← Eesti

3-04-56/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Egon Konsand Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai
  2. a Tartu Haldusasja number 3-04-56 Haldusasi G.Z. ja J.B. kaebus Tartu Vangla seadusevastase toiminguga tekitatud varalise kahju 2612.96 krooni hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
  3. detsembri
  4. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tartu Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant Tartu Vangla Vastustaja G.Z. Vastustaja J.B., esindaja G.Z. RESOLUTSIOON Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu
  5. detsembri
  6. a otsus osas, millega mõisteti Tartu Vanglalt J.B. kasuks välja varalise kahju hüvitamiseks 2612.96 krooni ning kohtukulude katteks 68.40 krooni. Teha selles osas uus otsus, millega jätta J.B. nõue Tartu Vanglalt 2612.96 krooni suuruse kahju väljamõistmiseks rahuldamata ning kohtukuluna kantud riigilõiv 68.40 krooni tema enda kanda. Muus osas jätta Tartu Halduskohtu
  7. detsembri
  8. a otsus muutmata. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest ASJAOLUD, KAEBAJATE TAOTLUSED JA VASTUSTAJA VASTUVÄITED
  9. Kaebuse esitaja G.Z. esitas 04.02.2004 taotluse Tartu Vanglale pikaajaliseks kokkusaamiseks oma faktilise abikaasa J.B. (eluk Taganrog, Rostovi obl, Venemaa) perioodil 19.03-22.03.
  10. Inspektor-kontaktisik K. L toetas seda taotlust ja märkis, et distsiplinaarkaristused puuduvad. Vangla direktori asetäitja vangistuse alal märkis taotlusele resolutsiooni: „Ei luba", „Kokkusaamiste tuba" ilma kuupäevata ja sellest ei olnud teavitatud taotlejat. Kuna G.Z. ei saanud oma avaldusele vastust Vangla Sisekorraeeskirja (edaspidi VSE) § 451 lg 2 kohaselt kahe nädala jooksul alates taotluse esitamisest, pöördus ta 01.03.2004 Tartu Vangla direktori poole avaldusega teatada talle vangla seisukoht taotluses ning sai 09.03.2004 allkirja vastu vangla direktori kirjaliku vastuse 05.03.2004 nr E-472, mille punktis 3 märgiti: „Tegite pikaajalise kokkusaamise taotluse 04.02.
  11. a. „Vangla sisekorraeeskirja" § 35 lg 1 alusel võib loa andmisest keelduda, kui vangla direktor või tema poolt määratud isik kahtleb kokkusaaja maines.““ 03.03.2004 pöördus G.Z. uuesti Tartu Vangla poole esitatud pikaajalise kokkusaamise taotluse osas, millisele vangla vastas sama kuupäeva kandva kirjaga nr El-
  12. Viimatinimetatud vastuskirjas märkis vangla, et: ,,04.02.
  13. a keelduti Teie pikaajalisest kokkusaamisest J. B, sest vangla direktor kahtles kokkusaaja maines. J.B. mõisteti süüdi Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 176 lg 1 - § 15 lg 1 - § 171g 4 ja KrK § 186 järgi - rahatrahv 16 482 kr. J.B. võltsis Riigikohtu kohtuotsust, kus oli määratud Teile karistusaja lõpuks 15.08.1999, 8,5 aastat vähem tema tegelikust karistusest." Selle kirja sai G.Z. kätte 29.03.
  14. Tartu Halduskohus tuvastas 18.08.2004 otsuses haldusasjas nr 3-209/04 (G.Z. kaebus Tartu Vangla direktori poolt 04.02.2004 pikaajalise kokkusaamise taotlusele vastuse andmisel tähtaja rikkumise tuvastamiseks), et Tartu Vangla direktori poolt G.Z. pikaajalise kokkusaamise taotlusele antud eitav vastus oli antud ettenähtud tähtaega rikkudes. Nimetatud kohtuotsuses leiti, et kaebaja põhjendatud huvi seisneb selles, et saaks nõuda tulevikus varalist kahju asjatu sõitmise eest Eestisse kokkusaamiseks. Kaebaja elukaaslane J.B. sõitis välja Taganrogist 14.03.2004, Moskvas sai viisa 15.03.2004 ja 18.03.2004 jõudis Tartu Vanglasse, kus talle keelduti pikaajaliseks ja lühiajaliseks kokkusaamiseks loa andmisest. Sõidukulud Taganrogist Tartusse ja tagasi olid 2612,96 kr.
  15. Nii G.Z. kui ka J.B. esitasid käesolevas asjas kaebused nõudega hüvitada neile Tartu Vangla poolt õigusvastaste toimingutega tekitatud 2612.96 krooni suurune kahju, mis seisnes J.B. asjatutes sõidukuludes Eestisse ja tagasi. Lisaks taotles J.B. oma kaebuses tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toimingud pikaajaliseks ja lühiajaliseks kokkusaamiseks talle loa andmisest keeldumisel. G.Z. kaebuse kohaselt peab vangla direktor VSE § 451 lg 2 järgi võtma vastu otsuse pikaajalise kohtumise lubamise kohta 2 nädala jooksul alates taotluse saamisest. Sama paragrahvi lg 3 sätestab keelduva otsuse teatavakstegemise perioodiks kolm tööpäeva. Kuna taotlus oli esitatud 04.02.2004, siis oleks keeldumise otsus pidanud olema vastu võetud hiljemalt 18.02.2004 ja kirjaliku vastuse oleks pidanud saama kolme tööpäeva jooksul (21.02.2004 oli laupäev, 24.02 riiklik püha). Sellest tulenevalt oleks kirjalik keeldumise otsus pidanud kaebuse esitajani jõudma hiljemalt 25.02.
  16. G.Z. ei saanud vastustaja kirjalikest vastustest nr El-472 ja El-524 aru, kas neis keelduti kokkusaamise lubamisest või mitte ning tal ei olnud enam võimalik 2 teavitada J.B. vangla ebaselgest vastusest, sest J.B. pidi Taganrogist välja sõitma 13.03.2004, et jõuda Tartusse kokkusaamiseks planeeritud ja taotletud ajaks - s.o 19.03.
  17. Helistamise võimalust G.Z. ei olnud, kuna tal puudus telefonikaart ja selle ostmine ettetellimisega vangla poest oleks võtnud nii palju aega, et kaardi ta oleks saanud peale kokkusaamiseks planeeritud aega. Alles 29.03.2004 sai ta allkirja vastu vastustaja keelduva vastuse, mis oli peale seda, kui J.B. käis Tartus 18.03.2004 ja sõitis ära 19.03.
  18. Varaline kahju J.B. sõidukulude näol on tekitatud seoses vastustaja süülise käitumisega. J.B. kaebuses toodud väidete kohaselt teab ta vanglapoolse keeldumise põhjust ainult G.Z. teatise põhjal. G.Z. taotles pikaajalist kokkusaamist veebruaris 2004 ja ta tuli Tartusse kokkusaamiseks. Jõudes 18.03.2004 Tartusse, esitas ta vastustajale omapoolse taotluse pikaajalise ja lühiajalise kokkusaamise lubamiseks, millest talle suuliselt 19.03.2004 keelduti ja ta sõitis ära. Kirjaliku keeldumise sai ta vastustaja kirjaga 23.2004.2004 nr 2-4/4208-1, milles oli ära toodud keeldumise põhjendus.
  19. Tartu Vangla vaidles kaebustele vastu. Vastuväidete kohaselt vastas vangla direktor J.B. avaldusele oma 23.04.2004 kirjaga nr 24/4208-1, milles keeldus võimaldamast pikaajalist kokkusaamist, tuginedes VangS §-s 25 lg 1 nimetatud ja B poolt täitmata asjaoludele. Vangla ei ole keeldunud kokkusaamistest seadusliku aluseta ja on teinud keeldumise otsuse kooskõlas õigusaktidega, mistõttu puudub alus direktori vaidlustatud otsuse seadusevastaseks tunnistamiseks. Vastavalt VangS §-dele 24 ja 25 ning VSE §-le 451 lg 1 on vanglal õigus nii lühiajaline kui ka pikaajaline kokkusaamine ära jätta, kui vangla direktoril on põhjendatud kahtlusi kokkusaaja maine osas. J.B. ei olnud alust taotleda pikaajalist kokkusaamist G.Z. , kuna VSE § 42 lg 1 kohaselt oleks kokkusaamise taotluse pidanud esitama kinnipeetav, s.o G.Z. . Kuna J.B. sõitis Venemaalt Tartusse omaalgatuslikult, teadmata, kas talle võimaldatakse kokkusaamised Ževkoviga või mitte, ning vangla direktor keeldus soovitud kokkusaamistest seaduslikul alusel, siis ei ole vangla J.B. kahju tekitanud ning ka tema poolt tehtud kulutusi Tartusse sõiduks ei saa pidada kahjuks. HALDUSKOHTU LAHEND
  20. Tartu Halduskohus rahuldas 21.12.2004 otsusega G.Z. ja J.B. kaebuse osaliselt, tunnistades seadusevastaseks Tartu Vangla toimingu, mis seisnes G.Z. 04.02.2004 taotlusele pikaajaliseks kokkusaamiseks loa andmisest keeldumisest J.B. mitteteatamises, ning mõistes Tartu Vanglalt J.B. kasuks välja varalise kahju hüvitamiseks 2612.96 krooni. Rahuldamata jäeti J.B. kaebus Tartu Vangla toimingu, mis seisnes talle kinnipeetava G.Z. kokkusaamiseks loa andmisest keeldumises tema 18.03.2004 taotluse alusel, seadusevastaseks tunnistamiseks. Kohtuotsuse kohaselt oli Tartu Halduskohtu menetluses G.Z. kaebus Tartu Vangla direktori poolt G.Z. 04.02.2004 pikaajalise kokkusaamise taotlusele vastuse andmisel tähtaja rikkumise tuvastamise nõudes (haldusasi nr. 3-209/04). 18.08.2004 halduskohus rahuldas kaebuse ja tuvastas Tartu Vangla direktori poolt G.Z. pikaajalise kokkusaamise taotlusele vastuse andmisel ettenähtud tähtaja rikkumise, milline asjaolu ei vaja enam eraldi tõendamist käesolevas asjas. Ka on Tartu Halduskohtu 25.10.2004 jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-272/04 rahuldatud G.Z. kaebus Tartu Vangla direktori 05.03.2004 kirja nr El-472 punktis 3 antud pikaajaliseks kokkusaamiseks loa andmisest keeldumise õigusvastaseks tunnistamiseks. Tulenevalt Tartu Vangla Kodukorra p-st 16.2.1 ja VSE § 451 lg 3 pidi vastustaja teavitama kokkusaajat, s.o J.B. , pikaajaliseks kokkusaamiseks loa andmisest keeldumisest hiljemalt 25.02.
  21. Vastustaja teavitas küll oma 23.04.2004 kirjaga J.B. tema taotluse mitterahuldamisest, kuid see ei sisaldanud VSE § 451 lg 3 kohast teavet kokkusaamise lubamisest keeldumise kohta G.Z. taotluse alusel. Üksnes G.Z. sai konkreetse ja üheseltmõistetava keeldumise vastuse ja sedagi alles 29.03.
  22. Kuivõrd G.Z. ja J.B. 3 ei saanud keelduvat vastust seaduses ettenähtud tähtaja jooksul, siis oli neil alus eeldada, et kokkusaamine oli lubatud. J.B. sai teada pikaajaliseks kokkusaamiseks loa andmisest keeldumisest alles siis, kui ta saabus Tartusse kohale. Vastustaja poolne loa andmisest keeldumine tähtaega rikkudes tõi kaasa ka selle, et G.Z. ei jõudnud õigeaegselt J.B. kokkusaamisest keeldumisest teavitada. Kuna on tõendatud J.B. varalise kahju summas 2612.96 krooni olemasolu ning põhjuslik seos vastustaja õigusvastase toimingu ja kannatanul tekkinud kahju vahel, siis tuleb nõutav kahjusumma J.B. kasuks välja mõista. Halduskohus jättis rahuldamata J.B. kaebuse Tartu Vangla toimingu peale, millega keelduti talle kinnipeetava G.Z. pikaajaliseks ja lühiajaliseks kokkusaamiseks loa andmiseks tema
  23. (19.) märtsi
  24. a taotluse alusel, leides, et see ei ole põhjendatud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  25. Tartu Vangla taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles J.B. ja G.Z. kaebused rahuldati, ning selles osas uue otsuse tegemist, jättes kaebused tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus kaebuse osalisel rahuldamisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. HKMS § 7 järgi võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et on rikutud tema õigusi, ja haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Halduskohus ei ole tuvastanud, kas vastustajatel oli üldse õigus pikaajalisele kokkusaamisele. J.B. ja G.Z. ei ela ühise perena, kuna G.Z. viibib kinnipidamiskohas ja Taganrogi Linnakohtu otsuse kohaselt on tuvastatud ainult nende faktiliste abielusuhete fakt alates
  26. a maist. Vastavalt VangS §-le 25 lg 1 lubatakse pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga tingimusel, et neil on ühised lapsed või ühine majapidamine või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Vastustajate õigusi ei saa rikkuda üksnes fakt, et neile ei vastatud tähtaegselt pikaajalise kokkusaamise lubamise või sellest keeldumise kohta. HKMS § 10 lg 7 kohaselt esitab iga isik kohtule individuaalse kaebuse. Kaebuse esitaja esindaja lisab volikirja või muu volitusi tõendava dokumendi. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt kui kaebus esitatakse teise isiku huvides, märgitakse selle isiku nimi ja elu- või asukoht (postiaadress), kelle huvides kaebus esitatakse. Kaebusele lisatakse volitusi tõendav dokument. Käesolevas asjas ei ole tegu J.B. ja G.Z. ühise kaebusega, kuna vastavalt HKMS §-le 10 lg 7 esitab iga isik kohtule individuaalse kaebuse. Halduskohus on rikkunud kohtumenetluse normi, lubades kohtuistungitel J.B. esindama volitusteta isiku. J.B. ei ole kaebuses viidanud ega ka kaebusele lisanud volikirja, et teda esindab kohtus G.Z. . Halduskohus on rikkunud TsMS § 7 lõigetes 1 ja 5 sätestatut, jättes tähelepanuta, et J.B. poolt esitatud kaebuse tõlkel vene keelest eesti keelde puudub märge tõlkija andmete ja tõlkimise kuupäeva kohta ning tõlge on nõuetekohaselt kinnitamata. Halduskohus on samuti rikkunud menetlusnorme sellega, et ei ole teavitanud vanglat haldusasjade 3-230/2004 ja 3-176/2004 liitmisest. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kuna vangla ei järginud vastamise tähtaega, siis viis vangla kaebajad eksitusse ja nad õigustatult arvasid, et kokkusaamine on lubatud. Vanglale jääb arusaamatuks, mille põhjal kaebuse esitajad arvasid, et kokkusaamine on lubatud. Haldusasja 4 nr 3-209/2004 kohtuistungil selgitas G.Z. , et 02.03.2004 anti vangla poolt talle suuline vastus kokkusaamisest keeldumise kohta. Halduskohus on kohtuotsusega haldusasjas nr 3-209/2004 tuvastanud asjaolu, et pikaajalisele kokkusaamisele keelduva vastuse andmiseks ettenähtud tähtaega on rikutud ja seega on vastustaja toiming õigusvastane, kuid pole leidnud, et vastustaja poolt G.Z. ile pikaajaliseks kokkusaamiseks loa andmisest keeldumine tähtaega rikkudes tõi kaasa selle, et G.Z. ei jõudnud õigeaegselt teavitada J.B. kokkusaamisest keeldumisest. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei sätesta, et kui kokkusaamise kohta keelduvat vastust ei anta, siis tähendab see automaatselt positiivset vastust. Halduskohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid, leides, et G.Z. sai esimese dokumentaalse vastuse, milles teatati loa andmisest keeldumisest, alles 29.03.
  27. 18.08.2004 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-209/2004 on tuvastatud, et G.Z. sai esimese kirjaliku vastuse, milles teatati loa andmisest keeldumisest, 09.03.
  28. Kokkusaamisest keeldumise fakt on tuvastatud ka haldusasjade toimikutes asuva G.Z. 03.03.2004 kaebusega (registreeritud 04.03.2004 nr El-525) Tartu Vangla direktorile, kus ta märgib, et talle keelduti pikkajalise kokkusaamise lubamisest. G.Z. seletustest kohtuistungil nähtub, et ta helistas 08.03.2004 J.B. ja ütles, et ei saanud kindlat eitavat vastust ja et nad otsustasid, et J.B. sõidab välja. Kuna on tõendatud, et G.Z. teadis 08.03.2004 J.B. helistades, et kokkusaamisest keelduti, siis võtsid nad endale riski J.B. kohalesõiduga tekkida võiva kahju osas. Vastustajate õigusi ei ole rikutud ainult sel põhjusel, et vangla ei teatanud vastustajatele pikaajalise kokkusaamise keeldumisest. Asjas on tuvastamata, kas vastustajatel oli üldse õigus pikaajalisele kokkusaamisele. Kokkusaamisest keeldumine oli vastustajatele teada, mistõttu ei kuulu sõidukulud vangla poolt hüvitamisele.
  29. J.B. ja G.Z. vaidlevad oma kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellant leidnud ekslikult, et vastustajal polnud õigust pikaajalisele kokkusaamisele. Jõustunud Tartu Halduskohtu otsusega nr 3-272/04 on tunnistatud G.Z. ile loa andmisest keeldumine pikaajaliseks kokkusaamiseks õigusvastaseks. VSE § 451 lg 2 kohaselt tuleb vanglal kokkusaamisloa andmise küsimus lahendada kahe nädala jooksul ning loa andmisest keeldumise korral edastada vastuvõetud otsus 3 päeva jooksul. Asja läbivaatamisel on välja selgitatud, et vangla otsus kokkusaamise mittelubamise kohta on tehtud avalduse registreerimise päeval 04.02.2004, seega oleks G.Z. pidanud saama vastava vangla motiveeritud otsuse 3 tööpäeva jooksul, s.o hiljemalt 09.02.
  30. 2) on ekslik apellandi seisukoht, et G.Z. oli keeldumisest informeeritud 09.03.2004 vastusega E
  31. Nimetatud dokumendis on märgitud üksnes võimalus keelduda kokkusaamise lubamisest, sellest ei saa järeldada, et vangla oleks kokkusaamise lubamisest keeldunud. 3) on Tallinna Halduskohus
  32. aastal aktsepteerinud Taganrogi Linnakohtu otsust, millega on tuvastatud J.B. ja G.Z. vahel faktiliste abielusuhete olemasolu. Kuna kõnesolev kohtuotsus on seadusjõus, siis tuleb ka Tartu Vanglal seda tunnustada. 4) on ebaõige apellandi väide, et J.B. ja G.Z. kaebused ei ole ühtsed. Haldusasjast nr 3-176/04 selgub üheselt, et neil mõlemal on ühine huvi tekitatud kahju hüvitamiseks. 5) on väär apellandi väide, et halduskohus on rikkunud asja läbivaatamisel keeleseadust. Kohtuistung toimus eesti keeles ja istungist võttis osa tõlk. Apellant ei esitanud kohtule taotlust J.B. avalduse eesti keelde tõlkimiseks. 5 RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED
  33. Vastavalt HKMS §-ile 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Apellatsioonkaebuses vaidlustatakse halduskohtu otsust osas, millega tunnistati seadusevastaseks Tartu Vangla toiming 04.02.2004 taotluse alusel pikaajaliseks kokkusaamiseks loa andmisest keeldumisest J.B. mitteteatamises ning mõisteti Tartu Vanglalt J.B. kasuks välja varalise kahju hüvitamiseks 2612.96 krooni, ning ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud kohtuotsuse õigsust üksnes selles osas. Apellatsioonkaekaebust ei ole esitatud halduskohtu otsuse selle osa peale, millega jäeti rahuldamata J.B. kaebus tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla poolne keeldumine loa andmisest pikaajaliseks ja lühiajaliseks kokkusaamiseks J.B. 18.03.2004 taotluse alusel.
  34. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Vaidlustatud halduskohtu otsus tuleb tühistada osas, millega mõisteti Tartu Vanglalt J.B. kasuks välja varalise kahju hüvitamiseks 2612.96 krooni. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega jätab J.B. nimetatud kahjuhüvitusnõude rahuldamata. Muus osas tuleb vaidlustatud kohtuotsus muutmata jätta.
  35. Põhjendatud ei ole apellandi väited halduskohtu poolt menetlusnormide olulisest rikkumisest. Vastavalt HKMS § 7 lg 1 võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et on rikutud tema õigusi, ja haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Asja materjalidest nähtuvalt pöördusid nii G.Z. ja J.B. halduskohtusse nõudega hüvitada talle avalik-õiguslikes suhetes tekitatud kahju, millega seoses palusid ka tuvastada Tartu Vangla direktori toimingute õigusvastasuse. Kuivõrd kaebuse esitajad esitasid kohtule läbivaatamiseks kahjuhüvitusnõude, siis tuleb eeldada, et neil on ka põhjendatud huvi väidetava kahju põhjustanud ametiisiku toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. Arvestades, et jõustunud kohtuotsusega on kindlaks tehtud J.B. ja G.Z. faktilistes abielusuhetes olemine, võisid ka mõlemad vastustajad esitada kahju hüvitamiseks kaebuse ning halduskohus oli õigustatud neid läbi vaatama ühes menetluses. Halduskohus ei ole ka rikkunud TsMS § 7 lõigetes 1 ja 5 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) sätestatut, jättes J. B nõudmata kaebuse kinnitatud tõlke esitamist ning edastades kinnitamata kaebuse tõlke apellandile. TsMS § 7 lg 5 sätestab kohtu õiguse, mitte kohustuse nõuda protsessiosaliselt avalduse kinnitatud tõlke esitamist. Ka ei nähtu asja materjalidest, et apellant oleks kohtult J.B. kaebuse tõlke-ärakirja saades nõudnud, et talle esitataks kaebuse kinnitatud tõlge. Kui apellandil tekkis kahtlus J.B. kaebuse tõlke autentsuses, saanuks ta ka ise kontrollida, kas tõlge vastab kaebuse venekeelsele originaalile. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole apellandile tõepoolest saadetud teadmiseks halduskohtu 29.04.2004 määrust haldusasjade 3-230/2004 ja 3-176/2004 liitmise kohta, kuid ringkonnakohus leiab, et nimetatu ei ole kaasa toonud apellandi menetlusõiguste olulist rikkumist. Apellandil oli pärast kõnesolevate haldusasjade liitmist võimalik aru saada, et J.B. ja G.Z. poolt kahju hüvitamiseks esitatud kaebuste läbivaatamine toimub ühes menetluses, ning esitada nende osas ka oma vastuväited ning tõendid. Põhjendatud ei ole ka apellandi väide, et halduskohus on rikkunud kohtumenetluse norme sellega, et lubas kohtuistungitel J.B. esindama G.Z. i, kellel puudus vastav volitus. Vastavalt TsMS §-le 83 lg 15 (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioonis) võis füüsiline isik ajada kohtus asja isiklikult või esindaja kaudu ning sama seadustiku § 86 lg 2 kohaselt tõendas esindaja volitusi volikiri. Toimikulehel 14 olevast J.B. avaldusest halduskohtule nähtub, et ta on 6 andnud G.Z. ile volituse oma kahjunõudeasja kohtus ajamiseks, seega on halduskohus õigesti lubanud G.Z. J.B. esindajana protsessi.
  36. Põhjendatud on apellandi väide, et halduskohus on ebaõigesti välja mõistnud apellandilt J.B. kasuks viimase asjatuks osutunud kulutused seoses sõiduga märtsis 2004 Venemaalt Eestisse ja tagasi. Vastavalt RVastS §-le 7 lg 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Kõnesoleva seaduse § 8 lg 1 sätestab, et varaline kahju hüvitatakse rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Vastavalt RVastS §-le 13 lg 3 vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Tulenevalt RVastS eelviidatud sätetest on seega avaliku võimu kandjal kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldusteks asjaolud, et kannatanul on tekkinud kahju, selle tekkimine on seotud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega (ka tegevusetusega), rikutud on kannatanu õigusi ning et kahju saanuks avaliku võimu kandja poolse vajaliku hoolsuse järgimise korral vältida. Halduskohus on õigesti tõendite põhjal leidnud, et tõendatud on: 1) J.B. kahju tekkimine sõidukulude näol Venemaalt Eestisse ja tagasi, ning 2) Tartu Vangla õigusvastased toimingud, mis seisnesid kinnipeetava G.Z. kokkusaamise taotlusele mittetähtaegses vastamises (vt Tartu Halduskohtu 18.08.2004 otsus haldusasjas nr 3-209/04), ebaõiges keeldumises loa andmisest G.Z. ile pikaajaliseks kokkusaamiseks põhjusel, et vangla kahtles kokkusaaja J.B. maines (vt Tartu Halduskohtu 25.10.2004 otsus haldusasjas nr 3-272/04), ning J.B. kokkusaamisloa andmisest keeldumisest mitteteatamises. Samas on aga ebaõige halduskohtu seisukoht, et J.B. kahju tekkimise ja Tartu Vangla õigusvastaste toimingute vahel on olemas põhjuslik seos, s.t et tuvastatud vangla õigusvastased toimingud ja tegevusetus on olnud J.B. kahju tekkimise põhjuseks. Asja materjalidest selgub, et G.Z. esitas 04.02.2004 Tartu Vanglale taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks J.B. ajavahemikul 19.-22.03.
  37. Saamata vangla direktorilt vastust taotlusele VSE § 451 lg 2 sätestatud tähtajal, pöördus G.Z. 01.
  38. ja 03.03.2004 vangla poole täiendavate avaldustega kokkusaamise lubamise osas seisukoha saamiseks. 09.03.2004 sai ta allkirja vastu vangla direktori kirjaliku vastuse 05.03.2004 nr E-472, millest järeldus, et vangla võib keelduda kokkusaamise lubamisest. G.Z. seletusest halduskohtu 02.12.2004 istungil nähtub, et 08.03.2004 oli ta helistanud J.B. ning selles telefonivestluses lepiti kokku, et J.B. sõidab taotletud ajaks Eestisse kohale, kuivõrd selleks ajaks polnud tulnud vanglalt kokkusaamistaotluse osas kindlat eitavat vastust. Vangla direktori 03.03.2004 vastuskirja nr E1-525, milles sisaldus üheselt vanglapoolne keeldumine kokkusaamise lubamisest, sai G.Z. kätte 29.03.2004, s.o pärast J.B. kokkusaamisele kohaletulekut. Halduskohus on vääralt nimetatud asjaolusid hinnanud, leides, et vastustaja poolt G.Z. ile pikaajaliseks kokkusaamiseks loa andmisest keeldumine tähtaega rikkudes ning J.B. keeldumisest mitteteavitamine tõid kaasa selle, et kaebajatel oli alust eeldada tähtaja möödudes kokkusaamisloa olemasolu ning et G.Z. ka ei jõudnud õigeaegselt J.B. kokkusaamisest keeldumisest teavitada. 7 VSE §-d 41 ja 32 sätestavad, et pikaajaline kokkusaamine vanglas toimub kinnipeetava kirjaliku taotluse alusel ja vangla direktori või tema volitatud isiku loal. Nimetatud sätetest tuleneb seega, et pikaajalise kokkusaamise eeldusteks on vangla direktori või tema volitatud isiku vastava otsuse olemasolu ning selle teatavakstegemine kinnipeetavale, kes omakorda teatab kokkusaamise lubamisest kokkusaajale. VangS-st ja VSE-st ei tulene, et kinnipeetavale on kokkusaamisluba antud või et kinnipeetav ja kokkusaaja saavad selle loa olemasolu eeldada juhul, kui vangla direktor ei ole vastu võtnud otsust taotluse osas ja teinud seda kinnipeetavale ning kokkusaajale teatavaks VSE § 451 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tähtajal. Kuna käesoleval juhul ei olnud G.Z. saanud J.B. Eestisse väljasõidu ajaks vanglalt kokkusaamist lubavat otsust ning seadusest tulenevalt nad ei saanud eeldada vastava loa olemasolu, siis oli J.B. väljasõit Eestisse G.Z. kokkusaamiseks seotud mitte vangla õigusvastase tegevusega G.Z. taotluse lahendamisega viivitamisel ning J.B. keeldumisest mitteteatamisel, vaid G.Z. ja J.B. endi lootusega, et J.B. kohale jõudes kokkusaamine siiski lubatakse. Selliselt käitudes võtsid kaebajad ise riski, et vaatamata J.B. kohalesõidule ei pruugi vangla siiski kokkusaamist lubada ning J.B. sõidukulud võivad osutuda seetõttu asjatuteks, mistõttu ka kahju väljamõistmine sõidukulude hüvituse näol vanglalt RVastS § 7 alusel ei ole põhjendatud. Lisaks eeltoodule leiab ringkonnakohus, et kahjunõue on põhjendamatu ka seetõttu, et G.Z. il, kes sai 09.03.2004 teada vangla direktori esmase seisukoha kokkusaamise lubamisest võimaliku keeldumise kohta, oli piisavalt aega sellest veel J.B. enne viimase väljasõitu Taganrogist 14.03.2004 teatada. Kui G.Z. ka ei olnud telefonikaarti ja tal kulunuks aega selle vangla poest ettetellimisega ostmiseks, nagu ta väidab, saanuks ta taotleda vanglalt abi J.B. võimalikust keeldumisest õigeaegseks teatamiseks. G.Z. seda ei teinud, jättes seega tarvitusele võtmata omapoolsed abinõud kahju vältimiseks. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse esitajad ei saa nõuda sõidukulude kahjuna hüvitamist ka sel põhjusel, et vangla direktori keeldumine pikaajalise kokkusaamise lubamisest G.Z. 04.02.2004 taotluse alusel oli mittepõhjendatud. Kuna J.B. ei olnud põhjust sõita Eestisse G.Z. kokkusaamiseks ja teha selleks kulutusi seni, kuni ei olnud teada vangla direktori seisukoht kokkusaamise lubamises, siis ei ole hilisemalt kaebajatele teatavaks saanud vangla direktori keeldumine kokkusaamise lubamisest J.B. sõidukulude tekkega põhjuslikus seoses. Kuna apellatsiooniastmes ei ole vaidlustatud halduskohtu otsuse seda osa, millega jäeti rahuldamata põhjendamatuse tõttu J.B. kaebus tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla poolne 18.03.2004 keeldumine talle loa andmisest kokkusaamiseks, siis ei saa kaebajad tugineda oma kahjunõudes ka asjaoludele, et viidatud vangla keeldumine loa andmisest oli õigusvastane ja J.B. asjatud sõidukulud olid põhjustatud sellest.
  39. Kuna apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele ja ringkonnakohtu poolt osaliselt tehtava uue otsusega kuulub vastustajate kahjuhüvitusnõue rahuldamata jätmisele, siis tuleb HKMS §-de 92 lg 1 ja 93 lg 6 alusel muuta kohtukulude jaotust esimese astme kohtus, jättes J.B. kohtukulu riigilõivu näol 68.40 krooni tema enda kanda. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 8 Egon Konsand

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.