Obsah (5)

§ 7§ 3§ 5§ 1§ 4

3-05-483 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Egon Konsand, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 10. mai 2006 Tartu Haldusasja number 3-05-4

) §-is 1 lg 1 sätestatud vanemahüvitise eesmärgist hüvitada laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Pensioniamet on tõlgendanud

§ 7lg 3 vastuolus seaduse eesmärgiga.

Ehkki tulu sai ta

1. aasta veebruaris, oli tegemist
2. aasta jaanuari eest arvestatud palgaga. 13.01.2004 esitas R.H. Tartu Pensioniameti Võru osakonnale taotluse vanemahüvitise saamiseks alates 01.02.2004 seoses poja S.H. kasvatamisega. R.H. oli õigus saada vanemahüvitist perioodil 01.02.2004 kuni 24.05.2004, seega kokku nelja kuu eest. Kuna pensioniametil puudusid andmed sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamise kohta veebruarikuus, maksti R.H. veebruari eest vanemahüvitis kooskõlas

§-ga 3 lg

1. Riikliku pensionikindlustuse registri andmete kontrollimisel 16.06.2004 selgus, et R.H. tööandja OÜ Kapa Puit on
2. aasta veebruaris maksnud tema töötasult sotsiaalmaksu 2703 krooni, mille alusel arvutatud töötasu on 8190.91 krooni. Kuna saadud tulu ületas vanemahüvitise määra 2200 krooni ja hüvitise maksmine R.H. oli enammaksmise avastamise ajaks juba lõpetatud ning kokkulepet temaga enammakstud hüvitise vabatahtlikuks tagasimaksmiseks ei õnnestunud saavutada, tegi Tartu Pensioniameti Võru osakond R.H. 29.03.2005 ettekirjutuse enammakstud vanemahüvitise tagasinõudmiseks ja hoiatas teda sunniraha 500 krooni rakendamisest juhul, kui ettekirjutust selles märgitud tähtajaks ei täideta. R.H. ettekirjutusega ei nõustunud ja esitas sellele vaide Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjonile. Keskpensionikomisjon jättis vaide rahuldamata ja ettekirjutuse muutmata, sest ettekirjutus vastab vanemahüvitise seaduse sätetele.
3. Tartu Pensioniamet ja Tartu Pensioniameti Võru osakond vaidlesid kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on R.H. vääralt tõlgendanud

§ 3

lg 7, leides, et antud sättes sisalduvaid termineid tulu teenimine ja tulu saamine tuleb mõista ajaperioodina, millal tulu teeniti ehk reaalselt tööd tehti, mitte aga millal tulu kätte saadi. Seadusandja on mõlemal juhul, nii tulu teenimisest hüvitise maksmise kuul kui ka tulu saamisest hüvitise maksmise kuul, silmas pidanud hüvitise maksmist juhul, kui isik saab samal kuul nii vanemahüvitist kui ka mistahes sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Kuna veebruaris kanti R.H. üle jaanuari töötasu, siis ei ole R.H. 2004. aasta veebruaris lapse kasvatamise tõttu tulust ilma jäänud.

§ 5

sätestab hüvitisesaajale kohustuse teatada pensioniametile kirjalikult viivitamata hüvitise maksmise kalendrikuul saadud sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust või asjaoludest, mis mõjutavad hüvitise suurust või õigust hüvitisele. Kuigi R.H. oli antud kohustusest teadlik, ei teavitanud ta pensioniametit veebruaris saadud sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust. 2 HALDUSKOHTU LAHEND 3. Tartu Halduskohus jättis 27. oktoobri 2005 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on

§ 1

lg 1 kohaselt seaduse eesmärgiks hüvitada laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Isikule, kes tulu ei ole saanud, tagatakse sissetulek hüvitise määra ulatuses. Vastavalt seaduse seletuskirjale väldib vanemahüvitise maksmine pere sissetulekute järsku vähenemist seoses lapse sünniga, mistõttu makstakse vanemahüvitist täiel määral nende kuude eest, kui vanemal puudub lapse kasvatamise tõttu muu sissetulek. Sama seaduse § 3 lg 1 kohaselt arvutatakse ühe kalendrikuu hüvitise suurus hüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust riikliku pensionikindlustuse registrisse kantud isiku sotsiaalmaksualaste (isikustatud sotsiaalmaks) andmete alusel. Asja materjalidest nähtuvalt sai R.H. hüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavaid väljamakseid 8190.91 krooni. Kuivõrd sotsiaalmaksuga maksustatav tulu ületas vanemahüvitise määra (2200 krooni), siis

§ 3

lg 7 kohaselt võrdus hüvitise suurus sellel kuul hüvitise ja saadud tulu summa ning arvu 1,2 jagatisega, millest lahutatakse saadud tulu. R.H. oli seega

1. aasta veebruaris õigus saada vanemahüvitist [(7929,47 + 8190,91): 1,2] 8190,91 = 5242,74~5243 krooni. Kuna R.H. pensioniametile saadud tulust kirjalikult ei teatanud, siis maksti talle
2. aasta veebruaris hüvitist 7929 krooni. Seetõttu sai ta seadusliku aluseta vanemahüvitist 1987 krooni (7929 - 5243 = 2686 krooni miinus tulumaks 699 krooni). Ebaõige on kaebaja väide, et ehkki tulu sai ta
3. aasta veebruaris, oli tegemist
4. aasta jaanuarikuu eest arvestatud palgaga ning seda peakski käsitlema jaanuari tuluna.

§ 3

lg 7 sätestab, et kui hüvitise saaja teenib hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, võrdub hüvitise suurus hüvitise ja saadud tulu summa ning arvu 1,2 jagatisega, millest lahutatakse saadud tulu. Hüvitist ei maksta, kui hüvitise maksmise kalendrikuul saadud tulu ületab viiekordset hüvitise määra. Selle lõike mõistes arvutatakse teenitud tulu riiklikku pensionikindlustuse registrisse kantud isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel. Alates 01.01.1999 jõustunud sotsiaalmaksuseaduse kohaselt muudeti sotsiaalmaksu arvestus isikustatuks (maksusumma deklareeritakse iga töötaja kohta eraldi) ning kassapõhiseks (maksukohustus ei teki mitte palga arvestamisel, vaid selle väljamaksmisel). Kuna maksukohuslaste registri andmed on kassapõhised, siis fikseeritakse isiku tulu maksu arvestamise kuu tuluna. Sotsiaalmaksuga maksustamise periood on kalendrikuu ja maks tuleb maksja poolt Maksu- ja Tolliametile üle kanda väljamakse tegemise kuule järgneva kuu 10. kuupäevaks. Käesoleval juhul on tõendatud tulu saamine 2004. aasta veebruaris, kuna tööandja kandis jaanuaris teenitud palga R.H. üle 2004. aasta veebruaris. Samuti on tööandja 2004. aasta veebruaris maksnud R.H. töötasult sotsiaalmaksu. Õige on vastustajate seisukoht, et kuigi

§ 3

lg 7 räägib nii tulu teenimisest hüvitise maksmise kuul kui ka tulu saamisest hüvitise maksmise kuul, on seadusandja mõlemal juhul silmas pidanud hüvitise maksmist juhul, kui isik saab samal kuul nii vanemahüvitist kui ka mistahes sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. R.H. taotleb Tartu Halduskohtu
2. oktoobri 2005 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tühistada Tartu Pensioniameti Võru osakonna juhataja 29.03.2005 ettekirjutus koos hoiatusega enammakstud vanemahüvitise tagasimaksmiseks ja Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjoni 18.05.2005 otsus. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus vääralt kohaldatud

§ 3lg 7.

Nimetatud sätte sõnastusest ja

§-is 1 lg 1 sätestatud seaduse eesmärgist tuleneb, et seadusandja peab „tulu teenimise“ ja ,,tulu saamise“ ajaperioodi all silmas reaalselt töö tegemise aega, mitte palga kättesaamise aega. AS Kapa Puit tegi veebruaris kaebuse esitajale väljamaksed 3 summas 8190.91 krooni. See oli kaebuse esitaja palk, mille ta sai kätte hüvitise maksmise kalendrikuul veebruaris, kuid mis oli

mõttes teenitud või saadud jaanuari palgaarvestusajal tehtud töö eest. Kui asuda vastupidisele seisukohale, siis ei saa apellant veebruarikuus ei vanemahüvitist ega palka. Selline tõlgendamine on aga vastuolus seaduse eesmärgiga hüvitada saamata jäänud tulu.

§ 1

lg 1 kohaselt on seaduse eesmärgiks hüvitada laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Halduskohus on jätnud tähelepanuta tõsiasja, et lapsehoolduspuhkuse tõttu teenimata jäänud tulu on samas ka saamata jäänud tulu. Tuginedes

§-dele 1 lg 1 ja 3 lg 7, tuleneb seaduse mõttest ja eesmärgist, et kaebuse esitajal on õigus saada hüvitist kõigi nende kuude eest, mil ta oli hoolduspuhkusel. See õigus on tal olenemata sellest, kuna ta töötasu, mis oli teenitud enne hoolduspuhkusele asumist, kätte sai. 5. Tartu Pensioniamet ja Tartu Pensioniameti Võru osakond vaidlevad kaebusele vastu. Kuigi

§ 3

lg 7 räägib nii tulu teenimisest hüvitise maksmise kuul kui ka tulu saamisest hüvitise maksmisel, on seadusandja mõlemal juhul silmas pidanud hüvitise maksmist juhul, kui isik saab samal kuul nii vanemahüvitist kui ka mistahes sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu.

§ 3

lg 1 alusel arvutatakse ühe kalendrikuu hüvitise suurus hüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust riikliku pensionikindlustuse registrisse kantud isiku sotsiaalmaksualaste (isikustatud sotsiaalmaksu) andmete alusel. Nimetatud sättest nähtub, et vanemahüvitise arvutamine on riikliku pensionikindlustuse registri põhine. Sotsiaalmaksualased andmed põhinevad omakorda Maksu- ja Tolliameti poolt peetaval maksukohuslaste registri andmetel. Kuna maksukohuslaste registri andmed on kassapõhised, siis fikseeritakse isiku tulu maksu arvestamise kuu tuluna. Riikliku pensionikindlustuse registri teatisest nähtub, et R.H. sai 2004. aasta veebruaris sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 8190.91 krooni. Kuna jaanuaris tehtud töö eest saadud tasult on sotsiaalmaksu makstud veebruaris, siis on tegemist veebruarikuu tuluga. Asjaolu, et tulu oli tegelikult välja teenitud 2004. aasta jaanuaris, hüvitise ei oma maksmisel tähtsust.

§ 3

lg 7 reguleerib hüvitise arvutamist ja väljamaksmist kalendrikuu eest, millal isik sai lisaks vanemahüvitisele muud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu.

§ 3

lg 7 lause 1 sätestab, et kui hüvitise saaja teenib hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu), võrdub hüvitise suurus hüvitise ja saadud tulu summa ning arvu 1,2 jagatisega, millest lahutatakse saadud tulu. 2004. aasta riigieelarve seadus kehtestas vanemahüvitise määraks 2200 krooni. R.H. sai vanemahüvitise maksmise kalendrikuul ehk 2004. aasta veebruaris sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 8190.91 krooni. Kooskõlas

§-ga 3 lg 7 oli apellandil õigus saada veebruaris vanemahüvitist vähendatud määras. Kuna R.H. hüvitise maksmise ajaks veebruarikuu eest 2004. aasta märtsis ei olnud andmed apellandi isikustatud sotsiaalmaksu kohta riikliku pensionikindlustuse registrisse laekunud ning apellant ei teavitanud ka ise kooskõlas

§-ga 5 saadud tulust, siis tekkis vanemahüvitise enammakse, mis nõutakse tagasi vastavalt

§-ile 7 lg 1 p 3.

§-is 1 lg 1 sätestatud vanemahüvitise seaduse eesmärk on hüvitada laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Sama paragrahvi teine lause sätestab, et isikutele, kes ei ole tulu saanud, tagatakse sissetulek hüvitise määra ulatuses. Oluline on rõhutada, et eelnimetatud paragrahvis räägib seadusandja tulu saamisest, mitte tulu teenimisest. R.H. ei ole küll 2004. aasta veebruaris töötasu teeninud, kuid on tulu saanud, sest nagu käesolevas vastuses juba mainitud maksti talle veebruaris välja jaanuarikuu töötasu 8190.91 krooni ulatuses. Vanemahüvitise eesmärk ongi hüvitada saamata jäänud töötulu, mitte maksta töötasule lisaks toetust.

§-dest 3 lg 1 ja 7 ning 1 lg 1 tuleneb, et nii tulu teenimine kui ka tulu saamine tähendavad 4 mistahes sotsiaalmaksuga maksustatava tulu, käesoleval juhul töötasu saamist hüvitise maksmise kalendrikuul. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tartu Halduskohtu
2. oktoobri 2005 otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja kohtumenetluse normide rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ning tühistab Tartu Pensioniameti Võru osakonna juhataja
3. märtsi 2005 ettekirjutuse nr 9.TA31-5/682 ja Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjoni
4. mai 2005 vaideotsuse nr 34.

§ 3

lg 7 esimese lause kohaselt kui hüvitise saaja teenib hüvitise maksmise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu), võrdub hüvitise suurus hüvitise ja saadud tulu summa ning arvu 1,2 jagatisega, millest lahutatakse saadud tulu. Vaidlustatud ettekirjutusest nähtub, et 16.06.2004 kontrolliti riikliku pensionikindlustuse registrisse laekunud andmeid hüvitisesaajate sotsiaalmaksuga maksustavate tulude kohta. Vastavalt registri andmetele oli AS Kapa Puit maksnud R.H. 2004. aasta veebruaris sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 8190.91 krooni. Võttes aluseks eelneva ning juhindudes

§-s 3 lg 7 esimeses lauses sätestatud hüvitise suuruse arvutamise reeglist, leidis pensioniamet, et R.H. on saanud vanemahüvitist seaduses sätestatud määrast 1987 krooni enam. Halduskohus leidis, et pensioniameti ettekirjutus on kooskõlas

§-s 3 lg 7 sätestatuga. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga ja leiab, et pensioniamet on tõlgendanud ebaõigesti

§ 3lg 7 esimest lauset.

Ringkonnakohus leiab, et

§ 3

lg 7 esimese lause tõlgendamisel tuleb lähtuda vanemahüvitise seaduse eesmärgist, milleks on tagada lapsevanemale kindlus, et lapse kasvatamine ei tooks kaasa perekonna sissetulekute vähenemist seetõttu, et üks lapsevanem ei saa varasemas mahus tööd teha ja selle eest tulu saada. Seaduse eesmärgiga kooskõlas olevaks ei saa pidada pensioniameti tõlgendust (t.l 20), mis seaks isikule vanemahüvitise maksmise sõltuvusse sellest, millal on tööandja hüvitise saajale töötasu maksnud (antud juhul kas 2004. aasta jaanuari lõpus või 2004. aasta veebruari alguses). Sellest tulenevalt tuleb

§-s 3 lg 7 esimeses lauses kasutatud sõna „teenib“ mõista hüvitise maksmise kuul teenitud, mitte aga hüvitise maksmise kuul väljamakstud summasid. Seadusandja on

§-s 3 lg 7 esimeses lauses pidanud silmas olukorda, kus vanemahüvitist saav isik saab samaaegselt ka sama perioodi eest hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Sellisel juhul on õigustatud hüvitise suuruse rakendamine

§ 3lg 7 esimese lause kohaselt.

Pensioniameti tõlgenduse kohaselt ei peaks apellant osa saadud hüvitisest tagasi maksma, kui ta oleks töötasu saanud kätte

1. jaanuaril
2. Kuna aga apellant sai töötasu kätte
3. aasta veebruari alguses, siis on tal kohustus osa saadud hüvitisest tagasi maksta. Selline

§ 3

lg 7 esimese lause tõlgendus ei ole kooskõlas vanemahüvitise seaduse eesmärgiga, kuna sellisel juhul ei oleks tagatud isikute võrdne kohtlemine. Õige on pensioniameti seisukoht, et kuna sotsiaalmaksuseaduse kohaselt on sotsiaalmaksu arvestus kassapõhine, siis fikseeritakse isiku tulu maksu arvestamise kuu tuluna. Sotsiaalmaksuga maksustamise periood on kalendrikuu ja sotsiaalmaks tuleb tööandja poolt üle kanda Maksu- ja Tolliameti arvele järgneva kuu

1. kuupäevaks. Antud asjas on tõendatud, et R.H. tööandja maksis
2. veebruaris R.H. töötasult sotsiaalmaksu. Pensioniameti väide, et nende jaoks ei oma tähtsust, kas tegemist oli
3. aasta jaanuaris teenitud tuluga või mitte ning nendel ei ole kohustust kontrollida, millise perioodi töötasu eest sotsiaalmaks laekus, ei ole põhjendatud. Pensioniamet peab enam makstud summa tagasinõudmisel lähtuma

§-s 1 lg 3 viidatud haldusmenetluse seadusest (HMS). HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest tulenevalt pidanuks 5 pensioniamet välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud, s.o kas hüvitise saajale laekunud hüvitise määrast suurem sotsiaalmaksuga maksustatav tulu on hüvitise saaja poolt teenitud hüvitise maksmise kalendrikuul ning kas nimetatud tulu sisaldas ainult töötasu või ka muid sotsiaalmaksuga maksustatavaid väljamakseid. Vajadusel oleks pensioniamet pidanud selleks koguma täiendavaid tõendeid ning andma hüvitise saajale võimaluse esitada vastuväiteid. Asja materjalidest nähtuvalt viibis apellant lapsehoolduspuhkusel alates 01.02.2004 (t.l 7). Eelduslikult sisaldub jaanuarikuu eest veebruaris makstud töötasu ka tasu puhkuse perioodi eest. PuS § 24 lg 1 kohaselt puhkusetasu makstakse täies ulatuses välja hiljemalt eelviimasel päeval enne puhkuse algust. Juhul kui apellandile

1. veebruaris makstud töötasu sisaldas ka puhkusetasu, on tööandja rikkunud puhkuseseaduse ülalmärgitud sätet. Ka nimetatud asjaolu kinnitab pensioniameti uurimispõhimõttest tulenevat kohustust selgitada välja kõik asjas olulise tähendusega asjaolud. Antud juhul ei ole Tartu Pensioniameti Võru osakond nimetatud kohustust täitnud. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.03.2006 otsuses nr 3-4-1-33-05 leidnud, et pensioniamet ei saa õigustada isikute ebavõrdset kohtlemist pelgalt administratiivsete raskustega. Eelnimetatud põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi seisukoht kinnitab, et pensioniametil on kohustus välja selgitada konkreetses asjas olulise tähendusega asjaolud. Kui Tartu Pensioniameti Võru osakond riikliku pensionikindlustuse registrisse laekunud andmetele tuginedes leidis, et R.H. tööandja oli
2. aasta veebruaris maksnud tema töötasult sotsiaalmaksu, siis oli pensioniametil alus eeldada, et seda oli tehtud
3. aasta veebruarikuule eelneva perioodi eest. Nimetatud asjaolu oli pensioniametil võimalik ülemäärase ajakuluta kontrollida.

§ 4lg 6 kohaselt hüvitist makstakse igas kuus eelmise kalendrikuu eest.

Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjoni 18.05.2005 otsusest nr 34 tuleneb, et hüvitise maksmise kalendrikuu all mõeldakse kalendrikuud, mille eest (mitte millal) hüvitust makstakse. Samas ei ole pensioniamet põhjendanud, miks isikule makstud töötasu puhul tuleb lähtuda selle väljamaksmise ajast, mitte ajast, mille eest seda makstakse. Ringkonnakohtu arvates kinnitab ka keskpensionikomisjoni otsuse eelnimetatud seisukoht, et

§ 3

lg 7 esimeses lauses kasutatud sõna „teenib“ all tuleb mõista hüvitise maksmise kuul teenitud, mitte hüvitise maksmise kuul väljamakstud summasid. HKMS § 93 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Kohtukulude hulka kuuluvad ka õigusabikulud, milleks HKMS § 87 lg 2 kohaselt on asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulud. Apellant on kandnud kohtukulusid halduskohtus ja ringkonnakohtus kokku summas 5802 krooni (õigusabikulud 5782 krooni ja riigilõiv 20 krooni). Vastustaja ei vaielnud ringkonnakohtu istungil õigusabikulude suurusele vastu. Ringkonnakohus leiab, et apellandi õigusabikulud on tavapärases suuruses ja puuduvad alused nende vähendamiseks. Seetõttu tuleb vastustajalt apellandi kasuks välja mõista kohtukulude katteks 5802 krooni. Egon Konsand Andra Pärsimägi 6 Üllar Roostoja