) §-des 22 lg 1 ja 221 lg 1 ja 2 ettenähtud viisil ja ulatuses. Kaebuse esitajal on uusi hooneid võimalik ehitada ka teistest hoonetest põhja- lääne suunas, sest X 23 tagastatava põhimaatüki suuruseks on umbes 13 ha. 01.09.1994 avalduses on kaebaja soovinud X 23 talu nr 22 maast 0,40 ha asendamist X 23 maa arvel või võimaldada maa osta. Vallavalitsus on lähtunud kaebaja soovist ja tal on võimalik erastada soovitud ulatuses talumaad. Võimalik ei ole erastada veel juurde 0,60 ha. Vallavalitsus on kõiki maa erastamise ja tagastamise subjekte võrdselt kohelnud nende ja nende soove arvestanud. Kaebajale on saadetud üheaegselt teiste erastajatega maa piiride kulgemise ettepanek 03.11.2003 ja 22.12.2003 tagastatava maa pindalade plaan, mille alusel oleks õigustatud subjektidel Sirje ja V. L võimalik X 23 talumaa tagastamine vormistada vastavalt V.L. soovile ( v.a. vaidlusalune maaala 0,60 ha). Võru maavanem vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt asuvad K.T. hooned endisel X 22 talu maadel, mis on Võru Vallavalitsuse poolt endise X 22 talu õigustatud subjektile M.T. Võru Vallavalitsuse 19.06.1997 korraldusega nr 411 kompenseeritud ning endise X 22 talu maal asuva hoonete omanikuna on K. T seadusest tulenev õigus tagastamise käigus vabaks jäänud maad ostueesõigusega erastada
§-des 22 lg 1 ja § 221 lg 1 ja 2 ettenähtud viisil ja ulatuses. Alusetu on kaebuse esitaja väide, et andes korralduse maa erastamiseks K. T, on erastamise korraldaja rikkunud Korra p 23 nõudeid, millise kohaselt erastamise korraldaja kontrollib maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Alusetu on kaebuse esitaja seisukoht ka selles, et maavanema korraldus on vastuolus HMS § 56 2 nõuetega. K. T kuuluvate hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamine on läbi viidud vastavalt kehtivatele õigusaktidele. Endise X 22 talu maast 1,7094 ha maa K. T ostueesõigusega erastamine ei saanud rikkuda kaebaja seaduslikke õigusi ka sel põhjusel, et kaebuse esitaja on tunnistatud õigustatud subjektiks endise X 23 talu maa osas, K. T taotles ostueesõigusega maa erastamist temale kuuluva elamu juurde endisest X 22 talu maast. Kolmas isik K. T vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on maavanema korralduse aluseks olevad Võru Vallavalitsuse haldusaktid seaduslikud ja kehtivad. Kolmandale isikule kuuluva majavalduse endine omanik ei ole kokkulepet allkirjastanud, seega ei ole dokument kehtiv ja kaebajal ei saa olla õiguspärast ootust sellise dokumendi alusel maajagamist nõuda. Kokkuleppe ei ole vormistatud notariaalse tõestusega. Võru Maavalitsusele kaebaja poolt esitatud 12.02.2004 vormistatud A.J. avaldus volituste andmise kinnituse tagantjärele vormistus on tehtud ajal, millal A. J ei olnud enam hoonete omanik ja ei saanud otsustada maa erastamise küsimusi. Ka ei anna volituste hilisem kinnitamine võimalust lugeda 20.03.2003 kokkulepe notariaalselt tõestatuks. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus jättis 21. detsembri 2005 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei riku vaidlustatud Võru Vallavalitsuse korraldus kaebuse esitaja õigusi. K. T omandas hooned endise X 23 maadel 12.06.2003.
lg 1 kohaselt on ehitiste omanikul õigus ostueesõigusega maad erastada.
lg 1 järgi on elamu omanikul õigus erastada vähemalt 2 ha maad, lg 2 järgi kuni 50 ha. Korra p 7 näeb ette, et avaldused maa erastamiseks tuli esitada hiljemalt 01.01.1998 Korra p 71 sätestab, et kui ehitis erastatakse või omandatakse muul viisil pärast 01.01.1998 vallasasjana, on ehitise omandajal õigus saada maaomanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. Kui ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks on 01.01.1998 esitatud avaldus, milles nimetatud erastamiseks taotletava maa pindala on arvestatud kas omandaja või teiste isikute ehitiste juures erastatava maa suuruse ja piiride määramisel ning vastavate katastriüksuste moodustamine on algatatud, toimub maa ostueesõigusega erastamine 01.01.1998 esitatud avalduste alusel. X 22 maadel asunud endised omanikud L.T., E.T. ja A.J.on avaldustes taotlenud hoonete juurde 2 ha maa erastamist. Seega olid X 22 hoonete omanikud nii enne 01.01.1998 kui ka peale seda taotlenud 2 ha maa erastamist, millest vallavalitsus pidi ka lähtuma. K. T, esitades 2003 aastal maa erastamiseks uuesti avalduse 2 ha maa ostueesõigusega erastamiseks, ei muutnud endist olukorda. Selleks ajaks oli erastajate poolt taotletud ulatuses X 22 maad ka vabad ning Korra p-s 71 toodud takistusi K. T 2 ha maa erastamiseks ei esinenud. Maamõõdubüroo Tarko Kinnis OÜ poolt 26.02.2003 koostatud ja 19.03.2003 ning 20.03.2003 allkirjastatud maaüksuste piiride määramise kokkulepe ei oma õiguslikku mõju K. T maa erastamisel. Piiride kooskõlastamise kokkuleppel puudub kokkuleppe allkirjastamise ajal hoonete omanikuks olnud A. J allkiri, kokkuleppel on A. T allkiri. A. T puudus A. J vastav volitus, samas puudub kokkuleppel ka A. T poolt allkirjastamise kuupäev. A. J poolt antud hilisem kinnitus tookordse tahte osas ei oma enam tähendust. Seega oli K. T seaduslik õigus peale hoonete omandamist erastada X talu 22 maadest ostueesõigusega maad soovitud ulatuses ning sellega ei ole kaebaja õigusi rikutud. Maade tagastamine saab toimuda ainult endistes piirides, kui planeeringust ja maakorraldusnõuetest või kokkuleppest subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti (
Antud juhul sellised tingimused puuduvad. Kuna kohus ei tunnistanud vaidlustatud vallavalitsuse korraldust õigusvastaseks ning luges vallavalitsuse poolt K. T maa ostueesõigusega erastamise seaduslikuks, puudub vajadus maavanema korralduse õiguspärasust hinnata samadest asjaoludest lähtudes, mida kohus juba 3 vallvalitsuse korralduse hindamisel on teinud. Maavanem on oma korralduse väljaandmisel lähtunud vallavalitsuse poolt esitatud materjalidest ning lähtunud
ja Korra nõuetest. Alusetu on kaebaja väide, et maavanemal ei olnud õigust maa erastamist otsustada, kuna lahendamisel olid tema vaided Võru Vallavolikogus. Võru Vallavalitsus on 18.04.2005 korraldusega nr 113 jätnud V.L. vaide vallavalitsuse 14.02.2005 korraldusele nr 55 rahuldamata. V.L. ei vaidlustanud peale vaide rahuldamata jätmist vallavalitsuse korraldust ega toiminguid. Sellega on vallavalitsuse korraldus maa erastamiseks jõustunud ja seaduslik. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES V.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
lg 1 alusel ja ta on esitanud avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks enne 01.01.1998 ning tema poolt erastamiseks taotletava maaga vahetult külgneval katastriüksusel asub tema omandis olev elamu. Apellandi ja tema tolleaegsete piirinaabrite vahel sõlmiti 2003. a. kevadel maamõõdufirma Tarko Kinnis OÜ vahendusel koostatud maaüksuse piiride määramise kokkulepe, millist aktsepteeris ka Võru Vallavalitsus.
lg 1 alusel kuulub maa apellandile kui maareformi õigustatud subjektile tagastamisele endistes piirides, kui kokkuleppest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti. Apellant aktsepteeris
§-dest 22 lg 1 ja 221 lg 1 ja 2 omas K.T. õigust ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäänud X 22 maad temale seaduslikul alusel kuuluva elamu juurde. Kuna X 22 talumaa oli erastajate poolt taotletud ulatuses vaba, ei olnud Võru Vallavalitsusel takistusi maa erastamiseks K.T. .
lg 1 järgi on endistes piirides mittetagastamise üheks aluseks kokkulepe õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel. Antud juhul ei ole X 22 talumaal asuvate hoonete omanik K.T. maa ostueesõigusega erastajana õigustatud subjektist piirinaabriks
Seega puudub apellandil õiguslik alus taotleda veel lisaks erastamisele tagastamisena K.T. erastamisele kuuluvat X X 22 maad. K.T. X talu 22 maa ostueesõigusega erastamisega ei ole apellandi õigusi rikutud. Apellandile saadeti üheaegselt K.T. ja Tiiu Ossipiga ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanek 03.11.2003. Samuti on talle saadetud vallavalitsuse poolt tagastatava X 23 maa pindalade arvestamise plaan 22.12.2003 koos, mille kohaselt oleks vastavalt apellandi 5 soovidele ja kokkulepetele tagastada 21,4 ha. Apellant ei ole soovinud kõikide X 23 lahustükkide tagastamist. Seega on vallavalitsuse poolsed toimingud apellandile maa tagastamise ja ostueesõigusega erastamise osas tehtud. K. T, kui elamu omanikul on õigus erastada
g 1 kohaselt ostueesõigusega maad.
Nimetatud sätted ei näe ette erastamistingimustena asjaolu, et elamu omanik - maa ostueesõigusega erastaja, peaks olema ka põllumajandustootmisega tegelev isik. Võru Vallavalitsus on maa piiride kulgemise ettepaneku tegemisel maa ostueesõigusega erastajatele järginud Korra p 13 nõudeid. Apellandil on võimalik uusi hooneid ehitada teistest hoonetest põhja-lääne suunas, kus on piisavalt ruumi, sest tagastatav X 23 põhimaatüki suuruseks on umbes 13 ha. Apellandile on tagatud juurdepääs avalikult kasutatavalt X -Väimela teelt ja juhul kui eriti suure tehnikaga sealt edasi ei pääse, on võimalik kasutada X -Marjasoo teed, millega piirneb apellandile tagastatav maa umbes 170 m ulatuses. Seega ei riku Võru Vallavalitsuse 14.02.2005 korraldus apellandi õigusi. Halduskohtu seisukoht, et puudub vajadus hinnata maavanema korralduse seaduspärasust kuna kohus oli lugenud eelnevalt vallavalitsuse poolt K.T. maa erastamise seaduslikuks ja ei tunnistanud vaidlustatud korraldust õigusvastseks, on põhjendatud ja seaduslik. Apellandi väide, et on rikutud HKMS § 5 ja TsMS § 231 lg 4 nõudeid, on alusetu. Halduskohus on konstateerinud, et kaebajale võimaldatakse täiendavalt maad Korra p 32 alusel erastada X 22 maade arvel 0,52 ha, rohkem kui ta on 1994. a taotlenud. Seega on kohus tuvastanud, et apellandi huvid on kaitstud ja tema õigusi pole rikutud. Õigesti on otsuses leitud, et apellant ei vaidlustanud ka peale vaide rahuldamata jätmist vallavalitsuse korraldust ega toiminguid ning sellega oli vallavalitsuse korraldus maa erastamiseks jõustunud ja seaduslik. Samuti on halduskohus andnud hinnangu Võru Vallavolikogu seisukohtadele 25.07.2005 ja 05.10.2005 volikogu pädevuse osas maa ostueesõigusega erastamisel ja maa tagastamisel. Võru Vallavolikogu on apellandile selgitanud, et volikogule ei ole antud seadusandlusest tulenevat õigust otsustada maa tagastamise ja maa ostueesõigusega erastamise küsimusi. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 49 kohaselt otsustab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise asukohajärgne valla- või linnavalitsus. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 13-s on toodud, et ostueesõigusega erastatava maa asukohajärgne linna-vallavalitsus määrab Korra p-des 131 ja 132 sätestatud korras kindlaks ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piirid. Seega on toimingud maa tagastamisel ja ostueesõigusega erastamisel vallavalitsuse pädevuses, mitte volikogu pädevuses. Ekslik on apellandi arvamus, et volikogul on õigus igal juhul tühistada vallavalitsuse K.T. maa ostueesõigusega erastamise korraldus. Korra p-st 13 tuleneb, et ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegija on valla/linnavalitsus, seega ei ole antud juhul kohaldatav KOKS § 22 lg 2, mille kohaselt otsustab küsimuse volikogu kui seadustes esinevad nimetused - kohalik omavalitsus, omavalitsusüksus ja omavalitsusorgan. RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu vaidlustatud otsus muutmata. Kuna vaidlustatud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud, siis järgib ringkonnakohus kooskõlas HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 sätetega halduskohtu põhjendusi ega pea vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väidetest ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et 6 vaidlustatud vallavalitsuse korraldus nr 55 ja maavanema korraldus nr 1.1-4/386 on antud vastavuses õigusaktidega ning need ei riku apellandi õigusi, mistõttu puudub alus nende tunnistamiseks õigusvastaseks ning tühistamiseks. Apellant on apellatsioonkaebuses esitanud põhiliselt samu väiteid nagu halduskohtus ja halduskohus on nende osas võtnud põhjendatud seisukohad. Lisaks halduskohtu põhjendustele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Põhjendatud ei ole apellandi väited, et halduskohus ei ole õigesti tuvastanud kolmandale isikule maa erastamise asjaolusid ja ei ole arvestanud sellega, et temal on õigus ostueesõigusega erastada osa K.T. erastatud maast Korra p 321 alusel. K.T. on taotlenud talle maa ostueesõigusega erastamist tema elamu juurde endise X 22 maadest 2 ha ulatuses, mis on kooskõlas
§-des 9 lg 1 ja 221 sätestatuga. Seejuures on K.T. seadusest tulenevalt õigus erastada ostueesõigusega maad X 22 kinnistust nimetatud ulatuses sõltumata sellest, kas kõnesolev maa on tagastamisest vabaks jääv või mitte. Seadusest ei tulene ka nõue, et K.T. peaks elamu omanikuna maa ostueesõigusega erastamisel olema põllumajandustootmisega tegelev isik. Apellandi õigus taotleda X 22 talumaast 0,40 ha maa ostueesõigusega erastamist tuleneb Korra p-st 321, mille kohaselt saavad tagastamise käigus vabaks jäävat maad täiendavalt ostueesõigusega erastada muuhulgas isikud, kellele maa kuulub tagastamisele ja kes esitasid avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks hiljemalt 01.01.1998. a tingimusel, et nende poolt erastamiseks taotletava maaga vahetult külgneval katastriüksusel asub taotleja omandis olev elamu või loomakasvatushoone (hoonete kompleks). Kuna tulenevalt eelpoolviidatud õigusnormidest on K.T. õigus maad oma elamu juurde ostueesõigusega taotletud ulatuses erastada sõltumata sellest, kas tegemist on tagastamisest vabaks jääva maaga või mitte, apellant aga saab X 22 talumaast (s.o naaberkinnistust) maad täiendavalt erastada üksnes juhul, kui tegemist on tagastamise käigus vabaks jääva maaga, siis on ka K.T. elamu omanikuna eelisõigus apellandi ees erastada ostueesõigusega X 22 talumaast 2 ha maad elamu juurde ning apellandi õigused K.T. maa erastamisega ei ole rikutud. Põhjendatud ei ole samuti apellandi väide, et tal on õigus saada X 22 talumaad maa tagastamisena ka
Vastavalt
viidatud sättele tagastatakse maa endistes piirides, kui käesolevast seadusest või planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti. Apellant on tunnistatud tagastamise õigustatud subjektiks X 22 maaga piirneva endise X 23 kinnistu osas. Apellandi viide 2003. a kevadel sõlmitud kokkuleppele X 22 talumaa 2 ha jagamises maa ostueesõigusega erastajate A.J. e, T. Ossipi ja apellandi vahel ei ole asjakohane ega põhjendatud, kuivõrd X 22 talumaal asuvate hoonete endine omanik A.J. ega ka praegune omanik K.T. ei ole maa tagastamise õigustatud subjektidest piirinaabriteks
lg 1 mõttes, kellega sõlmitud kokkuleppeid saaks vallavalitsus X 23 maa tagastamisel arvestada. Viidatud kokkulepe ei ole arvestatav ka juhul, kui A.J. t ka saanuks vaadelda õigustatud subjektist piirinaabrina
kokkuleppele ise alla kirjutanud, vaid seda on teinud tema eest vastavat volitust mitteomav A. T. Põhjendatud ei ole apellandi viited asjaoludele, et K.T. maa erastamine takistab tal taastada oma põllumajandushoonete juurde kuivatit ning piirab juurdepääsu tema majandushoonetele. Tõendatud ei ole, et apellandi poolt osundatud kuivativare asuks K.T. erastatava maa piires. Vastustaja Võru Vallavalitsuse väidete kohaselt on apellandile tagatud juurdepääs oma hoonetele avalikult kasutatavalt X -Väimela teelt ning apellandil on võimalik kasutada suure tehnikaga liikumiseks X -Marjasoo teed, millega piirneb apellandile tagastatav maa umbes 170 m ulatuses. Kuna apellant ei ole vallavalitsuse poolt esitatud nendele asjaoludele vastu vaielnud, siis puudub tal ka alus väita, et maa erastamine kolmandale isikule kindlaksmääratud piirides võtab temalt ära võimaluse oma hoonetele juurdepääsuks. 7 Põhjendatud ei ole samuti apellandi väide, et halduskohus on rikkunud TsMS § 231 lg 4 sätestatut, jättes põhjendamata, miks ta ei nõustu apellandi väitega, et Võru Vallavalitsuse 14.02.2005 korraldus nr 55 on motiveerimata ning seetõttu vastuolus HMS § 56 nõuetega. Vallavalitsuse viidatud korralduse adressaadiks on K.T. ning korralduse näol on tegemist K.T. soodustava haldusaktiga. HMS § 56 lg 4 sätestab, et haldusakti andmise faktilist alust ei pea põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Kuna kõnesoleva vallavalitsuse korraldusega rahuldati K.T. taotlus ja see ei riku apellandi subjektiivseid õigusi, siis polnud vallavalitsusel tulenevalt HMS § 56 lg 4 kohustust haldusakti andmise põhjenduses märkida faktilisi aluseid, mis seonduvad apellandi taotlustega X 23 maa tagastamiseks ja piirneva X 22 maa täiendavaks ostueesõigusega erastamiseks. Ka ei ole põhjendatud apellandi see väide, et maakohus on ebaõigesti jätnud hindamata maavanema vaidlustatud korralduse õiguspärasuse. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kohtul puudus vajadus täiendavalt hinnata maavanema korralduse seaduspärasust olukorras, kus kohus oli eelnevalt tuvastanud vallavalitsuse poolt K.T. maa erastamise korralduse õiguspärasuse. Kaebuse esitaja tugines oma väidetes maavanema korralduse vaidlustamisel peamiselt samadele asjaoludele nagu vallavalitsuse korralduse kui kõrvalhaldusakti vaidlustamiselgi ning halduskohus võis piirduda maavanema korralduse õiguspärasuse hindamisel viitega vallavalitsuse korralduse seaduslikkusele. Halduskohus on ka võtnud põhjendatud seisukohad maavanema korralduse vaidlustamist puudutavate kaebaja muude väidete osas, leides, et maavanem on oma korralduse väljaandmisel lähtunud vallavalitsuse poolt esitatud materjalidest ning
ja Korra nõuetest ning et alusetu on ka kaebaja väide, et maavanemal ei olnud õigust maa erastamist otsustada, kuna lahendamisel olid tema vaided Võru Vallavolikogus. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et KOKS §-ga 22 lg 2 on vastuolus Võru Vallavolikogu selgitus, mille kohaselt puudub volikogul maa erastamise ja tagastamise otsustamiseks pädevus. Seadusega, s.o
ja selle alusel vastu võetud Maa ostueesõigusega erastamise korraga, ei ole maa erastamise eeltoimingute tegemist antud kohaliku omavalitsuse volikogu pädevusse, vaid nende tegemine kuulub kohaliku omavalitsuse täitevorgani pädevusse. Kuna maavanema vaidlustatud korralduse andmise ajaks oli Võru Vallavalitsuse 14.02.2005 korraldust nr 55 puudutav vaidemenetlus lõppenud, siis oli maavanema ka õigustatud oma korraldust K.T. maa erastamiseks andma, tuginedes muuhulgas viidatud vallavalitsuse korraldusele. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, siis tuleb apellandi kohtukulud jätta HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 8 Egon Konsand
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.