3-05-875/11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Egon Konsand Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2006 Tartu Haldusasja number 3-05-875 Haldusasi M.T. kaebus Tartu Vangla toimingute peale Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 06.01.2006 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.T. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
2. juuni 2006 Menetlusosalised Apellant (kaebuse esitaja) – M.T. Vastustaja (haldusorgan) – Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Halduskohtu
3. jaanuari
4. a otsus muutmata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 28.06.
5. Tartu MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED M.T. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla toimingute peale. Kaebuse kohaselt mõisteti M.T. Tartu Maakohtu 23.03.2004 otsusega nr 1-950/03 süüdi ja karistati karistusseadustiku § 118 p 1 järgi viie aastase vangistusega. Tartu Ringkonnakohtu 22.06.2004 otsusega jäeti Tartu Maakohtu 23.03.2004 otsus muutmata. Tartu Ringkonnakohtu otsuse kohaselt jõustus otsus selle teatavakstegemisest ringkonnakohtu kantselei kaudu 06.07.
6. 04.08.2004 esitas M.T. Tartu Ringkonnakohtu 22.06.2004 otsusele kassatsioonkaebuse. 22.07.2004 esitas ta Riigikohtule taotluse kaitsja määramiseks ning Riigikohtu 01.09.2004 määrusega taotlus rahuldati. 06.10.2004 määrusega jättis Riigikohus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 350 lg 2 p 2 alusel M.T. kassatsioonkaebuse läbi vaatamata, kuna KrMS § 344 lg 3 p 2 alusel on kassatsioonkaebuse esitamise õigus ainult advokaadist esindaja vahendusel ning selle ajani ei olnud kaitsja poolt uut kassatsioonkaebust esitatud. M.T. kaitsja H. Mägi esitas 14.10.2004 Riigikohtule kassatsioonkaebuse koos taotlusega ennistada kassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg. 20.10.2004 määrusega jättis Riigikohus M.T. kaitsja taotluse kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ning tagastas kassatsioonkaebuse esitajale läbivaatamatult. Riigikohtu 24.11.2004 ja 25.05.2005 määrustega jäeti M.T. taotlused kaitsja määramiseks teistmisavalduste esitamiseks rahuldamata. 09.08.2004 esitas M.T. Tartu Vanglale taotluse võimaldada karistust kanda Tartu Vanglas. 12.08.2004 kirjaga nr E1-3493 teatas Tartu Vangla, et karistuse kandmine Tartu Vanglas ei ole hetkel võimalik. 10.10.2005 esitas M.T. Tartu Halduskohtule kaebuse, milles vaidlustas Tartu Vangla poolt ajavahemikul 06.07.2004-28.09.2004 tema suhtes tehtud järgmisi toimingud: alates 06.07.2004 postipakkide saamise keelamine; juulis 2004 isikukontole laekunud summast 70% kinnipidamine; kirjatarvete ostmise piiramine; tema paigutamine Murru Vanglasse alates 28.09.2004; Tartu Vangla eeluuritavate osakonna sotsiaaltöötaja valetamine kaebajale ja tegevusetus; uue kriminaalkohtumenetluse seadustikuga tutvumise võimaldamine vaatamata korduvatele taotlustele alles 02.09.
7. Kaebaja leidis, et ajavahemikul 06.07.2004-28.09.2004 ei olnud Tartu Ringkonnakohtu otsus veel jõustunud, ta ei olnud veel kinnipeetu ning seega ei olnud Tartu Vanglal õigust eelnimetatud toiminguid tema suhtes läbi viia. Sellega tekitati talle kahju 2000 krooni. 2004 aasta juulis tema kontolt ebaseaduslikult 70% raha s.o 90 krooni kinnipidamisega tekitati talle kahju 63 krooni. Seoses üleviimisega Murru Vanglasse rikuti M.T. õigust kohtuda oma perekonna ja lähedastega. Sellega põhjustati peaaegu pere lagunemine, mis tekitas kahju tervisele, ta oli stressis, haigestus kergesti. Kahjusummaks on 20 000 krooni. Tartu Vangla sotsiaaltöötaja tegevusetuse tõttu jäi M.T. õigeaegselt teadmata, kelle määras kohus tema esindajaks kassatsioonkaebuse koostamiseks Riigikohtusse. M.T. ei saanud esindajaga õigeaegselt ühendust võtta, mistõttu kassatsioonkaebus esitati Riigikohtusse hilinenult. Sotsiaaltöötaja vastutustundetu käitumine alandas tema väärikust, sotsiaaltöötaja käitumine oli tema au teotanud ning alandanud. Kahjuks on 10 000 krooni. Kaebaja taotlusele tutvuda kriminaalmenetluse seadustikuga vastas vastustaja alles kahe kuu möödudes ja kaebaja ei saanud vormikohaselt pöörduda Riigikohtusse. Kokku on tekitatud kahju 32 063 krooni ulatuses. Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on M.T. kahjunõue põhjendamatu. Kaebaja mõisteti süüdi 23.03.2004 otsusega, kohtuotsus jõustus 06.07.
8. Alates 06.07.2004 muutus M.T. staatus vanglas vahistatust kinnipeetavaks ning teda hakati kohtlema kui kinnipeetavat. Vangistusseadus ei näe kinnipeetavale ette õigust saada pakke. Alates juulist 2004 kaebaja arvele laekunud summadest 70% hoiustamist vabanemistoetusena tegutses Tartu Vangla 2 vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 44 sätetele, mille kohaselt kantakse kinnipeetavale laekunud rahasummad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele, millest 50% jäetakse tsiviilnõuete täitmiseks, 20% hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summa jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks. Kaebajal oli võimalus kasutada isikuarvele laekunud summast 30 %. Vangla võib kuid ei ole kohustatud kinnipeetava vanglasse paigutamisel arvestama kinnipeetava perekonnaliikmete vajaduste ja võimalustega. Tartu Vangla sotsiaaltöötaja A. Tooma selgitas kaebajale korduvalt kaitsja määramise protseduuri ja võttis kaebaja palvel ühendust Eesti Advokatuuriga. Tartu Vangla sotsiaaltöötaja täitis oma ametiülesanded nõuetekohaselt. Kaitsja määramine ei kuulu vangla pädevusse. Kaebaja kassatsioonkaebust ei jäetud Riigikohtus läbi vaatamata Tartu Vangla süülisest käitumisest põhjustatuna. Ajavahemikul 01.07.2004-01.09.2004 ei esitanud M.T. Tartu Vangla raamatukogule kirjalikku taotlust kriminaalmenetluse seadustiku laenutamiseks. Uus kriminaalmenetluse seadustik hakkas kehtima 01.07.2004 ja kinnipeetavate huvi selle vastu oli suur ning selle saamine kinnipeetaval võis võtta aega. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus jättis
9. jaanuari 2006 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on Tartu Ringkonnakohtu 22.06.2004 otsuses nr 2-1-184/2004 kirjas, et otsus jõustub selle teatavaks tegemisest ringkonnakohtu kantselei kaudu 06.07.2004 ning et otsuse peale on õigus kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu ühe kuu jooksul alates otsuse jõustumisele järgnevast päevast 07.07.
10. Ringkonnakohus on juhindunud apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku (AKKS) §-dest 35, 37 ja
11. AKKS kehtis kuni 01.07.
12. Seega toimus ka Tartu Ringkonnakohtu 22.06.2004 otsuse jõustamine vastavalt AKKS sätetele. AKKS § 35 lg 1 kohaselt jõustub kohtuotsus ringkonnakohtu otsuse tervikuna kuulutamisest või kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Seega jõustus M.T. süüdimõistev otsus 06.07.2004, mis oli kirjas nii Tartu Vanglale kui kaebajale saadetud ringkonnakohtu otsuses. Sellest kuupäevast muutus M.T. vahialusest kinnipeetavaks koos sellega kaasnevate õiguste ja kohustustega. Kaebaja poolt väidetud kuupäev 04.11.2004 on Tartu Maakohtu poolt Murru Vanglasse saadetud kirja kuupäev. Samas kirjas on maakohus selgelt märkinud, et Tartu Maakohtu 23.03.2004 otsus M.T. suhtes jõustus 06.07.
13. Tulenevalt eeltoodust kohaldas vastustaja kaebaja suhtes alates 06.07.2004 seaduslikult kinnipeetavale määratud režiimi koos sellest tulenevate piirangutega, seda nii postipakkide saamise, kinnipeetava arvel oleva raha kinnipidamise osas kui ka kirjatarvete ostmise osas. Kuna vastustaja tegevus oli õiguspärane, ei kuulu rahuldamisele kaebaja nõue nende toimingutega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 2063 krooni. VangS § 11 sätestab, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistuse pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Vastustaja vastas taotlejale koheselt, näidates vastuses ära põhjused, miks ei olnud võimalik kaebajat Tartu Vanglasse karistust kandma jätta. Vangla võib kuid ei ole kohustatud kinnipeetava vanglasse paigutamisel arvestama kinnipeetava perekonnaliikmete vajaduste ja võimalustega. Antud juhul puudusid sellised erandlikud asjaolud, mis oleks tinginud kaebaja karistuse kandmiseks jätmise Tartu Vanglasse. Seega puudub alus vastustaja tegevuse kaebaja Murru Vanglasse paigutamise osas õigusvastaseks tunnistamiseks ja kaebajale moraalse kahju 20 000 krooni väljamõistmiseks. M.T. on taotluse kassatsioonkaebuse esitamiseks kaitsja määramiseks esitanud Riigikohtule 22.07.2004, selle taotluse Riigikohus 01.09.2004 rahuldas. Asjaolu, et määratud kaitsja ei esitanud õigeaegselt kassatsioonkaebust ja selle tähtaega Riigikohus ei rahuldanud, ei ole põhjustanud Tartu Vangla töötajad. Tõendamist ei leidnud, et sotsiaaltöötaja takistas kaebajal 3 ühenduse saamist oma kaitsjaga või et sotsiaaltöötaja oleks oma tegevusetusega kaebaja au või väärikust alandanud ning valetanud. Kuna vastustaja tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks puudub alus, ei kuulu rahuldamisele ka moraalse kahju 10 000 krooni hüvitamise nõue. Kaebaja taotlus tunnistada õigusvastaseks vastustaja tegevus uue kriminaalmenetluse seadustikuga tutvumise mittevõimaldamisel ei kuulu samuti rahuldamisele, kuna kaebajal puudub sellise konstateeringu kindlaks tegemiseks põhjendatud huvi. Antud konstateering ei too kaebaja jaoks kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES M.T. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega tunnistada Tartu Vangla vaidlustatud toimingud õigusvastasteks. Apellatsioonkaebuse kohaselt:
14. Kuna Tartu Ringkonnakohtu 22.06.2004 otsus nr 2-1-184/04 jõustus 04.11.2004, mitte 06.07.2004, kohaldas Tartu Vangla apellandi suhtes alates 06.07.2004 ebaõiget režiimi, muutes apellandi vahialusest kinnipeetavaks.
15. On kassatsioonkaebuse õigeaegselt esitamata jätmine tingitud vangla sotsiaaltöötaja käitumisest. Vangla sotsiaaltöötaja tegevuse tõttu oli takistatud apellandil ühenduse võtmine advokaadiga. Sotsiaaltöötaja ei selgitanud kaitsja määramise protseduuri ning tema väidetav pöördumine Eesti Advokatuuri poole ei ole kinnitust leidnud. Samuti ei võimaldanud vangla sotsiaaltöötaja apellandil kokkusaamist pereliikmetega. Seega alandas sotsiaaltöötaja oma tegevusega (valetamine) apellandi au ja väärikust.
16. Ei võimaldatud apellandil tutvuda kriminaalmenetluse seadustikuga. Tartu Vangla ametnikud ei selgitanud, et seadustikega tutvumiseks tuleb lisaks suulisele taotlusele esitada ka kirjalik taotlus. Nimetatud asjaolu selgitati apellandile alles 21.12.2005 toimunud kohtuistungil. Samuti pole sellist sätet kirjas vangistusseaduses ega Tartu Vangla kodukorras. Seega takistati apellandil tutvuda edasikaebamistähtaja jooksul 07.07.2004-06.08.2004 uue edasikaebamise korraga, et kaitsta enda huvisid. Tulenevalt eeltoodust ei olnud apellandil võimalik kassatsioonkaebust selleks ettenähtud korras advokaadi vahendusel esitada ning kaebeõigus jäi kasutamata apellandist mitteolenevatel põhjustel. Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei saanud kriminaalmenetluse seadustikuga tutvumise kohene mittevõimaldamine apellandile mingeid õiguslikke tagajärgi kaasa tuua - kassatsiooni esitamise õigus on süüdimõistetul vaatamata tema enda õigusteadmistele üksnes advokaadi vahendusel. Vangla sotsiaalosakonna ametnike teenistuskohustuste hulka ei kuulu kinnipeetavale kaitsja taotlemine ning kinnipeetava ja kaitsja vahelise suhtlemise korraldamine. Vaatamata sellele on sotsiaalametnikud osutanud võimaluste piires abi kinnipeetavatele, tehes järelpärimisi kohtutele või Eesti Advokatuurile. Antud juhul sotsiaaltöötaja A. Tooma nii ka toimis. Asjaolu, et apellandi kaitsja ei esitanud kassatsioonkaebust Riigikohtule õigeaegselt, ei ole Tartu Vangla süü. Apellant ei ole esimese astme kohtus esitanud nõudeid tunnistada õigusvastaseks väidetavalt juulis
17. a esitatud ja vangla poolt rahuldamata jäetud taotlus karistuse kandmiseks Tartu Vanglas ja pereliikmetega kokkusaamiseks ning tulenevalt HKMS §-st 34 lg 3 ei saa ta seda teha ka ringkonnakohtus. RINGKONNAKOHTU 0TSUSTUS JA PÕHJENDUSED 4 Vastavalt HKMS §-ile 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Apellant loobus ringkonnakohtu istungil halduskohtu otsuse vaidlustamisest osas, millega jäeti rahuldamata tema kaebus Tartu Vangla toimingute - postipakkide saamise keelamine, tema arvel oleva raha kinnipidamine ja kirjatarvete ostmise piiramine – õigusvastaseks tunnistamiseks ning nende toimingutega tekitatud kahju 2063 krooni hüvitamiseks, seega ei kontrolli ringkonnakohus tulenevalt HKMS § 34 lg 2 vaidlustatud otsuse õigsust nimetatud osas. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu vaidlustatud otsus muutmata. Kuna vaidlustatud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud, siis järgib ringkonnakohus kooskõlas HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 sätetega halduskohtu põhjendusi ega pea vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väidetest ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et puudub alus vastustaja tegevuse kaebaja Murru Vanglasse paigutamise osas õigusvastaseks tunnistamiseks ja kaebajale moraalse kahju 20 000 krooni väljamõistmiseks, kuivõrd kaebaja paigutamine Murru Vanglasse toimus kooskõlas VangS § 11 sätestatuga ning puudusid sellised erandlikud asjaolud, mis oleksid tinginud kaebaja karistuse kandmiseks jätmise Tartu Vanglasse. Õige ja põhjendatud on seejuures ka halduskohtu seisukoht, et vangla võib kuid ei ole kohustatud kinnipeetava vanglasse paigutamisel arvestama viimase perekonnaliikmete vajaduste ja võimalustega. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et tema kassatsioonkaebuse õigeaegselt esitamata jätmine oli tingitud vangla sotsiaaltöötaja käitumisest, kes ei selgitanud talle kaitsja määramise protseduuri ega pöördunud advokaadiga ühenduse saamiseks Eesti Advokatuuri poole. Halduskohus on tõendite põhjal õigesti leidnud, et asjaolu, et määratud kaitsja ei esitanud õigeaegselt kassatsioonkaebust ja selle esitamise tähtaega ei ennistatud, ei ole põhjustanud Tartu Vangla töötajad, ning et ei ole ka tõendatud, et just sotsiaaltöötaja takistas kaebajal ühenduse saamist oma kaitsjaga. Tartu Vangla ega vangla sotsiaaltöötaja ei ole oma käitumisega rikkunud kaebaja õigust suhelda talle kohtu poolt määratud kaitsjaga, kuna seadusest ei tulene, et vangla peab taotlema kinnipeetavale kaitsjat ning korraldama kinnipeetava ja kaitsja vahelist suhtlemist. Põhjendatud ei ole samuti apellandi väide, et vangla takistas tal tutvuda edasikaebamistähtaja jooksul 07.07.2004-06.08.2004 uue edasikaebamise korraga, mis tõi omakorda kaasa selle, et apellandil ei olnud võimalik kassatsioonkaebust selleks ettenähtud korras advokaadi vahendusel esitada ning kaebeõigus jäi kasutamata apellandist mitteolenevatel põhjustel. Halduskohus on nimetatud osas kaebuse rahuldamata jätmisel õigesti märkinud, et kaebajal puudub vangla antud toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks põhjendatud huvi. Vastavalt KrMS sätetele võis M.T. esitada kassatsiooni Tartu Ringkonnakohtu 22.06.2004 otsusele vaid advokaadi vahendusel, seega ei saanud kassatsioonkaebuse õigeaegset esitamist mõjutada asjaolu, et kaebaja ei saanud edasikaebe tähtaja jooksul kriminaalmenetluse seadustikuga vanglas tutvuda. Kaebuse mittetähtaegne esitamine saab käesoleval juhul olla põhjuslikus seoses üksnes apellandile määratud kaitsja tegevusega kassatsiooni hilinenud esitamisel. Kuna kaebuse esitajal puudub käsitletava vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi, siis puudub ka kohtul alus hinnata poolte väiteid seonduvalt kinnipeetaval seadustikega tutvumiseks taotluse esitamise korraga ja apellandile kriminaalmenetluse seadustiku kohese tutvumise mittevõimaldamise põhjustega. Põhjendatud ei ole apellandi viide asjaolule, et vangla sotsiaaltöötaja ei võimaldanud õigusvastaselt apellandil kokkusaamist tema pereliikmetega ning andis apellandi elukaaslasele ebaõiget teavet kokkusaamiste korra kohta. Vastavalt HKMS § 34 lg 3 teisele lausele ei saa ringkonnakohtus esitada nõudeid, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Apellant ei ole 5 halduskohtus asja läbivaatamisel esitanud nõuet tunnistada õigusvastasteks Tartu Vangla toiminguid apellandil pereliikmetega kokkusaamise mittevõimaldamisel ja pereliikmete kokkusaamise korrast mittenõuekohasel teavitamisel, seega puudub ka ringkonnakohtul protsessuaalne alus võtta apellandi nimetatud väidete õigsuse osas seisukohta. Eeltoodust tulenevalt ei olnud ka põhjendatud apellandi taotlus tema elukaaslase L. Ratušnaja ringkonnakohtus tunnistajana ülekuulamiseks. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 6 Egon Konsand