KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht 15.veebruar 2006,Tallinn Haldusasja number 3-04-370 Haldusasi A.G.-S. kaebus Tallinna Lin

§68

lg 1 ja §44 lg 1 p 1 ehk taotles haldusmenetluse uuendamist põhjusel, et kaebaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu on ära langenud. Kaebaja märkis taotluses, et ta sai 15.06. ja 02.07.2004 dokumendid, mis tõendavad, et tegelikkuses ei olnud majavaldus Weizenbergi t 23 natsionaliseeritud ning seetõttu ei ole see omandireformi objektiks ORAS §11 lg 1 tähenduses. Seejuures viitas kaebaja Tallinna linnapea 15.04.1942 otsusele ja Tallinna Linnaarhiivist 02.07.2004 väljastatud teatisele, milles K. M. 01.02.1943 kirjutab, et ta on kõnealuse maja ainuomanik. Tallinna Maa-ameti 19.10.2004 kirjaga nr 6-8/4803 vastati kaebajale, et kõiki kaebaja poolt kirjeldatud asjaolusid on analüüsitud Tallinna Halduskohtu 25.07.2001 poolt haldusasjas nr 3324/2001 ja Tallinna Ringkonnakohtu poolt 07.12.2001 haldusasjas nr II-3-478/2001 tehtud otsustes ja et Tallinna Linnavalitsusel ja Maa-ametil puudub pädevus kohtu poolt otsustatud küsimustes esitatud kaebuste sisuliseks läbivaatamiseks halduskorras. KAEBAJA SEISUKOHT Kaebaja leiab, et Tallinna Linnavalitsus oli kohustatud vaatama tema 14.09.2004 taotluse läbi põhjusel, et tema poolt saadud uued tõendid kinnitavad, et Tallinna Linnavalitsuse 13.03.1996 korralduse nr 652-k aluseks võetud asjaolu ei vasta tegelikkusele ja mis toob kaasa haldusakti õigusvastasuse. Kaebaja leiab, et Tallinna Linnavalitsus oli kohustatud vaatama tema 14.09.2004 taotluse läbi seoses kahe uue dokumendiga ja mis tõendavad, et Weizenbergi t 23 majavaldus ei olnud natsionaliseeritud. Tallinna linnapea 15.04.1942 otsus tõendab, et Weizenbergi t 23 suhtes oli Nõukogude Liidu võimude poolt alatud natsionaliseerimise toiming, mis on aga jäänud pooleli. Nimetatud järeldust kinnitab ka teatis nr 303-II,1943 ja milles M. K. omakäeliselt kirjutab, et ta on maja ainuomanik. Seega on nimetatud kahe dokumendiga tõendatud, et tegelikult ei olnud 11.04.1941 Weizenbergi t 23 asuv elamu natsioonaliseeritud lõplikult. Need dokumendid mõjutavad Tallinna Linnavalitsuse 13.03.1996 korralduse nr 652-k õiguspärasust.

§56

kohaselt peab haldusakt olema põhjendatud ja selles tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Haldusakti aluseks valeandmete võtmine põhjustab ilmselt asja ebaõiget lahendamist. Arvestades teada saadud uusi asjaolusid on nähtav, et kõnealuse korralduse aluseks võetud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.09.1995 otsus nr 6088 on rajatud valeandmetel. Peale oletuse, et 19431944 oli maja M.K. omandis, kuuluvad kontrollimisele ka teised oletused. Üks oletustest on see, et arvestades M.K. väidetavat kavatsust Eestist lahkuda, müüs elamu omanik oma kinnistu kellelegi. Teiseks oletuseks on see, et isik ei müünud, vaid loobus oma õigustest teise isiku kasuks ja majavaldus võiks hiljem olla võõrandatud mingilt teiselt isikult, mitte aga M.K.lt. Ei ole välistatud ka variant, et M.K. loobus oma omandist ning jättis Eestist lahkudes oma vara maha. Sel juhul võiks vara olla peremehetuks tunnistatud ning peremehetu asjana igamisega hiljem omandatud. Ilma, et vaidlusaluse vara saatus oleks tuvastatud, ei ole võimalik vara tagastamise küsimust lahendada. Kaebaja on seisukohal, et haldusmenetluses tegutsevat uurimispõhimõtet arvestades on see võimalik üksnes asja uuel läbivaatamisel Tallinna Linnavalitsuse poolt. Kaebajal on puutumus Weizenbergi t 23 asuva korteriga nr 5 järgneva privatiseerimise eesmärgil, mida pole võimalik teostada maja vanadele omanikele õigusvastase tagastamise tõttu. Vastavalt Euroopa inimõiguste konventsiooni esimese lisaprotokolli art 1 on igaühel õigus enda vara rahulikule valdamisele. Kaebaja palub, et kohus teeks Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutuse vaadata kaebaja 14.09.2004 taotlus läbi ja teha otsus diskretsiooniõiguse alusel. VASTUSTAJA SEISUKOHT Tallinna Linnavalitsus vaidleb kaebusele vastu ja palub see jätta rahuldamata. Enne otsustamist, kas

§68

lg 1 tuleb kohaldamisele, tuli Tallinna Maa-ametil kontrollida, kas esinevad uued asjaolud, mis viitavad õigusaktide õigusvastasusele. Enne linnavalitsuse 13.03.1996 korralduse nr 652-k kehtetuks tunnistamist pidi Maa-amet kontrollima, kas esitatud materjalide näol on tegemist uute asjaoludega Tõendite hindamise korra p 36 mõttes ning kas need materjalid tuli saata ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile uue otsuse tegemiseks. Uusi asjaolusid ei esinenud ja otsuste muutmiseks alused puudusid. Seega puudus vajadus uurida täiendavalt vaidlustatud korralduse seaduslikkust. Uute asjaolude ilmnemise tõendamiseks esitas kaebaja: 1)1943.a. teatise kinnisvara koosseisu, väärtuse ja tulukuse kohta. Tegemist ei ole uue tõendiga, see tõend oli kontrollitud Tallinna Halduskohtu haldusasjas nr 3-324/2001; 2)Tallinna I Linnapea 15.04.1942 otsuse ja selle täitmise akti 18.04.1942. Tallinna I Linnapea 15.04.1942 otsus ei ole tõend, mis oleks uueks asjaoluks

§68ja §44 mõttes.

Viide sellele otsusele on 18.04.1942 aktis ja see akt on vara tagastamise toimiku koosseisus korduvalt alates 1993.a. novembrist. Kaebaja pidi sellest aktist olema teadlik, sest ta tutvus vara tagastamise toimikuga samuti korduvalt, esimest korda 17.10.

1. Akt on läbinud kohtuliku kontrolli haldusasjas nr 3-324/
2. Kaebaja seadis kahtluse alla majavalduse õigusvastase võõrandamise fakti juba Tallinna Halduskohtus haldusasjas nr 3-324/
3. Nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus kontrollisid haldusasja nr 3-324/2001 ja haldusasja nr 1-3-478/2001 raames majavalduse õigusvastase võõrandamise fakti ja hetke. 2004.a. septembris esitas kaebaja Riigikohtule teistmisavalduse, kus ta taotles Tallinna Ringkonnakohtu 07.12.2001 otsuse ja Tallinna Halduskohtu 25.07.2001 otsuse tühistamist samadel asjaoludel, mis on toodud käesolevas kaebuses. 10.11.2004 määruses leidis Riigikohus üksmeelselt, et kaebaja teistmisavaldus on ilmselt põhjendamatu. Omandireformi käigus on tunnustatud üürnike õigust vaidlustada vara tagastamise õigsust, kuid kaebaja ei ole Weizenbergi t 23 elamu üürnik ja üürileping temaga on lõpetatud tema süülise käitumise tõttu. Kuna kaebaja ei täitnud üürilepingust tulnevaid kohustusi, siis 01.07.2004 lõpetati Tallinna Linnakohtu otsusega kaebajaga ennetähtaegselt Weizenbergi t 23 asuva eluruumi üürileping. Kohtuotsus jõustus 13.07.
4. Käesoleval ajal on kinnistu uueks omanikuks M. M.. AÕS §136 lg 1 sätestab, et kinnisomand ulatub maatükiga püsivalt ühendatud ehitisele. Weizenbergi t 23 elamumaa on kantud kinnistusraamatusse. Seega kinnisomandisse kuuluv ehitis ei saa olla erastamise objektiks EES §3 lg 1 mõttes. Kaebaja on varem vaidlustanud 1995.a. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse ja linnavalitsuse 1996.a. korralduse ning tema kaebused on jäetud kohtu poolt rahuldamata. Kaebaja loobus maa tagastamise korralduse vaidlustamisest ega ei ole vaidlustanud Tallinna linnakomisjoni 23.10.2000 otsust nr
5. Nendel asjaoludel ükskõik millise lahendi puhul ei saa kaebaja eluruumi erastada või tugineda ükskõik millise vara tagastamisega seotud korralduse õigusvastasusele. Kaevatav toiming ja selle koosseisus faktiliselt kaevatavad haldusaktid – linnakomisjoni 18.09.1995 otsus nr 6088 ja Tallinna Linnavalitsuse 13.03.1996 korraldus nr 652-k ei saa kaebaja õigusi rikkuda. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, ära kuulanud protsessiosalised ja uurinud kohtule esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 1.ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18.09.1995 otsusega nr 6088 tunnistati Weizenbergi t 23 asuvad ehitised ja krunt omandireformi objektiks ning õigustatud subjektideks selle vara suhtes tunnistati M. K. ja S. O.. Tallinna Linnavalitsuse 13.03.1996 korraldusega nr 652-k tagastati Weizenbergi t 23 asuv elamu õigustatud subjektidele. Weizenbergi t 23 korteris nr 5 elanud üürnik A.G.-S. esitas 22.01.1999 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes ülalnimetatud haldusaktide õigusvastaseks tunnistamist (hiljem tühistamist). Nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus jätsid vastavalt 25.07.2001 ja 07.12.2001 otsustega A.G.-S. kaebuse rahuldamata ja Riigikohus jättis kaebaja kassatsioonkaebusele menetlusloa andmata. 2.14.09.2004 esitas A.G.-S. Tallinna Linnavalitsusele taotluse, milles viidates

§68

lg 1 ja §44 lg 1 p 2 taotles Tallinna Linnavalitsuse 13.03.1996 korralduse nr 652-k tühistamist. Haldusmenetluse seadus on kohaldatav ka omandireformi käigus läbi viidava haldusmenetluse puhul.

§68

lg 1 järgi on isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda

§44

alusel haldusmenetluse uuendamist.

§44

lg 1 loetleb alused, millede esinemise korral haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse uuendab. Seega tuleb

§68

lg-t 1 ja §44 lg-t 1 nende koostoimes mõista selliselt, et kui isik esitab haldusakti kehtetuks tunnistamise taotluse, milles väidab mõne

§44

lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu ja haldusorgan on selle aluse olemasolu kindlaks teinud, siis peab haldusorgan menetluse uuendama. Tallinna Maa-amet märgib kaebajale 19.10.2004 saadetud kirjas nr 6-8/4803, et kõiki kaebaja poolt kirjeldatud asjaolusid on analüüsitud Tallinna Halduskohtu 25.07.2001 poolt haldusasjas nr 3324/2001 ja Tallinna Ringkonnakohtu poolt 07.12.2001 haldusasjas nr II-3-478/2001 tehtud otsustes. Veel märgitakse kirjas, et Tallinna Maa-ametil puudub pädevus kohtu poolt otsustatud küsimustes esitatud kaebuste sisuliseks läbivaatamiseks halduskorras. Vastustaja sellekohane väide on väär. Riigikohtu halduskolleegium märgib 10.11.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-36-04, et haldusakti kehtetuks tunnistamist haldusorgani poolt ei välista see, et varem on sama haldusakti vaidlustatud halduskohtus ning et see kaebus on jäänud rahuldamata. Kui hiljem ilmnevad asjaolud või motiivid, mis ei olnud kohtuliku kontrolli objektiks ja mis haldusorgani arvates tingivad haldusakti kehtetuks tunnistamise, siis ei ole kehtetuks tunnistamine uutel põhjustel keelatud.

§44

lg 1 p 2 kohaselt haldusorgan uuendab menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. Arvestades Tallinna Maa-ameti 19.10.2004 kirja sisu, saab järeldada, et vastustaja kontrollis kaebaja poolt esitatud tõendeid ja leidis, et kaebaja poolt uusi olulisi tõendeid asjas esitatud ei ole. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et asjas ei esine

§44

lg 1 p 2 ettenähtud asjaolusid, ehk ei ole ilmnenud ühtki uut asjaolu ega tõendit, mis ei olnud varem kaebajale teada. Tallinna I Linnapea 15.04.1942 otsus ja selle otsuse alusel Tallinna Linna Elamu-Korteriameti 18.04.1942 akt ei ole tõenditeks, mis ei olnud kaebajale varem teada (t.l.11-20). Kaebaja on 17.10.1997 tutvunud Tallinna Omandireformiametis vara tagastamise toimikuga ja kõnealune akt sisaldub haldusasja nr 3-324/01 toimikusse lisatud vara tagastamise toimiku (dublikaadi) nr 7238 lk-l 54,55. Kõnealune akt on vara tagastamise toimikus olnud ka 01.02.1999, kui kaebaja on taas tutvunud toimikuga (t I kd, l 94). Selle toimiku lk-l 58a sisaldub 18.04.1942 akt ja aktis endas viide Tallinna I Linnapea 15.04.1942 otsusele. Seega ei ole Tallinna I Linnapea 15.04.1942 otsus tõendiks, mis oleks uueks asjaoluks

§68ja §44 mõttes.

Samuti ei ole M.K. poolt 01.02.1943 Maksuametile esitatud teatis nr 303-II selliseks oluliseks tõendiks, mis tingiks haldusmenetluse uuendamise. Nimetatud teatis ei lükka ümber jõustunud kohtuotsustega tuvastatud asjaolu, et Weizenbergi t 23 majavaldus natsionaliseeriti 11.04.

1. Kõnealuse teatise on M.K. allkirjastanud kui kinnisvara valdaja, mitte aga kui omanik. Et kaebaja poolt Tallinna Linnavalitsusele esitatud tõendite alusel puudus linnavalitsusel alus haldusmenetluse uuendamiseks, kinnitab ka asjaolu, et tuginedes samadele tõenditele, esitas kaebaja septembris 2004 Riigikohtule teistmisavalduse (t II kd, lk 204-220). Riigikohus leidis 10.11.2004 määruses üksmeelselt, et kaebaja teistmisavaldus on ilmselt põhjendamatu ja see otsustati jätta menetlusse võtmata (t III kd, lk 54). 3.HKMS §7 lg 1 kohaselt on halduskohtusse pöördumise eelduseks kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Kaebaja on esitanud halduskohtule kohustamiskaebuse. Kohustamiskaebuse esitamine eeldab isiku seadusest tulenevat õigust nõuda haldusorganilt mingi toimingu sooritamist või haldusakti andmist ehk isikul peab olema puutumus nõutavasse asja. Käesoleval juhul puudub kaebajal puutumus Weizenbergi t 23 asuva varaga. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja kasutas tema ja Kadrioru Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõtte vahel 27.06.1994 sõlmitud üürilepingu alusel Weizenbergi t 23-5 asuvat eluruumi. Tallinna Linnakohtu 01.07.2004 otsusega rahuldati Goodare OÜ hagi A.G.-S. vastu üürilepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ja väljatõstmiseks teist eluruumi vastu andmata. Kohtuotsus jõustus 13.07.
2. Kohustamiskaebuse esitamiseks ei anna alust ka kaebaja poolt esitatud tõendid, milledest nähtub, et kaebaja vanemad olid Weizenbergi t 23-2 asuva eluruumi üürnikud ja kes 07.05.1995 sõlmisid kokkuleppe, et kõnealuse korteri erastab kaebaja. Kaebaja vanemad on surnud ja Tallinna Linnakohtu 16.10.2003 otsusega tõsteti kaebaja omavoliliselt hõivatud eluurumist Weizenbergi 23-2 välja. Otsus on jõustunud. Seega puudus kaebajal kaebuse esitamise hetkel 16.11.2004 igasugune puutumus kõnealuse varaga. Kaebaja viide järgnevale privatiseerimisele on täiesti asjakohatu. Teatavasti omasid eluruumi erastamise õigust ainult eluruumi üürilepingu alusel kasutavad üürnikud. Nagu juba kohus eelpool märkis, ei olnud kaebaja kaebuse esitamise hetkel Weizenbergi 23 asuva eluruumi üürnik. Käesolevas asjas on täiesti asjakohatu ka kaebaja viide Euroopa inimõiguste konventsioonile. Tallinna Maa-ameti 19.10.2004 vastuses väljendatud linnavalitsuse seisukoht ei riku ühtki kaebaja subjektiivset õigust ja juba seetõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. Marion Vakker Kohtunik