga ning esitada omapoolseid selgitusi ja tõendeid, mis puudutavad tema poolt väidetavalt toime pandud tegu ja sellele antavat õiguslikku hinnangut. Ringkonnakohus leiab, et isiku distsiplinaarmenetluses ärakuulamata jätmine ning vastuväideteks ja selgitusteks võimaluste andmata jätmine on selline menetlusviga, mis võis mõjutada asja otsustamist. Seetõttu ei ole põhjendatud apellandi seisukoht, et halduskohus ei järginud otsuse tegemisel HMS §-s 58 sätestatud põhimõtet. Apellandi seisukoht, et politseiametnik K. Põdra telefonikõnest pidi vastustaja tegema mõistliku järelduse, et tema suhtes on käimas distsiplinaarjuurdlus, ei ole põhjendatud. K. Põder on halduskohtus kinnitanud, et ta ei tutvustanud vastustajale distsiplinaarjuurdluse algatamise 9 käskkirja. Samuti ei nähtu tema ütlustest, et ta oleks teavitanud vastustajast viimase suhtes algatatud distsiplinaarjuurdlusest. Halduskohus on õigesti leidnud, et K. Põdra telefonikõnet vastustajale ei saa käsitleda distsiplinaarjuurdluse all olevalt isikult seletuse võtmisena. Kuivõrd distsiplinaarjuurdlus algatati CD plaatide kadumise fakti kohta politseis ning vastustaja käis 11.05.2005 öösel sündmuskohal seoses CD plaatide vargusega, siis vastustaja seletuse kohaselt sai ta aru, et K. Põder soovib selgitusi seoses vargusega, mitte aga tema suhtes toimuva distsiplinaarjuurdlusega. Vastustaja sellekohast seisukohta ei ole apellant ümber lükanud. Apellant on viidates Riigikohtu halduskolleegiumi 17.11.2003 otsusele nr 3-3-1-74-03 ja 02.05.2005 otsusele nr 3-3-1-10-05 õigesti leidnud, et seletuse võtmata jätmine ei too alati kaasa vaidlustatud käskkirja tühistamist. Samas on apellant jätnud tähelepanuta, et kui isikult ei nõuta kirjalikku seletust, peab olema talle tagatud õigus olla ära kuulatud, s.t tal peab olema võimalus esitada omapoolsed selgitused ja tõendid ning tutvuda distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega. Kuivõrd antud juhul vastustaja isegi ei teadnud tema suhtes algatatud distsiplinaarjuurdlusest, siis on asjakohatu apellandi väide, et distsiplinaarjuurdluse läbiviija andis menetlusalusele isikule reaalse võimaluse olla ära kuulatud. Apellant ei ole põhjendanud, milline tähendus oli vastustaja tutvustamisel 28.06.2005 koostatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega 18.07.2005, s.o peale vaidlustatud käskkirja andmist. Apellandi väide, et kuna vastustaja ei esitanud distsiplinaarjuurdluse materjalidele omapoolseid kirjalikke vastuväiteid, siis ta nõustus kokkuvõttega, ei ole asjakohane.
§-s 45 ja politsei distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendis sätestatud põhimõtetega ei ole kooskõlas apellandi seisukoht, et kui isikule ei määrata rangeimat karistust, siis ei oma erilist tähendust distsiplinaarjuurdluse korrektne läbiviimine. Vaidlustatud käskkirjaga karistati vastustajat selle eest, et ta jättis 11.05.2005 kella 05.00 paiku välja sõitmata sündmuskohale. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et distsiplinaarjuurdluse läbiviimise normide rikkumised mõjutasid asja otsustamist, kuna vastustaja süü ei ole kindlaks tehtud. Seoses vastustaja ärakuulamata jätmisega on apellant hinnanud teisi tõendeid mittetäielikult. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest nähtub, et juhtimiskeskuse juhtivkonstaabel T. Küti poolt kriminaaltalituse valvetoimkonnale antud korraldus sõita sündmuskohale ei olnud resoluutne. Samuti nähtub distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest, et T. Kütt pöördus lisaks vastustajale ka K. Kuusiku ja J. Kaupmehe poole, kes kõik olid mõned tunnid tagasi samal sündmuskohal käinud. J. Kaupmees vastas, et ta võib leitud CD plaadid ära tuua. J. Kaupmehe ettekandest nähtub, et ta sai korrapidajalt korralduse suunduda sündmuskohale ning ta tõi sealt varastatud CD plaadid ära. T. Küti ettekandest nähtub, et I.F. ütles, et võtku keegi teine leitud asjad ära ning seepeale võttis ta ühendust eksperdiga (J. Kaupmees), kes lubas sündmuskohale sõita ja asjad ära tuua. E. Nõmme seletuse kohaselt küsis T. Kütt temalt ja I. F, kas nemad lähevad sündmuskohale. Kuna I.F. ei tahtnud minna, siis helistas T. Kütt eksperdile ja saatis viimase sündmuskohale. Nimetatud tõendite kogum kinnitab vastustaja seisukohta, et T. Küti poolt antud korraldus ei olnud selline, millest saanuks järeldada, et just tema peab kindlasti sündmuskohale tagasi sõitma. Kuivõrd vaidlustatud käskkirja aluseks oli distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte, milline koostati ilma vastustajalt seletust võtmata ja seda tutvustamata, siis on õige halduskohtu seisukoht, et vaidlustatud käskkiri on puudulikult motiveeritud. Halduskohus on otsuses juhtinud apellandi tähelepanu sellele, et viimasel oli seadusest tulenev võimalus mitte arvata distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulise tähtaja hulka aega, mil I.F. viibis puhkusel. Samas ei ole halduskohus selle tõttu vaidlustatud käskkirja tühistanud. Sellest tulenevalt ei ole asjakohased apellandi väited, kas distsiplinaarjuurdluse läbiviimine kõigi isikute suhtes korraga oli põhjendatud või mitte. Halduskohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole vaidlustatud käskkiri kontrollitav ka osas, kas distsiplinaarkaristus määrati I.F. seadusega ettenähtud tähtaja piires või mitte, ei ole kooskõlas asja materjalidega ning selles osas on apellatsioonkaebus põhjendatud. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest ja distsiplinaarjuurdluse algatamise käskkirjast nähtuvalt on distsiplinaarjuurdluse 10 algatamise aluseks politseidirektor A. Jaggo 06.06.2005 ettekanne seoses V. Pugoneni poolt asitõendite äraviskamisega. Distsiplinaarjuurdluse käigus esitas T. Kütt 22.06.2005 ettekande, millest nähtus I.F. väidetav keeldumine teenistuskohustuste täitmisest. Nimetatud tähtajast saab arvestada I.F. distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega. Samas ei ole nimetatud ebatäpsus kohtuotsuse tühistamise aluseks, kuna sel alusel ei ole halduskohus vaidlustatud käskkirja tühistanud. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellandi kohtukulud (riigilõiv) HKMS § 92 lg 1 alusel tema kanda. Andra Pärsimägi Egon Konsand 11 Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.