← Eesti

2-03-307/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis R. Allikvere, G. Kivinurm, V. Lips Otsuse tegemise aeg ja koht 21.aprillil 2006 Tallinn Tsiviilasja number 2-03-307 Tsiviilasi OÜ T hagi V OÜ vastu 2 198 302 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 13.01.2005 otsus tsiviilasjas nr 2/2215008/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V OÜ apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg

  1. veebruar 2006, avalik kohtuistung Menetlusosalised esindajad ja nende Apellandina kostja V OÜ esindaja adv Helina Luksepp ja vastustajana hageja OÜ T seaduslik esindaja Ain Kipper ja lepinguline esindaja adv Ingrid Kullerkann. Resolutsioon Tühistada Tallinna Linnakohtu 13.01.2005 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt kasutas hageja Tallinna linnaga 30.04.1993 sõlmitud rendilepingu alusel Tallinnas, x asuvaid mitteeluruume (kauplusehoonet). Lepingu kohaselt oli hagejal õigus kasutada ruume 15 aastat, so
  2. aprillini
  3. 23.10.1998 müüs Tallinna linn kõnealuse hoone AS-le S. Lepingus märgiti, et müüdav vara on koormatud hagejaga sõlmitud rendilepinguga. 11.11.1998 müüs AS S hoone kostjale. 13.11.1998 sõlmis kostja AS-ga L-S operaatorlepingu, mille alusel anti viimasele rendile samad ruumid, mis olid hagejaga 30.04.1993 sõlmitud rendilepingu esemeks. Lepingu kohaselt andis kostja AS-le L-S üle õiguse tegutseda rendisuhetes rendileandja nimel. 30.04.1993 rendilepingus nähti ette hageja remondikohustus. Remonditööd pidid algama
  4. aasta alguses. Ruumide remondiks ettevalmistamise perioodil, so 26.01.1999 lõhkusid kostjat esindava AS L-S töötajad ukselukud, sisenesid hageja renditavatesse ruumidesse ja võtsid üle ruumide valduse. 01.02.1999 saatis AS L-S kostja eest hagejale teate rendilepingu lõpetamise kohta alates 02.02.1999, põhjendades seda hageja poolt lepingutingimuste olulise 2 rikkumisega. Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2003 jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 22/396/03 tuvastati, et kostjal ei olnud alust hagejaga 30.04.1993 sõlmitud rendilepingu lõpetamiseks. Samas jäeti rahuldamata hageja nõue valduse taastamiseks, sest kohus leidis, et AS-l L-S on seaduslik alus nende ruumide kasutamiseks 13.11.1998 sõlmitud operaatorlepingu alusel. Viidatud kohtuotsusega on tuvastatud, et kostja rikkus kohustist, sest tal ei olnud alust rendilepingu ühepoolseks lõpetamiseks. Rendilepingu ühepoolse lõpetamise tõttu võeti hagejalt võimalus kasutada renditud pinda kaupluseruumidena ja seetõttu tekkis hagejal kahju saamata jäänud tulu näol. Hageja põhitegevuseks oli kuni
  5. aastani kaubandustegevus renditud ruumides, mis oleks rendilepingu kohaselt saanud jätkuda kuni 30.04.
  6. Kuna Tallinna Linnavalitsus keeldus hagejale ebaseaduslikult kauplemisluba pikendamast (kauplemisluba lõppes 31.12.1998), põhjendades seda muu hulgas rendilepingu puudumisega, esitas hageja Tallinna Halduskohtusse kahju hüvitamise nõude. Hageja palus Tallinna Linnavalitsuselt välja nõuda kahjuhüvitis ajavahemiku eest kauplemisloa pikendamata jätmisest kuni 17.05.2000, mil Lasnamäe Linnaosa Valitsus avaldas valmisolekut rendilepingu olemasolu korral kauplemisluba välja anda. Hageja palus kostjalt TsK § 222 alusel välja mõista hüvitis saamata jäänud tulu eest alates 17.05.2000 kuni 31.05.2003, so 35,5 kuu eest. Saamata jäänud tulu arvestuse aluseks tuleb hageja arvates võtta rendilepingu ebaseaduslikule lõpetamisele eelnenud aasta. Vastavalt hageja
  7. aasta korrigeeritud kasumiaruandele oli tema puhaskasumiks
  8. aastal 743 090 krooni, millest 1 kuu puhaskasum oli 61 924 krooni. Seega moodustab hagejal saamata jäänud tulu 2 198 302 krooni (35,5 kuud x 61 924 krooni). Tulenevalt eeltoodust palus hageja kostjalt välja mõista rendilepingu ebaseaduslikust lõpetamisest tuleneva kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamiseks 2 198 302 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja põhjendas oma nõude suurust
  9. aasta korrigeeritud kasumiaruandega, kuid viidatud dokumendist ei nähtu selle koostaja, koostamise kuupäev ega asjaolu, kas ja kellele on kasumiaruanne esitatud. Äriregistrile esitatud päringu vastuse kohaselt oli hageja kahjum
  10. aasta majandusaasta aruande ja kasumiaruande kohaselt 1 020 822 krooni. Arusaamatuks jääb, millistel alustel on hageja esitanud nõude perioodi eest 17.05.2000 kuni 31.05.2003, nõudes saamata jäänud tulu arvates ajast, mil rendilepingu lõpetamisest oli möödunud 16,5 kuud. Hageja lõpetas kaubandustegevuse alates
  11. aastast enne rendilepingu lõpetamist ning rendileandjast mitteolenevatel põhjustel (hagejale ei ole väljastatud kauplemisluba). Seega ei ole alust lugeda kauplemistegevuse lõpetamist tulenevaks kostjapoolsest rendilepingu lõpetamisest. Puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja hageja poolt kaubandustegevuse lõpetamise vahel. Äriregistrile esitatud päringu vastuse kohaselt on hageja põhitegevuseks alates
  12. aasta algusest kinnisvara haldamine ja haldamisega seotud tegevus. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Kohus rahuldas hagi. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb asjas kohaldada enne 01.07.2002 kehtinud seaduste sätteid. TsK § 222 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahju. Sama sätte lg 2 järgi mõistetakse kahjude all kreeditori tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2003 jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et kostjal ei olnud alust 30.04.1993 sõlmitud rendilepingu lõpetamiseks. Ebaseadusliku rendilepingu lõpetamisega piiras kostja alusetult hageja õigust renditud ruumide kasutamiseks. Eeltoodu on hinnatav kostja õigusvastase käitumisena hageja suhtes. Kostja õigusvastase tegevuse ja hagejal kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. 3 Hagejal ei olnud võimalik ruume kasutada ja jätkata ka kaubandustegevust kostja õigusvastase tegevuse tagajärjel alates 17.05.
  13. Seega jäi hagejal saamata kasu, mida ta oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui kostja ei oleks lepingut rikkunud. Kostja väide, et hageja ei ole võtnud midagi ette rendilepingu ebaseaduslikust lõpetamisest tuleneva kahju suurenemise vältimiseks, on vastuolus esitatud tõenditega. Hageja väide, et kahjumit sai vähendada, tehes kõik, et taasalustada oma kaubandustegevust sellel konkreetsel pinnal, on tõendatud hageja seadusliku esindaja seletustega, hageja kirjadega kostjale ning Tallinna Politseiprefektuuri Ida politseiosakonna kirjaga. Hagejal jäi saamata kaubandustulu ühelt konkreetselt kaubanduspinnalt ja asja sisu ei muuda see, et hageja ei jätkanud kauplemist kusagil mujal. Kostja poolt hõivatud kaubanduspinnalt oleks hagejal jäänud ikkagi tulu saamata. Vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust see, et hagejal pole käesoleval ajal kauplemisluba. 30.04.1993 rendilepingu kehtivus ei olnud seotud hageja kauplemisloaga. Nõude aluseks ei ole mitte kauplemisloa saamisega tehtud takistused, vaid asjaolu, et kostja ei võimaldanud hagejal kasutada kaubandustegevuseks renditud ruume nimetatud tegevuse jätkamiseks. Samuti ei puutu asjasse hageja tegevus seoses kinnisvaraga ja selle hindamisega ning sellelt saadav tulu. Seadus ei piira tegelemist nende tegevustega samaaegselt ning hageja tegevus teisel tegevusalal ei mõjuta hageja nõude seaduslikkust. Tähtsust ei oma ka kostja osundatud haldusvaidlus ja see, millise perioodi eest hageja kostjalt saamata jäänud tulu nõuab. Seadus ei piira hageja õigust nõuda saamata jäänud tulu tema valitud ajavahemiku eest. Hageja kahju TsK § 222 järgi väljendub tulus, mis jäi tal saamata tulenevalt lepingu rikkumisest tingitud kauplemisruumide kasutamise võimaluse äralangemisest. Hageja arvestusmetoodika, kus saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemisel on hageja võimalikust sissetulekust maha arvatud vajalikud kulutused, mis hageja sellise sissetuleku saamiseks pidanuks tegema, annab saamata jäänud tulu hindamisel objektiivse tulemuse. Kostja väide selle kohta, et hageja
  14. a saamata jäänud kasum on väiksem, kui hageja väitis, on paljasõnaline ja tõendamata. Kohtul puudub alus arvata, et tulu, mida hageja oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui lepingut ei oleks rikutud, oleks pidanud arvestatama väiksemana, kui hageja esitatud tõenditest ja arvestustest nähtub. Kohtul on tõenäosuse piires sellise kahju suuruse hindamisel diskretsiooniõigus ja -kohustus. Hagejal ei ole võimalik kindlaks teha tegelikke kauplemistulemusi. Kahju hüvitamise nõue ei pea muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel jääma rahuldamata üksnes põhjusel, et kahju täpset suurust ei ole kahju kandnud isikul võimalik tõendada. Hageja nõue on tõendatud ja põhjendatud. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused V OÜ palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant leiab, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi, rikkus protsessiõiguse normi ja hindas vääralt tõendeid. Kohus rikkus TsMS § 231 lg-t 3, esitades otsuse põhjendavas osas põhiliselt poolte väiteid ja vastuväiteid. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja väidetega. Kohus ei analüüsinud kõiki tõendeid ega põhjendanud, miks ta jättis osa tõendeid arvestamata. Kohus ei analüüsinud AS T 30.12.1998 käskkirja nr 14, millest nähtub, et seoses kauplemisloa kehtivuse lõppemisega otsustas hageja lõpetada x ehitusmaterjalide ja toidukaupade kaupluse tegevuse alates 01.01.1999, läbi viia inventuuri, koondada töötajad, korraldada realiseerimata kaupade tagastamine hankijatele, pärast väljakolimise lõpetamist koondada alates 15.01.1999 valvurid jms ning 12.01.1999 rendilepingut uute ruumide rendile võtmise kohta aadressil x ega põhjendanud nende mittearvestamist. Nimetatud dokumendid tõendavad, et hageja lõpetas kaubandustegevuse enne rendilepingu lõpetamist ja tegi seda rendileandjast mitteolenevatel asjaoludel. 4 Hageja esitas nõude perioodi eest 17.05.2000 kuni 31.05.2003, seega arvates 16,5 kuu möödumisest rendilepingu lõpetamisest. Hageja on esitanud haldusmenetluses nõude Lasnamäe Linnaosa Valitsuse õigusvastase toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks eelmärgitule eelneva perioodi eest 01.01.1999-17.05.2000 summas 2 144 611 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 04.12.2002 otsusest haldusajas nr 2-3/200/2002 nähtub AS T väide, et ta ei saanud alates
  15. aasta jaanuarist kauplemisloa puudumise tõttu kaubandustegevust jätkata kohaliku omavalitsuse õigusvastase tegevuse tõttu. Kaubandustegevus katkes alates 01.01.1999 seoses sellega, et AS-le T ei olnud väljastatud kauplemisluba. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas, et AS T oli lõpetanud kauplemistegevuse alates 01.01.
  16. Kohus jättis eeltoodu osas järeldused esitamata ja tõendid hindamata. Põhjendamatu on hagejale põhjustatud saamata jäänud tulu aluse (01.01.1999 kauplemisloa puudumine ja alates 17.05.2000 rendilepingu lõpetamine) ja väidetavalt kahju tekitanud isiku (01.01.1999-17.05.2000 Tallinna linn, 17.05.2000-31.05.2003 V OÜ) suvaline muutmine hageja poolt. Tulenevalt AS T raamatupidamise aruandest koos lisadega ja Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti kontrollakti väljavõttest 31.10.2001 nr 4.2-03/176 saaks hageja puhaskasumiks lugeda 614 810 krooni, 51 234 krooni kuus, väidetava kahju nõue 35,5 kuu eest 1 818 812 krooni. Kostja väide tugineb hageja poolt esitatud tõenditele ja kohtul oli võimalus ja kohustus nimetatud tõendeid analüüsida. Haldusasjas nr 2-3/200/2002 väitis AS T oma
  17. aasta puhaskasumiks 96 532 krooni kuus. Kohus ei andnud seisukohta kostja vastuväitele, mille kohaselt puudub alus nõuda kahju hüvitamist tulenevalt takistatud kaubandustegevusest situatsioonis, kus äriühing on ümberorienteeritud uuele põhitegevusalale. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et hageja lõpetas kaubandustegevuse alates 01.01.1999, rendileping hagejaga lõpetati alles 02.02.
  18. Seega lõpetas hageja kaubandustegevuse enne kostja poolt teo toimepanemist so rendilepingu lõpetamist. Hageja esitas haldusmenetluses kahju hüvitamise nõude saamata jäänud tulu sunnitult kauplemisega lõpetamisest haldusorgani vastu. Kahju on arvestatud 16,5 kuu eest alates 01.01.1999, so ajast, mil rendilepingut ei olnud lõpetatud. Eeltoodust tulenevalt puudub põhjuslik seos kostja teo ja hagejal kahju tekkimise vahel. Ainuüksi rendilepingu lõpetamine ei saa olla põhjuslikus seoses kahju tekkimisega, sest kaubandustegevuse lõpetamise tingisid muud objektiivsed asjaolud. Kohus leidis, et nõude aluseks on asjaolu, et kostja ei võimaldanud hagejal kasutada kaubandustegevuseks renditud ruume nimetatud tegevuse jätkamiseks, mitte kauplemisloa saamisega tehtud takistused. Kostja ei ole tõlgendanud tema vastu esitatud nõude alusena kauplemisloa puudumist. Kohus ei põhjendanud oma järeldust ega nimetanud tõendeid, millele tuginedes ta põhjusliku seose tuvastas. Isegi, kui hagejal kahju tekkimise ja kostja teo vahel oleks põhjuslik seos, on hageja nõue vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kahju hüvitamine ei tohi olla rikastumise aluseks. Kohus oleks pidanud andma hinnangu kostja väitele, et hageja ei teinud kõike endast olenevat, et kahju tekkimist või selle suurenemist vältida. Kohus ei selgitanud, kas esineb kahju hüvitamise nõude rahuldamist välistavaid asjaolusid. Hageja ei võtnud midagi ette selleks, et väidetavalt rendilepingu lõpetamisest tuleneva kahju suurenemist vältida või seda ära hoida. Nimetatud väite tõendamiseks esitas kostja kohtule 10.02.1999 avalduse nr 313/704/1092 kriminaalasja algatamiseks, kriminaalasja algatamisest keeldumise määruse 09.02.1999, 05.02.1999 kirja ja 06.05.2003 teate lepingujärgsete mitteeluruumide vabastamiseks. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit, millest oleks nähtunud, et ta taotles kauplemisluba või otsis uut rendipinda kaubandustegevuseks. 06.05.2003 pöördumine kostja 5 poole on formaalne ega väljenda hageja tegelikku tahet. Hageja ei esitanud tõendeid, mis tõendaks tema poolt kahju suurenemise vältimiseks või ärahoidmiseks ettevõetut. 06.05.2003 pöördumine on saadetud eesmärgiga luua käesolevaks tsiviilasjaks dokumentaalne tõend. Kahju hüvitamise nõude eesmärgiks on hageja soov rikastuda kostja arvelt. Kui oleks esinenud põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejal kahju tekkimise vahel, oleks põhjendatud nõuda saamata jäänud tulu 3-6 kuu eest, so aja eest, mille jooksul pidi äriühing tegema kõik endast oleneva, et jätkata kaubandustegevust teistes ruumides. Rendipind ei olnud ainulaadne, samuti ei olnud ainulaadne hageja kaubandustegevus, mis annaks aluse väita, et endise tegevusalaga sai hageja tegeleda ainult kostjale kuuluvates ruumides. Vastus apellatsioonkaebusele OÜ T palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kohtukolleegium leiab, et Tallinna Linnakohtu 13.01.2005 otsus tuleb tühistada TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kohus on kindlaks teinud järgmised asjaolud: 1) hageja kasutas kaupluse pidamiseks Tallinna linnaga
  19. aprillil
  20. a sõlmitud rendilepingu alusel Talllinnas x asuvaid mitteeluruume; 2) rendilepingu kohaselt oli hagejal õigus kasutada nimetatud ruume
  21. aprillini
  22. a; 3) vaidlusaluste ruumide omanikuks on kostja; 4)
  23. novembril
  24. a sõlmitud operaatorlepingu alusel andis kostja ruumid rendile AS-ile L-S ning lubas viimast tegutseda rendisuhetes rendileandja nimel; 5) AS L-S teatas hagejale
  25. veebruaril
  26. a, et kostja lõpetab rendilepingu alates
  27. veebruarist
  28. a. Linnakohus on ka õigesti leidnud, et asjas tuleb kohaldada enne
  29. juulit
  30. a kehtinud seadust. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 järgi tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda ENSV tsiviilkoodeksi ja kuni
  31. juulini
  32. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätetest ja tulenevalt sellest on hageja nõude kvalifitseerinud TsK § 222 lg 1 järgi kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena. Sellise nõude rahuldamise eeldusteks on, et võlgnik rikub oma kohustusi, hagejal tekib kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Võlgnik vabaneb TsK § 227 järgi vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kohustuse rikkumises süüdi. Seega pidi hageja kahju hüvitamise nõude eeldusena muu hulgas tõendama ka seda, et kahju on tekkinud kostja õigusvastase käitumise tagajärjel (põhjuslik seos). Põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb välja selgitada, kas kostja poolt rendilepingu rikkumine põhjustas hagejal tulu ärajäämise hagiavalduses märgitud ulatuses. Asja lahendamisel tuleb arvestada kahju hüvitamise eesmärki. Lepingu rikkumise korral on kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. Samuti tuleb arvestada kahju hüvitamise põhimõttega, mille kohaselt kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks ja selle eesmärgiks ei ole ka kohustust rikkunud poole karistamine. Kahjuhüvitisnõude kontrollimine kahju hüvitamise eesmärgi kaudu tähendabki põhjusliku seose olemasolu tuvastamist. Põhjusliku seose olemasolu tuleb kontrollida ka juhul, kui kostja rikkus kohustust tahtlikult. Kostjapoolse rendilepingu rikkumisega saab põhjuslikus seoses olla hagejal kaubandustegevusest saamata jäänud tulu, mida ta oleks saanud perioodil, mil tema 6 kauplemine oli seiskunud kostja tegevuse tõttu. Hageja ei ole põhjendanud hagi sellega, et kostja tegevuse tõttu ei saanud ta samal viisil kaubelda mujal ruumides, sõlmides selleks lepingud mõne teise isikuga. Kostja sai hagejale põhjustada kahju saamata jäänud tulu näol üksnes ajavahemiku jooksul, mis hagejal mõistlikult tegutsedes pidi kuluma selleks, et alustada kaubandustegevust mujal ruumides. Seega sai hageja kostja ruumides kauplemisest saadavast tulust ilma jääda vaid ajutiselt. Nimetatud asjaolule ei ole linnakohus eelmenetluses poolte tähelepanu juhtinud. Ka kostja on möönnud apellatsioonkaebuses, et põhjendatud oleks ehk hageja nõue saamata jäänud tulu osas keskmiselt 3 kuu (olenevalt konkreetsetest asjaoludest ehk maksimaalselt 6 kuu) eest. Linnakohus leidis ebaõigesti, et tegemist on saamata jäänud kaubandustuludega ühelt konkreetselt kaubanduspinnalt, mis moodustab hageja kahju olenemata tema edaspidisest tegevusest. Selle seisukohaga ei saa nõustuda, kuna hageja on valinud oma põhitegevusalaks kaubanduse asemel kinnisvara arenduse ja hoolduse hoopis. Mõistlikuks ei saa pidada hageja soovi, et lisaks igapäevasest majandustegevusest laekuvale tulule, saada veel kostjalt hüvitist sama suures ulatuses nagu ta sai kasumit ainult kaubandusega tegeledes. Hageja ei ole põhjendanud hagi sellega, et kostja tegevuse tõttu ei saanud ta samal viisil kaubelda mujal ruumides, sõlmides selleks lepingud mõne teise isikuga. Kostja sai hagejale põhjustada kahju saamata jäänud tulu näol üksnes ajavahemiku jooksul, mis hagejal mõistlikult tegutsedes pidi kuluma selleks, et alustada kaubandustegevust mujal ruumides. Eelmenetluses tulnuks kohtul hageja nõuet täpsustada kooskõlas TsMS (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioonis) §-ga 164 lg 1 p
  33. Peale selle on Riigikohus samas asjas tehtud lahendis juhtinud tähelepanu sellele, et kohus ei ole käesolevas asjas selgitanud, kas hageja nõuet saab käsitada kaotatud kasutuseeliste hüvitamise nõudena. Sellise nõude rahuldamise seisukohalt ei omaks iseenesest tähtsust see, kas hageja tegeleb käesoleval ajal kaubandusega. Oluline võiks olla, kas hageja oleks oma tegevusala muutnud ka kostjaga sõlmitud rendilepingu kestmise ajal, kuid seda ei ole välja selgitatud. Eelmenetlus on ka selles osas puudulik. Riigikohus pidas vajalikuks selgitada, et asja valdusest õigusvastase äravõtmise korral võib valdaja kahjuks olla ka tulu vähenemine, mis oli tingitud kaotatud valdusega kaasnenud kasutusõiguse väärtusest. Seega on valduse kaotanud kannatanul õigus uue valduse hankimise korral ja tulu teenimise jätkamise korral nõuda tulude vahet, kui tulu vähenemine oli tingitud varasema valdusega kaasnenud kasutusõiguse suuremast väärtusest, mis ruumide rendilepingu korral sõltub näiteks rendi suurusest ning hoone asukohast. Ka neid asjaolusid ei ole esimese astme kohtu poolt välja selgitatud ega otsuses kajastatud. Ülaltoodust nähtub, et eelmenetlus on asjas viidud läbi puudulikult ja hageja nõudeid ei ole täpselt välja selgitatud. Peale selle on põhjendatud kaebuses toodud väide, mille kohaselt ei ole kohus hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid ega andnud hinnangut kostja vastuväidetele. Kohtukolleegium leiab, et asja ei saa ise apellatsiooniastmes lahendada, kuna hagejal tuleb võimaldada oma nõudeid täpsustada ja sellest tulenevalt on ka vajadus esitada asjas uusi tõendeid. Uute asjaolude esitamine hagiavalduses apellatsiooniastmes ei ole võimalik, kuna see rikuks oluliselt poolte kaebeõigust. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kuna asi saadetakse uueks arutamiseks esimese astme kohtule, siis taotlused kohtukulude hüvitamiseks rahuldamisele 7 apellatsiooniastmes ei kuulu, vaid nende suhtes võetakse seisukoht otsuse tegemisel esimese astme kohtus. R. Allikvere G. Kivinurm V. Lips

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.