3-05-534/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Egon Konsand, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2006 Tartu Haldusasja number 3-05-534 Haldusasi M.L. kaebus Elva Linnavalitsuse 22.02.2005 korralduse nr 96 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
2. novembri 2005 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.L. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
3. märts 2006 Menetlusosalised Apellant-kaebuse esitaja: M.L. , esindaja advokaat Rene Varul Vastustaja-haldusorgan: Elva Linnavalitsus, esindaja Kiur Põld Kolmandad isikud: L.I. , V.S. , M.H. , nende esindaja Harri Paabo RESOLUTSIOON Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu
4. novembri 2005 otsus osas, millega jäeti M.L. kaebus Elva Linnavalitsuse poolt tekitatud kahju hüvitamiseks lahendamata ning saata haldusasi selles osas Tartu Halduskohtule uueks läbivaatamiseks asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise staadiumis. Muus osas jätta Tartu Halduskohtu
5. novembri 2005 otsus muutmata. Apellandi apellatsiooniastmes kantud kohtukulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
6. M.L. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Elva Linnavalitsuse 22.02.2005 korralduse nr 96 tühistamiseks. Elva Linnavalitsuse 22.02.2005 korraldusega nr 96 tühistati J. X 34 maaüksuse suurus 2805 m2 ja kinnitati uueks suuruseks 1725 m2 ning nõustuti maa ostueesõigusega erastamisega 3/4 osas L.I. le, 1/8 osas M.H., 1/8 osas V.S.. Kaebusest nähtuvalt leppisid M.L. ja L.S. (surn. 1991)
7. aastal kokku elukohtade vahetuses, mille kohaselt L. S kolis välja oma korterist Elvas J. X 34 ja M.L. andis talle vastu kõigi mugavustega 2-toalise korteri Elvas linnas X. Vastavalt esitatud taotlustele võttis toonane Elva Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee (edaspidi RSN TK) 20.07.1989 vastu otsuse nr 46, mille kohaselt anti M.L. luba vahetada oma korter H.K. korteriga ja saadud elamispind vahetada omakorda L. S kuulunud korteriga Elvas J. X
8. Võttes aluseks Elva Linna RSN TK 20.07.1989 otsuse nr 46 ja reaalselt toimunud vahetustehingu, on kaebuse esitaja elanud eramus tänaseni, teades, et ta on eramu J. X 34 täieõiguslik omanik. Asjaolu, et vaidlustatud korralduses on viidatud pärimisõiguse tunnistustele aastatest 1991 ja 1992 ei muuda veel L.I. , M. H ja V.S. õiguspärasteks omanikeks, sest olukorras, kus kaebuse esitaja oli varasemalt saanud ainuomandi J. X 34 eramule, ei olnud L.S. või mistahes kolmas isik õigustatud seda eramut pärandama. Samuti ei kinnita kolmandate isikute omandit väljavõte ehitisregistrist, sest vastaval registril on vaid informatiivne tähendus. Elva Linnavalitsus oleks pidanud vaidlustatud korralduse andmise alusena lisaks ehitisregistri õiendile ja pärimisõiguse tunnistustele kontrollima ka krundil paikneva ehitise võimalikke muid omanikke, s.h eelkõige eramus elavate isikute arvamust või vastuväiteid käimasolevale erastamisele. Vaidlustatud korralduse seaduslikkuse tuvastamisel ja selle jõusse jäämisel on kaebuse esitajale tekitatud kahju, kuna kohaliku omavalitsuse nõusolek J. X 34 maa ostueesõigusega erastamiseks kolmandatele isikutele tähendab seda, et maa kinnistamisel muutub ka sellel paiknev eramu maa oluliseks osaks ja kaob M.L. omand eramule. Seega jäetakse kaebaja kohaliku võimuorgani tegevuse tulemusena ilma mõlemast vahetuslepingu objektist, st korteri kasutusõigusest Elvas X (ja hilisemast õigusest selle enda nimele erastamiseks) kui ka eramust Elvas J. X
9. Tekitatud kahju suurus väljendub X korteri tänases turuväärtuses.
10. Elva Linnavalitsus vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on J. X 34 maa ostueesõigusega erastamise õiguslikuks aluseks seadusjärgse pärimisõiguse tunnistused 02.10.1991, 05.10.1992 ja 04.12.1991 ning 15.02.2005 ehitisregistri väljavõte. 22.02.2005 korraldus nr 96 on õiguspärane. J. X 34 maa ostueesõigusega erastamine otsustati L. I, M. H ning V. S kasuks vastavalt nende avaldustele. Tartu Rajooni Elva linna RSN TK 20.07.1989 otsusest ei tulene kaebuse esitaja omandiõigus J. X 34 eramule. Kuigi kaebuse kohaselt peab M.L. ennast J. X 34 õiguspäraseks omanikuks, ei ole ta esitanud avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks elamu juurde. 2
11. Kolmandad isikud L.I. , V.S. , M.H. vaidlesid kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole kaebuse esitaja vahetustehinguga saanud omandiõigust vaidlusalusele eramule. Kolmandate isikute omand Elvas J. X 34 asuvale eramule on tekkinud notariaalselt tõendatud pärimisõiguse tunnistuste alusel. Kaebuse esitaja ei ole enda kandmist eramu omanikuna registrisse väidetava vahetustehingu tegemisest möödunud 16 aasta jooksul taotlenud. Samuti puudub notariaalselt tõendatud tehing eramu omandamiseks. Ka ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud kolmandate isikute kandmist pärimise teel (notariaalse pärimisõiguse tunnistuse alusel) omandatud ehitise omanikena registrisse ja on alates aastast
12. aastast maksnud neile eramu kasutamise eest üüri. Vaidlustatud haldusakt ei ole tekitanud kaebuse esitajale kahju. HALDUSKOHTU LAHEND
13. Tartu Halduskohus jättis
14. novembri 2005 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei riku vaidlustatud korraldus maa ostueesõigusega erastamise kohta kaebuse esitaja õigusi. Vaidlustatud korraldusega anti nõusolek J. X 34 maatüki ostueesõigusega erastamiseks. Kaebuse esitaja ei ole kunagi esitanud avaldust sama maatüki erastamiseks. Vabariigi valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ (edaspidi kord) p 7 kohaselt tuli maa ostueesõigusega erastamise avaldused esitada hiljemalt 01.01.
15. M.L. ei ole selleks seadusega määratud tähtajaks vastavat avaldust esitanud ega ole seda teinud ka hiljem. Kuna kaebuse esitajal puudus tahe maa erastamiseks, ei saa haldusakt, mis reguleerib maa erastamist, rikkuda ka tema õigusi. Sisuliselt ei ole kaebuse esitaja eesmärgiks maa erastamise vaidlustamine, vaid et halduskohus tuvastaks tema omandiõiguse nimetatud elamule. M.L. soovib, et halduskohus tuvastaks, et tema ja L. S vahel
16. aastal sõlmitud suulise vahetuslepingu alusel läks omandiõigus J. X 34 elamule üle L. S temale. Antud asjaolu kindlakstegemine ei ole halduskohtu pädevuses. Elva Linna RSN TK 20.07.1989 otsus nr 46 ning M.L. seletus ei tõenda, et kaebuse esitaja on vaidlusaluse hoone omanik ning et seetõttu on maa erastamine kolmandatele isikutele õigusvastane. 20.07.1989 otsusega nr 46 andis täitevkomitee andnud vahetada P.K. Elva linnas X korter M.L. Elvas X asuva korteriga ning seejärel vahetada M.L. saadud korter X L. S korteriga Elva linnas V. S kuuluvas eramus J. X
17. Nimetatud täitevkomitee otsusega ei ole otsustatud, et koos korteri vahetamisega V. S kuuluvas eramus läks kaebajale üle ka omandiõigus kogu eramule. Kaebuse esitaja on kohtuistungil tunnistanud, et pärast korterite vahetust oli kokkulepe, et minnakse notari juurde notariaalse lepingu sõlmiseks, kuid see jäi tegemata. Puuduvad tõendid, kas V. S oli tahe vastavat lepingut sõlmida või mitte. Samas on kaebuse esitaja ise kinnitanud, et temal ei olnud vastavat jutuajamist ega kokkulepet V. S. Ainuüksi asjaolu, et kaebuse esitaja oli 16 aastat arvamusel, et ta on vaidlusaluse hoone omanik, ei tee teda eramu omanikuks. Samas on L. I kinnitanud, et pärast pärimisõiguse tunnistuste kättesaamist
18. aastal, teatas ta koheselt M. L, et viimane peab hoone vabastama. Seda, et kaebuse esitaja sai ja pidi aru saama, et ta pole eramu tegelik omanik, tõendab kaudselt ka asjaolu, et ta on
19. aastal andnud nõusoleku L. I üüri tasumiseks. MaaRS § 22 lg 1 kohaselt saavad maad ostueesõigusega erastada isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna. Korra p-s 11 on ette nähtud, et avaldusele maa erastamiseks lisatakse ehitise omandiõigust tõendavad dokumendid. Kuni 01.01.2004 oli antud näitlik loetelu dokumentidest, mis tuleb omandiõiguse tõendamiseks esitada: hooneregistri teatis, seaduslikus korras välja antud ehitusluba, väljavõte ehitusregistrist, suvila või aiamaja üleandmisvastuvõtmisakt, ostu-müügileping vms. V.S. on J. X hoone ja sauna omandanud ostumüügilepingu alusel 02.08.
20. V.S. suri 26.06.1990 ja L.S. 30.03.
21. Pärimisõiguse 3 tunnistused L. I, M. H ja V. S on välja antud
22. aastal ja
23. aastal. Pärimisõiguse tunnistuse alusel on nende omandiõigus registreeritud Tartu Tehnilises Inventariseerimisbüroos. Erastamise toimiku järgi on L. I, M. H ja V. S ehitise omanikuna kirjas ka ehitusregistris. Seega on Elva linnavalitsus maa erastamisel lähtunud seaduses ette nähtud nõuetest ning õiguspäraselt otsustanud maa erastamise kolmandatele isikutele. Esialgses kaebuses esitas M.L. alternatiivse taotlusena kahju hüvitamise nõude, kuid kaebuse sisulise arutamise käigus antud taotlust ei esitatud ega põhjendatud. Kohus ei rahuldanud kohtuistungil ka kaebaja taotlust määrata ekspertiis Elvas X turuväärtuse hindamiseks tulenevalt Elva Linna RSN TK 20.07.1989 otsuse nr 46 õigusvastasusest, kuna vaidlustatud ei ole mitte seda, vaid Elva Linnavalitsuse 22.02.2005 korraldust. X turuväärtus ei ole antud asjas asjassepuutuv. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
24. M.L. taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu
25. novembri 2005 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõigesti leitud, vaidlustatud korraldus ei saa rikkuda apellandi subjektiivseid õigusi. Kellelgi ei ole kohustust esitada ehitise kui vallasasja omanikuna maa ostueesõiguse erastamise avaldus, see on vaid ehitise omanikele ettenähtud õigus. Apellant selgitas kohtus, et tal on huvi jääda ehitisesse elama, ja on nõus olukorraga, kus ehitise teenindamiseks vajalik maa jäetakse riigi omandisse ja apellandi kui ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus. Maa erastamise korraldus on aluseks maa kinnistamisele ja apellandil ehitise omandi lõppemisele, sest ehitis muutub maa oluliseks osaks. Seetõttu oli apellandil igal juhul vajadus erastamise korralduse vaidlustamiseks. Muul moel erastamist takistada ja oma õigusi kaitsta ei ole mõeldav; 2) on ebaõigesti järeldatud, et maa erastamine ei võta kelleltki ehitise omandiõigust ega tee kedagi selle omanikuks. Vastav erastamise korraldus on otseseks aluseks maavanemale erastamisotsuse tegemiseks, mis omakorda on kinnistusraamatusse kande tegemise aluseks. Maa erastamise kaudu kaob ehitis kui vallasasi, mis tähendabki, et erastamise kaudu võetakse apellandilt ära omandiõigus ehitisele Elvas J. X 34; 3) ei ole hinnatud kaebaja väidet, mille kohaselt kolmandad isikud M. H ja V.S. on esitanud maa ostueesõigusega erastamise avaldused alles 15.02.
26. Vastavalt korral p-le 7 oli maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise tähtaeg 01.01.1998; 4) on ebaõigesti leitud, et kaebaja eesmärgiks on omandiõiguse tuvastamine J. X 34 asuvale ehitisele ja nimetatud asjaolu kindlakstegemine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kaebaja tahe on olnud ikkagi maa erastamise vaidlustamine, sest omandiõigust J. X 34 asuvale ehitisele ei olnud enam võimalik tuvastada, kuna maa oli koos ehitisega kinnistatud kolmandate isikute nimele ja ehitis kui vallasasi lõppenud. Apellandi soov on läbi erastamise vaidlustamise ja kinnistusraamatu kande ebaõigsuse tuvastamise saavutada kinnistusraamatu kande kustutamine (vastav hagi on käesoleval ajal Tartu Maakohtu menetluses). Kohtul oleks olnud õigus tuvastada tsiviilõiguslik asjaolu, mille kohaselt kuulus hoone omand apellandile, ja anda seeläbi hinnang vastustaja erastamise korralduse õiguspärasusele; 5) on ebaõigesti leitud, et apellant ei ole tõendanud oma omandit ehitisele. Kohus ei ole analüüsinud olukorda tervikuna, jättes tähelepanuta eelkõige asjaolu, et vahetus kui tehing ka reaalselt toimus ning apellant on olnud eramu J. X 34 omanik katkematult 16 aastat. Ehitise omandamine oleks pidanud olema notariaalselt tõestatud, kuid kohus ei ole siinkohal arvestanud sellega, et notari tõestamistehing jäi toimumata just ehitise omanike tõttu. Kohus ei ole arvestanud, et ehitis oli V. S ja L. S ühisomandis, mistõttu apellant oli õigustatud vahetust kokku leppima ka L. S, kes esindas ühtlasi oma abikaasat V.S. (kes oli sellel ajal juba raskelt haige). 4 Vastavalt kehtinud TsK §-le 50 lg 3, kui üks pooltest täitis täielikult või osaliselt notariaalset tõestamist nõudva tehingu, kuid teine pool hoidus tehingu notariaalsest vormistamisest kõrvale, on kohtul õigus tehingu täitnud poole nõudmisel tunnistada tehing kehtivaks, kui selle sisu ei sisalda midagi seadusevastast. Sel juhul tehingu järgnevat notariaalset vormistamist ei nõuta. Kuigi apellant taotles istungil vastavalt TsK §-le 50 lg 3 vahetustehingu kehtivuse tunnistamist, ei ole kohus nimetatud sättele ja nõudele tähelepanu pööranud. Ehitise omanike V. S ja L. S käitumine oli tõlgendatav vahetustehingu notariaalsest vormistamisest kõrvalehoidmisena TsK § 50 mõttes; 6) on kohus põhjendamatult keeldunud ekspertiisitaotluse rahuldamisest.
27. Elva Linnavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on vaidlustatud 22.02.2005 korraldus nr 96 õiguspärane. Kaebuse esitaja ei ole esitanud omandiõigust kinnitavaid dokumente J. X 34 kohta. Elva Linna RSN TK 20.07.1989 otsust nr 46, millega M.L. lubati vahetada Elvas X asuv korter P. K korteri Elvas X vastu ning saadud korter vahetada L. S korteri Elva linnas V. S eramus J. X 34 vastu, ei ole võimalik lugeda tõendiks omandiõiguse tekkimise kohta. Samuti ei ole M.L. esitanud avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks. Vaidlustatud 22.02.2005 korraldus nr 96 on antud seaduslikult, järgides ,,Maa ostueesõigusega erastamise korras" toodud nõudeid ning ei saa rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi; 2) on kohus analüüsinud tõendeid, millel põhinevad kohtu järeldused. Kohus on põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebuse esitaja väidetega. Kaebus esitati Elva Linnavalitsuse maa ostueesõigusega erastamise korralduse tühistamiseks, mitte omandiõiguse tuvastamiseks. Antud kohtuasjas ei oma X turuväärtus tähendust.
28. Kolmandad isikud taotlevad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei saanud vaidlustatud korraldus rikkuda apellandi subjektiivseid õigusi, kuna see anti välja olukorras, kus apellant ei olnud avaldanud soovi ei maa erastamiseks ega ka tema kasuks hoonestusõiguse seadmiseks; 2) esitasid M. H ja V.S. määrusega; erastamise avaldused kooskõlas Vabariigi Valitsuse 21.05.2004 3) ei ole kohtutel võimalik apellandi omandiõigust tuvastada, kuna nõue on aegunud. Asja materjalide hulgas ei ole tõendeid, et ehitis oli ühisomandis, vaid ehitise omanikuna on kajastatud V.S. i. Paljasõnalised on väited selle kohta, et maja ühisomanikud hoidusid kõrvale vahetuse notariaalsest vormistamisest, kuna apellant ei ole kunagi teinud ettepanekut vahetustehingute notariaalseks vormistamiseks; 4) on kohus põhjendatult jätnud rahuldamata apellandi taotluse ekspertiisi määramiseks, kuna apellant ei ole põhjendanud, mis takistas tal temale tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramist kinnisvarahindajate abil juba enne kohtuistungit. Pealegi on apellandil säilinud võimalus kahjunõue esitamiseks iseseisvas menetluses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
29. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Halduskohtu
30. novembri 2005 otsus osas, millega jäeti lahendamata M.L. kaebus Elva Linnavalitsuse poolt 5 tekitatud kahju hüvitamiseks, tuleb tühistada ja saata Tartu läbivaatamiseks. Muus osas tuleb halduskohtu otsus jätta muutmata. Halduskohtule uueks
31. Halduskohtule esitatud kaebusest nähtuvalt taotles M.L. juhul, kui kohus ei rahulda kaebust Elva Linnavalitsuse 22.02.2005 korralduse nr 96 tühistamiseks, mõista Elva Linnavalitsuselt välja talle tekitatud kahju. Taotlust põhjendas ta sellega, et vaidlustatud korralduse tulemusena kinnistatakse J. X 34 maa-ala kolmandate isikute nimele ja ta on sunnitud elamust välja kolima. Elva Linna RSN TK 20.07.1989 otsusega nr 46 lubati tal vahetada Elvas X asuv korter Elvas J. X 34 asuva L. S korteriga ja seetõttu jäi ta ilma Elvas X asuva korteri erastamise õigusest. Tekitatud kahju suurus väljendub X korteri turuväärtuses. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kaebaja oleks nimetatud taotlusest kohtuistungil loobunud ja seetõttu on põhjendatud apellandi väide, et kohus ei ole võtnud seisukohta kahju hüvitamise taotluse osas. HKMS § 25 lg 2 kohaselt otsuse või määruse tegemisel kohaldatakse käesoleva seadustikuga reguleerimata küsimustes tsiviilkohtumenetluse sätteid. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 228 teise lause kohaselt, kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Sellest tuleneb, et kohtuotsus peab vastama kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §-s 231 lg 4 sätestatule kõigi nõuete osas. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et kohus oleks võtnud seisukoha kaebaja kahju hüvitamise nõude osas. Lisaks eelnevale HKMS § 11 lg 1 p 1 kohaselt halduskohus kontrollib, kas kaebus või protest vastab käesoleva seadustiku §-s 10 sätestatud nõuetele ning kas on tasutud riigilõiv. HKMS § 12 lg 3 kohaselt halduskohus kontrollib eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab pärast teiste protsessiosaliste arvamuse saamist kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Asja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks nõudnud kaebajalt riigilõivu tasumist kahju hüvitamise nõude osas ning oleks lahendanud kaebuse tähtaegsuse küsimuse. Ringkonnakohus loeb eelnimetatud rikkumisi HKMS § 45 lg 2 p 2 järgi kohtumenetluse normide oluliseks rikkumiseks, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada ning seetõttu tuleb M.L. kaebus tekitatud kahju hüvitamiseks saata halduskohtule uueks läbivaatamiseks asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise staadiumis.
32. Tartu Halduskohtu
33. novembri 2005 otsus osas, millega jäeti rahuldamata M.L. kaebus Elva Linnavalitsuse 22.02.2005 korralduse nr 96 tühistamiseks, on seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ning HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. AÕSRS § 13 lg 3 kohaselt on ehitise omanikul õigus saada maa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. MRS § 22 lg 1 järgi saavad teiste hulgas ostueesõigusega maad erastada isikud, kellel on õigus maad osta ehitise omanikuna. MRS § 23 lg 6 sätestab, et maa erastatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud korra p 11 sätestab, et maa ostueesõigusega erastamise avaldusele lisatakse ehitise omandiõigust tõendavad dokumendid. Vaidlustatud korraldusest nähtub, et maa erastamise õiguslikuks aluseks on L. I, M. H ja V. S välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistused. Pärimisõiguse tunnistustest (t.l 68-70) nähtub, et pärandvara hulka kuulus ka Elvas J. X 34 asuv majavaldus ning see oli registreeritud V. S nimele. V.S. ostis nimetatud majavalduse notariaalse ostu-müügi lepingu alusel 02.08.1957 (t.l 63). Eeltoodu kinnitab, et L. I, V. S ja M. H omand Elvas J. X 34 asuvale majavaldusele tekkis seaduse alusel ning Elva Linnavalitsusel oli seaduslik alus lubada nendel ehitise kaasomanikena erastada ostueesõigusega maad. Sellest tulenevalt on Elva Linnavalitsuse vaidlustatud korraldus seaduslik ja halduskohtul puudus alus selle tühistamiseks. Elva Linna RSN TK 20.07.1989 otsusega nr 46 anti M.L. luba vahetada tema kasutuses olev korter Elvas X L. S korteriga V. S eramus Elvas J. X
34. Vahetusega andsid M.L. ja L.S. 6 üle eluruumide kasutusõiguse, kuid vahetusega ei toimunud omandiõiguse üleminekut. Seega on ekslik apellandi väide, et ta on tõendanud enda omandit J. X 34 asuvale korterile. See, et apellant on elanud J. X 34 asuvas korteris 16 aastat, ei tähenda, et ta oleks saanud selle korteri omanikuks. Asjas puuduvad tõendid, et M.L. ja L. S oli tahe vormistada peale kasutusõiguse ka omandiõiguse üleminek. Apellant ei ole tõendanud, et L.S. oleks hoidnud kõrvale tehingu notariaalsest vormistamisest ning seetõttu ei ole apellandi tuginemine tolleaegse TsK §-le 50 lg 3 asjakohane. Arvestades eelnevat on ebaõige apellandi väide, et maa erastamise kaudu jääb ta ilma J. X 34 korteri omandiõigusest. Halduskohus on õigesti leidnud, et apellant sai juba
35. aastal aru, et ta ei ole J. X 34 korteri omanik. Apellandi kirjadest (t.l 65 ja 67) nähtub, et ta oli nõus maksma üüri kolmandatele isikutele ja aktsepteeris nende õigust pärandile. Kolmandate isikute seletuse kohaselt on apellant maksnud nendele alates
36. aastast igakuuliselt üüri. Samuti ei ole apellant esitanud linnavalitsusele avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks. Apellandi viide tema kasuks hoonestusõiguse seadmisele ei ole asjakohane, kuna riik ei ole otsustanud J. X 34 maa riigi omandisse jätmist. Kuivõrd apellant ei ole soovinud J. X 34 juurde maad ostueesõigusega erastada ning tal ei oleks olnud selleks ka seaduslikku alust, siis on õige halduskohtu seisukoht, et vaidlustatud korraldus ei riku kaebuse esitaja õigusi. Iseenesest õige on apellandi väide, et vastavalt korra p-le 7 oli maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise tähtaeg 01.01.
37. Samas on apellant jätnud tähelepanuta, et Vabariigi Valitsuse on Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 23 alusel võtnud 21.05.2004 vastu määruse nr 198 „Ehitise kaasomanike kasuks hoonestusõiguse seadmise kord ehitise teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamisel“. Nimetatud korra § 3 lg 2 kohaselt, kui mõni ehitise kaasomanik ei ole tähtaegselt esitanud maa erastamise avaldust, teavitab valla- või linnavalitsus avalduse esitamata jätnud kaasomanikku võimalusest esitada maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute teostamise ajal avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks ning määrab avalduse esitamise tähtaja. Kuivõrd L. I oli esitanud avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks enne 01.01.1998, siis ei ole vaidlustatud korraldus vastuolus korra p-s 7 sätestatuga. Kaebuse esitaja poolt esitatud ekspertiisitaotluse saab halduskohus lahendada pärast seda, kui on otsustanud kahju hüvitamise nõude menetlusse võtmise. Apellandi poolt kantud kohtukulud (riigilõiv 10 krooni) tuleb jätta HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Egon Konsand Andra Pärsimägi 7 Üllar Roostoja