KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Maili Lokk, Egon Konsand Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2006. a Tartu Haldusasja number 3-05-574 Haldus

§ 7lg 2.

Asja materjalide põhjal on haldusorgan diskretsiooni teostades arvestanud kõiki asjaolusid ja huve ning kaalumine on olnud ratsionaalne. Volikogu istungil on ära kuulatud detailplaneeringu tellija seletused, A.R. seletused ning volikogu liikmete ja majanduskomisjoni liikmete ettepanekud ja tuginetud Võru maavanema seisukohale 23.03.

1. Raha eraldamine Kubija paisjärve saneerimiseks ei ole antud juhul kaebuse esemeks ning kohus jättis kaebuse selle väite tähelepanuta. Kohus viitas planeerimisseaduse § 26 lg 1 ja leidis, et planeeringu kehtestamise otsus on õiguspärane, kuna planeerimismenetlus on läbi viidud planeerimisseaduses kehtestatud nõudeid järgides ning kaebuse motiivid ei anna alust detailplaneeringu kehtamise otsuse tühistamiseks. Samas ei ole kaebaja antud protsessis isik, kes saab kaebuse esitada teiste kodanike huvides, olles väitnud, et haldusakti sisuline õigusvastasus on toonud kaasa linnaelanikele supluse mittevõimaldamise paisjärves. Kaebaja ei ole põhjendanud ka, kuidas detailplaneeringu kehtestamine tema subjektiivseid õigusi rikub. Asjaolu, et kaebaja ei saa supelda just paisjärves, ei ole kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Kaebaja kinnistu on aadressil Käbi 7, mis jääb paisjärvest mitu tänavavahet edasi ja seega ei ole kaebaja kinnistul puutumust paisjärvega. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS
2. A.R. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega A.R. kaebus rahuldatakse. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, mille kohaselt jääb kaebaja kinnistu Kubija paisjärvest mitu tänavavahet edasi. Õigem ja täpsem on katastrikaardilt mõõdetuna 30 meetrit mööda tänavat, mis on ka Võru linna piir, ja edasi 280 meetrit Võru metskonna omandis olevat parkmetsa kuni paisjärveni. Sellest lähtuvalt on kaebaja kinnistule lähim järv Kubija paisjärv. 2) Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, asudes seisukohale, et Kubija paisjärv kuulub kolmanda isiku omandisse rajatisena ostu-müügilepingu alusel. Ostu-müügilepingu lisas märgitud rajatiste nimekirjas on küll märgitud ,,veehoidla 1977.a.", kuid tegemist ei ole Kubija paisjärvega (mis on rajatud 1986-1987), vaid 1976-1978 rajatud veehoidla – paistiigiga. Kuna ka linnavolikogu lähtus ekslikest andmetest, mõjutas see paisjärve aluse maa ärimaaks määramist.

§ 2

lg 17 tuleneb, et Kubija paisjärve näol on tegemist väljavooluga seisuveekoguga.

§ 7

lg 2 p 1 ja 2 nähtub, et veeseadus võimaldab kanda Kubija paisjärve avalikult kasutatavate veekogude nimekirja. Eeltoodust tulenevalt on vale kohtu järeldus, et haldusorgan on arvestanud kõiki asjaolusid ja huve ning kaalumine on olnud ratsionaalne. Kui kohus oleks tuvastanud, et järv ei kuulu äriühingule, oleks see mõjutanud ka hinnangut avalike ja ärihuvide kaalumisele. 3)

§ 7

lg 1 tulenevalt on veekogu avalik kasutamine oluliselt laiem mõiste, kui 3 kohtuotsuses mainitud võimalus paisjärves supelda.

§ 7

lg 1 sätestatud veekogu avaliku kasutamise võimaluste piiramine on käsitletav kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisena, seega annab kaebajale ka õiguse detailplaneeringu vaidlustamiseks planeerimisseaduse § 26 lg 1 sõnastuses. 4) Kohus on ebaõigesti kohaldanud HMS § 4 lg 2 sätestatut. Tõendite ebaõige hindamine on kaasa toonud asjaoludest väära ettekujutuse, seetõttu ei ole kohus arvestanud kõiki olulisi asjaolusid. Kohus on tähelepanuta jätnud ka asjaolu, et paisjärv saneeriti keskkonnakasutusest laekuva raha abil, seega oleks tulnud olulisel määral kaaluda ka riigi huvisid. Võrumaa Keskkonnateenistus on korduvalt linnavolikogu tähelepanu nimetatud asjaolule juhtinud. Linnavolikogu otsus on motiveerimata ja kohus ei ole andnud hinnangut HMS § 56 sätestatud nõuete rikkumisele linnavolikogu poolt. 6. Võru Linnavolikogu taotleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. Vastuväited: 1) Kaebaja on ekslikul arusaamisel, et tema subjektiivne õigus on supelda tema kinnistule kõige lähemal asuvas järves ja et tulenevalt detailplaneeringu kehtestamisest on seda subjektiivset õigust rikutud. Kohus ei pidanudki välja selgitama, milline on kaebaja kinnistule linnulennult kõige lähemal asuv järv. Kohtuistungil ei hinnatud kaebaja teekonda ühe või teise järveni, seetõttu ei ole kaebaja väide tõendatud ega põhjendatud. 2) Kohtuistungil, tutvudes ostu-müügilepinguga, kaebaja nõustus paisjärve olemisega ostumüügilepingu objektiks. Apellatsioonkaebuses esitatud väited on tõendamata. Halduskohus ei lahenda omandivaidlusi. Kohtuotsuse kohaselt omandiküsimused iseenesest ei oma detailplaneeringu kehtestamisel tähtsust. 3) Kaebaja on ekslikul arvamusel, et detailplaneeringu kehtestamine saab olla aluseks avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kandmisel. Kubija paisjärv ei olnud enne detailplaneeringu kehtestamist avalik veekogu lähtuvalt

§ 7lg 2, millele on viidatud ka kohtuotsuses.

4) Kaebaja on ekslikul arusaamisel, et veekogu saneerimisel toetuse andmine saab olla iseenesest veekogu avaliku kasutuse määramise aluseks. Kohus ei hinnanud saneerimistoetuse tingimusi ja ka kaebaja ei ole tõendanud, et toetuse tingimuseks oleks olnud veekogu kandmine avalikult kasutatavate veekogude nimekirja. 5) Kaebaja väide, et haldusakt ei ole põhjendatud, motiveeritud ja antud kaalutlusprintsiipi järgides, on ebaõige. Kohtuotsuses on põhjalikult analüüsitud haldusakti lisaks olevat seletuskirja ja detailplaneeringu menetlemisel kogutud tõendeid. Kohtuotsus on motiveeritud ja põhjalik, on hinnatud kogutud tõendeid ja vastatud kaebaja väidetele. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole põhjust. Kuna halduskohtu vaidlustatud otsus on oma lõppjäreldustelt seaduslik ja põhjendatud, siis järgib ringkonnakohus kooskõlas HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 sätetega esimese astme kohtu põhjendusi ega pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski apellandi väide ei ole aluseks vaidlustatud kohtuotsuse tühistamisele või muutmisele. Planeerimisseaduse §-st 26 lg 1 tuleneb, et isikul on õigus pöörduda planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks kohtusse, kui ta leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Halduskohus on õigesti kaevatavas otsuses asunud 4 seisukohale, et A.R. kaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuna vaidlustatud Võru Linnavolikogu 21.04.2005 otsus nr 122 on õiguspärane ning see ei riku ka kaebaja subjektiivseid õigusi. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et halduskohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid, tuvastades asjaolu, et Kubija paisjärv kuulub kolmanda isiku omandisse rajatisena ostu-müügilepingu alusel. Vastavalt planeerimisseaduse §-le 2 p 4 on detailplaneeringu eesmärgiks maakasutus- ja ehitustingimuste seadmine linnades ja alevites ning teistel detailplaneeringu kohustusega aladel ja juhtudel. Sama seaduse §-s 9 lg 1 sätestatakse, et detailplaneering koostatakse lähiaastate ehitustegevuse ja maakasutuse aluseks valla või linna territooriumi osa kohta. Planeerimisseadusest ega ka muudest õigusaktidest ei tulene, et kohalik omavalitsus saaks detailplaneeringu kehtestamisel muuta olemasolevaid omandisuhteid või ka seada isikule kuuluvale omandile asjaõiguslikke kitsendusi, mis ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. AÕS §-dest 119-120 ja 56 lg 1 tuleneb, et kinnisasja omanik on isik, kes on omanikuna kantud kinnistusraamatusse. Sama seaduse § 131 lg 2 sätestab, et mitme kinnisasja piires olevast veekogust kuulub igale kaldaomanikule see osa, mis on veekogu keskele tõmmatava mõttelise joone ning sellelt joonelt vastava omaniku kaldapiiripunktidele risti tõmmatavate mõtteliste joonte vahel või veekogu keskpunktist vastava omaniku kaldapiiripunktidele tõmmatavate mõtteliste joonte vahel. Käesoleval nähtub kolmanda isiku poolt esitatud tõenditest (tl-d 93-101), et OÜ-le XX kuulub Võru linnas X tänaval kaks kinnistut, s.o kinnistu registriosa numbriga 3547 (aadress X tn 41; katastriüksuse tunnus 91901:014:0017, pindalaga 16 647 m2) ja kinnistu registriosa numbriga 20986 (aadress X tn. 43A; katastriüksuse tunnus 91901:014:0016 pindalaga 30 113 m2), millised hõlmavad suuremat osa Kubija paisjärvest, ning et ülejäänud osa Kubija paisjärvest on Aime Kaarnale kuuluva kinnistu koosseisus. Kuna kolmanda isiku omandiõigus vastavale osale Kubija paisjärvest on tõendatud kinnistusraamatu kannetega, siis ei ole ka asjakohane apellandi viide asjaolule, et OÜ Motelso poolt ostumüügilepingu lisas märgitud rajatiste nimekirjas oleva veehoidla puhul ei ole tegemist Kubija paisjärvega. Kohus ei saa käesolevas asjas, kus on vaide all planeeringu kehtestamise haldusakt, hakata hindama seda, kas kolmas isik on kantud Kubija paisjärve osa hõlmavate kinnistute omanikuna kinnistusraamatusse õigesti või mitte. Apellant on seisukohal, et vaidlusalune planeering rikub tema subjektiivseid õigusi sellega, et planeeringu kohaselt Kubija paisjärve avalik kasutus lõpeb, kuivõrd OÜ XX võib hakata paisjärve alust ja ümbritsevat maad kasutama 100%-liselt ärimaana. Ringkonnakohus leiab, et apellandi väide Kubija paisjärve avalikus kasutuses olemisest ei ole õige. Veekogu avaliku kasutuse mõiste ja avalikuks kasutamiseks määramise tingimused on sätestatud

§-s

1. Viidatud sätetest tuleneb, et avalikult kasutatavad on üksnes need veekogud, mis on kantud keskkonnaministri ettepanekul Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatavasse nimekirja, seega on Vabariigi Valitsus, mitte kohalik omavalitsus pädev otsustama, millised veekogud on avalikult kasutatavad. Eeltoodust tulenevalt puudub kohalikul omavalitsusel ka pädevus planeerimismenetluses määrata planeeritavale alale jäävat veekogu avalikuks kasutamiseks või otsustada veekogu avaliku kasutamise lõpetamist. Avalikult kasutatavate veekogude nimekirja on Vabariigi Valitsus kinnitanud oma 18.07.1996 määrusega nr.
2. Kuna kõnesolevasse nimekirja ei ole Kubija paisjärve avalikult kasutatava veekoguna kantud, siis ei ole ka põhjendatud apellandi väide, et planeeringuga maa sihtotstarve muutmine ärimaaks rikub tema õigust paisjärvel viibida. Halduskohus on oma otsuses asjakohatult tuvastanud asjaolu, et kaebaja kinnistul pole puutumust paisjärvega. Kuna Kubija paisjärv ei ole seaduse kohaselt avalikult kasutatav veekogu, siis ei ole apellandi subjektiivse õigust paisjärvele pääsuks rikutud olenemata sellest, kui kaugel või lähedal paisjärv apellandi kinnistust asub. 5 Õige ei ole ka apellandi see väide, et käesoleval juhul esinevad seaduses ettenähtud tingimused Kubija paisjärve avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kandmiseks.

§ 7

lg 2 teine lause sätestab, et Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatavasse nimekirja ei arvata muuhulgas mitme kinnisasja piires asuvat eraõiguslikule isikule kuuluvat väljavooluta seisuveekogu pindalaga vähem kui viis hektarit (p 2) ning vooluveekogu valgalaga vähem kui 25 km2 ning sellel asuvat paisjärve (p 3). Vaidlustatud detailplaneeringu seletuskirjas toodud andmete kohaselt on Kubija paisjärve pindalaks 14 000 m2 (1,4 ha), paisjärve valgala suuruseks ca 2,5 km2 ning paisjärv asub ojaga ühendatult vooluveekogul, s.o Kubija järvel, Nimetatud andmetest järeldub, et Kubija paisjärv ei ole

§ 7lg 2 p 3 kohaselt avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kantav.

Ringkonnakohus leiab, et Kubija paisjärve ei saaks kanda avalikult kasutatavate veekogude nimekirja ka juhul, kui paisjärve ka tuleks käsitada seisuveekoguna

§ 2lg 17 tähenduses.

Kuna paisjärve pindala on väiksem kui 5 ha, siis ei saaks see seisuveekoguna kuuluda kandmisele avalikult kasutatavate veekogude nimekirja tulenevalt

§-st 7 lg 2 p

1. Eeltoodust tuleneb, et Võru Linnavolikogu vaidlusaluse planeeringu kehtestamisel lähtunud Kubija paisjärve kuuluvuse ja selle avaliku kasutamise puudumise osas õigetest lähteandmetest, seega ei ole põhjendatud apellandi väide, et linnavolikogu otsus on antud kaalutlusveaga, kuna Kubija paisjärve osas on lähtutud ebaõigetest andmetest. Kuna linnavolikogu ei saanud planeeringu kehtestamisel otsustada Kubija paisjärve kui eraomandi avalikuks kasutamiseks andmise üle, siis ei ole põhjendatud ka apellandi see väide, et käsitletav haldusakt on nimetatud osas põhjenduste puudumise tõttu HMS § 56 lg 3 nõuetele mittevastav. Põhjendatud ei ole apellandi tuginemine kaebuses ka asjaolule, et Kubija paisjärv saneeriti keskkonnakasutusest laekuva raha abil, mistõttu tulnuks linnavolikogul olulisel määral kaaluda ka riigi huvisid. Nagu ringkonnakohus on juba eelnevalt märkinud, ei ole kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses detailplaneeringu kehtestamisel otsustada veekogu avalikuks kasutamiseks andmist või ka veekogu avaliku kasutamise lõpetamist. Kuna volikogul pole antud küsimustes otsustuspädevust, siis ei olnud ka volikogul käesoleval juhul seaduslikku alust detailplaneeringuga X 43A krundi kasutuse sihtotstarbe muutmisel arvestada asjaoluga, et krundil osaliselt paiknev Kubija paisjärv on osaliselt saneeritud keskkonnakasutusest laekunud rahaliste vahendite abil. Käesoleva vaidluse lahendamisel, kus kaebuse esemeks on detailplaneeringu kehtestamise õiguspärasus, ei saa kohus hinnata seda, kas ja millistel tingimustel olnuks õige X 43A maa kolmandale isikule erastada.
2. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, siis tuleb apellandi kohtukulu (apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv) jätta HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Üllar Roostoja Maili Lokk 6 Egon Konsand