← Eesti

3-06-191/21

3-06-191 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. september 2006, Tartu Haldusasja number 3-06-191 Haldusasi A.P. kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
  2. märtsi 2006 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A.P. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant A.P. Vastustaja Kodakondsus- ja Migratsiooniamet RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu
  3. märtsi 2006 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest. POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  4. 07.10.2004 esitas A.P. Tallinna Halduskohtule kaebuse. Alates 27.01.2006 menetles kaebust Tartu Halduskohus. Kaebuses palus A.P. välja mõista Eesti Vabariigilt tema kasuks välja 920 000 vene rubla kahju katteks, mis tekitati talle elamisloa mittesaamise, korteri erastamisõiguse kaotamise ja tervise halvenemisega. Alternatiivse taotlusega soovis ta korteri osas, et see ostetaks talle Novgorodis. Kaebaja väitis, et esitas 23.10.1996 Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Narva büroole elamisloa taotluse, kuid ei ole seda lubatud aja jooksul saanud. Kaebaja on Eestis 25 aastat pedagoogina töötanud, omas Narva kesklinnas kõigi mugavustega korterit, lahkus Eestist 27.12.1998 perekonna ringis uut aastat vastu võtma, 15.03.1999 Eestisse sissesõidul aga sai teada, et peab esitama elamisloa ega saanud ligi kaks aastat enam koju tagasi. 12.11.2004 edastatud avalduses märkis kaebaja, et ei saanud elamisloa puudumise tõttu korterit erastada ja on vanas eas jäänud elamispinnata. Kahjuhüvise suuruse määratles ta 300 000 krooni Novgorodis korteri muretsemise tarbeks ja 100 000 krooni tervise halvenemisega tekkinud moraalse kahju hüvitamiseks. 16.12.2004 esitatud täienduses selgitas kaebaja, et pole 23.10.1996 esitatud elamisloa taotluse kohta saanud kirjalikku keeldumist, 15.03.1999 ei antud talle piiril tasuta viisat ja 24.01.2001 Eestist väljasaatmisega rikuti tema õigusi. 06.03.2006 edastatud avalduses täpsustas ta veel kord kahju suurust, märkis selle suuruseks korteri osas 397 298 krooni ja mittevaralise kahju osas 50 000 krooni.
  5. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et kaebaja pöördumiste, taotluste ja väärteo menetlused on olnud õiguspärased ning kaebajal on olnud korduvalt võimalik seaduslikult Eestis viibida ja oma omandisuhteid korrastada. Kaebaja probleemid tekkisid tema enda tegevusest, sest kuni 26.10.1997 kehtinud välismaalaste seaduse järgi tuli elamisloa taotlus esitada hiljemalt 30.04.1996, kaebaja pöördus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Narva büroosse aga alles 23.10.1996, kui elamisluba sai taotleda üksnes välisesindusest. Vastustaja viitas kaebaja hilisematele elamisloa taotlustele ja nende menetlemise käigule ning märkis, et kaebaja polnud nõus pika menetlemisajaga ja on 24.01.2001 omakäeliselt kinnitanud soovi Eestist lahkuda. Mittevaralise kahju osas ei ole kaebaja tõendanud oma invaliidsust ega selle seost vastustaja tegevusega. HALDUSKOHTU LAHEND
  6. Tartu Halduskohus jättis 14.03.2006 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt ei ole seadusandja eluruumide erastamise seaduses esitanud üürnikule nõudeid tema kodakondsuse suhtes ega seadnud tingimuseks elamisloa olemasolu. Kaebaja väidete ning Narva Linnavalitsuse linnavara- ja majandusameti kinnituse kohaselt oli kaebaja kuni jaanuarini 2001 Narvas X X asuva eluruumi üürnik. 18.01.1996 esitas ta avalduse selle eluruumi erastamiseks ja oli korduvalt kutsutud erastamise vormistamise ettevalmistamisele. Tema elukohta tähtkirjaga saadetud kutsetest on kaks talle ka üle antud, kuid erastamise kohustatud subjekti juurde ei ole ta ilmunud ning pole ka aja muutmist kokku leppinud või erastamisest loobunuks tunnistamist vaidlustanud. Teisele isikule on X X eluruum erastatud alles 27.06.
  7. Kaebusele lisatud dokumentide ja piiriületusandmete kohaselt viibis kaebaja eelnimetatud perioodi jooksul korduvalt Eestis ja saanuks seega oma eluruumi erastamise küsimusi lahendada. Kaebaja väidete kohaselt lahkus ta 27.12.1998 Eestist omal vabal tahtel ja tagasi soovis pöörduda alles 15.03.
  8. Eluruumide erastamise seaduse § 12 lg 6 kehtestatu kohaselt tunnistatakse ostu-müügilepingu sõlmimisest kõrvale hoidev isik eluruumi erastamise õigusest loobunuks. Kuna elamisloa puudumine ei saanud olla eluruumi erastamisest loobunuks tunnistamise seadusekohaseks põhjuseks ja pole seda vastava akti kohaselt ka olnud, ei ole seost vastustaja ametiisikute tegevusel ja asjaolul, et kaebaja pole saanud erastada eluruumi, mida ta üürilepingu alusel kasutas. Seega ei saaks ka juhul, kui leiaks kinnitust asjaolu, et vastustaja ametiisikud on kaebaja poolt elamisloa saamiseks esitatud taotluste menetlemisel toiminud õigusvastaselt, olla korteri erastamisega seotud kahjusumma puhul tegemist riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele kuuluva otsese kahju või saamatajäänud tuluga. 2 Kaebuse väidetest võib tuletada, et kaebaja on vastustaja tegevuse tõttu kandnud kulusid. Nende suhtes pole ta aga ühtegi konkreetset taotlust esitanud ega kulude kandmist tõendanud. Tervise kahjustamine võib RVastS § 9 lg 1 kohaselt anda mittevaralise kahju nõudele alust üksnes juhul, kui kohtumenetluses leiab kinnitust mõne ametiisiku süü isiku sellises kohtlemises, mis viis tervise kahjustumiseni. Kaebaja on esitanud ainult 24.06.2003 välja antud tõendi, mille kohaselt on talle üldhaigestumise tõttu omistatud tähtajatu teine invaliidsusgrupp, kuid mingeid seoseid haigestumise põhjuste ning vastustaja tegevuse vahel ei nähtu. Kohus nõudis kaebajalt hiljemalt kohtuistungi toimumise ajaks kõigi kahju tekkimist ja suurust kinnitavate tõendite esitamist, kuid kaebaja pole neid esitanud. Kui kohus tuvastab, et puuduvad alused kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks, ei pea ta kontrollima kaebaja kõiki väiteid ja neile esitatud vastuväiteid. Seda põhimõtet on otstarbekas kohaldada ka käesolevas asjas. Kuigi kaebaja on selgesõnaliselt esitanud üksnes kahju hüvitamise nõude, on ta viidanud ka tasuta viisa andmisest keeldumisele ja oma õiguste rikkumisele seoses Eestist väljasaatmisega. Neist asjaoludest saaksid tuleneda haldusakti või toimingu tühistamise ja õigusvastaseks tunnistamise nõuded. HKMS § 9 lg 1 näeb tühistamiskaebuse esitamiseks ette 30-päevase tähtaja, tuvastamiskaebust on lubatud esitada kolme aasta jooksul. Tasuta viisa andmisest keeldumine tehti kaebajale teatavaks 03.10.2000 ja ettekirjutus Eestist lahkumiseks anti kätte 24.01.
  9. Seega oli kaebuse Tallinna Halduskohtule esitamise hetkel kaebetähtaeg ammu möödunud. Kaebuse väited ja kohtumenetluses tuvastatud asjaolud ei saaks anda alust tuvastamisnõude rahuldamisele ka seetõttu, et kaebaja ei ole nimetanud ühtegi arvestatavat asjaolu, millest võiks peale esitatud kahju hüvitamise nõude tuleneda tema huvi vastustaja toimingute õigusvastaseks tunnistamisel ja kohus ei ole ka ise leidnud, millest võiks kaebaja huvi põhjendatus tuleneda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  10. A.P. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning asja uuesti läbivaatamist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kaebus esitatud ettekirjutusele Eestist lahkumiseks ja oma õiguste rikkumisele seoses Eestist väljasaatmisega. Kaebaja lahkus Eestist vastavalt ettekirjutusele ja on selle tagajärjel jäänud vanas eas elamispinnata. Nõustuda ei saa seisukohaga, et kaebuse Tallinna Halduskohtule esitamise hetkel oli kaebetähtaeg möödunud. Ettekirjutuse sai kaebaja kätte 24.01.2001, 21.01.2004 esitas kaebaja hagi Narva Linnakohtule Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Narva büroo vastu vastavalt TsMS §-le 138 lg
  11. 02.09.2004 sai kaebaja Narva Linnakohtu 24.08.2004 määruse. 26.09.2004 esitas kaebaja kaebuse Tallinna Halduskohtule (Tallinna Halduskohus sai kaebuse 07.10.2004). Seega on kaebus esitatud kuu jooksul vastavalt HKMS § 9 lg
  12. 23.10.1996 esitas kaebaja õigesti taotluse elamisloa saamiseks Eestis Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Narva büroosse, kuna vastavalt siseministri 15.02.2000 käskkirjale nr 61 on lubatud pöörduda Kodakondsusja Migratsiooniameti elukohajärgsesse regionaalüksusesse. Kaebajal on õigus RVastS § 7 lg 1 ja 3 alusel otsese varalise kahju ja saamatajäänud tulu hüvitamisele, kuna Eestist väljasaatmise tagajärjel kaotas ta korteri erastamisõiguse ja korteri Narvas. Kaebajal ei ole raha ka Novgorodis korteri ostmiseks. Õige ei ole Narva Linnavalitsuse linnavara- ja majandusameti kinnitus, et kaebaja sai kätte tähtkirja 04.01.1999 nr
  13. 27.12.1998 kuni 15.03.1999 viibis kaebaja laste juures Venemaal. Vastavalt RVastS § 9 lg 1 nõuab kaebaja mittevaralise kahju rahalist hüvitamist järgmistel asjaoludel: 3 1) kodu ja eraelu puutumatuse rikkumine – kaebajat ei lastud 15.03.1999 üle piiri tagasi Eestisse koju; 2) väärikuse ja hea nime alandamine – Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Narva büroo esitas valeandmed väljaministrile (nähtub välisministri 08.11.1999 kirjast) ja 24.01.2001 ettekirjutuses, et kaebaja ei ole taotlenud elamisluba Eestis. Kaebaja on kolmel korral esitanud taotluse Eestis elamisloa saamiseks, et elada Eestis seaduslikul alusel; 3) tervise kahjustamine – Narvas korteri kaotamise tõttu sai kaebaja närvivapustuse, mis ongi tema haiguse põhjuseks.
  14. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt on kohus õigesti märkinud, et kuna elamisloa puudumine ei saanud olla eluruumi erastamisest loobunuks tunnistamise seadusekohaseks põhjuseks ja pole seda vastava akti kohaselt ka olnud, ei ole seost vastustaja ametiisikute tegevusel ja asjaolul, et kaebaja pole saanud erastada eluruumi, mida ta üürilepingu alusel kasutas. Seega ei saaks ka juhul, kui leiaks kinnitust, et vastustaja ametiisikud on kaebaja elamisloa saamiseks esitatud taotluste menetlemisel toiminud õigusvastaselt, olla korteri erastamisega seotud kahjusumma puhul tegemist hüvitamisele kuuluva varalise kahjuga. Samuti pole kaebaja esitanud ühtegi konkreetset taotlust kulude kandmise kohta ega kulude tegelikku kandmist tõendanud. Juhul, kui isikule on keeldutud korteri erastamisest, on tal kaebeõigus isiku või asutuse vastu, kes vastava toimingu sooritamisest keeldus. Vastustaja ei ole pädev otsustama korteri erastamisega seonduvat ning ei ole seda ka kaebaja suhtes teinud, mistõttu erastamisõigusega seotud kahjunõue vastustaja suhtes ei ole ka seetõttu põhjendatud. Varaline kahju tekkis kaebajale väidetavalt enne riigivastutuse seaduse jõustumist, mistõttu selles osas kohaldatakse RVastS § 31 lg 1 tulenevalt enne riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 7 lg 1 lähtuvalt on tegemist rangelt siduva normiga, mis ei näe vastustajale ette kaalutlusõigust. Kaebaja saabus Eestisse 16.10.2000 mitmekordse viisa alusel, mis kehtis kuni 08.01.2001, seega ei olnud tal elamisloa taotlemise ajal Eestis viibimiseks seaduslikku alust ning tema ebaseadusliku Eestis viibimise kohta koostas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Ida-Virumaa osakonna Narva büroo 24.01.2001 haldusõiguserikkumise protokolli ja ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. 28.01.2001 kaebaja lahkus Eestist. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule 07.10.2004, seega oli kaebetähtaeg kaebuse esitamise hetkeks ammu möödunud. Kaebaja ei ole esitanud ka põhjendusi, et esineb põhjendatud huvi toimingu või haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Välismaalasele antakse elamisluba juhul, kui isik vastab seaduses sätestatud elamisloa andmise tingimustele. Seega taotluse esitamine ei tähenda tingimata selle rahuldamist. Vastustaja nõustub kohtuga, et mingeid seoseid kaebaja haigestumise põhjuste ning vastustaja tegevuse vahel ei nähtu, mistõttu ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei kuulu rahuldamisele. Vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud ega talle kahju tekitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4 Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
  15. märtsi 2006 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastavalt HKMS §-le 34 lg 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et ettekirjutuse tõttu oli ta sunnitud Eestist lahkuma ja seoses sellega tekitati talle kahju, kuna ta ei saanud erastada elamispinda. Seadusandja ei ole eluruumide erastamise seaduses esitanud üürnikule nõudeid tema kodakondsuse suhtes ega ole nõudnud ka elamisloa olemasolu. A.P. oli kuni 2001 jaanuarini Narvas X X eluruumi üürnik. Kaebaja on ka ise omaks võtnud, et ta viibis pärast
  16. jaanuari 1996 korduvalt Eestis ja tal oli võimalik eluruumi erastamise küsimusi lahendada. Seega puudub seos vastustaja ametnike tegevusel ja sellel, et apellant ei saanud erastada üürilepingu alusel kasutatavat eluruumi. Juhul, kui isikule keeldutakse korterit erastamast, on tal kaebeõigus selle isiku või asutuse vastu, kes selle toimingu sooritamisest keeldus. Samuti ei ole apellant esitanud tõendeid kulude kohta, mida ta on pidanud tegema. RVastS § 9 lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Apellandi arvates oli kodu ja eraelu puutumatuse rikkumisega tegemist, kuna teda ei lastud
  17. märtsil 1999 tagasi koju Eestisse. Ringkonnakohus leiab, et tegemist pole kodu puutumatuse rikkumisega. Antud juhul puudusid apellandil Eestisse sissesõiduks vajalikud dokumendid. Seega ei ole see vaadeldav kodu puutumatuse rikkumisena. Samuti on apellant väitnud, et tema väärikust ja hea nime on alandatud. Kaebuse kohaselt on ta esitanud kolmel korral taotluse Eestis elamisloa saamiseks, mis ei sisaldu KMA Narva büroo kirjas välisministrile. Ringkonnakohus nõustub sellega, et A.P. on sellesisulisi taotlusi esitanud. Samas ei saa sellist KMA Narva büroo tegevust vaadelda tema väärikuse ja hea nime alandamisena. Apellant on väitnud, et mittevaralist kahju on ta saanud seoses tervise kahjustamisega, kuna Narva korteri kaotamisega sai ta närvivapustuse, mis on tema haiguse põhjuseks. RVastS § 8 lg 2 alusel võib kehavigastuse tekitamisel või tervise kahjustamisel kannatanu nõuda sellega tekitatud kahjude hüvitamist. Kaebaja on esitanud ainult
  18. juunil 2003 väljaantud tõendi, mille alusel tal üldhaigestumise tagajärjel on välja antud tähtajatu teine invaliidsusgrupp. Kaebaja ei ole esitanud mingeid tõendeid, et tema haigestumise ja vastustaja tegevuse vahel oleks põhjuslik seos. Neid dokumente pole ta esitanud ka kohtu nõudmisel. Seega ei ole võimalik väita, et vastustaja tegevuse tulemusel on kaebaja tervislik seisund halvenenud. Ka siin peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et vastustajal puuduvad igasugused seosed sellega, et kaebajal polnud võimalik korterit erastada. Halduskohus on õigesti leidunud, et kuigi kaebaja on esitanud kahju hüvitamise nõude, on ta viidanud ka tasuta viisa andmisest keeldumisele ja õiguste rikkumisele seoses Eestist väljasaatmisega. HKMS § 9 lg 1 näeb tühistamiskaebuse esitamiseks ette 30 päevast tähtaja, tuvastamiskaebust saab esitada kolme aasta jooksul. Tasuta viisa andmisest keeldumine tehti kaebajale teatavaks
  19. oktoobril 2000 ja ettekirjutus Eestist lahkumiseks anti kätte
  20. jaanuaril
  21. Kaebuse esitamise hetkel oli 30 päevane tähtaeg juba ammu möödunud, isegi kui arvestada tema poolt
  22. jaanuaril 2004 Narva Linnakohtule esitatud avaldust. Samuti ei nähtu A.P. avaldusest ühtegi arvestatavat asjaolu, millest võiks peale kaebuses 5 esitatud kahju hüvitamise nõude tuleneda tema huvi KMA toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks. Viivi Tomson Maili Lokk 6 Agu Timmi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.