← Eesti

3-03-91/5

’KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Egon Konsand, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. märts
  2. a Tartu Haldusasja number 3-03-91 Haldusasi T.V. kaebus Alajõe Vallavalitsuse
  3. oktoobri 2000 korralduse nr 349 p 6 õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Jõhvi Halduskohtu 25.11.
  4. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus T.V. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  5. veebruar
  6. a Menetlusosalised Apellant T.V. , esindaja Arved Sala Vastustaja Alajõe Vallavalitsus, esindaja Ingrid Allemann RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata Halduskohtu 25.11.
  7. otsus muutmata. ja Jõhvi Menetluses kantud kulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  8. Alajõe Vallavalitsuse 17.10.2000 korralduse nr 349 p 6 on märgitud: “Tagastataval maaüksusel maatükil nr 5 asuvad ilma seadusliku aluseta püstitatud hooned (kohtuotsus haldusasi nr 3-3/96, 22.03.1996)”. T.V. esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Alajõe Vallavalitsuse 17.10.2000 korralduse nr 349 p 6 õigusvastaseks. Kaebuse kohaselt on T.V. Alajõe Vallavolikogu 26.03.1993 otsusega eraldatud elamu ehitamiseks Uusküla külas 0,071 ha suuruse maatükk. 28.07.1993 väljastati eelnimetatud otsuse alusel T.V. elumaja ehitamiseks ehitusluba nr
  9. Maatükil asuvad hooned on püstitatud T.V. poolt ehitusloa alusel ja kantud Ida-Viru Hooneregistrisse. Ida-Viru Maakohtu halduskohtuniku jõustunud kohtuotsusega 22.03.1996 tunnistati Alajõe Vallavolikogu 26.03.1993 otsus, millega T.V. eraldati elamu ehitamiseks Uusküla külas 0,071 ha suuruse maatükk, täielikult seadusevastaseks. Tuginedes 22.03.1996 kohtuotsusele on vallavalitsus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastanud õigustatud subjektidele. Vallavalitsuse poolt T.V. kuuluvate hoonete küsimuse lahendamine sel viisil on vastutustundetu ja õigusvastane. Korralduses ei ole märgitud, kuidas lahendada maatükiga nr 5 kaasnevat olukorda. Kaebaja ei nõustu sellega, et ta peab õigustatud subjektidelt maa välja ostma. Kui kaebajale oleks
  10. a elumaja ehitama asudes olnud teada, et väljastatud ehitusloaga kaasneb hiljem hoonealuse maa välja ostmise kohustus eraisikult, siis ei oleks ta hoonet püstitama asunud.
  11. Alajõe Vallavalitsus leidis, et kaebus ei ole põhjendatud. Korralduse punkt 6 ei rikkunud ega saanudki rikkuda kaebaja õigusi, kuivõrd punktis toodud konstateering ei tekitanud, muutnud ega lõpetanud kaebaja õigusi. Alajõe Vallavolikogu 26.03.1993 otsus kaebajale elamu ehitamiseks maatüki eraldamise kohta on Ida-Viru Maakohtu halduskohtuniku jõustunud kohtuotsusega 22.03.1996 täielikult seadusevastaseks tunnistatud ja kaebaja ei ole seda vaidlustanud. Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane, piisavalt motiveeritud, selles on välja toodud akti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaebaja ei ole haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemise nõuet tõendanud kahju hüvitamise nõudega, mistõttu puudub tal põhjendatud huvi. HALDUSKOHTU LAHEND
  12. Jõhvi Halduskohus jättis 25.11.2005 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus mõistis välja V kohtukulu 10 krooni Alajõe Vallavalitsuse kasuks, ülejäänud kohtukulud summas 7592.80 jättis kohus Alajõe Vallavalitsuse enda kanda. Otsuse kohaselt on Alajõe Vallavalitsus 17.10.2000 korraldusega nr 349 tagastanud omandireformi õigustatud subjektidele kogu Uusküla maaüksuse, sh maa, millel asusid sel ajal V kuulunud Uusküla küla 2A hooned. Korraldus on haldusaktina kehtiv, ükski korralduse adressaatidest ei esitanud selle peale seaduses ettenähtud tähtajal tühistamiskaebust. Vallavalitsus on maa tagastanud õigustatud subjektidele, kuna õigustatud subjektid olid esitanud taotlused maa tagastamiseks ning sellel maal Uusküla 2A asuvatele ehitistele pole enne 17.10.1991, mil jõustus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991 otsus "Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta", antud ehitusluba. Ehitusluba nr 1458 anti T.V. 28.07.1993, millega rikuti ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse punktis 9 kehtestatud korda, mistõttu ei saa nimetatud ehitusluba või selle alusel püstitatud ehitiste olemasolu olla õigusvastaselt võõrandatud maa MaaRS § 6 lg 2 p 3 alusel mittetagastamise põhjenduseks. Kuna T.V. elamu ehitamiseks Uusküla külas 0,071 ha suuruse maatüki eraldamine Alajõe Vallavolikogu 26.03.1993 otsusega on Ida-Viru Maakohtu halduskohtuniku jõustunud kohtuotsusega 22.03.1996 täielikult seadusevastaseks tunnistatud, siis on hooned püstitatud lisaks ka ilma maakasutusõiguseta. Vaidlusalune maa on kinnistatud õigustatud subjektide nimele. AÕRS § 14 lg 1 ja 3 sätestatu kohaselt on maaga püsivas ühenduses olev maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa maatüki oluline osa ning sellise ehitise olemasolu ei saa olla aluseks selle maa suhtes MaaRS § 6 lg 2 p 3 sätete kohaldamisele. 2 HKMS § 17 kohaselt asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviil- või kriminaalvõi haldus- või haldusõiguserikkumise asjas, ei vaja tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised. Vallavalitsuse viide korralduse punktis 6 Ida-Viru Maakohtu halduskohtuniku 22.03.1996 jõustunud otsusele on informatiivne, selgitamaks Uusküla küla 2A hoonete aluse maa õigustatud subjektidele tagastamise asjaolusid. Kaebaja väited, mis puudutavad T.V. poolt hoonete püstitamise õiguspärasust, ei ole käesoleval juhul asjakohased. Halduskohus ei saa käesolevas asjas hinnata korralduse punkti 6 aluseks oleva, 22.03.1996 jõustunud kohtuotsuse õiguspärasust. Kaebaja märgib, et tuvastamiskaebuse esitamiseks on tal põhjendatud huvi, kuna ta soovib talle põhjustatud kahju hüvitamist. Kaebaja ei ole aga kohtule esitanud kahju hüvitamise kaebust. Kaebaja saaks käesoleval juhul teostada oma õigusi sel viisil, et taotleb maaomanikelt tema kasuks hoonestusõiguse seadmist või lepitakse kokku hoonete maaomanikele võõrandamises. Vaidlustatud korraldus on õiguspärane, piisavalt motiveeritud, selles on välja toodud haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus koos vastavate põhjendustega. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  13. T.V. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osas, mis puudutab kaevatava akti õigusvastasust, ning Alajõe Vallavalitsuse 17.10.2000 korralduse nr 349 p 6 osas õigusvastaseks tunnistamist. Kohtukulude jagamise osas nõustub apellant halduskohtu otsusega. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt suurendati 16.07.1991 Alutaguse metsamajandi peametsaülem A. Sepa käskkirjaga nr 1-31/78 metsamajandi maade arvelt H.K. maad Uusküla külas 0,071 ha võrra ja väljastati ehitusluba majandushoone ehitamiseks. Maa eraldust H.K. ja ehitusloa väljaandmist ei ole kohtulikult vaidlustatud ega tühistatud. Maa eraldusega H.K. ei rikutud Eesti NSV Ülemnõukogu 17.10.1991 otsust. Oma 26.03.1993 otsusega eraldas Alajõe Vallavolikogu T.V. 0,071 ha maad H.K. maast ning vallavalitsus väljastas maa kasutusloa ja krundiplaani. Eelnevate lubade alusel väljastas Ida-Viru RAEK inspektsioon 22.07.1993 ehitusloa nr 1458 ja kooskõlastas selle Ida-Viru maakonnavalitsuse arhitekti M. Lumistega. Seega võis T.V. alustada majandushoone (mille oli ostnud H. K) ümberehitamist elumajaks. 19.12.1997 esitas T.V. vallavalitsusele avalduse 0,17 ha suuruse maatüki erastamiseks. V tegi maa ümbermõõtmise 0,15 ha faktiliselt kasutatavale maale, mis oli kooskõlastatud Alajõe Vallavalitsusega 25.08.1998 ja Ida-Viru maakonna arhitektiga ning registreeritud Ehitise-hoone registreerimiskaardile. Hoone kanti hooneregistrisse 20.10.
  14. 1993-2000 maksis T.V. vallavalitsusele maa renti. 19.04.2001 otsustas T.V. müüa maja G.B. . G.B. alustas maa erastamise dokumentide vormistamist, vallasekretär andis G.B. 22.03.1996 kohtuotsuse, millest selgus, et G. B ei olegi õigust maad saada. Seetõttu nõudis B ostu-müügilepingu tühistamist 22.04.
  15. T.V. oli 22.03.1996 kohtuotsus maaeralduse seadusevastaseks tunnistamise kohta üllatus. T.V. ei olnud protsessiosaline ega osalenud istungil. Seega ei saanud T.V. oma õigusi kohtus kaitsta ega kohtuotsust õigeaegselt vaidlustada. Vallavalitsus on rikkunud kaebaja õigusi, millele viitab ka Ida-Viru maavanem 15.11.2003 kirjas nr 3-2-4/
  16. 04.08.2003 esitas T.V. Jõhvi Halduskohtule kaebuse Alajõe Vallavalitsuse kohustamiseks maa ostueesõigusega erastamiseks. Seoses sellega andis kohtunik Ülle Polluks T.V. üle Alajõe Vallavalitsuse 17.10.2000 korralduse nr
  17. Korralduse punkt 6 on õigusvastane, kuna kaebaja püstitas hoone talle Alajõe vallavõimude poolt antud õiguste alusel. Jääb arusaamatuks, kuidas nimetatud korralduses muutus hoone ehitus seadusevastaseks, kuigi 22.03.1996 kohtuotsus tühistas vaid maa eraldamise ja ei puudutanud hoone ehituse õiguspärasust. Halduskohus on jätnud arvestamata kaebaja esitatud dokumendid. 3 Kaebaja põhjendatud huvi seisneb selles, et kaebaja soovib talle vallavalitsuse poolt õigusvastaselt põhjustatud kahju hüvitamist. Kaebaja ei esita käesolevaga kahju hüvitamise nõuet seetõttu, et tal puuduvad hetkel rahalised vahendid kahju suuruse kindlaks määramiseks ja sellekohase nõude esitamiseks.
  18. Alajõe Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväited: 1) Halduskohus on põhjendatult leidnud, et kaebaja huvi vaidlustatud otsuse õigusvastaseks tunnistamiseks ei ole põhjendatud. Kaebaja ei ole kuni käesoleva ajani kahju hüvitamise nõuet esitanud ega suutnud väljendada, kas üldse ja kui suur väidetav reaalne kahju talle on tekkinud. 2) Kohus on õigesti leidnud, et kaebaja väited, mis puudutavad tema poolt hoonete püstitamise õiguspärasust, ei ole käesoleval juhul asjakohased. Seadus ei anna isikule õigust vaidlustada haldustoimingut või -akti, mis ei riku tema õigusi. Korralduse punkt 6 ei rikkunud ega saanudki rikkuda kaebaja õigusi, kuivõrd nimetatud punktis konstateeritu ei tekitanud, muutnud ega lõpetanud kaebaja õigusi. Nimetatud punktis vallavalitsus üksnes konstateerib, et tagastataval maatükil asuvad ilma seadusliku aluseta püstitatud hooned. Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja ega ükski maa tagastamise õigustatud subjekt maa tagastamise korraldust ega katastrimõõdistamist vaidlustanud. Samuti ei ole kaebaja seaduses sätestatud tähtajal vaidlustanud tagastatava maa katastrisse ning Uusküla maaüksuse kinnistusraamatusse kandmist. Kõik Uusküla maaüksuse tagastamise aluseks olevad haldusdokumendid ja kinnistusraamatu kanne kehtivad. Ka see asjaolu, et vallavalitsus ei ole korralduse punkti 6 pikemalt motiveerinud, ei anna alust kaebuse rahuldamiseks, sest punkti 6 sisu on võimalik mõista ja selle õiguspärasust kontrollida. Kuivõrd punktis 6 viidatud 22.03.1996 kohtuotsusega otsustati konkreetselt kaebaja õiguste ja kohustuste üle, siis pidi selle otsuse sisu olema kaebajale teada, mistõttu korralduse viide 22.03.1996 kohtuotsusele oli piisav. Sellest tulenevalt ei ole õige ja põhjendatud vallavalitsuse 17.10.2000 korralduse nr 349 raames vaidlustada juba kohtuotsusega kindlaks tehtud asjaolusid, millega kaebaja on nõustunud ja millega nõustumist tõendab asjaolu, et ta ei ole nimetatud otsust vaidlustanud. Ida-Viru Maakohtu 22.03.1996 otsuse õiguspärasusele saanuks hinnangu seaduses sätestatud tähtajal anda üksnes ringkonnakohus või Riigikohus. Kuigi kaebaja on esitanud 07.07.2004 ja 20.06.2005 Riigikohtule avaldused kohtuvigade parandamiseks Ida-Viru Maakohtu 22.03.1996 otsusele, on Riigikohus otsustanud nimetatud avaldusi mitte menetleda. 3) Kohus on põhjendatult jätnud andmata hinnangu osale kaebaja esitatud dokumentaalsetele tõenditele, kuivõrd nimetatud dokumendid on antud enne Ida-Viru Maakohtu 22.03.1996 otsuse tegemist ning neile on andnud hinnangu eelnimetatud kohus oma 22.03.1996 otsuses. Kuigi apellatsioonkaebusele on lisatud veel hulgaliselt dokumente, mida halduskohtule ei esitatud, ei oma ka nimetatud materjalid apellatsioonkaebuse läbivaatamisel tähendust, mistõttu vastustaja palub jätta need tähelepanuta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Asja materjalidest nähtub, et maa, millel asub kaebaja poolt ehitusloa alusel püstitatud pooleliolev ehitis, on kinnistatud M.F. jt nimele, seega on nimetatud pooleliolev ehitis muutunud kinnisasja oluliseks osaks. Kaebaja väited, et ta ei ole olnud kõikide eelnevate kohtuvaidluste osaline ega adressaat, mis on erinevatel aegadel kohtumenetluses olnud vaidlusaluse poolelioleva ehitise ja selle juurde 4 eraldatud maaga seoses, on õige ning sellega on rikutud kaebaja õigusi, kuid samas nähtub asja materjalidest, et ka pärast erinevatest menetlustest teadasaamist ei ole kaebaja õigeaegselt oma õigusi kaitsnud. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlustanud kohtulahendit 3-3/96, millega tunnistati kaebuse esitajale ehitise juurde kuuluva maa eraldamine seadusevastaseks. Kaebaja ei ole ka vaidlustanud 17.10.2000 Alajõe Vallavalitsuse korraldust nr 349 osas, millega otsustati tagastada õigustatud subjektidele maa, sealhulgas vaidlusaluse hoone alune maa. Ringkonnakohus leiab, et kaebajal on siiski kaebeõigus, kuna tema poolt vaidlusaluse hoone ehitamise võimaldas vallavalitsuse tegevus, millega vald eraldas maa ja andis ehitusloa ehitise püstitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et käesolevaks ajaks on valla ebaseadusliku ja vastuolulise tegevuse tõttu kaebaja kaotanud omandiõiguse vaidlusalusele ehitisele, kuid tal on säilinud õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja väide, et kui hooned jäävad vaidlustatud korralduses õigusliku aluseta püstitatud hoonete staatusesse, siis kaotab ta kahju hüvitamise nõude, ei ole õige. Ringkonnakohus leiab, et kahju hüvitamise nõuet kaebaja kaotanud ei ole, kuna kaebaja tegevus ei ole kaasa toonud õigusliku aluseta hoone püstitamist, vaid selle on tinginud vallavalitsuse poolt seadusega vastuolus olevate haldusaktide ja lubade väljaandmine. Tavapärases olukorras saaks ehitise omanikuks olnud isik (kaebaja) esitada nõude maa omaniku vastu VÕS § 1042 sätestatud kulutuste hüvitamise nõudes. Käesolevas asjas on aga tekkinud olukorras osaline ka vallavalitsus. Maa eraldamine, ehitusloa väljastamine ja kuni
  19. aastani kaebajat maamaksukohuslasena käsitlemine on toimingud, mis kaebajal lõid põhjendatult kujutluse, et tema pooleliolev ehitis on õiguslikul alusel püstitatud ning kaebajal tekkis õiguspärane ootus olukorra lahendamiseks viisil, mis ei oleks kaasa toonud ehitisele omandiõiguse kaotamist. Õige on halduskohtu viide MaaRS § 6 lg 2 p 3, mille kohaselt õigusliku aluseta püstitatud ehitise olemasolu ei saa olla aluseks selle maa mittetagastamisele õigustatud subjektidele. Ringkonnakohus leiab, et maakasutusõiguse puudumine oli piisav, et lugeda vaidlusaluse ehitise püstitamine algusest peale toimunuks õigusliku aluseta. AÕSRS § 14 kohaselt on maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa, mis on maaga püsivas ühenduses, AÕS § 16 kohaselt maatüki oluline osa. AÕSRS sätestas võimalused ka õigusliku aluseta püstitatud ehitise seadustamiseks, kuid käesoleval juhul nimetatud võimalusi asjaosalised realiseerinud ei ole. Ringkonnakohus leiab, et kujunenud olukorras oli vallavalitsus maa tagastamise korralduses õigustatud märkima ka vaidlusaluse poolelioleva ehitise osas oma seisukoha, ning arvestades varasemaid kohtumenetlusi ja asjaosaliste toiminguid oli maa tagastamise hetkeks, s.o 17.10.2000, vaidlusalune ehitis õigusliku aluseta püstitatud ehitise staatuses AÕSRS § 14 mõttes. Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis jäävad menetluses kantud kulud apellandi enda kanda. Üllar Roostoja Egon Konsand 5 Andra Pärsimägi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.