3-05-925/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Egon Konsand, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2006 Tartu Haldusasja number 3-05-925 Haldusasi XX Osaühingu kaebus Põlva Vallavalitsuse
2. jaanuari 2005 korralduse nr 20-k õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
3. veebruari 2006 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Põlva Vallavalitsuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. aprill 2006 Menetlusosalised Apellant-haldusorgan: Põlva Vallavalitsus, esindaja Andres Aavastik Vastustaja-kaebuse esitaja: XX Osaühing, esindaja advokaat Olev Kuklase RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Halduskohtu
5. veebruari 2006 otsus muutmata. Tartu Apellandi apellatsiooniastmes kantud kohtukulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates
6. aprillist
7. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
8. XX Osaühing esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles Põlva Vallavalitsuse 24.01.2005 korralduse nr 20-k õigusvastaseks tunnistamist ning tühistamist. Vaidlustatud Põlva Vallavalitsuse 24.01.2005 korraldusega nr 20-k võeti peremehetu ehitisena arvele Põlva vallas X külas asuv vara: puurkaev passi nr 2084, puuritud 1968; puurkaev passi nr 5916, puuritud 1988; X asula reoveepuhasti; X asula kanalisatsioonitorustik pikkusega 2,5 km; X asula veetorustik pikkusega 3 km; tuvastati ehitiste viimase teadaoleva omanikuna Ed. Vilde nim. kolhoos ja määrati ehitiste hooldajaks XX OÜ. 24.01.2005 ilmus Ametlikes Teadaannetes Põlva Vallavalitsuse teade, mille kohaselt peremehetu ehitisena on arvele võetud Põlva vallas X külas asuv puurkaev passinumbriga 2084, puurimise aeg 1968; puurkaev passinumbriga 5916, puurimise aeg 1988; X asula reoveepuhasti; X asula kanalisatsioonitorustikud pikkusega 2,5 km ja 3 km. Teate kohaselt oli ehitise viimaseks teadaolevaks omanikuks Ed. Vilde nim. kolhoos. Põlva Vallavolikogu 31.03.2005 otsusega nr 114 tunnistati peremehetuks Põlva vallas, X külas asuvad ehitised: puurkaev-pumpla 1, passi nr 2084, puuritud 1968; puurkaev-pumpla 2, passi nr 5916, puuritud 1988; X asula reoveepuhasti (X ringkanal), ehitusaluse pinnaga 3253,6 m2; X asula veetorustik (X veetrassid), pikkusega 1130 m; X asula kanalisatsioonitorustik (X kanalisatsioonitrassid), pikkusega 1640 m ja tehti vallavalitsusele ülesandeks registreerida nimetatud ehitised Riiklikus ehitisregistris valla varana. Kaebuse kohaselt rikub vaidlustatud korraldus kaebaja õigusi. Põlva Maakonnavalitsuse 27.03.1991 määrusega nr 83 on kinnitatud Ed. Vilde nimelise kolhoosi 20.03.1991 üldkoosoleku otsus kolhoosi reorganiseerimise kohta koos põhi- ja väikevahendite üleandmisega kolhoosi õigusjärglasele XX ule OÜ-le seisuga 01.01.
9. Vastustaja on Ametlikes Teadaannetes avaldatud kuulutusega tunnistanud vaidlusaluste ehitiste kuulumist Ed. Vilde nimelisele kolhoosile. Vastustaja ei saa lugeda vaidlusaluseid ehitisi peremehetuteks põhjusel, et XX OÜ ei ole esitanud ehitiste omandiõigust tõendavaid dokumente. Kuna XX OÜ tegevusalaks on muuhulgas veemajanduse korraldamine X l, on põhjendamatu väide, et XX OÜ vaidlusaluseid ehitisi faktiliselt ei kasuta. XX OÜ vastavale tegevusele viitab muuhulgas asjaolu, et Põlva Vallavalitsus on oma 28.09.2004 korralduse nr 307-k p 1 kohaselt andnud nõusoleku väljastada XX ule OÜ-le vee erikasutusloa kolmeks aastaks.
10. Põlva Vallavalitsus vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt oli vastustajal õigus ning asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi AÕSRS) §-st 13 lg 2 tulenevalt ka kohustus vaidlusalused ehitised peremehetute ehitistena arvele võtta. Vastustaja kasutuses olnud informatsiooni järgi oli viimaseks teadaolevaks omanikuks ehitiste suhtes omaaegne Ed. Vilde nim. kolhoos. Vastustaja selgitas enne vaidlustatud korralduse andmist vaidlusaluste ehitiste omandiõiguse küsimust Vabariigi Valitsuse 08.08.1996 määrusega nr 211 kinnitatud Peremehetu ehitise hõivamise korra (edaspidi Kord) p-s 7 sätestatud tõendeid otsides ning saadud tõendeid hinnates. Kuna vaidlusaluste ehitiste omanik ei olnud teada, siis Korra p 5 alusel eeldati omaaegse Ed. Vilde nim. kolhoosi poolt ehitiste omandist loobumise tahet. Vaidlusaluste ehitiste baasil varustatakse X asulat vee-ja kanalisatsiooniteenusega. XX OÜ on vee-ettevõtja ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 7 lg 1 ja 2 mõttes, kes tagab veega varustamise ning heitvee ärajuhtimise ja puhastamise X asulas. Sama seaduse § 10 lg 1 alusel on XX ul OÜ-l kohustus hoida vastavad seadmed toimivatena ning korras; sama seaduse § 14 alusel saab kaebuse esitaja teenuse eest tasu, mille koosseisu kuulub ka kasum. Seega on kaebuse esitaja puutumus vaidlusalustesse ehitistesse olnud seotud nende ekspluateerimisega seoses 2 tegevusega vee-ettevõtjana, mitte aga ehitiste hõivamisega või valdamisega omandamise eesmärgil. Asjaolu, et vaidlustatud korralduse p 4 on vastuolus Korra p-iga 8, on ilmne eksitus, mis aga ei muuda vaidlustatud korralduse sisu. Põlva Vallavalitsus on parandanud eelnimetatud vea 31.10.2005 korraldusega nr 385-k, millega tunnistati kehtetuks Põlva Vallavalitsuse 24.01.2005 korralduse nr 20-k p 4, millega määrati ehitise hooldajaks XX OÜ. HALDUSKOHTU LAHEND
11. Tartu Halduskohus rahuldas
12. veebruari 2006 otsusega kaebuse ja tühistas Põlva Vallavalitsuse
13. jaanuari 2005 korralduse nr 20-k. Otsuse põhjenduste kohaselt on vaidlustatud haldusakt kaalutlusveaga vaidlusaluste ehitiste/rajatiste peremehetuse tuvastamise osas ja vastustaja ei ole vaidlustatud haldusaktis üldse kaalunud, kas peremehetu ehitise hõivamise kord on hõivatavate rajatiste suhtes kohaldatav. Vaidlusaluse Põlva Vallavalitsuse 24.01.2005 korraldusega nr 20-k on tõendatud, et Põlva vald on haldusmenetluses tuvastanud, et peremehetute ehitistena arvele võetud ehitiste viimaseks teadaolevaks omanikuks oli Ed. Vilde nimeline kolhoos. Asja lõplikult lahendav Põlva Vallavolikogu 31.03.2005 otsus nr 114 ei sisalda kaalutlusi, miks on vastustaja poolt asutud seisukohale, et vaidlusalused rajatised ei olnud enam Ed. Vilde nim. kolhoosi omandis 01.01.1991 seisuga ja millest on tingitud kahtlus, et rajatised XX ule OÜ-le üle anti. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et ehitised on olnud Ed. Vilde nim. kolhoosi omandis. Vastustaja ei ole vajalikul määral arvestanud asjaoluga, et Ed. Vilde nim. kolhoosi ei likvideeritud, vaid reorganiseeriti õigusjärgluse korras XX uks OÜ-ks, mida on vastavalt tollel ajal kehtivale korrale aktsepteerinud Põlva Maakonnavalitsus 27.03.1991 määruses nr
14. Kolhoosi reorganiseerimine annab piisava aluse eelduseks, et kolhoosi omandist sai reorganiseerimise käigus põllumajandusliku osaühingu omand. Puuduvad tõendid, et vaidlusalused ehitised/rajatised oleks XX OÜ poolt vastuvõetud kelleltki teiselt kui Ed. Vilde nim kolhoosilt ning et Ed. Vilde nim. kolhoos oleks ehitised/rajatised andnud üle kellelegi teisele kui XX OÜ-le. Kaebuse esitaja on haldusasjas Põlva Vallavolikogu 31.03.2005 otsuse nr 114 seaduslikkuse üle Ed. Vilde nim. kolhoosi põhivahendite inventeerimisnimestikuga nr 1 tõendanud, et X oodil 01.10.1990 kuni 20.12.1990 on vaidlusalused rajatised olnud Ed. Vilde nim. kolhoosi omandis. Vastustaja ei ole tõendanud, et X oodil 20.12.1990 kuni 01.01.1991 on toimunud rajatiste võõrandamine kellelegi kolmandale isikule. Seega on kaebuse esitaja tõendanud vastustaja seisukoha ekslikkust, et vaidlusalused ehitised ei kuulunud enam omaaegse Ed. Vilde nim. kolhoosi omandisse alates põllumajandusreformi algusest kuni 01.01.
15. Vastupidi, valdavas ja määravas osas on tõendatud vaidlusaluste ehitiste kuulumine omaaegse Ed. Vilde nim. kolhoosi omandisse põllumajandusreformi X oodil kuni 01.01.
16. Asjas kogutud kirjalikud tõendid ei anna alust väiteks, et vaidlusalused ehitised võõrandati või tagastati õigustatud subjektidele nende osaku katteks varade tagastamise ja kompenseerimise käigus. Vaidlusaluste rajatiste tagastamine subjektidele tundub tavaloogikast lähtudes olevat välistatud, kuna nad on vastustaja poolt tuvastatuna ehitatud aastatel 1968-1988, mistõttu ei saa tegemist olla ühistatud varaga, mida oleks põllumajandusreformi käigus saanud õigustatud subjektidele tagastada. Juhul, kui varade võõrandamine oleks toimunud aga osaku katteks, peaks Põlva valla valduses olema vastavasisulised reformikomisjoni või muu pädeva organi otsused ja vastavad aktid vara üleandmise kohta. Seega on Põlva Vallavalitsuse 24.01.2005 korralduses nr 20-k ebaõigesti tuvastatud, et ehitiste viimane teadaolev omanik oli Ed. Vilde nim. kolhoos. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et vaidlusaluste ehitiste omandiõiguse kohta pärinevad dokumendid ajast, mil praeguse XX OÜ nimetuseks oli Ed. Vilde nim. kolhoos, mida tõendab kasvõi asjaolu, et Ed. Vilde nim. kolhoosi 3 ei ole likvideeritud, vaid tegemist on reorganiseerimisega, mis nähtub asjaolust, et ettevõtteregistris oli kolhoos registreeritud sama numbri all põllumajandusliku osaühinguga, mis muudeti alles äriregistri käivitumisega ja XX OÜ registreerimisega äriregistris. Neil asjaoludel ei saa jagada vastustaja kaalutlusi, et vaidlusaluste ehitiste/rajatiste omanik - Ed. Vilde nim. kolhoos, mis on reorganiseeritud XX uks OÜ-ks, oleks lõpetanud ehitiste/rajatiste valduse omandist loobumise tahtega vastavalt AÕS §-le 96 lg 3, kuna valdus ei ole lõppenud, või et oleks tõendatud, et ehitised või rajatised ei ole veel olnud kellegi omandis. Ehitiste Ed. Vilde nim. kolhoosi omandis olemise fakti kui sellist on aktsepteerinud nii vastustaja kui kaebuse esitaja. Seetõttu puudub nii faktiline kui õiguslik alus Vabariigi Valitsuse 08.08.1996 määrusega nr 211 kinnitatud Korra kohaldamiseks ning selles menetluses eelhaldusakti andmiseks. Lisaks Korra kohaldamise eelduste puudumisele, ei ole vastustaja üldse kaalunud, kas vaidlusaluste rajatiste puhul on tegemist seda laadi ehitiste/rajatistega, mida saab Korra alusel hõivata. Põhimõtteliselt õige on kaebuse esitaja seisukoht, et on küsitav, kas väljakujunenud kohtupraktika kohaselt (Riigikohtu 26.11.2003 otsus nr 3-3-1-71-03) taolistele rajatistele Kord üldse laieneb, kuid kuna kohus ei saanud nõustuda vastustaja poolt haldusmenetluses toodud kaalutlustega, siis kuulub kaebuse esitaja õigusi rikkuv haldusakt tühistamisele sõltumata sellest, kas esineb täiendav alus haldusakti tühistamiseks asjaolul, et Korda on kohaldatud rajatistele, mis kohtupraktika kohaselt on Korra toimealast väljas. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
17. Põlva Vallavalitsus taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu
18. veebruari 2006 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on põhjendamatult leitud, et vaidlustatud korralduse väljaandmisel ei ole vajalikul määral arvestatud asjaoluga, et Ed. Vilde nim. kolhoosi ei likvideeritud, vaid reorganiseeriti õigusjärgluse korras XX uks OÜ-ks. Korra p 9 sätestab, et teadaoleva omanikuta ehitise arvelevõtmise ning hõivamise teate avaldamise momendist algab ehitise omaniku kindlakstegemiseks vajaliku teabe kogumine Korra p 7 alusel. Seega ei olnud Põlva Vallavalitsusel vaidlustatud korralduse väljaandmise momendil võimalust ega ka kohustust kaalutleda asjaolu, kas ajaliselt pärast Ed. Vilde nim. kolhoosi võis veel keegi olla vaidlustatud ehitiste omanik. Vaidlustatud korralduse p-s 3 määratud komisjon kogus Korra p-s 7 sätestatud tõendid 14.02.2005, mil vormistati akt peremehetu ehitise väljaselgitamise kohta. XX OÜ esitas vastuväite koos Põlva Maakonnavalitsuse 27.03.1991 määrusega vaidlusaluste ehitiste peremehetuse kohta 22.03.2005, korraldus nr 20-k võeti vastu 24.01.
19. Arvestada ei saa asjaolu, mis ei olnud haldusakti vastuvõtmise ajal teada; 2) on põhjendamatult avaldatud kahtlust, kas Kord on vaidlusaluste ehitiste suhtes kohaldatav; 3) ei ole käesolevas asjas tähtsust asjaoludel kas, millal ja kuidas läksid vaidlusalused ehitised üle vastustaja valdusesse; 4) ei oma vaidlustatud korralduse õiguspärasuse hindamisel tähtsust Ed. Vilde nim. kolhoosi inventeerimisnimestik nr 1 ja reformikomisjoni materjalid, kuna apellant sai nendest teada alles halduskohtu vahendusel; 5) vaidlusaluste ehitiste kui peremehetu vara hõivamine ei ole õige, kui vastustaja tõendab, et tema puhul on tegemist Ed. Vilde nim. kolhoosi õigusjärglasega; 6) kui ringkonnakohus siiski leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis tuleks vähendada apellandilt välja mõistetud õigusabikulu 8000 krooni, põhjusel, et XX OÜ on vaidlusaluste ehitiste peremehetuna hõivamise käigus käitunud apellandi suhtes pahatahtlikult.
20. XX Osaühing vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. 4 Vastuväidete kohaselt: 1) ei olnud apellandi poolt peremehetuks tunnistatud ehitised peremehetud ja seetõttu puudus apellandil kohustus nende hõivamiseks. Riigikohtu 27.09.2001 otsuse nr 3-3-1-39-01 p 3 kohaselt saab AÕS §-st 96 lg 3 tulenevalt olla ehitis peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldusest tulenevalt, mitte aga omavalitsusüksuse otsuse tõttu ning kui ehitis tegelikult ei ole peremehetu, siis ei muutu ta peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt. Otsuses nr 114 on jäetud aga märkimata eelhaldusaktis - Põlva Vallavalitsuse 24.01.2005 korralduses nr 20-k - tuvastatuks loetud asjaolu, et vaidlusaluste ehitiste viimaseks omanikuks oli Ed. Vilde nimeline kolhoos. Kui apellandile teadaolevalt oli vaidlusaluse vara viimaseks teadaolevaks omanikuks Ed. Vilde nimeline kolhoos ning apellant oli teadlik ka sellest, et Ed. Vilde nimeline kolhoos reorganiseeriti põllumajandusreformi käigus XX uks OÜ-ks, mille tulemusena on Ed. Vilde nimelise kolhoosi kogu vara reorganiseerimise käigus (õigusjärgluse korras) läinud üle XX ule OÜ-le, ei saa apellant tugineda asjaolule, et ta ei olnud enne esimese astme kohtumenetlust teadlik vaidlusaluse vara staatusest. Samuti oli apellant otsuse nr 114 tegemisel teadlik, et XX OÜ tegevusalaks on muuhulgas veemajanduse korraldamine X l ning Põlva Vallavalitsus on oma 28.09.2004 korralduse nr 307-k p 1 kohaselt andnud nõusoleku väljastada XX ule OÜ-le vee erikasutusloa kolmeks aastaks; 2) on ebaõigesti leitud, et vaidlustatud halduskohtu otsus tugineb põhiliselt XX OÜ poolt kohtumenetluse käigus esitatud tõenditel, mistõttu need dokumendid ei olnud ega saanudki olla apellandile teada otsuse nr 114 vastuvõtmisel. Kohtumenetluse käigus esitatud tõendid ei olnud antud otsuse tegemisel kõige suurema kaaluga, sest apellandile oli juba enne otsuse tegemist teada, et vaidlusalused ehitised said XX OÜ valdusesse Ed. Vilde nimelise kolhoosi reorganiseerimise tulemusena ning XX OÜ valdas faktiliselt vastavaid ehitisi otsuse tegemise ajal ning ka enne seda, s.o
21. aastast alates. XX OÜ ei varjanud nimetatud dokumente apellandi eest, vaid lähtus oma tegevuses eelkõige asjaolust, et apellant pidi faktilistest asjaoludest tulenevalt teadma, et tegemist ei ole peremehetute ehitistega, mistõttu pidanuks Põlva Maakonnavalitsuse 27.03.1991 määrus olema piisav tõend, mis kinnitab Ed. Vilde nimelise kolhoosi kogu vara üleminekut reorganiseerimise korras XX ule OÜ-le; 3) on paljasõnalised väited, nagu oleks XX OÜ käitunud apellandi suhtes pahatahtlikult. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
22. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
23. veebruari 2006 otsus muutmata. Kuna vaidlustatud halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis järgib ringkonnakohus kooskõlas HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 sätetega halduskohtu põhjendusi ega pea vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väidetest ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamisele. Apellant on apellatsioonkaebuses esitanud põhiliselt samu väiteid nagu halduskohtus ja halduskohus on nende osas võtnud põhjendatud seisukohad. Käesoleva vaidluse lahendamiseks on oluline tuvastada, kas apellandi poolt vaidlustatud korraldusega arvelevõetud vara, s.o 2 puurkaevu, reoveepuhasti, kanalisatsioonitorustik ja veetorustik, oli peremehetu või mitte. AÕSRS § 13 lg 2 ja selle alusel vastuvõetud Korra eesmärgiks on korrastada omandisuhted selliselt, et omandireformi käigus tekiks omanikuta asjale omanik. Hõivata saab mitte kellelegi kuuluvat peremehetut vallasasja. Vastavalt AÕS §-le 96 lg 3 asi on peremehetu, kui see ei ole veel olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Omandist loobumine nõuab asja valdusest loobumist ja tahet omandist loobumiseks. AÕS § 90 lg 1 kohaselt vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Korra p-st 3 tulenevalt on ehitis peremehetu, kui ehitise omanik on lõpetanud ehitise 5 valduse omandist loobumise tahtega ning Korra p-st 5 tulenevalt ehitise omandist loobumise tahte olemasolu eeldatakse, kui ehitise omanik on väljendanud omandist loobumist. Asja materjalidest nähtuvad alljärgnevad asjaolud. Põlva Maakonnavalitsuse 27.03.1991 määrusega nr 83 kinnitati Ed. Vilde nim. kolhoosi üldkoosoleku 20.03.1991 otsus kolhoosi reorganiseerimise kohta koos põhi- ja väikevahendite üleandmisega kolhoosi õigusjärglasele XX ule OÜ-le seisuga 01.01.
24. XX OÜ kasutab vaidlustatud korraldusega arvelevõetud vara veemajanduse korraldamisel X külas. Põlva Vallavalitsus on 28.09.2004 korraldusega nr 307-k andnud nõusoleku väljastada XX OÜ-le kolmeks aastaks vee erikasutusluba. Eeltoodu kinnitab, et vaidlustatud korraldusega arvelevõetud vara on XX OÜ valduses, seda on tunnistanud ka apellant ning puuduvad tõendid, et XX OÜ oleks väljendanud tahet nimetatud vara valdusest loobuda. Seega puudus apellandil seaduslik alus algatada X külas asuvate 2 puurkaevu, reoveepuhasti, kanalisatsioonitorustiku ja veetorustiku kui peremehetu ehitiste arvelevõtmise menetlust. Korra p-st 1 tulenevalt reguleerib Kord hoone ja rajatise kui peremehetu ehitise hõivamist AÕSRS § 13 lg 2 alusel. Ringkonnakohus leiab, et kuna vaidlustatud korraldusega arvelevõetud vara ei ole oma olemuselt selline, millest sõltuks maa otstarbekohane kasutamine, siis eeldusel, et see on peremehetu, on põhimõtteliselt võimalik seda Korra alusel hõivata. Kuigi halduskohus on avaldanud kahtlust, kas Kord on vaidlustatud ehitiste suhtes kohaldatav, ei ole halduskohus vaidlustatud korraldust tühistanud seetõttu, et vaidlustatud ehitised on Korra toimealast väljas. Seoses kaebuse rahuldamisega on apellandilt välja mõistetud 8000 krooni õigusabikulude katteks. Apellant palub vähendada temalt väljamõistetud õigusabikulu ja seda põhjusel, et vastustaja on käitunud tema suhtes pahatahtlikult. Vastustaja pahatahtlikkus väljendub apellandi arvates selles, et viimane ei esitanud õigeaegselt vaidlustatud ehitiste kohta omandiõigust tõendavaid dokumente. Kuivõrd AÕS § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdajat oma valduse ajal asja omanikuks, siis vastupidist peab tõendama teine pool. Antud vaidluse puhul pidi apellant tõendama, et vastustaja ei ole vaatamata valdusele vaidlustatud ehitiste omanik. Seega ei ole vastustaja käitunud pahatahtlikult ja puudub alus sellel alusel õigusabikulude vähendamiseks. Apellandi tegevus sundis vastustajat õigusabiteenuse ostmiseks ning selle suurus 8000 krooni vastab vaidluse keerukusele ja iseloomule. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellandi apellatsiooniastmes kantud kohtukulud (riigilõiv 10 krooni) HKMS § 92 lg 1 alusel jätta tema kanda. Egon Konsand Andra Pärsimägi 6 Üllar Roostoja