← Eesti

3-05-395/3

3-05-395 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Kaire Pikamäe, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. oktoober 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-395 Haldusasi OÜ M kaebus Maksu- ja Tolliameti Lääne maksukeskuse 28.01.2005 maksuotsuse nr 12-5/9 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Halduskohtu 12.10.2005 otsus nr 3-95/2005 Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ M apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  2. oktoober 2006 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – OÜ M (reg. kood xxxxxxxx) Vastustaja – Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus RESOLUTSIOON Tühistada Pärnu Halduskohtu 12.10.2005 otsus haldusasjas nr 3-95/
  3. Teha selles asjas uus otsus, millega rahuldada OÜ M kaebus ja tühistada Maksu- ja Tolliameti Lääne maksukeskuse 28.01.2005 maksuotsus nr 12-5/
  4. Rahuldada OÜ M apellatsioonkaebus. Mõista Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuselt kaebuse esitaja kasuks välja menetluskulud summas 1492 (üks tuhat nelisada üheksakümmend kaks) krooni. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse teatavakstegemisest arvates. Halduskohtumenetluse seadustiku § 54 alates 01.09.2006 kehtiva redaktsiooni kohaselt esitatakse kassatsioonkaebus Riigikohtule otse, mitte otsuse teinud ringkonnakohtu kaudu, nagu seadus nägi ette varem. 1

(8)3-05-395 ASJAOLUD JA MENETLUSE SENINE KÄIK
  1. Maksu-ja Tolliameti Lääne Maksukeskuse 28.01.2005 otsusega nr 15.5/9 määrati OÜle M täiendavalt käibemaksu 30 360 krooni, tulumaksu 6 415 krooni, sotsiaalmaksu 12 423 krooni ja töötuskindlustusmaksu 546 krooni, kokku makse 49 744 krooni. Maksuotsuse tinginud faktilised asjaolud olid otsuse põhjenduste kohaselt järgmised. 1) OÜ M on jätnud käibemaksudeklaratsioonides kajastamata oma Järvakandis asuva baari `“E“ käibe ega ole pidanud
  2. aasta jaanuarist septembrini baari maksustatava käibe ja mahaarvatava sisendkäibemaksu osas rahandusministri
  3. märtsi 2004 määruses nr 40 sätestatud arvestust. Kajastatud on üksnes R.Aule arvestatud osaline töötasu ja tehtud kulutused renditasule ja elektrile. 2) Et OÜ M ei esitanud kontrollimiseks baari majandustehingute osas korrektset raamatupidamist, määras maksuhaldur maksusumma baari kassavihikutes kajastatu alusel. Kassavihiku järgi oli perioodil jaanuar 2004 kuni september 2004 müügist laekunud 199 033 krooni, millest maksustatav käive moodustas 168 673 krooni. 3) Baari töötajatele M. Mile ja R.Aule makstud töötasu summaks on võetud vastavalt 2000 krooni kuus ja 13 protsenti töönädalal kassasse laekunud summast pluss 1 kroon iga piljardimängu pealt. Eeltoodud põhimõttest lähtudes on R. A töötasu summaks jaanuaris arvestatud 1737 krooni, veebruaris 2153 krooni, märtsis 1926 krooni, aprillis 1 120 krooni, mais 1240 krooni, juunis 1246 krooni, juulis 1846 krooni, augustis 963 krooni ja septembris 618 krooni. Neist andmetest lähtudes on M M ja R. A makstud töötasudelt arvestatud tulumaksu 6 415 krooni, sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 1 ja § 7 alusel 12 423 krooni ja töötuskindlustusmakset töötuskindlustuse seaduse § 40 lg 1 p 1 ja § 52 lg 6 alusel 546 krooni. 4) Baari müügitegevuse seos OÜ-ga M on tõendatud järgmiselt. OÜ M ja Järvakandi Vallavalitsuse vahel on 15.04.2002 sõlmitud mitteeluruumi rendileping nr 06-02, mille objektiks on kaupluse ja baari äripinnad koos mõlema juurde kuuluvate laoruumidega. Kuna OÜ M maksab igakuiselt baari kasutuses olevate pindade eest 1079,20 krooni, oleks rendilepingu osaline ülesütlemine baari ruumide mittekasutamise korral rentniku majanduslikke huve arvestades mõistlik ja otstarbekas. Maksuhaldurile antud seletuses kinnitas R. A, et ta töötas baaridaamina alates 29.11.2002, võeti tööle OÜ-sse M baaridaamina, otseseks ülemuseks määrati M. M, kellelt sai kätte töötasu. Kaupluses on ta töötanud üksnes müüjate palvel, kes ise maksid talle nende asendamise kinni. Baaris oli OÜ-le M väljastatud kauplemisluba. R. A töötamist baaridaamina OÜ-s M kinnitavad ka temaga 08.11.2002 sõlmitud tööleping, selle p-s 2.3 fikseeritud säte, et tööülesandeid annab ja nende täitmist kontrollib vahetult baari juhataja, kelleks maksuhalduri hinnangul võis R.Au ütlustest järelduvalt olla M. M, ja p 5.1, mille kohaselt tööülesannete täitmise kohaks on OÜ M poolt renditavad ruumid. OÜ M poolt 01.11.2002 koostatud baaridaami ametijuhendi p-s 1.2 nähti ette, et baaridaam allub baarijuhatajale või OÜ M poolt nimetatud isikule. Tööleping R. Aulikuga lõpetati 08.11.2004 tagasiulatuvalt alates 31.10.
  4. M. M seletuste kohaselt korraldab tema baari tööd. Baar ja kauplus kuulusid enne rahalistesse raskustesse sattumist temale. Tema tööleping OÜ-ga M lõppes veebruarist 2003, kuid ta 2
(8)3-05-395 töötas baaris edasi. Baari tegevusest oli teadlik OÜ M endine (kuni 05.02.2003) juhatuse liige M.K, kellega tal oli suuline kokkulepe, et ta elatuks baari sissetulekust, kuni baar ja pood talle tagastatakse. Seega ei ole vaatamata kirjaliku töölepingu puudumisele M. M töösuhe OÜ-ga M lõppenud. OÜ M juhatuse liikme A.K seletuse kohaselt ei olnud baar OÜ M struktuuriüksus ajal, kui LKK OÜ omandas veebruaris 2003 OÜ M osad. Baari omavolilist kasutamist ei ole ta suutnud tuvastada. Samas on A. K teatanud, et baari inventari omandi ebaselguse tõttu ei ole olnud võimalik üles öelda rendilepingut ja läbirääkimised M. M ei andnud tulemusi. A. K väidete vastuolulisus, OÜ M raamatupidamises kajastatud kulutused baari rendile ja elektrienergia tarbimisele ja M. M ning R. A seletused ei võimalda A. K seletust baari tegutsemise kohta pidada usaldusväärseks. OÜ M raamatupidamises on kajastatud
  1. a. baari müügiks ostetud kaupade kulu kuni septembrikuuni. OÜ M ei ole takistanud baari tegutsemist ning alles maksude tasumise kontrolli käigus võttis A. K tarvitusele abinõud baari tegevuse lõpetamiseks.
  2. OÜ M kaebuses taotleti maksuotsuse nr 12-5/9 tühistamist. Kaebaja leidis, et maksuhaldur on hinnanud vääralt tõendeid. Paljasõnaline on OÜ M osad LKK-le võõrandanud juhatuse liikme M.K 01.04.2005 seletuses öeldu, et baari üleminek oli müügitehingu juures fikseeritud. Baar, kus M. M väidetavalt midagi müüs, ei kuulunud struktuuriüksusena osaühingu koosseisu ajal, kui LKK OÜ 2003 veebruaris omandas OÜ M osad. M. M osutas baaris teenuseid omaalgatuslikult enda nimel ning tõendid ei kinnita, et ta suulise kokkuleppe alusel osaühinguga oleks olnud baari juhatajaks. R. A igakuiselt perioodil jaanuar-september 2004 tehtud väljamaksed on tasu kaupluses asendusmüüjana töötamise eest. Ruumide (kauplus ja baar) rendilepingu osalist lõpetamist pidas kaebaja nii rendileandja kui rentniku huvide vastaseks ja ebaotstarbekaks. Kaebaja ei ole pakkunud kõnealuses baaris ühtki teenust, millest saaks tekkida maksustatav käive, ega teinud baaris töötamise eest kellelegi väljamakseid palga vm tasu näol. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 72 kohaselt tulnuks 28.09.2004 korraldatud vaatluse, mille käigus tuvastati, et tööl olid ja kliente teenindasid M. M ja R. A, läbiviimisest teatada ette sellise aja jooksul, mis võimaldab maksukohustuslasel kavandatava toimingu suhtes seisukoha võtta ja viibida juures. OÜ M esindusõiguslikule isikule pole esitatud korraldust vaatluse teostamise kohta ega antud võimalust toimingu suhtes seisukohta võtta. Samuti on käibemaks arvestatud vigadega. Maksusumma määramine hindamise teel pole käibemaksu puhul reeglina võimalik ja lähtuda tuleb raamatupidamise algdokumentidest. (Kontroll)aktist ei nähtu maksustavate teenuste majanduslik sisu, s.t. millist konkreetset teenust või kaupa ja millises mahus müüdi.
  3. Pärnu Halduskohtu 12.10.2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 1) Väited, et baar ei kuulunud OÜ M struktuuri ning M. M ja R. A polnud ettevõtte töötajad, on ebaõiged. Maksuotsuse kohaselt omandas LKK OÜ OÜ M osakud
  4. a. veebruaris. Kohtule maksuhalduri esitatud dokumentidest nähtuvalt on baari ostetud kaupade saldo kajastatud OÜ M
  5. a. pearaamatu väljavõtte kontol nr 10743 (tl 39-42). See kinnitab OÜ M endise (kuni osakute võõrandamiseni) juhatuse liikme M.K seletust (tl 48-51), et baar oli müügitehingu osa ja uus juhatus oli baarist teadlik. Kaebaja ei selgitanud, miks pidi osaühing ostma kaupa baarile, mis talle ei kuulunud. Järeldust, et baar kuulus OÜ-le M, kinnitab 3
(8)3-05-395 kaudselt ka osaühingu ja Järvakandi Vallavalitsuse vahel 15.04.2002 sõlmitud mitteeluruumi rendileping nr 06-
  1. Kaebaja ei ole veenvalt seletanud, miks pidi kaebaja varustama võõrast isikut lisaks kaubale ka tasuta äripinnaga, kandes ise rendilepingust tulenevaid kulutusi ning makstes ka tarbitud elektri eest. M. M polnud iseseisev ettevõtja, vaid osaühingu töötaja. Ehkki ta võis baari uusi kaupu osta ning endale ja osaliselt ka R. A läbimüügi pealt palka maksta varem osaühingu poolt muretsetud kaupade müügitulust, ei muuda see teda iseseisvaks ettevõtjaks. Puuduvad andmed, et osaühing oleks baari M. M rendile andnud ja baari eest renti saanud. Baari tegevuseks vajalikud load on väljastatud OÜ-le M mitte M. M. M. M on ise seletanud (tl 55), et baar ei kuulunud talle. 2) Maksud R. A ja M. M palkadelt on määratud õigesti. Kontrollimisel esitatud töölepingu kohaselt oli R. A kontrollitaval perioodil OÜ M töötaja. Kohtule esitatud OÜ M palgalehtede järgi (tl 63 ja 74) on talle makstud töötasu OÜ M vahenditest. Et R. A maksti miinimumpalka, kinnitab ka OÜ M endine pearaamatupidaja M.K (tl 46). R. A enda seletuse kohaselt lepiti juba lepingu sõlmimisel kokku, et töölepingusse läheb kirja miinimumpalk, aga tegelikku tasu hakkab maksma M. M käibe pealt (tl 58). See R. A seletus lükkab ümber ka kaebaja väite, et palga saamine M. M tõendab viimase ettevõtlust. Et R. A sai palka nimelt baaris töötamise eest, järeldub ka kaupluse endise müüja L. E seletusest (tl 59-62), mille kohaselt töötasid baaris M. M ja R. A, kaupluses töötas R. A ainult mõnikord asendajana. Sellega on ümber lükatud kaebaja põhjendus, miks OÜ M palgalehtedel figureerib R. A ja millega püüti eitada OÜ M seost baariga. M. M tuleb pidada isikuks, kes töötas OÜ-le M kuuluvas baaris alates 2003.a. veebruarist ilma ametliku töölepinguta, saades aga samas ettevõttelt vahendeid (OÜ M poolt ostetud kaupade müügist saadud tulu), mida tulebki käsitleda tema töötasuna. 3) Kuna baar kuulus OÜ-le M, tuli baari käive kajastada raamatupidamise seaduse § 4 lg p-de 2 ja 3 ja § 6 lg 2 kohaselt raamatupidamisregistrites ja vastavas maksudeklaratsioonis ning tasuda maksustavalt käibelt käibemaksu tulenevalt käibemaksuseaduse §-st 17 lg
  2. MKS § 92 lg 3 alusel võib maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma määramisel arvesse võtta kõiki selles maksuasjas tähendust omavaid andmeid, mida maksuhaldur peab usaldusväärseks. Maksumaksjalt ära võetud vihikuid saab põhimõtteliselt vaadelda maksumaksja raamatupidamisena, hoolimata raamatupidamise eeskirjade eiramisest, kui vihikud sisaldavad olulisi märkmeid äriühingu tulude ja kulude kohta. Kuna OÜ M maksuotsuses käsitletud perioodil (
  3. a.) oma raamatupidamises baari käivet ei kajastanud, juhindus maksuhaldur õigesti baari kassavihikutes kajastatud andmetest baari müügitulude kohta. Kui maksukohustuslane on rikkunud maksuarvestuse pidamise kohustust ja maksusumma on seepärast määratud teiste andmete alusel, siis vastavalt väheneb maksuhalduri tõendamiskohustus ja suureneb maksukohustuslase koormus tõendada, et maks on määratud valesti. Kaebaja pole tõendanud, et maksuhalduri poolt maksu määramisel aluseks võetud andmed oleksid valed. Mis puutub maksuotsuses kasutatud väljendisse „laekus piljardist“, siis on see üheselt mõistetav. Kuna piljardi mängimine oli baaris tasuline, tähendas väljend summat, mis mängija pidi teenuse eest baari kassasse maksma. 4) Maksuameti väidetavalt ebakorrektses vormis korraldatud vaatlus ei saanud mõjutada asja otsustamist, mistõttu pole vaja peatuda kaebuse väidetel selle menetlustoimingu õigusvastasuse kohta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4
(8)3-05-395
  1. OÜ M apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldatakse. Apellatsioonkaebuse väited on järgmised: 1) Apellant eitab endiselt seost võimaliku müügitegevusega baaris. OÜ M
  2. a. pearaamatu väljavõte ei kinnita endise juhatuse liikme seletust, et baar oli müügitehingu osa ja uus juhatus oli baarist teadlik. Kontrollitavaks maksustamisperioodiks oli 01.01.200431.09.2004 ning varasema perioodi dokumentatsioonile ei oleks kohus tohtinud oma järeldusi rajada. Kohus on jätnud andmata hinnangu kaebaja esile toodud ja maksuotsuses kajastatud faktidele - mõlemad võimaliku kokkuleppe pooled OÜ M ja M. M väidavad, et kokkulepe puudus ja M. M pidas baari omal riisikol; R.A, kes oma sõnul baaris kliente teenindas, sai töötasu M. M, M. M 28.09.2004 seletuse kohaselt korraldab tema baari tööd; OÜ M juhatuse vahetusel 2003 jäi M.K ikka x asuva poe ja baari tegevust juhtima. M. M seletused kinnitavad, et M K võis olla baari faktiline juht ka pärast OÜ M juhatuse vahetust ja A. K kohtus M. M esimest korda alles
  3. a. lõpus või
  4. a. alguses. Pearaamatupidaja M. K on 14.04.2005 andnud seletuses väitnud, et tema teada baar ei tegutsenud, ja kinnitanud, et baar ei kajastunud raamatupidamises. Rendileping oli kompleksne, hõlmates äri- ja laopindu tervikuna. Baar ja kauplus asuvad ühes ja samas hoones. Seetõttu ei olnud mõistlik ja otstarbekas rendilepingu osaline ülesütlemine. Lepingus ei eristata renditasu baariruumide eest. 2) Maksud on määratud valesti ka järgmistel põhjustel. M. M äravõetud vihikuid ei saa vaadelda kaebuse esitaja raamatupidamisena. Maksuhalduri poolt koostatud käibe arvestusest ei nähtu käibe majanduslik sisu – milliseid kaupu ja teenuseid millises mahus müüdi. Maksukohustuse hindamise teel määramisel tuleb juhinduda maksukohustuslase majandustegevuse näitajatest, tema kulutustest või võrdlustest teistes sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmetega, kuid kogutud andmete võrdlus ja sisuline hinnang puuduvad. Kohus on ebaõigesti leidnud, et OÜ M poolt ostetud kaupade müügist saadud tulu on käibemaksuseaduse mõttes töötaja palgatulu, millelt tuleks kinni pidada tulumaks, maksuseaduse kohaselt soovitakse seda tulu, mis justkui peaks olema M. M töötasu, maksustada veel ka käibemaksuga. 3) Vaatamata asjaolule, et OÜ M baaris ettevõtlusega ei tegelnud, oleks OÜ M esindusõiguslikule isikule pidanud võimaldatama viibida 28.09.2004 läbi viidud vaatluse juures, kuid vastavat korraldust nr 12-2.1/2977 OÜ M esindajatele ei tutvustatud.
  5. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskuse vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. 1) Kohus on tõendeid hinnanud õigesti. Kaebuse esitaja väidab, et baar ei kuulunud osaühingu struktuuri ajal, mil LKK OÜ
  6. a. veebruaris omandas OÜ M osad. Seda väidet pidid maksuhaldur ja kohus kontrollima ning sellele oli võimalik anda hinnang
  7. a. tõendi põhjal. Tõendi pärinemine kontrolliperioodist varasemast ajast ei tähenda, et seda ei võiks arvestada. Kohus on hinnanud õigesti ka kõiki teisi tõendeid. Vastustaja andmetel võõrandas OÜ M x asuva kaupluse 28.02.2005 OÜ-le K (reg kood xxxxxxxx) ning seoses võõrandamisega vormistati rendilepingu muutmine, mille kohaselt rendib kaupluse ruume K OÜ ja baariruume OÜ M. Seega oli võimalik nö kompleksset rendilepingut muuta. M. K seletuses on toodud välja põhjus, miks ta arvab, et baar ei tegutsenud – selline järeldus põhines raamatupidamise andmetel. Ka A. K on oma 24.10.2004 seletuses kinnitanud, et raamatupidamine on korrast ära. 5
(8)3-05-395 2) Maksuseadusi on kohaldatud õigesti. Apellant leiab, et maksuseadusest ei tulene, et M. M töötasuna tulumaksuga maksustatud summat tuleks maksustada veel ka käibemaksuga. Tavapäraselt majandustegevuses maksustamine maksuseaduste kohaselt selliselt toimubki – käive maksustatakse käibemaksuga, käibest laekunud raha kasutatakse ettevõtte majandustegevuseks, sealhulgas ka töötasude väljamaksmiseks, millelt tuleb omakorda kinni pidada maksud, sh tulumaks. Maksu pole määratud hindamise teel, vaid vihikute alusel, mis sisaldasid olulisi märkmeid äriühingu tulude ja kulude kohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Keskseks vaidlusküsimuseks antud haldusasjas on see, kas maksuotsuses märgitud baari majandustegevus maksustamisperioodil
  2. a. jaanuarist septembrini on omistatav OÜ-le M. Eitava vastuse korral sellele küsimusele on vaidlusaluse maksuotsusega OÜ-le M maksud määratud alusetult. Järeldust, et baar kuulus OÜ M struktuuri, on maksuhaldur vaidlustatud maksuotsuses põhjendanud kokkuvõtlikult järgmiste asjaoludega: baaridaam R. A töölepingu alusel töötasu maksmine OÜ M poolt, R. A ja baari juhataja M. M seletused baaris töötamise kohta, baari elektri- ja rendikulude katmine rentnik OÜ M poolt, OÜ-le M väljastatud kauplemisluba, OÜ M poolt baari tegevuse peatamiseks abinõude rakendamine alles maksumenetluse käigus (maksuotsuse lk 7). Neil asjaoludel leiab maksuhaldur, et OÜ M on vaidlusalusel perioodil olnud teadlik baari tegevusest.
  3. Vaidlus puudub selles, et baari tegevust on faktiliselt korraldanud M. M, kes on baari sissetuleku arvel muretsenud baari tegevuseks vajalikud kaubad ning tasustanud enda ja baaris töötanud R. A tegevust. Ringkonnakohtu hinnangul on küsimuse, kas M. M tegutses baari pidamisel maksustamisperioodil iseseisva ettevõtjana või OÜ M esindajana, lahendamisel määrav see, millist laadi olid OÜ M ja M. M vahelised suhted. Kui M. M korraldas baari tegevust töösuhte alusel OÜ-ga M, on baari käive ning selle arvel baaris töötanud isikute töö tasustamine omistatav OÜ-le M. Muul juhul tuleb baari tegevuse korraldamist ja baari töötajate tasustamist vaadelda M. M ettevõtlusena, millega seotud maksude tasumise kohustus on M. M.
  4. Kuigi maksuhaldur on tuvastanud, et M. M ja OÜ M vahel pole alates
  5. a. veebruarist kirjalikku töölepingut sõlmitud, on ta järeldanud, et sisuliselt jätkus nende poolte vahel töösuhe (vt maksuotsuse põhjenduste p 2.3).
  6. Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Seega on töösuhte olulisteks elementideks ühe lepingupoole töötamine teise lepingupoole juhtimise ja kontrolli all, kes maksab esimesele töö eest tasu. Töösuhte esinemist ei välista kirjaliku töölepingu puudumine. Seetõttu tuleb järgmisena hinnata OÜ M ja M. M vaheliste suhete iseloomu. Kohtupraktikas (vt Riigikohtu 3-2-1-3-05) on töösuhte piiritlemisel muust tsiviilõigussuhtest peetud muuhulgas oluliseks, milline oli töö tegija iseseisvuse määr antud suhtes. 6
(8)3-05-395
  1. 15.04.2002 on OÜ M Järvakandi Vallavalitsusega x mitteeluruumide, mille hulka kuulub ka vaidlusalune baar, rendilepingu sõlmimisel sõlminud ka nõude loovutamise kokkuleppe (tl 83), mille kohaselt loovutab Järvakandi Vallavalitsus OÜ-le M oma nõude summas 48 613,61 krooni OÜ A vastu. Asjas esitatud selgitustest (vt. M. M seletused tl 52-55 ja vastustaja seletused kohtuistungil tl 107) nähtub, et enne OÜ-d M rentis baari ja kauplust M. M kuuluv OÜ Ai, mis sattus rahalistesse raskustesse. M. M selgitustest (tl 52-55) nähtuvalt sõlmis ta ruumide ülevõtmisel OÜ M poolt
  2. aastal tolleaegse OÜ M juhatuse liikme M.Kga kokkuleppe, mille kohaselt annab M. M baari ja kaupluse inventari OÜ-le M üle, kuid elatub baari sissetulekutest seni, kuni „saab baari ja poe tagasi“. Maksuhaldur on tõlgendanud kokkulepet selliselt, et tegemist oli mingi tasaarvestusega, sest kaupluse ja poe inventar anti OÜ M omandisse tasuta (maksuhalduri selgitused kohtuistungil tl 107). Kokkuleppe kohaselt pidi M. M baari ostetava kauba kuludokumendid esitama OÜ-le M, baari läbimüügist saadava tulu eest ostma uue kauba ja maksma endale ja R. A töötasu. M. M väitel jäi peale OÜ M juhatuse vahetust (veebruaris 2003) baari tegevust kontrollima senine juhatuse liige M.K, kellele M. M esitas ka kuludokumendid. Alates
  3. aastast pole M. M enam baari kuludokumente kellelegi edasi andnud. M. M hinnangul on OÜ M hoopis temale võlgu, sest oleks pidanud talle baari ja poe tagastama, kuid nad müüsid selle hoopis edasi. M. M väitel on ta kohtunud
  4. a. lõpus või
  5. a. alguses OÜ M uue juhatuse liikme A. K „baari ja poe tagasisaamise küsimuses“ (vt tl 54-55). M.K seletuste kohaselt (tl 48-51) on tema töösuhe OÜ-ga M lõppenud juunis 2003 ning sellest ajast alates pole ta enam baariga seotud olnud ning on töötanud LKK OÜ-s hulgilao juhatajana. Osaühingu tegevus baaris hääbus
  6. aastal lahkhelide tõttu M. M. Tööleping M. M on lõpetatud M. K tööloleku ajal. OÜ M
  7. aasta pearaamatu väljavõttest (tl 39-42) on OÜ M raamatupidamises baari kuludokumentide alusel kajastatud baari müügiks ostetud kaupu kuni oktoobrini
  8. Baaris töötanud R. A seletuste kohaselt (tl 56-58) lepiti töölepingu sõlmimisel 08.11.2002 kokku, et töölepingusse läheb kirja miinimumpalk, aga tegelikku tasu hakkab maksma talle M. M käibe pealt. Töötasu on R. A kätte saanud üksnes M. M. Kauba sisseostuga baari ei ole R. A tegelenud, sellega tegeles M. M. Kõigis küsimustes seoses tööga on ta pöördunud M. M poole. Eelkirjeldatust nähtub, et juba väidetava kirjaliku töölepingu kehtivuse ajal kuni
  9. aasta veebruarini korraldas M. M baari tegevust faktiliselt iseseisvalt ning
  10. aasta jooksul lõppes OÜ M kontroll tema tegevuse suhtes täielikult. Sellises olukorras ei pea ringkonnakohus erinevalt vastustajast ja halduskohtust võimalikuks asuda seisukohale, et M. M ja OÜ Mi vahel jätkus töösuhe vaatamata kirjaliku töölepingu lõpetamisele
  11. a. algul. Ringkonnakohtu hinnangul oli hiljemalt
  12. aasta alguseks, so vaidlusaluse maksuotsuse maksustamisperioodi alguseks, OÜ M ja M. M töösuhe lõppenud.
  13. Eeltoodud põhjusel ei pea ringkonnakohus õigeks omistada M. M majandustegevust x asuvas baaris maksuotsuse aluseks olnud maksustamisperioodil OÜ-le M. Vastupidisele järeldusele ei saa viia ka asjaolu, et haldusasjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et M.M oleks kandnud baari ruumide rendi- ja kommunaalkulusid. Asjaolu, et ettevõtja kasutab oma majandustegevuses tasuta teise isiku vara, ei välista tal iseseisva majandustegevuse esinemist. 7
(8)3-05-395 Samal põhjusel ei ole käesolevas asjas määravat tähtsust sellel, kas baari inventari omandiõigus kuulub M. M või OÜ-le M. Ringkonnakohus märgib ka, et baari ja kaupluse ruumide suhtes kompleksselt sõlmitud rendilepingu alusel baari ja selle lao ruumide osas kaebuse esitaja makstava renditasu suurus oli veidi üle ühe tuhande krooni kuus ja
  1. aasta tegevusaruande kohaselt oli kaebuse esitaja selle aasta käive üle 18 miljoni krooni. Samas oli kaebuse esitajal ka vaidlus baari ruume faktiliselt kasutava isikuga baari sisseseade omandiõiguse üle. Selles olukorras ei saa ruume faktiliselt kasutava isikuga töösuhete jätkumist järeldada sellest, et huvi katkemisel baari tegevuse arendamise suhtes ei rutanud kaebuse esitaja viivitamatult vastavate ruumide osas rendilepingut lõpetama.
  2. Eeltoodud põhjusel puudus alus baari vaidlusaluse maksustamisperioodi käibe ja selle arvel M. M poolt endale ja R. A makstud töötasu alusel arvestatud käibemaksu, tulumaksu, sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakse määramiseks vaidlustatud maksuotsusega tasumiseks OÜ-le M. OÜ M apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, Pärnu Halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada ja asjas tuleb teha uus otsus, millega rahuldatakse OÜ M kaebus ja tühistatakse Maksu- ja Tolliameti Lääne maksukeskuse 28.01.2005 maksuotsus nr 12-5/
  4. Esimese astme kohtu menetluses ei ole kaebaja esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastaspoolelt. (vt halduskohtu istungi protokoll lk 3, milles kaebaja esindaja märkis, et kohtukulusid ei taotle). Seetõttu jäävad kaebaja esimese astme kohtu menetluse kulud, mis seisnevad kaebuse esitamisel tasutud riigilõivus, kaebuse esitaja kanda. Apellatsioonimenetluses esitas kaebaja esindaja taotluse vastaspoolelt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivus (pangaväljavõte tl 122) suurusega 1492 krooni seisnevate menetluskulude väljamõistmiseks. Taotlus rahuldatakse HKMS § 92 lg 1 alusel. Lauri Madise Silvia Truman Kaire Pikamäe 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.