§-ga 130 võib süüdistatava vahistada ainult eeluurimiskohtuniku või kohtumääruse alusel. Kui ringkonnakohus ei otsustanud kaebajat vahi alla võtta, siis ei ole politseiametnik ega prokurör pädevad kohtu asemel langetama otsust tema vahi alla võtmiseks. K.P. puudus politseiametnikuna kaebaja kinnipidamiseks õiguslik alus. Kaebuse läbivaatamine kuulub halduskohtu pädevusse, kuna tegemist on isikult ebaseadusliku vabaduse võtmisega. Rikutud on kaebaja põhiseaduslikke õigusi, kuna põhiseaduse PS § 21 kohaselt ei tohi kedagi vahi all pidada ilma kohtu sellekohase määruseta üle 48 tunni. Kooskõlas HKMS §-ga 4 lg 2, on kaebajal õigus vaidlustada halduskohtus politseiametniku poolt teostatud ebaseaduslikku toimingut. Kaebuse esitaja põhjendatud huvi politseijuhtivinspektor K.P. toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks seisneb selles, et kaebuse rahuldamise korral kavatseb ta esitada kahjunõude seoses temalt ebaseadusliku vabaduse võtmisega.
§-ga 130. Nimetatud õigusnormist tuleneb, et vabadust saab võtta süüdistatavalt ainult kohtumääruse alusel. Sama tuleneb
§-st 131 lg 2. Ida-Viru Maakohtu 07.04.2005 kohtumäärus V.V. vahi alla võtmise kohta oli küll kehtiv, kuid kuna süüdistatav V.V. viibis vabaduses, siis sai ainult kohtunik otsustada, kas ja millist tõkendit tema suhtes uuesti kohaldada. Politseiametnik K.P. puudus õigus ja pädevus langetada otsus vabaduses viibiva V.V. vahi alla võtmiseks. 3 Sõltumata sellest, mis põhjustel süüdistatav vabaduses viibib, tuleb temalt uuesti vabaduse võtmisel lähtuda
§-dest 130 ja 131. PS § 21 kohaselt on vabadusse sekkumine lubatud üksnes juhul, kui see on seaduses selgelt ette nähtud, see on põhjendatud ning teostatud kooskõlas kehtiva õigusega. Koostades kinnipidamisprotokolli, millest ei nähtu isiku kinnipidamise õiguslik alus ning paigutades V.V. arestimajja ilma vastava kohtumääruseta, käitus politseiametnik K.P. õigusvastaselt. Nii 05.08.2005 protokolli koostamine kui ka samal päeval V.V. arestimajja paigutamine olid mõlemad suunatud V. V vabaduse võtmisele, mistõttu neid tuleb käsitleda ühe toiminguna. Vastavalt politseijuhtivinspektor K.P. ametijuhendi p-le 3 alap 3.2 võib politseijuhtivinspektor võtta vastu otsuseid oma pädevuse piires. Kuna vahi alla võtmise otsustamine ei kuulu Ida Politseiprefektuuri teenistusosakonna personali- ja politseikontrollitalituse politseijuhtivinspektor K.P. õiguste ega kohustuste hulka, siis eiras politseijuhtivinspektor K.P. vaidlustatud toimingut tehes ka oma ametijuhendi p 3 alap 3.2 sätteid. Kooskõlas HKMS §-ga 4 lg 2 kuulub halduskohtu pädevusse kaebuste läbivaatamine ametnike toimingute peale.
§-d 228-232 reguleerivad kaebuste esitamist uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale.
lg 1 sätestab, et menetlusosalisel ja menetlusvälisel isikul on õigus enne süüdistusakti koostamist esitada prokuratuurile kaebus uurimisasutuse menetlustoimingu või määruse peale, kui ta leiab, et menetlusnõuete rikkumine menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel on kaasa toonud tema õiguste rikkumise. Kuna V. V koostati süüdistusakt prokuratuuri poolt 21.06.2005, siis seisuga 05.08.2005 puudus tal õigus kaevata prokuratuurile uurimisasutuse toimingu peale. Eeltoodust tulenevalt sai kaebaja vaidlustada ametiisiku toimingu ainult halduskohtus. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
§-le 131, kuna vahistamismäärused olid jõus ja kuulusid täitmisele ning vahistamise uuesti läbimiseks puudus vajadus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-1-126-05 asunud seisukohale, et
§-s 131 märgitud korda ei pea järgima olukorras, kus maa- või linnakohus on vahistamiseks ettenähtud korras teinud isiku suhtes vahistamismääruse. Sellisel juhul on isik kuulatud ära vahistamismääruse teinud kohtus ning tema korduv toimetamine kohtuniku juurde ei ole määruskaebemenetluses vajalik. Seega, kui V.V. suhtes varem tehtud vahistamismäärused olid jõus kautsjonit mittekohaldava ringkonnakohtu lahendi tõttu, siis puudus vajadus vahistamiskorra uueks läbimiseks. Politseiametnik K.P. on kinnipidamisprotokollis õigesti viidanud Viru Ringkonnakohtu 28.07.2005 määrusele, milles omakorda olid viiteliselt märgitud maakohtu vahistamismäärused ja protokollis puudus vajadus nende uuesti märkimiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 4 asjas nr 3-1-1-118-02 asunud seisukohale, et „ei ole mõeldav, et kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise või kuritegude jätkuva toimepanemise reaalses võimaluses veendunud kohtunik saaks jätta isiku veel ... vabadusse“. Ka antud juhul olid olemas maakohtu jõustunud vahistamismäärused ja asjas ei ole ühtegi asjaolu, mille põhjal võiks väita, et V. V, kelle suhtes oli põhjendatud kahtlus kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise või kuritegude jätkuva toimepanemise osas, peaks vahistamismäärusi ignoreerivalt jääma vabadusse ajaks, kui kautsjoni taotlust uuesti läbi vaadatakse; 3) ei olnud vahistamismääruste toime peatunud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-1-126-05 p-s 8 märkinud, et
annab määruskaebuse saanud kohtule õiguse vaidlustatud kohtumääruse täitmine peatada. Seega oli ringkonnakohtul samuti õigus kautsjoni kohaldamist tühistava määruse tegemisel maakohtu vahistamismääruste täitmine peatada, kuid kohus ei ole seda teinud. Järelikult tuli vahistamismäärusi edasi täita; 4) ei toimunud varasema tõkendi asendamist, kuna asendamine oli ebaseaduslik ja õigustühine. Selline õiguslik regulatsioon tuleneb üheselt
§-de 135 ja 131 sätete koostoimest. Mõistetavalt ei ole õigusemõistmise huvides olukord, kus mingil perioodil ei kehti ühtegi tõkendit, kuigi kohtunik on korduvalt leidnud, et tõkendina vahi all pidamine on seaduslik ja põhjendatud; 5) ei ole arvestatud, et prokuröri korraldus ja politsei poolt isiku kinnipidamine on toimingutena omavahelises põhjuslikus seoses, s.t ilma prokuröri korralduseta ei oleks V.V. kinnipidamist toimunud. Prokuröri korraldus ja politseiniku korraldust realiseeriv käitumine on korralduse ja tegevuse eesmärgist lähtuvalt ühesugused, mistõttu ei ole õige V.V. kinnipidamise väidetavas ebaseaduslikkuses näha ainult politseiniku käitumisakti. Prokuröri ja tema korralduse alusel tegutsenud politseiniku käitumine oli õigustatud ka seetõttu, et kriminaalasja ei olnud Ida-Viru Maakohus menetlema hakanud. Ida-Viru Maakohtu eelistung toimus 16.08.2005, kus määrati anda V.V. kohtu alla ja valiti uueks tõkendiks elukohast lahkumise keeld; 6) on jäetud tähelepanuta, et kriminaalasja lahendav kohtunik aktsepteeris V.V. vahi all pidamist.
lg 1 p 1 kohaselt eelistung korraldatakse tõkendi kohaldamise või muutmise otsustamiseks. Kuna kohus määras muuta senine tõkend - vahistamine ja valis uue tõkendi, siis pidanuks halduskohus aktsepteerima kohtu viidatud eelistungi määrust, mida ei ole keegi vaidlustanud. Sisuliselt on selle jõustunud määrusega õiguslikult veelkordselt aktsepteeritud politseiametniku tegevust; 7) ei ole arvestatud, et kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes. Vastavalt
§-le 230 lg 2 võib kaebuse esitada 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast määrusest teada või pidi teada saama; 8) on ebaõigesti leitud, et kui süüdistusakt koostati prokuratuuri poolt 21.06.2005, siis ei olnud 05.08.2005 võimalik kaebust esitada
§-des 228-232 ettenähtud korras. KrMK § 228 lg 6 alusel vaatab pärast süüdistusakti kohtusse saatmist kaebuse uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale läbi kriminaalasja arutav kohus. Järelikult pidanuks ka vaadeldaval juhtumil lahendama kaebuse Ida-Viru Maakohus, kes kriminaalasja sisuliselt lahendas. Mõistetavalt on maakohtu kohtunik kriminaalasja materjalide põhjal paremini informeeritud kriminaalasja, s.h ka kaebuse lahendamisel tähtsust omavatest asjaoludest, erinevalt halduskohtunikust, kes ei lahenda kriminaalasja. Ida-Viru Maakohus ei tuvastanud, et V.V. kinnipidamisel 05.08.2005 oleks tegu alusetult vabaduse võtmisega. Sellisel juhul oleks V.V. vahi all oldud aeg hüvitatud hoopis riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel, mitte arvestatud ajavahemikku 05.08.2005-16.08.2005 seaduslikult vahi all oldud ajana ja kantud vangistuse aja hulka. 5. V.V. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 5 1) on halduskohus piisavalt motiveerinud seisukohta, et vabadust saab süüdistatavalt võtta ainult kohtumääruse alusel. Tavakohane õigusloogika ja õigusaktide kehtivuse põhimõtted ei saa olla vastuolus põhiseaduse ja
Kautsjoni kohaldamine on võimalik üksnes siis, kui isiku suhtes on jõus vahistamismäärus. Selles mõttes ei tühistanud Ida-Viru Maakohus oma 13.07.2005 määrusega, määrates kaebajale kautsjoni, sama kohtu 07.04.2005 määrust. Viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2005 määrusele asjas nr 3-1-1-126 ei ole seostatav käesoleva asjaga; 2) on ebaõigesti viidatud, et kuna politseiametnik K.P. oli V.V. kriminaalasja menetleja, siis on mõistetav, et keegi teine ei saanud olla pädevam V.V. kinnipidamiseks.
sätestab, et apellatsioonikohtu määruse pöörab täitmisele esmakordselt kohtulahendi teinud maa-või linnakohus. Viited Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-126 ei ole asjakohased. Samas on kõnesoleva Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruse p-s 10.4 märgitud, et vastavalt KrMK §-le 711 lg 1 võib kohtunik kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse taotlusel asendada tõkendi vahi alla võtmine tõkendiga kautsjon ja kautsjon on tõkendina käsitletav teise tõkendi - vahi all pidamise asendajana. See tähendab, et kautsjonit on võimalik kohaldada üksnes isikule, keda põhimõtteliselt oleks alust vahi all pidada. See seisukoht lükkab ümber arvamuse, et rahuldades kautsjonitaotluse, tühistas kohus esialgse, vahi alla võtmise määruse ja ringkonnakohus hiljem uuesti jõustas selle määruse. Kaebaja uuesti vahi alla võtmise pidi otsustama kohus ja seda ei saanud teha politseiametnik oma äranägemisel; 3) on ebaõigesti leitud, et vahistamismääruse toime ei olnud peatatud.
sätestab, et määruskaebuse saanud kohus võib vaidlustatud kohtumääruse (kautsjonitaotluse rahuldamine ja vahi alt vabastamine) peatada. Seda ringkonnakohus ei teinud. Seadusandja ei ole siin silmas pidanud esialgset määrust vahi alla võtmise kohta, mida ei ole vaidlustatud; 4) on ebaõigesti leitud, et vahi all pidamise asendamist kautsjoniga ei toimunud. Antud loogikat järgides nagu ei olekski kaebajat vahi alt vabastatud; 5) ei saa nõustuda sellega, et Ida-Viru Maakohus eelistungil 16.08.2005 aktsepteeris kaebaja suhtes toimepandud toimingut - vahi alla võtmist. Tõkendi - elukohast lahkumise keeld määramine on süüdistatava suhtes leebem tõkend kui vahistamine. Elukohast lahkumise keelu valimine ei saa olla seostatav eelpoolmärgitud Ida-Viru Maakohtu 13.07.2005 ja 13.07.2005 määrustega ja Viru Ringkonnakohtu 28.07.2005 määrusega; 6) on ebaõigesti viidatud, et kaebuse esitajal puudus õiguslik alus halduskohtusse kaebuse esitamiseks. Halduskohus ei ole kitsendavalt tõlgendanud
Ida-Viru Maakohtu 16.08.2005 määrusega ei ole antud hinnangut V.V. vahi alla võtmise seaduslikkuse kohta 05.08.2005; 7) on asjakohatud viited
§-s 230 sätestatud 10-päevasele tähtajale kaebuse esitamiseks, kuna 05.08.2005 oli kohtueelne menetlus lõppenud ning
Haldusmenetluse üheks eesmärgiks on kaitsta kodanikke võimu omavoli eest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Seega aktsepteeris ka prokurör
§-s 411 väljendatud põhimõtet, et V.V. vahistamisel tuleb vastav määrus täitmisele pöörata maakohtu poolt. Ringkonnakohtu 28.07.2005 määruse ja prokuröri määruskaebusega põhjalikumal tutvumisel oleks politseijuhtivinspektor K.P. pidanud aru saama, et 05.08.2005 puudus tal seaduslik alus V.V. vahistamiseks. PS § 20 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Seega on õigus vabadusele isiku põhiseadusega tagatud õigus ning vabaduse võtmine ei tohi olla meelevaldne ja põhjendamatu. Halduskohus on õigesti leidnud, et antud juhul oli politseijuhtivinspektor K. Põrda poolt V.V. vahistamine vastuolus Põhiseaduse §-s 20 sätestatud põhimõttega. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kuna K.P. oli V.V. kriminaalasja menetleja, siis ei saanudki keegi teine isik peale K.P. olla pädevam kaebaja kinnipidamiseks, on ebaõige. Sellise apellandi seisukohaga nõustumine tähendaks, et isikult vabaduse võtmine väljuks Põhiseaduses ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud vabaduse võtmise kohtuliku kontrolli põhimõttest ja looks võimalused politsei omavolile. Apellandi väide, et politseijuhtivinspektor K.P. poolt V.V. vahistamine tulenes prokuröri suulisest korraldusest, ei ole põhjendatud. Põhimõtteliselt võis prokurör avaldada oma seisukohta ringkonnakohtu 28.07.2005 määruse kohta, kuid see ei muudaks K.P. toimingut V.V. vahistamisel seaduslikuks. Maakohtu 13.07.2005 määrust V.V. vahi alt vabastamise kohta ei olnud tühistatud ning kuna puudus ka KrMK §-s 411 ettenähtud maakohtu poolne otsustus V.V. vahistamise täitmisele pööramise kohta, siis oli K.P. toiming kaebaja vahistamisel seadusevastane. See, et V.V. vahistamiseks puudusid seaduses sätestatud alused, nähtub ka Ida-Viru Maakohtu 16.08.2005 eelistungi määrusest, mille alusel valiti V.V. suhtes tõkendiks elukohast lahkumise 7 keeld. Apellandi väide, et maakohus aktsepteeris V.V. suhtes tõkendi, elukohast lahkumise keelu, kohaldamisel politseijuhtivinspektori K.P. poolt V.V. vahistamise põhjendatust, on meelevaldne ega tulene seadusest. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebus politseijuhtivinspektor K.P. vaidlustatud toimingu peale kuulub halduskohtu pädevusse. Apellandi seisukoht, et kaebaja oleks pidanud vahistamise vaidlustama 10 päeva jooksul
§-s 230 sätestatud nõudeid järgides, ei ole põhjendatud.
§-s 228 nähakse ette kaebused uurimisasutuste menetlustoimingute ja määruste peale, mis on tehtud enne süüdistusakti koostamist. V.V. süüdistusakt koostati prokuratuuri poolt 21.06.2005 ja see oli maakohtu menetluses. Seetõttu ei pidanud kaebaja järgima
§-s 230 ettenähtud 10-päevast tähtaega ja taotlema kaebuse eelnevat lahendamist Riigiprokuratuuris. Kuna politseijuhtivinspektori vaidlustatud toiming (kaebaja vahistamine) toimus ajal, kui süüdistusakt oli maakohtu menetluses, kaebaja oli maakohtu 13.07.2005 määrusega vahi alt vabastatud ning toiminguga rikuti isiku põhiseaduses sätestatud õigust, siis oli kaebuse lahendamine halduskohtu poolt seaduslik. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohtul on võimalus kontrollida kriminaalmenetluses tehtud toimingu vajalikkust ja otstarbekust ja seda maakohus ka tegi, kohaldades V.V. suhtes 16.08.2005 määrusega tõkendiks elukohast lahkumise keeldu, kuid maakohtul puudus võimalus tuvastada vahistamise kui toimingu õigusvastasust. Kaebuses halduskohtule on V.V. märkinud ära põhjendatud huvi toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja halduskohus lahendas kaebust oma pädevuse piires. HKMS § 93 lg 1 kohaselt, poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Kohtukulude hulka kuuluvad ka õigusabikulud, milleks HKMS § 87 lg 2 kohaselt on asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulud. V.V. on kandnud õigusabikulusid 5080 krooni ulatuses, s.h apellatsioonkaebusele vastuse koostamine, esindus ringkonnakohtus ja menetlusega seotud sõidukulud. Ringkonnakohus leiab, et V.V. kantud õigusabikulud 5080 krooni ulatuses on tavapärases suuruses ja puuduvad alused nende vähendamiseks. Ringkonnakohus arvestab ka sellega, et V. V esindas halduskohtus samuti advokaat A. Neiland ja halduskohtus kaebaja õigusabikulude taotlust ei esitanud. Seetõttu tuleb apellandilt V.V. kasuks välja mõista 5080 krooni õigusabikulude katteks. Apellandi poolt kantud riigilõiv tuleb HKMS § 92 lg 1 alusel jätta tema enda kanda. Egon Konsand Ago Kutsar 8 Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.