3-05-1248 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2006 Tartu Haldusasja number 3-05-12

) § 232 lg 2 kohaselt vaba metsamaa erastamisel füüsilisest isikust ettevõtja puhul üheks kohustuslikuks tingimuseks maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu omamine erastatava maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil. Avalduse esitamine on vaid üks etapp vaba metsamaa erastamise menetluses, kinnistu omamine peab olema kehtiv kuni lepingu sõlmimiseni ning tingimustele mittevastavad isikud kaotavad edasises menetluses osalemise õiguse automaatselt. Kuna vaba metsamaa erastamise puhul on seaduseandja eesmärk maaelu ja metsamajandusega tegelemise toetamine ja edasiarendamine nende isikute osas, kelle omandis olev metsamaa on täies ulatuses kasutusel ja maa puudumine on saanud takistavaks ettevõtluse edasisel arendamisel, peab erastaja vastama seaduses sätestatud tingimustele kogu vaba erastamise menetluse ajal.

§ 222

lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ja kuni erastamise otsuse tegemiseni ei saa keegi väita, et ta on erastaja. HALDUSKOHTU LAHEND

1. Tartu Halduskohus jättis
2. jaanuari 2006 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt on alusetu kaebuse esitaja väide, et vaba metsamaa erastaja peab seaduses sätestatud tingimustele vastama ainult erastamise kohta kohalikule omavalitsusele avalduse esitamise hetkel. Metsamajandusega tegelemise vältimatuks eelduseks on metsa olemasolu, järelikult peab erastamist taotlev isik olema metsamaa omanik kuni erastamismenetluse lõpuni ning maa võõrandamisel kaotab ta õiguse erastamise taotlemiseks. Vaba metsamaa erastamist reguleerib kuni 01.01.2003 kehtinud

§ 232

ja selle alusel Vabariigi Valitsuse 04.04.2000 määrusega nr 115 kehtestatud „Maareformi seaduse paragrahvides 231 ja 232 sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise kord” (edaspidi Kord). 13.11.2002 vastu võetud maareformi seaduse muutmise seaduse § 13 kohustab vaba metsamaa erastamise läbi viima 2 senikehtinud alustel, kui kohaliku omavalitsuse volikogu on erastajate nimekirja kinnitanud enne 01.01.2003. Maidla Vallavolikogu otsus maatükki nr M 2.9 sisaldava erastajate nimekirja kohta on vastu võetud 30.05.2001.

§ 232

lg 2 sätestatu kohaselt võis avalduse vaba metsamaa erastamiseks esitada äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeles maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil põllumajandusliku tootmise või metsamajandusega. Samas sättes määratles seaduseandja metsamajandusega tegelejat kui isikut, kes maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil omab metsamaad koos kasvava metsaga ning on teostanud selles metsas metsaseaduse §-ides 16-18 nimetatud hooldustöid või asunud täitma sama seaduse §-is 11 sätestatut. Põhimõtteliselt sama määratlus on metsamajandusega tegeleja kohta kehtestatud ka Korra §-is 6 lg 2. Sätestatust järeldub, et füüsilisel isikul tuli vaba metsamaa erastamiseks täita üheaegselt kolm tingimust - tegemist pidi olema äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjaga, ta pidi omama metsamaad kasvava metsaga ja olema teinud selles valgustus-, harvendus- või sanitaarraiet või asunud täitma metsa uuendamise kohustust. Vaba metsamaa erastaja kohta selliseid tingimusi sätestades pole seaduseandja soovinud tekitada juurde uusi metsamaa omanikke, vaid on eristanud metsamaa erastamist soovivate isikute hulgast need, kes juba omavad metsamaad, on reaalse tegevusega tõestanud oma kogemust metsa majandamisel ning vajavad maad juurde metsamajandusliku ettevõtluse tarbeks. Kui asuda seisukohale, et isik peab vastama seaduses sätestatud tingimusele ainult avalduse esitamise hetkel, saaksid erastamise õiguse ka sellised isikud, kes on üksnes vormistanud nõutavad dokumendid, kuid tegelikkuses mingit seost metsamajandusega ei oma. See aga poleks kooskõlas seaduseandja eesmärkidega. Hernemäe katastriüksuse moodustamise toimiku nr 39574 kohaselt oli T.A. 18.05.1999 seisuga füüsilisest isikust ettevõtja, mingeid muid dokumente tema vastavuse kohta metsamajandusega tegeleja tingimustele see toimik ei sisalda. Maavanema kirjaliku vastuse lisana esitatud Ida-Viru Maakohtu kinnistusosakonna andmete väljatrüki kohaselt oli 17 ha suurune Maidla vallas Tarumaa külas asuv maatulundusmaa sihtotstarbega Võhma kinnistu T.A. i nimel kuni 12.03.2002, 02.11.2005 seisuga kuulus talle ainult 9955 m2 suurune elamumaa sihtotstarbega Kuuse kinnistu samas külas. Tõendeid, mis kinnitaksid kaebuse esitaja tegelemist metsahooldusvõi uuendamistöödega, erastamise toimikus ei ole ning neid ei esitatud ka kohtumenetluses. Seega on õige maavanema korralduses väljendatud seisukoht, et T.A. ei vasta vaba metsamaa erastaja kohta kehtestatud tingimustele.

§ 222kohaselt on maa erastamise korraldajaks maavanem.

Korra § 15 lg 1 ja 3 kohaselt peab erastamise korraldaja kontrollima maa erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust ning vastu võtma maareformi seadusega kooskõlas oleva otsustuse. Ülaltoodud põhjendustel ei vasta T.A. vaba metsamaa erastamisel metsamajandusega tegelejale kehtestatud tingimustele ning tal puudub õigus sellise maa erastamiseks. Seetõttu on Ida-Viru maavanema 15.11.2005 korraldus nr 890 oma sisult õige ega riku kaebuse esitaja seadusest tulevaid subjektiivseid õigusi. Vabariigi Valitsuse seaduse §-is 87 lg 2 sätestatust tulenevalt peab maavanema korraldus sisaldama viite selle andmise aluseks olevale õigustloovale aktile. Vaidlusalune korraldus sisaldab viite

§-ile 232 ja Vabariigi Valitsuse 04.04.2000 määrusega nr 115 kinnitatud „Maareformi seaduse paragrahvides 231 ja 232 sätestatud vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamise korrale”. Kuna mõlemad need koosnevad enam kui ühest sättest, pole selline üldine viide küllaldane. Samas ei saa see vormiviga olla kaebuse rahuldamise aluseks, sest korraldusega otsustatu on piisavalt arusaadav ja kontrollitav ka ilma konkreetsete viideteta. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. T.A. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
2. jaanuari 2006 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus halduskohtule rahuldatakse. 3 Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõigesti leitud, et vaba metsamaa erastaja peab olema metsamaa omanik kuni erastamisprotsessi lõpuni. Vastavalt korra §-ile 6 lg 1 ja 2 said avaldusi vaba metsamaa erastamiseks esitada avalduse esitamise päevaks äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjad, kes erastatava maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil omavad metsamaad koos kasvava metsaga ja kes on teostanud selles metsas valgustus-, harvendus- või sanitaarraiet ning on asunud täitma metsa uuendamise kohustust. Seega pidi taotleja erastamise avalduse esitamise ajal vastama §-is 6 loetletud tingimustele. Korra §-ist 2 lg 2 tuleneb, et kohalik omavalitsus teostab vaba maa erastamisel maareformi seaduses ja korras sätestatud eeltoiminguid, s. h ka §-ides 7 ja 9 sätestatud toiminguid erastajate väljaselgitamisel ja erastajate lõppnimekirja kinnitamisel. Maidla Vallavolikogu 30.05.2001 otsusega nr 106 kinnitati vabade metsamaade erastajate lõppnimekiri. Nimetatud otsus jõustus 01.06.2001 ning kaebuse esitajale teadaolevalt otsust vaidlustatud ei ole. Maidla Vallavalitsuse 24.03.2004 korraldusega nr 55 kinnitati T.A. i poolt erastatava maaüksuse nimi Hernemäe. Sama korraldusega määratleti ka maa maksustamishinnad, kitsendused ja kohustused. Eelpooltoodud kohaliku omavalitsuse aktidest nähtub, et kaebuse esitaja vastas vaba metsamaa erastamise avalduse esitamise ajal maareformi seaduses ja korras sätestatud vaba metsamaa erastajale kehtestatud tingimustele; 2) ei tulene maareformi seadusest või selle alusel antud teistest õigusaktidest õigustatud subjektile metsa omamise ja metsamajandusega tegelemise nõue erastamisprotsessi jooksul 4 aasta kestel. Erastamise õigustatud subjekt pidi vastama korra §-ides 6, 7 ja 9 sätestatud tingimustele nimetatud paragrahvides sätestatud tähtajal. Maavanemal puudus seaduslik õigus lõpetada vaba metsamaa erastamise menetlus maatüki nr M 2.9 erastajaks kinnitatud T.A. i osas põhjendusel, et ta ei vasta erastajatele kehtestatud tingimustele. Kuna vaidlustatavast korraldusest ei nähtu, missugusel ajamomendil ei omanud kaebuse esitaja Maidla vallas mittetulundusmaa sihtotstarbega kinnistut, on haldusorgani otsustus meelevaldne ja ei anna alust erastamise menetluse lõpetamiseks. Maavanema õigused erastamise otsustamisel on sätestatud korra §-is 15, mille kohaselt kontrollib erastamise korraldaja talle esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Seaduseandja on sidunud õiguse vaba metsamaa erastamise õiguse avalduse esitamise momendiga. Vastupidine tõlgendus annaks isikule, kes küll avalduse esitamise momendil ei vastanud maa taotlejale esitatud tingimustele, õiguse nõuda vaba maa erastamist põhjendusel, et ta erastamise otsustamise ajaks on omandanud metsamaa ja tegeleb nüüd metsandusega. Selline tõlgendus aga maareformi seadusest ja korrast ei tulene; 3) ei ole arvestatud, et vastavalt

§-ile 232 lg 4 isik loetakse vaba metsamaa erastamise õigust omavaks vallavolikogu poolt nimekirja kinnitamisest alates. Tulenevalt

§-ist 232 lg 7 pidi vallavolikogu kinnitama metsamaa erastajate nimekirja hiljemalt 31.12.2002. Kaebuse esitaja kinnitati Maidla Vallavolikogu 30.05.2001 otsusega nr 106 ,,Vabade metsamaade erastajate lõppnimekirja osaline kinnitamine“ vaba metsamaa maatüki nr M 2.9, pindalaga 15,0 ha erastajaks kui metsamajandusega tegeleja. Maavanema tegevus ja korraldused ei saa olla meelevaldsed, vaid peavad vastama seaduse ja teiste õigusaktide nõuetele. Antud juhul maavanema kaevatav korraldus ei vasta maareformi seaduse sätetele; 4) ei ole tähelepanu pööratud, et vastavalt HMS §-ile 56 peab haldusakt olema põhjendatud ja põhjendustes tuleb muuhulgas märkida õiguslik alus. Korralduses sisalduvad viited Vabariigi Valitsuse seaduse §-ile 84 p 2 ja 16 ning §-ile 87 lg 1,

§-ile 222, kuni 01.01.2003 kehtinud §-ile 232, 13.11.2002 vastu võetud maareformi seaduse muutmise seaduse §-ile 13, Vabariigi Valitsuse määrusele nr 155, Maidla Vallavolikogu otsusele nr 106, Maidla Vallavalitsuse korraldusele nr 55 ei ole sellisteks õiguslikeks alusteks, mis annaks seadusliku aluse vaba metsamaa erastamise lõpetamiseks. Muid õiguslikke aluseid kaevatav korraldus ei sisaldanud. 4

1. Ida-Viru Maavanem vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
2. jaanuari 2006 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt on apellatsioonkaebus põhjendamatu, kuna sellest ei nähtu, et halduskohus oleks ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid või oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme, mis on kaasa toonud või oleks võinud kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
4. jaanuari 2006 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 ja alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Ebaõige on apellandi seisukoht, et kuna kaebuse esitaja vastas vaba metsamaa erastamise avalduse esitamise ajal maareformi seaduses ja korras sätestatud vaba metsamaa erastajale kehtestatud tingimustele ning maareformi seadusest või selle alusel antud teistest õigusaktidest ei tulene õigustatud subjektile metsa omamise ja metsamajandusega tegelemise nõuet kogu erastamisprotsessi kestel, puudus maavanemal seaduslik alus lõpetada vaba metsamaa erastamise menetlus maatüki nr M 2.9 erastajaks kinnitatud T.A. i osas põhjendusel, et ta ei vasta erastajatele kehtestatud tingimustele. Vastavalt kuni 01.01.2003 kehtinud

§-ile 232 lg 2 võis avalduse vaba metsamaa erastamiseks omavalitsusele esitada äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega, või äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil, samuti äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja või äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil metsamajandusega. Metsamajandusega tegeleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil omab metsamaad koos kasvava metsaga ning kes on teostanud selles metsas metsaseaduse §-des 16-18 nimetatud hooldustöid või asunud täitma sama seaduse §-s 11 sätestatut. Seadusandja sätestas vaba maa erastajale konkreetsed tingimused eesmärgil, et nõuetele mittevastaval isikul ei oleks võimalik erastada vaba metsamaad. Vaba metsamaa erastamist tuleb vaadelda ühtse tervikliku menetlusena, mille kohaselt need isikud, kes teatud menetluse etapis ei vasta enam seaduses sätestatud kriteeriumitele, kaotavad automaatselt õiguse osaleda edasises menetluses. Üheks oluliseks tingimuseks on seaduses kehtestatud, et isik oleks metsamajandusega tegeleja ning metsamajandusega tegeleja

tähenduses oli isik, kes maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil omab metsamaad koos kasvava metsaga ning kes on teostanud selles metsas metsaseaduse §-des 16-18 nimetatud hooldustöid või asunud täitma sama seaduse §-s 11 sätestatut. Õige on halduskohtu seisukoht, et seadusest lähtuvalt on seaduseandja tahe olnud vaba metsamaa erastamisega mitte juurde tekitada uusi metsamaa omanikke, vaid erastada metsamaad neile, kes on oma reaalse tegevusega tõestanud võimelisust tegeleda metsa majandamisega ning vajavad maad juurde seoses oma ettevõtlusega. Seega pidi vaba metsamaa erastaja vastama

§-is 232 lg 2 sätestatud kõikidele tingimustele nii avalduse esitamise, eeltoimingute teostamise, erastamisotsuse vastuvõtmise kui 5 ka maa ostu-müügilepingu sõlmimise ajal. Vastupidisele seisukohale ei anna alust asuda ka korra § 15 lg 1, mille kohaselt pärast riigi maakatastri pidaja poolt paragrahvi 14 lõikes 3 nimetatud dokumentide saamist kontrollib erastamise korraldaja talle maa erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Järelikult, kui füüsilisest isikust ettevõtja võõrandab kohaliku omavalitsuse territooriumil talle kuulunud metsamaa vaba metsamaa erastamise menetluse mistahes etapis, tähendab see sisuliselt seda, et isik ei soovi ega ka saa enam metsamajandusega tegeleda, järelikult on ta kaotanud subjektiivse õiguse erastada vaba metsamaad ning erastamise menetlus tuleb lõpetada. Asjas ei ole vaidlust selles, et avalduse esitamise ajal 15.01.2001 ning ka Maidla Vallavolikogu 30.05.2001 otsuse nr 106 tegemise ajal vastas kaebaja

§-is 232 lg 2 sätestatud vaba metsamaa erastamise õigust omavale isiku tingimusele. Kaebaja on võõrandanud talle kuulunud metsamaa ning vastav kanne on tehtud 12.03.2002. Maavanema vaidlustatud korralduse tegemise ajal kuulus kaebajale vaid Kuuse kinnistu Maidla vallas Tarumaa külas sihtotstarbega elamumaa ning ta ei vastanud enam

§-is 232 lg 2 nõutud tingimistele. Samuti ei vastanud kaebaja enam

§-is 232 lg 2 sätestatule Maidla Vallavalitsuse 24.03.2004 korralduse nr 55 tegemise ajal, millega kinnitati T.A. i poolt erastatava maaüksuse nimi ning määrati maa maksustamishinnad, kitsendused ja kohustused. Kaebaja õigused vaba metsamaa erastamiseks lõppesid metsamaa võõrandamisega 12.03.2002 ning maavanem oli õigustatud lõpetama selles osas vaba metsamaa erastamise menetluse. Apellandi väide, et vaidlustatavast korraldusest ei nähtu, missugusel ajamomendil ei omanud kaebuse esitaja Maidla vallas mittetulundusmaa sihtotstarbega kinnistut, ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamise aluseks. Maavanema vaidlustatud korralduses ei ole tõesti fikseeritud ajamomenti, mil apellant võõrandas talle kuulunud metsamaa, kuid korralduses on märgitud, et T.A. ei vastanud Maidla Vallavalitsuse 29.03.2004 korralduse nr 55 vastuvõtmise ajal vaba metsamaa erastajale kehtestatud tingimustele.

§ 232

lg 4 kohaselt loetakse isik küll vaba metsamaa erastamise õigust omavaks vallavolikogu poolt nimekirja kinnitamisest, kuid

§-is 222 lg 1 sätestatu kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb maa erastamisel üksnes seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud. Seega otsustab maa erastamise maavanem ja kuni erastamisotsuse tegemiseni ei saa keegi väita, et nad on erastajad. Isiku erastajate nimekirja kandmine ei ole lõplik haldusakt ning selle alusel ei toimu veel vahetult maa erastamist. Õige on halduskohtu seisukoht, et kuigi maavanema vaidlustatud korraldus sisaldab viite selle andmise aluseks olnud õigustloovale aktile, on viide üldine ja selle mõistetavuse tagamiseks oleks see pidanud olema täpsem. Samas aga selline vaidlustatud haldusakti vormiviga ei ole kaebuse rahuldamise aluseks, sest vaidlustatud korraldus on piisavalt arusaadav ja kontrollitav. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel apellandi poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja kohtukulude taotlust ei ole esitanud. Andra Pärsimägi Agu Timmi 6 Viivi Tomson