KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Egon Konsand, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 22. märts 2006. a Tartu Haldusasja number 3-05-1365

§ 17

lg 5 nõuab huvide konflikti korral volikogu liikme taandumist nii küsimuse arutamisest kui ka otsustamisest. 3 Volikogu otsus kujuneb arutelu tulemusena, mistõttu asjast huvitatud isikute osalemine küsimuse arutamisel võib mõjutada lõppotsustust. Diskretsiooniotsuste korral on õiglasel menetlusel tavalisest olulisem roll. Pädeva organi liikme isiklik huvi asjas võib menetlusnormide rikkumise korral viia diskretsiooniveani. Käesoleval juhul on eeltoodu piisavaks aluseks haldusakti õigusvastaseks tunnistamisel ja tühistamisel ning kohus ei pea vajalikuks analüüsida kaebuse ülejäänud väiteid. Kohus rahuldas kaebaja taotluse 11 810 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmiseks osaliselt, vähendades kohtukulusid HKMS § 87 lg 2 alusel ning mõistes vastustajalt kaebaja kasuks välja kohtukulu summas 5000 krooni, sh riigilõiv 10 krooni ja õigusabikulu 4990 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Väike-Maarja Vallavolikogu taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on rikkunud kohtumenetluse norme ja vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme. Kohus on otsuse teinud ilmselgelt puudulikult välja selgitatud asjaolude alusel. "Põllumajandusliku maa kasutada andmise korra" (edaspidi Kord) eesmärgiks on tagada põllumajandusliku maa sihtotstarbeline kasutamine põllumajandussaaduste tootmiseks ja põllumajandusliku tootmise järjepidevus. Kuna Kord ei kehtesta mingeid muid nõudeid maa tulevase kasutaja suhtes ega määra ära, millisel viisil vastavad isikud kindlaks tehakse, otsustab volikogu kaalutlusõiguse alusel ise, kuidas ja kellele konkreetselt ta maa kasutada annab. UÜ-l Ebavere Suurtalu on olemas kõik tingimused põllumajandussaaduste tootmiseks nimetatud maal. Otsusest ja selles viidatud maakomisjoni 08.06.2005 koosoleku protokollist nähtub, et volikogu pidas mõlema taotleja põllumajanduslikku tootmist jätkusuutlikuks, kuid leidis olevat õige anda maatükk UÜ Ebavere Suurtalu ajutisse kasutusse, kuna tegu on stabiilselt tegutseva jätkusuutliku põllumajandustootjaga, kes on tegutsenud kauem kui OÜ Äntu Mõis. Samuti on volikogu nõustunud maakomisjoniga selles, et OÜ Äntu Mõis asus maatükki omavoliliselt kasutama. Maakomisjon on ka märkinud, et UÜ Ebavere Suurtalu kasutab naaberkinnistut juba alates 1993 ja on ülejärgmise omanik. Volikogu otsuses, volikogu istungi protokollis ja maakomisjoni koosoleku protokollis toodud põhjendused on igati mõistlikud ja arusaadavad ning lähtuvad Korras seatud eesmärkidest. Põhjendamatu on kohtu viide MaaRS § 233 lg 6, sest volikogu ei otsustanud maatüki kasutusvaldusesse andmist, mida see säte reguleerib, vaid maatüki ajutisse kasutusse andmist. 2) Volikogu 25.05.2005 istungi protokollist nähtub, et ettepaneku maatüki AK-23 maakomisjoni tagasi suunamise kohta tegi volikogu liige A. Urm. Nimetatud küsimuses ei korraldatud hääletamist. Istungi protokollist nähtub, et I. R ei võtnud küsimuses sõna, ei osalenud arutelul ega mõjutanud kuidagi otsuse tegemist. Maatüki omavolilist kasutamist OÜ Äntu Mõis poolt käsitleti vallavolikogus (19.05.2004 protokolli p 3) ja maakomisjonis (09.06.2004 protokolli p 1). Seega oli volikogu koosseis küsimusega kursis juba eelneva arutelu põhjal. Volikogu toimingut otsuse eelnõu tagasi saatmise kohta maakomisjoni kaebaja seaduses ettenähtud aja jooksul ei vaidlustatud. I. R osalemine volikogu istungil ei ole piisav põhjus volikogu otsuse tühistamiseks, kuna isik on ennast nõuetekohaselt taandanud, kui toimus tema huvidega seotud küsimuse sisuline arutelu ja otsustamine. 3) Volikogu esindaja palus tunnistajana üle kuulata Gustav Saare, kes töötas vallas 2003 sügisest kuni 2005 sügiseni maakorraldusosakonna juhataja kohusetäitjana ning võttis osa vaidlusaluse küsimuse ettevalmistamisest ja menetlemisest, osales maakomisjonis ja volikogus ettekandega. G. Saar oleks saanud anda olulist informatsiooni nimetatud küsimuses ja vajadusel selgitada ka, 4 kas I. R mõjutas küsimuse otsustamist. Kohus jättis taotluse põhjendamatult rahuldamata, rikkudes uurimispõhimõtet. Kohtuotsus ei vasta HKMS § 25 lg 3, 4 ja TsMS §
3. UÜ Ebavere Suurtalu taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osas, millega tühistati Väike-Maarja Vallavolikogu 20.06.2005 otsuse nr 61 punkt 1.6, ning uue otsuse tegemist, millega jätta OÜ Äntu Mõis kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on ebaõigesti tuginenud MaaRS § 233, mis reguleerib vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmist. Põllumajandusliku sihtotstarbega maa ajutiseks kasutamiseks andmine on reguleeritud "Põllumajandusliku maa kasutada andmise korras". Korra punktides 1 ja 5 kehtestatu kohaselt on maa ajutisse kasutusse andmise eesmärk korraldada põllumajandusliku maa kasutamist kuni maareformi käigus selgub maaomanik ja tagada põllumajandusliku tootmise järjepidevus. Korra punkti 9 kohaselt võidakse maa anda kasutamiseks sellistele isikutele, kellel on olemas tingimused põllumajandussaaduste tootmiseks sellel maal. Mingeid muid nõudeid maa kasutaja suhtes Kord ei kehtesta. Samuti ei määra Kord kindlaks seda, millisel viisil volikogu vastavad isikud kindlaks peab tegema, vaid volikogul on õigus kaalutlusõiguse alusel ise otsustada, kuidas ja kellele ta konkreetselt maa kasutada annab. 2) Samuti ei ole asjakohane akti tühistamisel tuginemine

§ 17

lg 5 ja 6, sest vallavolikogu 20.06.2005 istungi protokollist nr 9 nähtub, et I.R. taandas ennast nii päevakorrapunkti 5 "Vabade põllumaade ajutisse kasutusse andmine" arutelult kui otsustamiselt. 3) Kohtuotsus ei vasta TsMS §-de 227 lg 1 ja 231 lg 4 nõuetele. Kohus on ebaõigesti tuvastanud asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud, jätnud osa vajalikke asjaolusid tuvastamata, jätnud kolmanda isiku kirjalikus seletuses esitatud seisukohad ja vastuväited tähelepanuta ning ei ole põhjendanud, miks ta nimetatud vastuväidetega ei nõustu. Nii oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et I.R. ei osalenud 20.06.2005 istungil vaidlustatud otsuse arutelul ega vastuvõtmisel. Tähtsust ei oma, kas ta taandas end 25.05.2005 istungil vabade põllumajandusmaade ajutisse kasutusse andmise küsimuste otsustamiselt või mitte, sest vaidlustatud otsus võeti vastu 20.06.2005, seega ca 1 kuu hiljem. Väär on kaebaja väide, et haldusakt on kaalutlusvigadega, sest volikogu ei andnud temale enne maa kasutusse andmise küsimuse lõplikku otsustamist võimalust esitada täiendavaid tõendeid ning omapoolset arvamust ja vastuväiteid. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi dokumendile, mida oleks pidanud temalt veel nõudma ega ole märkinud ühtegi asjaolu, mida volikogu valesti kaalus või välja selgitamata jättis. Teade ajutisse kasutusse antavate põllumajanduslike maade kohta ilmus Väike-Maarja Valla Infolehes 2005 aprillis. Kõiki taotlejaid informeeriti maakomisjoni koosolekute toimumisest ning neile anti korduvalt võimalusi esitada oma seisukohti. Veel vahetult enne otsuse vastuvõtmist, s.o 08.06.2005, käis maakomisjon tutvumas kõigi ajutisse kasutusse antavate maatükkidega ning vestles kohapeal kõigi asjassepuutuvate isikutega, sh kaebajaga. Nimetatud fakte tõendavad mitmed kaebaja esitatud dokumentaalsed tõendid. Vallavolikogu on, vältimaks otsuse ülemäärast paisutamist, kasutanud õigustatult seadusest tulenevat viite võimalust ja toonud otsuses ära põhimotiivid ning lisaks viidanud maakomisjoni 08.06.2005 ja 13.06.2005 materjalidele. Nimetatud dokumentidest nähtuvad nii kaalutlused kui arutluskäik, miks eelistati UÜ-t Ebavere Suurtalu kaebajale. Volikogu pidas mõlema taotleja põllumajanduslikku tootmist võrdselt jätkusuutlikuks, ka kasutavad mõlemad lepingu alusel naaberkinnistuid, kuid leidis olevat õige anda maatükk UÜ Ebavere Suurtalu kui stabiilse jätkusuutliku põllumajandustootja kasutusse, kuna ta on tegutsenud kauem kui OÜ Äntu Mõis. Samuti arvestati seda, et kaebaja oli asunud kolmandale isikule lepingu alusel kasutamiseks antud maad kasutama omavoliliselt. Niisugused põhjendused on igati mõistlikud ja arusaadavad ning lähtuvad Korras püstitatud tootmise järjepidevuse ja parema maakasutuse eesmärgist. Kohus pidanuks tõendeid hinnates jõudma järeldusele, et otsus on seaduslik ja põhjendatud ja 5 selle tegemisel on volikogu oma diskretsiooni põhjalikult teostanud.

1. OÜ Äntu Mõis taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osas, millega rahuldati osaliselt OÜ Äntu Mõis taotlus kohtukulude väljamõistmiseks, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista Väike-Maarja Vallavolikogult välja OÜ Äntu Mõis kasuks kohtukulud kogusummas 11 810 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole õigusabikulud summas 11 810 krooni, arvestades kõnealust halduskohtumenetlust, põhjendamatult suured. Esindus halduskohtus hõlmas nii ettevalmistamist kohtumenetluseks kui ka osalemist 2 tundi kestnud kohtuprotsessil. Halduskohtumenetluses, kus vaidlevad potentsiaalselt ebavõrdsed pooled – juriidiline isik ja avaliku võimu kandja – puudus juriidilisel isikul (põllumajandusega tegeleval osaühingul) võimalus ja oskus oma õigusi ilma advokaadi abita kaitsta. Kuivõrd kohus rahuldas kaebuse täies ulatuses, on kaebajal õigus saada tagasi õigusabile tehtud kulutused. Kohus on jätnud oma otsustuse õigusabikulude osas motiveerimata. Kuivõrd õigusabi eest tasumine toimus kahes jaos – kaebuse koostamine (3540 krooni) ning esindus kohtus (8260 krooni) oleks kohus pidanud selgitama, millised kulutused ei olnud vajalikud ja milliseid kulutusi tegi kaebaja põhjendamatult.
2. UÜ Ebavere Suurtalu toetab Väike-Maarja Vallavolikogu apellatsioonkaebust ning nõustub täielikult vallavolikogu apellatsioonkaebuses toodud põhjenduste ja taotlustega.
3. OÜ Äntu Mõis vaidleb Väike-Maarja Vallavolikogu ja UÜ Ebavere Suurtalu apellatsioonkaebustele vastu ning taotleb nende rahuldamata jätmist. Vastuväited: 1) "Põllumajandusliku maa kasutada andmise korra" punkt 2 sätestab, et käesoleva korra alusel on kõigil MaaRS § 33 sätestatud isikutel õigus taotleda maakasutusõigust. Alates 07.06.1996 on MaaRS § 33 kehtetu. Seega ei ole määruse alusel võimalik määratleda isikuid, kellel on õigus taotleda maa kasutusse saamist. Volikogul ei olnud õigust omavoliliselt ja meelevaldselt kehtestada nõudeid isikutele, kelle suhtes volikogul oli eelistus. "Põllumajandusliku maa kasutada andmise korra" alusel ei ole kohalikul omavalitsusel õigust võtta vastu otsuseid maa kasutada andmiseks, kuna Kord kehtis kuni 26.06.1993, s.o kuni kehtis ENSV kohaliku omavalitsuse aluste seadus. Seega ei ole haldusakt antud ka pädeva haldusorgani poolt, kuna haldusakti vastuvõtmise ajal ei kehtinud Eesti Vabariigis kahetasandilist kohaliku omavalitsuse volikogude süsteemi ja selles tulenevalt ei ole haldusakt tulenevalt HMS § 54 õiguspärane. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ei anna volikogule õigust otsustada riigi maa kasutamise üle ja sõlmida vastavaid lepingud. Maa rendileandmist ja maale kasutusvalduse seadmist reguleerib MaaRS § 233, millele on kohtuotsuses õigesti viidatud. 2) Kohus on põhjendatult kaebuse

§ 17

lg 5 ja 6 alusel rahuldanud, kuna tegemist on diskretsiooniotsusega, mille menetlemisel on õiglasel menetlusel tavalisest olulisem roll. Kuna volikogu käsitles maa kasutusele andmise küsimust kahel istungil ja lõpliku otsustuse kujundas istungitel toiminud arutelude põhjal, on piisav, et

§ 17

lg 5 ja 6 rikkumine toimus ainult ühel istungil, kus otsustati maakomisjoni ettepanek uuele läbivaatamisele saata. Tähendust ei oma, et kaebaja ei vaidlustanud volikogu 25.05.2005 otsust

§ 17lg 5, 6 rikkumise tõttu.

3) Tunnistaja G. Saare ülekuulamine küsimuses, kas I.R. mõjutas küsimuse otsustamist, oleks asjakohatu.

§ 17

lg 5 sätestab üheselt mõistetavalt, et volikogu liige ei tohi osa võtta volikogu sellise üksikakti arutamisest ja otsustamisest, mille suhtes on tal huvide konflikt vastavalt korruptsioonivastase seaduse § 25 lg

1. Samuti ei saa tunnistaja ütlustega ümber lükata ega muuta asjaolusid, mis on fikseeritud volikogu otsusega. 4) Vaidlustatud haldusakt on põhjendamatu, sest maatüki puhul, mille kasutusse andmist otsustati, oli tegemist riigile kuuluva maaga vastavalt MaaRS § 31 lg 2, mille suhtes ei kuulu 6 rakendamisele Kord. Maa puhul, mis otsustati anda UÜle Ebavere Suurtalu kasutusse, oli tegemist maaga, milline oli kantud kasutusvaldusesse antavate maatükkide nimekirja. Seega oli tegemist igal juhul riigile kuuluva maaga, kuna kasutusvaldusesse antavate maatükkide nimekiri oli kinnitatud Lääne-Viru maavanema poolt. Seega ei saanud nimetatud maad kasutusse anda kohalik omavalitus. MaaRS § 32 lg 1 sätestab, et riigi omandisse jäetud maa kasutusse andmine toimub riigivaraseaduses sätestatud alustel ja korras, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kuni 31.01.2005 kehtinud VV 14.10.1999 määrusega nr 308 kinnitatud „Maareformi käigus maa rendileandmise ja maale kasutusvalduse seadmise kord“ kaotas kehtivuse VV 31.01.2005 määruse nr 24 alusel kinnitatud „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korra“ kehtima hakkamisel, millest tulenevalt peeti võimalikuks riigi maa suhtes ainult kasutusvaldusesse andmist. Seega on kohalik omavalitsus väljunud oma volituste piirest ja andnud lepingulisse kasutusse maa, mis oli riigimaa ja milliseks tegevuseks vastavalt riigivaraseadusele ja maareformi seadusele õigus puudus. Kaebaja suhtes tehtud soodustavat haldusakti ei tühistatud mitte maavanema ettepaneku alusel, vaid maavanem pidas ebapiisavaks kohaliku omavalitsuse motiveeringut maa kasutusvaldusesse andmisel.
2. Väike-Maarja Vallavolikogu taotleb OÜ Äntu Mõis apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt võib kohus HKMS § 87 lg 2 alusel asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulusid vähendada, kui need on põhjendamatult suured. Tegemist ei ole keerulise ja suuremahulise vaidlusega. Vaidlusalust küsimust reguleerivad Ülemnõukogu otsus maareformi seaduse kehtestamise kohta ja Kord.

§ 17lg 5 ja 6 sätestavad volikogu liikme tegevusega seonduva.

Eeltoodud õigusaktid sätestavad konkreetseid küsimusi, ei ole mahukad ega raskesti mõistetavad. Eelnevat arvestades oleks kaebuse koostamiseks kuluv mõistlik aeg kuni 1 tund. Kohtuistungi protokollist nähtub, et istung avati kell 10.00 ja istung lõppes kell 11.

1. Õigusabikulu 8260.60 krooni, mis hõlmas ettevalmistamist kohtumenetluseks ja osalemist kohtuistungil, on ilmselt põhjendamatult suur. Arvestada tuleb ka, et kohtuistungil kulus suurem osa ajast täiendatud kaebuse arutelule, milles esitati alusetu väide, et volikogul polnudki õigust põllumajandusliku maa ajutisse kasutusse andmist otsustada.
2. UÜ Ebavere Suurtalu vaidleb OÜ Äntu Mõis apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse kohtukulude väljamõistmise osas muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt annab HKMS § 87 kohtule õiguse hinnata õigusabikulude eest väljanõutava summa suurust kulude vajalikkuse ja põhjendatuse aspektist lähtudes. Kohtu poolt õigusabikulude vähendamine ei riku poolte võrdsuse printsiipi, kuna kohus ei ole jätnud õigusabikulusid täies ulatuses välja mõistmata. Tuleb arvestada, et tegemist ei olnud keeruka vaidlusega ning kaebaja esindaja oli nii kaebuse koostajaks kui kohtus esindajaks, mistõttu ettevalmistus kohtumenetluseks ei pidanud kindlasti hõlmama enam nii pikka aega, samuti seda, et asjas toimus ainult üks kohtuistung. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et Väike-Maarja Vallavolikogu ja UÜ Ebavere Suurtalu apellatsioonkaebused ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus peab aga vajalikuks osaliselt muuta Jõhvi Halduskohtu otsuse põhjendusi ning OÜ Äntu Mõis kaebus tuleb rahuldada nii halduskohtu otsuses toodud

§ 17lg 5 rikkumise kui ka täiendavalt käesolevas otsuses toodud motiividel.

13. Menetlusosalistel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: 7 1) Väike-Maarja Vallavolikogu 16. juuni 2004. otsusega nr 37 p.-ga 1.1 tehti Maavanemale MaaRS § 233 lg 5 ja 6 alusel ettepanek anda vaba põllumajandusmaa K-10 (12,3

1. ha)kasutusvaldusesse OÜ-le Äntu Mõis (tl 8); 2) Väike-Maarja Vallavolikogu 27. aprilli 2005. otsusega nr 45 tunnistati kehtetuks volikogu 16.06.2004. otsuse nr 37 punkt 1.1 (tl 9); 3) Väike-Maarja Vallavolikogu 20. juuni 2005. otsusega nr 61 p 1.6 otsustati anda põllumajanduslik maa AK-23 (varasem nr K-10) 12,3 ha UÜ-le Ebavere Suurtalu ajutisse kasutusse, kuni maa omandiõiguse vormistamiseni maareformi käigus või maa kasutusvaldusse andmiseni (tl 12). 14. Asja materjalidest nähtub, et 16. juuni 2004 Väike-Maarja Vallavolikogu otsusega nr 37 otsustati vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse andmine maatüki K-10 (12,30
2. ha)osas OÜ-le Äntu Mõis. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud otsuse tegemise eelduseks oli asjaolu, et tegemist on vaba põllumajandusmaaga MaaRS § 22 tähenduses. MaaRS § 22 lg 2 kohaselt erastamisele kuuluv maa, millele ei ole esitatud ostueesõigusega erastamise taotlusi, välja arvatud põllumajandusmaa ja metsamaa, erastatakse käesoleva paragrahvi 4. lõikes nimetatud isikute olemasolu korral piiratud enampakkumisel. Tagastamise ja ostueesõigusega erastamise nõueteta põllumajandusmaa (edaspidi vaba põllumajandusmaa) antakse kasutusvaldusesse vastavalt käesoleva seaduse §-le 233. Ringkonnakohus leiab, et vaba põllumajandusmaad saab anda vaid kasutusvaldusse ning sellekohane otsustuspädevus on tulenevalt MaaRS § 233 lg 6 maavanemal. Käesolevas asjas ei nõustunud maavanem vallavolikogu ettepanekuga maa kasutusvaldusesse andmiseks ja saatis ettepaneku (otsuse nr 37) volikogule tagasi uueks arutamiseks. Ringkonnakohus leiab, et volikogul oli pädevus asja uuesti arutada maa kasutusvaldusse andmise osas, kuid volikogul puudus pädevus sama maatüki suhtes alustada menetlust VV 15.02.1993 määrusega nr 48 kinnitatud Põllumajandusliku maa kasutada andmise korra alusel (edaspidi Kord). Korra p 1 alusel on volikogu pädevuses anda kasutada põllumajanduslik maa kuni maaomaniku kindlaksmääramiseni maareformi käigus. Ringkonnakohus leiab, et volikogu pädevuses ei ole tulenevalt maareformi seadusest MaaRS § 31 lg 2 sätestatud jätkuvalt riigi omandis oleva maa ( s. o maa, mida ei tagastata, erastata ega anta munitsipaalomandisse või mis ei ole jäetud riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 alusel) lepingulisse kasutusse andmise otsustamine. Erandiks on Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991 otsuse “Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta” alusel sätestatud võimalus riigimaa kasutamiseks andmise üksnes tähtajalisena vallavolikogu otsuse põhjal vallavalitsuse poolt isikuga sõlmitava lepingu alusel, kuid eeldustel, et kasutusse saab anda vaid põllumajandusmaad põllumajandusliku tootmise eesmärgil tähtajaga kuni kolm aastat tagastamist või ostueesõigusega erastamist taotlevale isikule, kui senise maakasutaja maakasutusõigus on lõppenud või lõpetatud seaduses ettenähtud alustel. Eeltoodust tuleneb, et teiste isikutega, v.a tagastamise- ja erastamise õigustatud subjektid, ei ole jätkuvalt riigi omandis oleva põllumajandusmaa osas võimalik maakasutuslepinguid sõlmida ega maad kasutusse anda. Väike-Maarja Vallavolikogu ja UÜ Ebavere Suurtalu väited, mille kohaselt Kord ei määra kindlaks maa kasutusse andmise taotlejatele nõudeid, ei ole eeltoodu alusel õiged, kuna ka Korra alusel maa kasutusse andmine peab toimuma kooskõlas maareformi seadusega ning EV ÜN 17.10.1991 a otsusega. 8 Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et vaidlusalune maa K-10 (AK-23 12,3
3. ha)maa ei kuulu erastamisele ega tagastamisele, vaid tegemist on vaba põllumajandusmaaga, seega saab nimetatud maa kasutusse andmist otsustada vallavolikogu ettepanekul vaid maavanem MaaRS § 233 kehtestatud korras. Ringkonnakohus märgib, et vallavolikogu seisukoht, et vaidlusalust maad ei saanud kasutusvaldusesse anda, kuna puudus MaaRS § 233 lg 2 nõuetele vastav õigustatud isik, sest kummagi taotleja (sh OÜ Äntu Mõis) maaomand ei piirnenud kasutusvaldusse antava maaga, ei ole õige. MRS § 233 lg 2 kohaselt vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks esitab äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil või põllumajandusliku tootmisega naaberomavalitsuse territooriumil ja tema maaomand piirneb kasutusvaldusesse antava maaga, või äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil, omavalitsusele avalduse maa suuruse ja maatüki numbri(
4. te)nimetamisega. Põllumajandusliku tootmisega tegeleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Põllumajandusmaa kasutamise õigusena käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse põllumajandusmaa tegelikku kasutamist õiguslikul alusel. Ringkonnakohus leiab, et MaaRS § 233 lg 2 ei tulene, et kui taotlejaks on äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, peab tema maaomand piirnema kasutusvaldusse antava maaga, vaid nimetatud eeldus saab kehtida vaid äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja kohta. Maa-amet on kooskõlas MaaRS § 38 lg 2 p 4 andnud 05.07.2004 maavalitsustele selgituse Maareformi seaduse § 233 lõigete 2 ja 6 rakendamise kohta. Nimetatud selgituse kohaselt kehtib maaomandi piirnemise nõue kasutusvaldusesse antava maaga vaid äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja suhtes, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega naaberomavalitsuse territooriumil. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et vaidlustatud Väike-Maarja Vallavolikogu 20.06.2005. a otsus nr 61 on ebaseaduslik ja kaebaja taotlus oli ka materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise motiivil põhjendatud. 15. Ringkonnakohus leiab, et õiged on halduskohtu põhjendused, mille kohaselt volikogu liikme I.R. puhul on tegemist huvide konfliktiga korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 1 mõttes.

§ 17

lg 5 nõuab huvide konflikti korral volikogu liikme taandumist nii küsimuse arutamisest kui ka otsustamisest. Põhjendatud on kaebaja väide, et I.R. osalemine vaidlustatud maa osas otsuse tegemisele eelnevatel aruteludel on vastuolus

§ 17lg 5.

Asjas ei ole vaidlust selle üle, et I.R. oli otsuse vastuvõtmise ajal nii UÜ Ebavere Suurtalu täisosanik kui ka Väike-Maarja Vallavolikogu liige.

§ 17

lg 5 kohaselt volikogu liige ei tohi osa võtta volikogu sellise üksikakti arutamisest ja otsustamisest, mille suhtes on tal huvide konflikt vastavalt korruptsioonivastase seaduse (edaspidi KVS) paragrahv 25 lõikele

1. KVS § 4 lg 2 p 14 kohaselt on käesoleva seaduse tähenduses ametiisikuks valla- ja linnavolikogu esimees ja liikmed. KVS § 25 lg 1 p 6 kohaselt on huvide konfliktiga tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või -hõimlaste või 9 juriidiliste isikute majandushuve, kui juriidiliseks isikuks on muu eraõiguslik juriidiline isik, mille juht- või järelevalveorgani liige on ametiisik või tema lähisugulane või -hõimlane. Ringkonnakohus leiab, et apellandi taotlus tunnistaja G. Saare ülekuulamiseks ei ole asjakohane. Tunnistaja ütlustega ei saa tõendada, et I.R. tegevus ei mõjutanud volikogu otsustamisprotsessi. Korruptsioonivastane seaduse §-idest 17 lg 5 ja 25 lg 1 p 6 tuleneb üheselt, millal on tegemist huvide konfliktiga ning käesolevas asjas on need alused halduskohtu poolt õigesti tuvastatud, ning tunnistaja subjektiivne arusaam ei saa olla selles küsimuses tõendi allikaks.
2. Vastuseks OÜ Äntu Mõis apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kaebaja taotles halduskohtus menetluskulude väljamõistmist summas 11 810 kr, halduskohus rahuldas nõude osaliselt summas 5000 kr. Kaebaja väide, et kohus ei ole õigusabikulude vähendamisel esitanud põhjendusi, on õige. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kaebuse mahtu ja asja arutamise keerukust ning asja läbivaatamisele kulunud aega on kaebaja taotlus menetluskulude täies ulatuses väljamõistmiseks põhjendatud. Ringkonnakohus muudab menetluskulude väljamõistmise osas halduskohtu otsust ning teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebaja taotluse menetluskulude väljamõistmise nõudes summas 11 810 kr. Ringkonnakohtus taotles kaebaja menetluskulude väljamõistmist 9440 kr ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et arvestades asjaolu, et kaebaja esitas apellatsioonkaebuse üksnes menetluskulude osas ning kirjalikes vastustes vastustaja ja kolmanda isiku apellatsioonkaebusele esitas samad põhjendused, mis halduskohtus, siis on alus rahuldada õigusabikulude taotlus osaliselt. Ringkonnakohus peab põhjendatuks välja mõista apellatsioonkaebuse koostamise eest 1500 kr ja vastuste koostamise eest 2000 kr, kokku kuulub ringkonnakohtus kantud õigusabi kulude katteks väljamõistmisele õigusabi katteks 4130 kr (3500+ käibemaks summas 630 kr), samuti kuulub väljamõistmisele riigilõiv 10 kr. Egon Konsand Üllar Roostoja 10 Andra Pärsimägi