KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Ruth Virkus ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 26.oktoober 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-370 Haldusasi A.G-S kaebus Tallinna Linnavalitsuse sooritamiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 15.02.2006 otsus nr 3-04-370 Menetluse kohtus alus toimingu ringkonna- A.G-S apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
- oktoober 2006 Menetlusosalised Kaebaja A.G-S Vastustaja Tallinna Linnavalitsus RESOLUTSIOON Jätta A.G-S apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.02.2006 otsus nr 3-04-370 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kohtukantselei kaudu teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.09.1995 otsuse nr 6088 (mida täpsustati ja täiendati 23.10.2000 otsusega nr 11800) punktiga 1 loeti x tn x end kinnistul nr xxxx asunud ehitised ja krunt suurusega 883 m2 omandireformi objektiks; punktiga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal M. K; punktiga 3 tunnistati vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks M. K ja S. O. Otsuses märgiti, et majavaldus natsionaliseeriti Tallinna Linna Majade Natsionaliseerimise Komisjoni 11.04.1941 otsusega ning maa natsionaliseeriti Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooniga. Tallinna Linnavalitsuse 13.03.1996 korraldusega nr 652-k tagastati x tn x asuv elamu M. K ja S. O, kes võtsid vara vastu 01.04.1996 vara üleandmise aktiga nr 226, müüsid elamu edasi OÜle G ning 18.10.1996 loovutasid viimasele ka maa tagastamise nõudeõiguse. Tallinna 3-04-370 Linnavalitsuse 25.09.1998 korraldusega nr 5676-k tagastati x tn x maa suurusega 884 m2 OÜle G. x tn x korter nr x üürnik A. G-S (S) vaidlustas linnakomisjoni otsuse nr 6088 ning Tallinna Linnavalitsuse korraldused nr 652-k ja nr 5676-k halduskohtus. Kohtumenetluse käigus loobus kaebaja maa tagastamise korralduse peale esitatud kaebusest ning kohus lõpetas selles osas asja menetluse. Linnakomisjoni otsuse nr 6088 ja linnavalitsuse korralduse nr 652-k tühistamiseks esitatud kaebuse jättis halduskohus 25.07.2001 otsusega rahuldamata, ringkonnakohus A. G-S apellatsioonkaebust ei rahuldanud ning Riigikohus kaebaja kassatsioonkaebusele menetlusluba ei andnud. 14.09.2004 pöördus A. G-S Tallinna Linnavalitsuse poole taotlusega tühistada 13.03.1996 korraldus nr 652-k põhjusel, et asjas on ilmnenud uued asjaolud, mis annavad alust järeldada, et x tn x majavaldust ei natsionaliseeritud ning seega on elamu omandireformi objektiks tunnistatud ebaõigesti. Uuteks asjaoludeks on kaebaja poolt 15.
- ja 02.07.2004 arhiividest saadud Tallinna I Linnapea 15.04.1942 otsus, millega tuvastati, et x tn x maja natsionaliseerimise protsess jäi pooleli ja otsustati anda see omanikule tagasi, ning aastal 1943 koostatud ja Maksuametile esitatud teatis nr 303-II, milles M. K kinnitab omakäeliselt, et on maja ainuomanik. Ümberlükkamata on L. K selgitused selle kohta, et maja omanik M. K siirdus 1944.aastal Saksamaale ning uppus koos lapsega Pärnu lahes. Uuendatud menetluses tuleb kontrollida, kas M. K ei olnud maja eelnevalt ära müünud või muul viisil sellest loobunud. Tallinna Maa-ameti 19.10.2004 kirjaga nr 6-8/4803 vastati A. G-Sle, et kõiki tema avalduses kirjeldatud asjaolusid on analüüsitud Tallinna Halduskohtu 25.07.2001 poolt haldusasjas nr 3324/2001 ja Tallinna Ringkonnakohtu poolt 07.12.2001 haldusasjas nr II-3-478/2001 tehtud otsustes ning Tallinna Linnavalitsusel ja Maa-ametil puudub pädevus kohtu poolt otsustatud küsimustes esitatud kaebuste sisuliseks läbivaatamiseks halduskorras. Kaebuses palus A. G-S tunnistada õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse keeldumine tühistada 13.03.1996 korraldus nr 652-k ning kohustada linnavalitsust asja uuesti läbi vaadama. Kaebuse kohaselt on kõnealuse korralduse nr 652-k vastuvõtmise aluseks olev ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.09.1995 otsus nr 6088 ebaõige. Kaebaja poolt täiendavalt kogutud tõendid näitavad, et x tn x maja ei natsionaliseeritud; natsionaliseerimist küll alustati, kuid see jäi lõpule viimata. Eeltoodu alusel on nimetatud vara omandireformi objektiks tunnistatud ekslikult ja seega on majavaldus ka ebaõigesti tagastatud. Peale selle on kaebajal alust oletada, et nimetatud majavalduse kunagine omanik M. K võõrandas elamu enne oma surma aastal
- Enne kui vaidlusaluse vara tegelik saatus on kindlaks tehtud, ei ole võimalik lahendada vara tagastamise küsimust. Vara võõrandamisega seotud asjaolude väljaselgitamine ning sellega seonduvalt vara tagastamise korralduse õiguspärasuse kontrollimine oligi kaebaja eesmärk linnavalitsuse poole 14.09.2004 taotlusega pöördumisel. Tallinna Linnavalitsus vaidles kaebusele vastu ja palus see jätta rahuldamata. Vastuväidete kohaselt HMS § 68 (mille kohaselt on isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist juhul, kui ta võib taotleda menetluse uuendamist HMS § 44 alusel) kohaldamiseks ei olnud alust, sest menetluse uuendamist võimaldavaid uusi asjaolusid ei esinenud. Seega puudus linnavalitsusel vajadus uurida täiendavalt vara tagastamise korralduse õiguspärasust. Kaebaja märgitud Tallinna I Linnapea 15.04.1942 otsusele viidatakse vara tagastamise toimikus olevas 18.04.1942 aktis, millega x tn x majavaldus M. K kui endisele omanikule majandamiseks üle anti. Kaebaja tutvus toimikuga korduvalt ning pidi olema ka sellest aktist teadlik. Seda akti kui tõendit on varasemates kohtumenetlustes (haldusasi nr 3-324/2001 ja ringkonnakohtu haldusasi 2
(6)3-04-370 nr 1-3-478/2001) uuritud ja hinnatud. Kaebaja seadis kahtluse alla majavalduse õigusvastase võõrandamise fakti juba Tallinna Halduskohtus haldusasjas nr 3-324/
- Nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus kontrollisid haldusasja nr 3-324/2001 ja haldusasja nr 1-3-478/2001 raames majavalduse õigusvastase võõrandamise fakti ja hetke. Varasemates kohtumenetlustes on samuti tuvastatud, et M. K mitte ei uppunud aastal 1944, nagu väidab kaebaja, vaid suri 09.04.1956 Pärnus. Selliseid tõendeid, mis varasemad tuvastused ümber lükkaks, esitatud ei ole. Vaidlustatud toiminguga pole kaebaja õigusi rikutud. Tallinna Linnakohtu 01.07.2004 otsusega lõpetati ennetähtaegselt kaebajaga sõlmitud üürileping x tn x asuvale eluruumile ning kohtuotsus on jõustunud. Tallinna Halduskohtu 15.02.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel motiivitel: Haldusmenetluse seadus on kohaldatav ka omandireformi käigus läbi viidava haldusmenetluse puhul. HMS § 68 lg 1 ja § 44 lg 1 p 2 nende koostoimes tuleb mõista selliselt, et kui isik esitab haldusakti kehtetuks tunnistamise taotluse, milles väidab mõne HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu ja haldusorgan on selle aluse olemasolu kindlaks teinud, siis peab haldusorgan menetluse uuendama. Käesoleval juhul pöördus kaebaja Tallinna Linnavalitsuse poole vara tagastamise korralduse tühistamise nõudega ning Tallinna Maa-ameti 19.10.2004 vastuse kohaselt on kaebaja taotluses toodud asjaolusid juba kohtute poolt analüüsitud. Veel märgitakse vastuses, et Maa-ametil puudub pädevus kohtu poolt otsustatud küsimustes esitatud kaebuste sisuliseks läbivaatamiseks halduskorras. See arvamus on ekslik ja vastuolus Riigikohtu halduskolleegiumi 10.11.2004 otsuses nr 3-3-1-36-04 toodud seisukohaga, mille kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist haldusorgani poolt ei välista see, et varem on sama haldusakti vaidlustatud halduskohtus ning et see kaebus on jäetud rahuldamata. Kui hiljem ilmnevad asjaolud või motiivid, mis ei olnud kohtuliku kontrolli objektiks ja mis haldusorgani arvates tingivad haldusakti kehtetuks tunnistamise, siis ei ole kehtetuks tunnistamine uutel põhjustel keelatud. Arvestades Tallina Maa-ameti 19.10.2004 kirja sisu, saab järeldada, et vastustaja kontrollis kaebaja poolt esitatud tõendeid ja leidis, et uusi olulisi tõendeid, mis tingiks haldusakti kehtetuks tunnistamise, asjas esitatud ei ole. Vastustaja see seisukoht on õige. Tallinna I Linnapea 15.04.1942 otsusele viidatakse Tallinna Linna Elamu-Korteriameti 18.04.1942 aktis, mis asub vara tagastamise toimikus ja millega kaebaja on tutvunud korduvalt. Linnavalitsusele esitatud taotluses märgitud M. K poolt 01.02.1943 Maksuametile esitatud teatis nr 303-II ei lükka ümber jõustunud kohtuotsustega tuvastatud asjaolu, et x tn x majavaldus natsionaliseeriti 11.04.
- Kõnealuse teatise on M. K allkirjastanud kui kinnisvara valdaja, mitte kui omanik. Et kaebaja poolt Tallinna Linnavalitsusele esitatud tõendite alusel puudus linnavalitsusel alus haldusmenetluse uuendamiseks, kinnitab ka asjaolu, et tuginedes samadele tõenditele, esitas kaebaja septembris 2004 teistmisavalduse, mida Riigikohus menetlusse ei võtnud. Kohustamiskaebuse rahuldamine eeldab isiku subjektiivsete õiguste rikkumist. Kaebaja subjektiivseid õigusi Maa-ameti 19.10.2004 vastuses väljendatud seisukoht ei riku, sest tal ei ole puutumust x tn x asuva varaga. Asja materjalide kohaselt kasutas kaebaja x tn x eluruumi Kadrioru Kinnisvarahoolduse ME-ga 27.06.1994 sõlmitud üürilepingu alusel ning Tallinna Linnakohtu 01.07.2004 otsusega rahuldati tema vastu esitatud hagi üürilepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ja ta tõsteti nimetatud eluruumist välja teist eluruumi vastu andmata. Kaebaja ema ja isa olid samas majas korter 2 üürnikud ning sõlmisid 07.05.1995 kokkuleppe korter 2 erastamiseks kaebajale, kuid käesolevaks ajaks on kaebaja vanemad surnud ja ise ta on Tallinna Linnakohtu 16.10.2003 otsusega omavoliliselt hõivatud eluruumist x tn x välja tõstetud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 3
(6)3-04-370 A.G-S apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellant on seisukohal, et Tallinna Linnavalitsus oli kohustatud HMS § 68 lg 1 ja § 44 lg 1 p 2 alusel tema poolt 14.09.2004 esitatud taotluse sisuliselt otsusega lahendama. Varasemates kohtumenetlustes kontrolliti, kas M. K ja S. O on õigustatud subjektideks tunnistatud õiguspäraselt või mitte. Majavalduse x tn x natsionaliseerimise küsimus vaidluse esemeks ei olnud ning seda asjaolu kohtute poolt ei kontrollitud. Seetõttu paluski kaebaja linnavalitsusel majavalduse natsionaliseerimise asjaolud üle kontrollida. Kaebajal on täiendavalt saadud tõendite põhjal tekkinud kahtlus, et vara sundvõõrandamist M. K ei toimunud ning seega ei ole majavaldus x tn x omandireformi objektiks ORAS § 11 lg 1 tähenduses. Kui asuda seisukohale, et majavaldus siiski natsionaliseeriti, siis jääb arusaamatuks, miks maksis M. K kinnisvaramaksu ja deklareeris maksuametile aastatel 19421944 elamu üürimisest laekunud tulu. xi tn x elamu natsionaliseerimise kohta koostati küll vastav akt, kuid natsionaliseerimist lõpule ei viidud. Riigikohtu halduskolleegium selgitas otsuses nr 3-3-1-34-03, et kui isikul säilis pärast vara võõrandamise akti andmist võimalus vara käsutada, siis selline võõrandamine ei ole vaadeldav õigusvastase võõrandamisena ORAS mõttes. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.09.1995 otsus nr 6088 rajaneb ebaõigetele andmetele ning seetõttu ei ole õige ka linnavalitsuse 13.03.1996 korraldus nr 652-k, millega majavaldus õigustatud subjektideks tunnistatud isikutele tagastati. Selgitamist vajab, kes oli majaomanik pärast endise omaniku M. K surma (apellandile teadaolevalt hukkus M. K aastal 1944 Pärnu lahes toimunud laevaõnnetuses). Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on varasemates halduskohtumenetlustes ning kriminaalmenetluse raames piisavalt ja igakülgselt uuritud x tn x vara tagastamise õiguspärasust. Kohus ei rikkunud ühtegi õigusnormi, kui tuvastas, et apellandil puudub õigus taotleda haldusmenetluse uuendamist. Uusi asjaolusid, mis seaksid kord juba tuvastatud asjaolud kahtluse alla, ei ole ilmnenud. Dokumendid, mida esitas kaebaja (v.a Tallinna I Linnapea 15.04.1942 otsus), asuvad Tallinna Halduskohtu toimikus nr 3-324/2001 ja sellele lisatud vara tagastamise toimikus. Saksa okupatsiooni ajal teostas võimu Tallinna Kindralkomissar, mitte Linnapea. Linnapeal puudus pädevus otsustada nõukogude võimu poolt läbi viidud vara natsionaliseerimise küsimuse üle. Aastal 1942 anti kõnealune majavaldus M. K valitsemisele, mitte omandusse. Apellandi nimetatud dokumendid näitavad vara kasutamist, mitte käsutamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks alust. 14.09.2004 Tallinna Linnavalitsusele esitatud avalduses taotles A. G-S haldusmenetluse uuendamist HKMS § 44 lg 1 p 2 alusel ning kohtuliku kontrolli läbinud haldusakti kehtetuks tunnistamist HMS § 68 lg 1 alusel. Kuigi taotluses Tallinna Linnavalitsusele on otsesõnu palutud tunnistada kehtetuks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korraldus, järeldub taotluse sisust, et kaebaja tegelikuks eesmärgiks on saavutada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.09.1995 otsuse nr 6088 kehtetuks tunnistamine põhjendusel, et kõnealust majavaldust ei ole natsionaliseeritud. HMS § 44 lg 1 p 2 näeb ette, et haldusorgan uuendab menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. Tõendid, millele tuginedes kaebaja haldusmenetluse uuendamist taotles, olid Tallinna I Linnapea 15.04.1942 otsus ja M. K poolt 01.02.1943 Maksuametile esitatud teatis. Apelleeritud kohtuotsuse kohaselt on Maa-amet oma 19.10.2004 vastuses kaebaja taotlusele küll ebaõigesti märkinud, et haldusorganil puudub pädevus kohtu poolt otsustatud küsimustes esitatud kaebuste sisuliseks läbivaatamiseks halduskorras, kuid samas jätnud õigesti haldusmenetluse uuendamata, sest menetluse uuendamist võimaldavaid uusi 4
(6)3-04-370 olulisi tõendeid kaebaja esitanud ei ole. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga ega pea vajalikuks esimese astme kohtu otsuse motiive korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist: Kaebaja põhiväide on, et x tn x maja ei natsionaliseeritud. See seisukoht on ekslik. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (Kord) p 16 lg 2 sätestab, et vara natsionaliseerimine peab olema tõendatud väljavõttega Riigi Teatajast või Eesti NSV Teatajast, kus avaldati natsionaliseeritud vara nimekiri, või väljavõtte või ärakirjaga Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusest vara natsionaliseerimise nimekirjadesse võtmise kohta, natsionaliseerimisakti ärakirja või mõne muu dokumendiga, mis tõendab vara natsionaliseerimist. Vara tagastamise toimikus oleva Tallinna Linnaarhiivi 29.06.2001 teatise kohaselt kanti x tn x Tallinna linnas natsionaliseerimisele kuuluvate majade nimestiku täiendusse jrk nr 2018 all ning nimekiri avaldati Eesti NSV Teatajas 1940, nr 66, art 888; nimekirja täiendus kinnitati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt 16.12.1940. Vara tagastamise toimikus on ka väljavõte viidatud Eesti NSV Teatajast, samuti ärakirjad maja natsionaliseerimise aktist (dateerimata ning puudub märge omaniku kohta) ja Natsionaliseerimise Komisjoni poolt 11.04.1941 kinnitatud natsionaliseeritud maja bilansist. Seega on tegemist Korra p 16 lg 2 nõuetele vastavate dokumentidega. Kaebaja väidetest järeldub, et tema arvamuse kohaselt eelpoolnimetatud dokumendid näitavad natsionaliseerimise käivitumist, kuid mitte selle lõpuleviimist ning et maja faktiliselt ei natsionaliseeritud. Ka selle kaebaja seisukohaga ei saa nõustuda. Natsionaliseeritud maja bilansi kinnitamisega Majade Natsionaliseerimise Komisjoni poolt lõppes sisuliselt ka natsionaliseerimise protsess. Sellise järelduse tegemiseks annab alust Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 01.11.1940 määruse Majade natsionaliseerimise kohta p 5, mis sätestas: „Kohalikel majade natsionaliseerimise komisjonide esindajatel koostada iga natsionaliseeritud maja kohta akt (vorm nr. 1). Peale selle tuleb fikseerida majal lasuvad kohustused (tõelised võlad ja maksud) ja saadaolevad summad. Võtta arvele maja juurde kuuluvad abiehitised (laod, pesuköögid, kuurid, keldrid jms) ja maja teenimise varad (maja korrashoiu-, tule- ja gaasikaitse vahendid, keskkütte küttetagavarad jms.). Natsionaliseerimise akti koostamisel tuleb seniselt omanikult või valdajalt üle võtta maja kohta käivad dokumendid, plaanid, majaraamatud, panga jooksva arve raamatud, panga tšekiraamatud, kviitungiraamatud ja pangas ning kassas olevad rahasummad jms. Maja kohta tuleb koostada bilanss, mille vaatab läbi ja kinnitab kohalik natsionaliseerimise komisjon.“ Sellest sättest nähtub, et natsionaliseerimisel oli esmatähtis natsionaliseerimise akti koostamine, millele järgnes bilansi koostamine ja kinnitamine. Kuigi bilansi kinnitamise otsuse peale võisid asjasthuvitatud isikud 7 päeva jooksul kaevata Majade Natsionaliseerimise Peakomiteele, on ebatõenäoline, et isikul säilis vara käsutamisõigus pärast akti koostamist ja bilansi kinnitamist. Kaebaja viidatud Tallinna I Linnapea 15.04.1942 otsus ja M. K poolt 01.02.1943 esitatud teatis Maksuametile natsionaliseerimise fakti ümber ei lükka ega tõenda vastupidiselt apellandi väitele, et M. K oli jätkuvalt vara käsutamise õigus. Kõnealusel Linnapea otsusel ei ole käesolevas asjas natsionaliseerimise tõendamisel tähtsust. Tegemist on üldise iseloomuga õigusaktiga, mida ei olnud olemas natsionaliseerimise ajal ning mis tagantjärele sätestas, milliseid maju käsitatakse jätkuvalt natsionaliseerituna Saksa okupatsiooni ajal. Järgemööda vaheldunud okupatsioonivõimude õiguslikud hinnangud üksteise tegevusele ei tõenda konkreetse vara omandiõiguse minetamist ega säilimist. Käsutusõiguse taastamist Tallinna I Linnapea 15.04.1942 otsusega tõendada ei saa. 01.03.1943 Maksuametile esitatud teatis kinnisvara koosseisu, väärtuse ja tulukuse kohta ei kinnita samuti omandiõiguse, sh käsutusõiguse säilimist ega taastumist. Teatise p X „Märkmed“ on kirjas –„Kui natsionaliseeritud kinnisvara on kasutada antud, märkida kasutusse andmise aeg“. Sellest saab järeldada, et andmed kinnisvara koosseisu, väärtuse ja tulukuse kohta tuli Saksa okupatsiooni 5
(6)3-04-370 ajal esitada nii hoonete omanikel kui ka natsionaliseeritud hooned enda kasutusse saanud isikutel. Kõnealuse lahtri täitmine M. K poolt ning sellele märgitud „Maja anti tagasi 21.aprillil 1942, oli eksikombel äravõetud“ kinnitab ühtlasi natsionaliseerimise toimumist, sest ilma natsionaliseerimiseta ei oleks kasutusse andmist saanud toimuda. Teatisest ei nähtu, et M. K oleks maksnud x tn x majavalduse eest
- ja
- aastal jätkuvalt kinnisvaramaksu ja tulumaksu. Kaebaja väidet, et x tn x endine omanik M. K ja tema poeg uppusid 1944.aastal Pärnu lahes Saksamaale suundunud laeva hukul, kontrolliti haldusasjas nr 3-324/2001, ning kohus leidis, et see väide on paljasõnaline, tõendamata ja asjas kogutud tõenditega ümberlükatud. Tallinna Linnavalitsusele esitatud tagastamismenetluse uuendamise taotlusele ei lisanud kaebaja ühtegi tõendit, mis selle seisukoha kummutaks. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja esimese astme kohtu otsus muutmata. Kohtunikud Viive Ligi Ruth Virkus Silvia Truman 6
(6)