3-1888/2004 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 06. aprill 2005. a Tallinn Haldusasja number 3-1888/2004 Haldusasi A.K.

§ 14

lg 2 sätestas, et isikul, kellel maareformi seaduse alusel on õigus maad ostueesõigusega erastada ja kes ei ole vastavat avaldust esitanud, tuleb see esitada

1. a. 1 jaanuariks. Kaebaja suhtes ei kuuluks MRS § 40 lg 1 esimeses lauses sätestatud erastamise avalduste esitamise tähtaeg kohaldamisele isegi siis, kui ta oleks remondisilla omanik. Viidates asjaõiguse rakendamise seaduse (edaspidi AÕS RakS) § 13 lg-le 1 ja § 14 lg-le 1 ning EhS § 72 lg-le 4 leiab vastustaja, et asjas ei ole tõendamist leidnud, et remondisillale oleks antud selle ehitamiseks ehitusluba või hilisemalt kasutusluba. Pärast EhS jõustumist
2. jaanuaril
3. a. ei ole võimalik kasutusloa andmise kaudu seadustada kõiki õigusliku aluseta ehitatud hooneid ja rajatisi, erandid selles osas on tehtud vaid EhS § 72 lg 4 ammendavas loetelus nimetatud ehitistele, mis on ehitatud ajavahemikus
4. juuli 1995.a. kuni
5. jaanuar 2003.a. Nõustuda ei saa väitega, et rikutud on uurimispõhimõtet ja on jäetud välja selgitamata kaebaja kui puudutatud isiku huvid, kuna kaebaja on oma seisukohad riigimaa ostueesõigusega erastamise kohta haldusorganile teatavaks teinud enne vaidlustatud korralduse andmist ja sellele on korralduses ka viidatud. 3 Kaebaja ja AS X ei ole sellisteks isikuteks, kelle suhtes peaks maavanem riigimaa ostueesõigusega erastamisel kohaldama võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna Lääne Maakonna Hooneregistritalitus selleks pädeva asutusena on registreerinud asutusele esitatud dokumentide alusel aktsiaseltsi X omandiõiguse. Nimetatud registrikanne on jõus juba üle kümne aasta, seda ei ole asjast huvitatud isikud seadusega lubatud tähtaja jooksul vaidlustatud. Samuti puudub tänastes oludes võimalus kande vaidlustamiseks teenistusliku järelevalve korras. Vaidlustatud korraldus on seaduslik ja põhjendatud, kuna ta vastab üldistele haldusakti andmiseks vajalikele menetlus- ja vorminõuetele. Seega on tegemist õiguspärase haldusaktiga. Kolmas isik AS X leiab, et A.K. kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja põhistused oma õiguste rikkumiste kohta on otsitud ja meelevaldsed ning baseeruvad kohtule esitatud ebaõigetele andmetele, mis seisnevad alljärgnevas: kaebaja on remondisilla seaduslik omanik; kaebaja on isikuks, kellel on MRS alusel õigus maa ostueesõigusega erastamiseks; kaebaja on isikuks, kellel on Haapsalu LV-le vastavasisuline avaldus maa erastamiseks õiguslikus korras esitatud; kaebajal on kasutada remondisilla teenindamiseks vajalik maa; remondisild asub Haapsalus maatükil Xi
6. Kaebaja on omandanud remondisilla 30.07.
7. a. lihtkirjaliku lepinguga ja on saanud ehitise omanikuks lepingu sõlmimisel mitte järgides AÕS § 13 lg 6 ja TsÜS § 93 lg 3 ja § 66 lg 3 sisalduvaid sätteid. Seega ei saa kaebajat käsitleda remondisilla seadusliku omanikuna. Remondisilla omanikuna kanti kaebaja ehitisregistrisse 17.11.
8. Ehitisregistri kanne on informatiivse iseloomuga ega loo omandiõiguslikke tagajärgi. Registrikanne oli eksitav kuni 18.03.
9. a. majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kui ehitisregistripidaja kustutas omaniku kande, seega ei ole ka A.K. avaliku informatsiooni kohaselt kantud ehitisregistrisse remondisilla omanikuna. Kaebaja oli minetanud avalduse esitamise ajaks õiguse maa ostueesõigusega erastamiseks, kuna ta hiljemalt 01.01.1998 avaldust ei esitanud, vaatamata asjaolule, et arvab end olevat alates 30.07.1997 remondisilla omanik. Kaebaja ei kuulu ka isikute ringi, kellel on MRS § 22 lg 1 kohaselt õigus ostueesõigusega maa erastamiseks: kaebaja ei ole tõendanud, et ta on remondisilla teenindamiseks vajaliku maa kasutaja, et ta on maa kasutamise eest tasunud. Ka ei ole tõendatud, et remondisild asuks maatükil Xi
10. Remondisild on lagunenud ja kasutusest välja langenud, seda ei käsitata MRS § 6 lg 31 järgi ehitisena. Seega ei saa Lääne maavanem 18.06.2004 korraldusega nr 271-M rikkuda isiku seaduslikke õigusi ja vabadusi osas, mida tal ei ole – olematuid õigusi rikkuda ei saa. Kaebajal on võimalus remondisilda kasutada, Haapsalu LV on kinnitatud detailplaneeringus näinud ette servituudi seadmise. Samuti on Lääne maavanem maa-ala ostumüügilepingus näinud ette Xi tekkivale kinnistule servituudi seadmise ja sellega remondisilla teenindamise võimaluse. Kaebaja ei ole kõnealust detailplaneeringut vaidlustanud käesoleva ajani ja on sellekohaste linnavalitsuse korraldustega nõustunud. Kolmas isik AS Y on seisukohal, et vaidlustatud korraldusega ei ole kaebuse esitaja õigusi rikutud. Vaidlusaluse remondisilla asemel asus kuni
11. a sadamasild, mis sai 1967 sügistormide ajal tugevasti kannatada ja muutus täiesti kasutamiskõlbmatuks. Sild lammutati, pärast seda muudeti olulises mahus ka kaldajoont pinnase täitmise teel. 70-ndatel aastatel ehitati sadamasilla asemele paatide remondisild, mis erines eelnevast selle poolest, et see ei olnud kaldaga püsivalt ühendatud, ei olnud ehitis ja seetõttu ei olnud registreeritud ka ehitisena asjaomases registris. AS W ja A.K. vahel nimetatud põhivara rendilepingu sõlmimise ajal oli remondisild tugevasti amortiseerunud ja vajas kapitaalremonti. Notariaalset ostu-müügi lepingut ei sõlmitud põhjusel, et remondisild ei kuulunud registervara hulka ega 4 omanud ehitise iseloomu. 09.08.1996 AS Z ja AS W vahel sõlmitud leping on jõus, seda pole keegi vaidlustanud ja pooltel üksteisele pretensioone ei ole. AS W ega ka hilisem omanik A.K. remondisilda maapinnaga püsivalt ei ühendanud, ehituslikke töid läbi ei viinud. Remondisild on juba aastaid kasutuskõlbmatu ja eluohtlik. Remondisillaga piirneva maa-ala eest tasus maamakse AS Y kuni 1998, edaspidiselt AS X. A.K. ei ole pärast remondisilla omandamist selle kasutamiseks maakasutust taotlenud. AS Y korraldas Holmi maa-alal detailplaneeringu, teavitades detailplaneeringust ja selles remondisilla teenindamiseks märgitud servituudist A.K., kes oli juhatuse esimehele teadaolevalt remondisilla omanik, ja tema esindajat T. Tellerit. Mõlemad nõustusid detailplaneeringuga kõigis positsioonides. 2004 esimesel poolaastal püüdsid A.K. ja T. Teller kallutada AS Y juhatuse esimeest sõlmima tagasiulatuvalt AS Z nimel ostu-müügilepingut või AS Y nimel notariaalset ostu-müügilepingut lepinguobjektidele, sh remondisild. Alusetu on etteheide võrdse kohtlemise printsiibi rikkumises. Õigussuhted AS Z ja AS W vahel olid oma iseloomult ja sisult erinevad nendest, mis toimisid AS Z ja AS X vahel. AS Z oli AS X asutaja, kus AS X aktsionärina andis ehitise AS-le X mitterahalise sissemaksena aktsiakapitali katteks. Ehitis on registreeritud registervarana AS X nimele, kes on tähtaegselt esitanud avalduse maa erastamiseks ja olnud eelnevalt erastatava maa kasutaja. Asjaolu, et maavanem on vaidlustatud korralduses tähtsust omava asjaoluna nimetanud, et AS Z ja AS W vahel 09.08.1996 sõlmitud leping on õigustühine, ei muuda seda lepingut õigustühiseks ega ole piisavaks aluseks korralduse tühistamiseks. Arvamuse andmiseks menetlusse kaasatud Haapsalu LV märgib, et kaebuse esitaja on esitanud Haapsalu LV-le 31.12.
12. a maa ostueesõigusega erastamise avalduse. Samas on nimetatud avaldus esitatud puudustega, st puuduvad vajalikud lisamaterjalid, millest suuliselt avaldajat ka teavitati. Viidates Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide

§ 14

lg-le 2 leiab Haapsalu LV, et samuti ei oma avaldus asjas enam tähtsust, kuna kaebaja oli avalduse esitamise ajaks minetanud õiguse maa ostueesõigusega erastamiseks. Kaebaja esitas Haapsalu LV-le 17.11.

1. a ehitise teatise, mille alusel kanti remondisild riiklikusse ehitisregistrisse. Linnavalitsusel ei olnud alust keelduda taotluse vastuvõtmisest. Kaebaja poolt esitatud dokumentidest lähtudes jõudis linnavalitsus järeldusele, et tegemist on ehitisega EhS mõttes. Kuigi taotlusega koos esitatud remondisilla mõõdistusjooniselt on näha, et puidust kividega täidetud sillakastid ei ole süvendatud aluspinnasesse, ei ole õige teha järeldust, et sillakastid ei ole kohtkindlalt ühendatud aluspinnasega. Sellise aluspinnasega ühendamise viisi valimine tuleneb eelkõige taoliste rajatiste ehitustehnoloogilisest omapärast. Lisaks nähtub mõõdistusjooniselt ka asjaolu, et remondisild on ühe otsaga ühendatud kaldaga. Neid asjaolusid kaaludes ning võttes arvesse ka asjaolu, et nimetatud remondisild on ehitatud juba mõnikümmend aastat tagasi ja seda ei ole teisaldatud, liigutatud jne, annavad linnavalitsusele aluse nimetada remondisilda rajatiseks EhS mõistes. Sarnane seisukoht ilmneb ka vastustaja poolt märgitud ekspertarvamuses, kus ekspertiisi teostanud ekspert viitab EhS-le, mis oleks põhjendamatu, kui tegemist ei oleks ehitisega EhS mõttes. Olenemata sellest, et remondisild on registreeritud ehitisregistris ei ole alust pidada registrikannet omandiõigust tekitavaks, kuna ehitisregistril on vastavalt EhS-le ja VV
2. detsembri 2002.a määrusele nr 405 “Riikliku ehitisregistri» asutamine ja pidamise põhimäärus” ainult statistiline eesmärk. Tänaseks on linnavalitsus kustutanud ehitisregistrist remondisilda puudutava kande alt omaniku märke, kuna peale kannet ilmnesid asjaolud, mis seavad kahtluse alla ehitise teatises nimetatud omanike kohta esitatud andmed. Linnavalitsus ei ole andnud remondisillale kasutusluba ega ehitusluba. Kaebaja ei ole esitanud linnavalitsusele materjale, mis tõendaksid, et remondisild on püstitatud õiguslikul alusel vastavalt AÕS RakS–le. Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele saab anda kasutusloa ainult EhS 5 § 72 lg 4 alusel. Registreering ehitisregistris ei anna alust eeldada, et ehitis on püstitatud õiguslikul alusel. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Käesoleva vaidluse Wndamisel omavad tähtsust asjaolud, kas remondisilla näol on tegemist ehitisega EhS mõttes ja eelkõige - kas vaidlusalune remondisilla omanik on A.K., kuivõrd sellest sõltub, kas kaevatud Lääne maavanema korraldus rikub kaebuse esitaja õigust erastada remondisilla teenindamiseks vajalikku maad või taotleda hoonestusõiguse seadmist. Sealjuures on halduskohtul õigus tuvastada kaebuse Wndamiseks vajalikud tsiviilõiguslikud asjaolud.
4. EhS § 2 lg 1 kohaselt ehitis on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Kuivõrd samast paragrahvist tuleneb, et hoone on katuse, siseruumi ja välispiiretega ehitis ning rajatis on ehitis, mis ei ole hoone, siis saaks kõnealune remondisild olla rajatis. Kohus leiab, et antud juhul on leidnud tõendamist kaebaja väide, et remondisild on tegelikult ehitis EhS mõttes. Seda asjaolu kinnitavad muu hulgas nii kohtu määratud ekspertiisi tulemusena valminud ekspertarvamus /tl 136-139/, ekspert Ain Birki ütlused kohtuistungil /tl 176-177/, silla kandmine ehitisregistrisse /tl 92-94, 146-149/ kui ka AS X tellimusel läbi viidud ekspertiisi järeldused /tl 73-77/.
5. A.K. väiteil tekkis temal omandiõigus eelmärgitud ehitisele 30.07.
6. a AS W ja A.K. vahel sõlmitud lihtkirjaliku ostu-müügilepinguga /tl 18/. AS W omakorda oli omandanud remondisilla samuti lihtkirjaliku, 09.08.1996 AS-ga Z sõlmitud ostumüügilepinguga /tl 16/. 01.12.1993 jõustusid nii AÕS kui ka AÕS RakS. AÕS RakS § 13 lg 6 (ostu-müügilepingute sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis) kohaselt kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse või riigi omandisse jäetud või munitsipaalomandisse antud maa riigi maakatastrisse kandmiseni võib ehitist, selle mõttelist osa, reaalosana erastatud eluruumi või elamus asuvat mitteeluruumi, kaasomandi lõppemisel tekkinud ehitise reaalosa võõrandada ja pärida kui vallasasja. Ehitise või selle osa võõrandamise tehing peab olema notariaalselt tõestatud. Eelviidatud lepingute sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 91 lg-st 1 tuleneb, et pooled võivad tehingu teha mis tahes vormis või kokku leppida, mis vormis tuleb tehing teha, kui seaduses ei sätestata tehingu kohustuslikku vormi. TsÜS § 93 lg 3 järgi seaduses või poolte kokkuleppega nõutud tehingu notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing tühine. Vastavalt sama seaduse § 66 lg-le 3 tühine tehing on kehtetu algusest peale, sama paragrahvi lg-st 5 tuleneb, et tühise tehingu järgi saadu peavad pooled tagastama. Nimetatud sätetest tuleneb üheselt, et kui leping (antud juhul – remondisilla kui ehitise võõrandamise leping) tuleb sõlmida teatud vormis (antud juhul - notariaalse tõestusega), siis ei ole leping enne kehtiv, kui talle on antud seaduses nõutud vorm. Niisugune leping on tühine ja ei oma algusest peale mingeid õiguslikke tagajärgi, sh kolmandatele isikutele. Seega ei oma tähtsust asjaolu, kas lepingupooled ise niisuguse vormiveaga lepingut tunnustavad või mitte. Kui üldise vormivabaduse juures on mingi lepingu sõlmimiseks seaduses sätestatud konkreetne vorm, siis on see nõue imperatiivne koos sellest tulenevate tagajärgedega. Tühine leping ei tekita õigusi ega pane kohustusi, mistõttu seadus näebki ette esialgse olukorra taastamise (saadu tagastamine). Asjakohatud on kaebaja viited käesoleval ajal kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 83 lg-le 1 ja võlaõigusseaduse § 6 lg-le 2, kuna 6 ülalosundatud lepingute kehtivuse hindamisel tuleb lähtuda nende lepingute sõlmimise ajal kehtinud seadusnõuetest. Ülaltoodut arvestades ei saa A.K. käsitada remondisilla seadusliku omanikuna. Kohus jagab teiste menetlusosaliste seisukohta, et sealjuures ei oma tähtsust ka asjaolu, kas kaebaja on/oli kantud vallasasjast remondisilla omanikuna ehitisregistrisse, kuna registrisse kandmine ei tekita omandiõigust, vaid ehitisregistri kanne üksnes jäädvustab muu hulgas ka ehitise omaniku andmed. Asja materjalidest nähtuvalt on Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kui ehitisregistripidaja kohtumenetluse ajal eemaldanud omaniku andmed kandest /tl 154-163/.
7. AÕS RakS § 13 (käsitleb õiguslikul alusel püstitatud ehitisi) lg 1 kohaselt kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse ei ole õiguslikul alusel püstitatud ehitis, sealhulgas pooleliolev ehitis maa oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks, kui seaduses ei sätestata teisiti. Vastavalt sama seaduse § 13 lg-le 3 ehitise omanikul on õigus saada maa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. MRS § 22 lg 1 näeb ette, et maa ostueesõigusega erastamise õiguse annab ehitise omandiõigus. Ka MRS § 351 sätestab riigimaale hoonestusõiguse seadmise ehitise omaniku kasuks, kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada (samasisuline säte sisaldub AÕS RakS § 13 lg-s 5). Et kohus on tuvastanud A.K.l omandiõiguse puudumise remondisilla suhtes, siis ainuüksi seetõttu ei saa kaevatud Lääne maavanema korraldus rikkuda kaebaja õigust maa erastamisele või hoonestusõiguse seadmisele.
8. Kohus on eelnevalt tõdenud, et kaevatud haldusakt ei riku kaebaja õigusi, kuna ta ei ole ehitise omanik. See ongi kaebuse rahuldamata jätmise põhimotiiv. Täiendavalt peab kohus vajalikuks näidata, et ka sel juhul, kui A.K. oleks kõnealuse remondisilla seaduslik omanik, ka siis esineksid asjaolud, mis annavad aluse väita, et kaevatud Lääne maavanema korraldus ei riku kaebuse esitaja neid väidetavaid õigusi, mille kaitseks ta on kohtusse pöördunud. Remondisilla näol ei ole tegemist õiguslikul alusel püstitatud ehitisega, millega seonduvalt saab omanik üldse eelmärgitud õigusi kasutada. AÕS RakS § 14 lg-st 1 tulenevalt maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, on AÕS § 16 kohaselt maatüki oluline osa. Piisab ühe eeltoodud tingimuse olemasolust ja tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega, millele kasutusloa andmine toimub EhS (varem - PES) alusel. Enne PES jõustumist püstitatud omavolilisele ehitisele võis anda kasutusloa PES § 70 lg-s 3 sätestatud korras. Kõnealuse remondisilla täpset ehitamise aega ei ole võimalik kindlaks teha, aga nähtuvalt AS Y seletusest sai varasem sadamasild 1967 sügistormide ajal tugevasti kannatada, muutudes kasutamiskõlbmatuks, mistõttu sild lammutati ja 70-ndatel aastatel ehitati sadamasilla asemele paatide remondisild. Seega tulnuks nimetatud remondisild eeldatavasti seadustada PES § 70 lg 3 kohaselt. EhS § 72 lg-st 4 tulenevalt pärast PES jõustumist ning enne käesoleva seaduse jõustumist ehitusloata püstitatud väikeehitistele, torujuhtmetele, elektri- ja telekommunikatsiooniliinidele, veehoidlatele, tammidele ja lüüsidele võib ehitise omanik taotleda kuni
9. aasta
10. detsembrini ehitusluba või kasutusluba. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et remondisillale oleks antud selle ehitamiseks ehitusluba ega hilisemalt kasutusluba (ei PES ega EhS sätete järgi), seega on tegemist õigusliku aluseta püstitatud ehitisega AÕS RakS § 14 lõike 1 tähenduses. Järelikult, sõltumata silla ehitusajast, alates EhS jõustumisest 01.01.2003 ei ole eelmärgitud remondisilda võimalik enam kuidagi seadustada. Tulenevalt EhS § 40 lg-st 2 tuleb õigusliku aluseta ehitatud ehitis selle omaniku poolt lammutada. 7 Samuti on kogutud tõenditega leidnud kinnitamist, et kaebuse esitajal puudus seaduslik maakasutusõigus, ta ei ole kantud Haapsalu LV poolt peetavasse maamaksuregistrisse, ei ole kunagi taotlenud rajatise teenindamiseks vajaliku maa määramist ega maksnud maamaksu, vahetult remondisillaga piirneva maa-ala eest tasusid maamaksu alguses AS Y ja hiljem AS X, kaebaja ei ole Xi 1 maakasutust vaidlustanud ega suutnud vastupidist tõendada /tl 42, 55, 164, 165, 167/. Ehkki MRS § 40 lg 1 sätestab, et avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks võetakse vastu
11. aasta
12. detsembrini, kui seadusest ei tulene varasem tähtaeg, siis tulenevalt Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide

§ 14lg-st 2, mis sätestas teisiti, on A.K.

31.12.2003 Haapsalu LV-le esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus esitatud hilinenult ja puudustega /tl 69, 70, 166/, mistõttu A.K. on minetanud maa ostueesõigusega erastamise õiguse. Ekspert A. Birk on vastuseks küsimusele, kas remondisild on kasutatav vastavalt ehitisregistris märgitud kasutusotstarbele, leidnud, et praegusel kujul ei ole remondisild kasutatav mitte mingisugusel otstarbel. Samuti on ekspertarvamuses tõdetud, et remondisild ei vasta ehitisele püstitatud nõuetele, ta kujutab endast ohtu inimese elule, tervisele ja keskkonnale ning kahjustab maastikupilti. MRS § 6 lg 31 järgi ei saa käsitata niisuguseid ehitisi ehitisena. Sellises seisukorras oli remondisild ka kaevatud korralduse ajal ning niisuguse ehitise juurde ei oleks saanud maad erastada.

1. Kui kohus on tuvastanud, et vaidlustatud haldusakt ei riku kaebuse esitaja õigusi ega piira tema vabadusi, siis ei pea ta andma hinnangut nimetatud haldusakti õiguspärasusele. Järelikult ei pea kohus käesoleval juhul käsitlema menetlusosaliste väiteid, mis puudutavad vastavalt kas Lääne maavanema 18.06.2004 korralduse nr 271-M õigusvastasust või õiguspärasust.
2. Kohtukulud. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Antud juhul teeb kohus otsuse kaebuse esitaja A.K. kahjuks, järelikult tuleb jätta kaebaja kohtukulud ka tema enda kanda. Samas tuleb kaebajale tagastada tema poolt liigselt tasutud ekspertiisitasu. Kohus 13.01.2005 määrusega kohustas kaebuse esitajat tasuma kohtu deposiitarvele vastavalt eksperdilt saadud eelinfole ekspertiisitasu 9000.- kr, mida kaebaja ka tegi /tl 108, 121/. Hiljem esitas ekspert A. Birk Tallinna Halduskohtule arve aga summale 5870.- kr, mille kohus 15.03.2005 määruse alusel ka üle kandis /tl 150-151/. Järelikult tuleb A.K.le tagastada tema poolt liigselt tasutud ekspertiisitasu 3130.- kr. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 poolele, kelle kasuks kohtuWnd tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Sama paragrahvi lg 7 järgi kohtukulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. Vastustaja Lääne maavanem ei ole kohtukulunõuet esitanud. Hurma Kiviloo Kohtunik 8